Ma hakkasin siin ükspäev peadpidi marjapõõsas olles mõtlema oma lapsepõlvele ja sellele, kui erinev saab minu laste lapsepõlv olema.
Mina olin maalaps. Jooksin paljajalu õues, nii, et sitt lirtsus varba vahel, ega ei teinud teist nägugi. Nüüdisaja põngerjad ei taha jalgugi liivaseks teha ja hakkavad nutma, kui käed veidi mustaks saavad. :D

Meil olid lehmad ja kanad, koerad ja kassid ka loomulikult. Mingil hetkel oli meil näiteks oma 15 kassi. :D
Suvel tehti heina ja silo. Siiani mäletan, kuidas heinapallide otsas hüppasime ja kuidas pärast kõik jalad ja käed marraskil olid, ning kipitasid. Mäletan kuidas ma silo peale vadakut laskmas käisin…
Sügisepoole lõigati ja kuivatati vilja. Mäletan kuidas isa mitmeid ja mitmeid päevi kuivatis öösiti valves oli, et tuli seal ei kustuks ja vili ikka kuivaks saaks, mitte põlema ei läheks…
Mäletan ka seda, kuidas iga jumala õhtu kell viis oli lehmade koju ajamine ja kuidas me emaga mööda põlde neid närukaelu otsimas käisime, kes kella viieks koju ilmuda ei suvatsenud. Mäletan kuidas igal lehmal oli laudas oma kindel koht ja kui need kohad segamini juhtusid minema, läksid lehmad kraaklema, sest naaber oli ju kõrval täitsa vale! Seega tuli iga lehm eraldi sisse lasta. Aga mõni sinder ei läinud kohe lupsti oma kohale, vaid otsustas hoopis lauda peale huiama minna, heina sisse sittuda ja midagi head-paremat põske pista.
Mäletan kuidas ühes laudanurgas oli suur hunnik jahu ja kuidas ema igale lehmale spetsiaalselt vajaliku koguse pani, ning mõnele ka kraanuleid peale raputas. Neid kopsikuid ei tohtinud kunagi segamini ajada. :D Mäletan kuidas ma neid jahukopsikuid lehamadele ette vedasin ja pärast kokku korjasin… Siiani mäletan mitmeid nimesid ja nägusid, oma lemmikuid ja vähem lemmikuid.
Mäletan mis tunne oli näha lehma poegimas ja kui abitud vasikad alguses olid. Mäletan nende väikseid, alt täidetud ja ümaraid, sõrgu… Kui uus vasikas sündis ja teda tuli ämbrist jooma õpetada, puksisid enamus vasikaid nii mis kole, ning ma olin iga jumala kord ülepeakaela piimane ja lägane. Mäletan kui karedad keeled neil olid ja kui veider tunne see oli, kui nad mu näppe imesid…
Mäletan kui põnev oli see, kui mõni kassiemme oma pesakonna kuhugile ära peitnud oli ja me siis spioone mängides üritasime välja selgitada, kus need karvapallid ometi on!
Mäletan oma väikest kiiku õunapuu küljes ja seda kuidas ma oma ema tüütasin, et ta mulle hoogu lükkaks. Tema aga utsitas mind, et ma ise jalgadega hoogu tegema õpiksin. See aga polnud pooltki nii tore, kui koos emaga kiikuda…
Mäletan kuidas ema mul suud ja silmad täis valetas, et mind allikaaugust eemal hoida. ”Vetevana viib su minema, kui sa tiigile liiga lähedale lähed!” ütles ta ikka…
Mäletan ka seda kui siirast hirmu olid ta silmad täis õhtul, kui talle lauta kullerkuppe viisin ja ta taipas, et olin siiski üksi allika juures käinud. Kahjuks ei jagandu ta mu elevust, kui talle laususin, et vetevana ei viinudki mind ära! :D

Selle koha pealt oli mul väga lahe lapsepõlv.

Aga samas mäletan ka seda, kuidas ema iga jumala päev alles üheksa-pool kümme laudast tuppa sai ja kuidas ma teda õhtuti igatsesin. Mäletan kui kade ma olin nende peale, kes said koos ema-isaga kodutöid teha, hiljem koos õhtust süüa ja telekat vaadata. Mina ei saanud seda kordagi. Kõik sünnipäevad-jõulud-tähtpäevad pidi ema nagu viis kopikat õhtul laudas lüpsmas olema. Ka haigena.
Mäletan kui rõve oli teada, et mõni loom tuleb tappa ja kui õudne oli teadmine kus see toimub, või pärast näha seda… mis oli järgi jäänud. Mäletan lehmade halvatust ja haigust mis murdis pool karja… Mäletan kui isa käsi rullija vahele jäi, ning ta selle kaotas. Ja kui pekki kõik peale seda läks…

Mõnes mõttes tänan ma jumalat, et kõik nii perse keeratud siin riigis on ja paljud väiketalunikud välja suretati, sest nüüd ei pea mu ema enam nii palju tööd rügama. Aga meeletult kahju on ka sellest, et minu lapsed näevad nüüd seda tõelist maaelu vaid pildi pealt ja kuulevad vaid jutte minu lapsepõlvest. Nad ei saa ilmselt kunagi ise lehma lüpsta, näha vasika sündi, otsida kanamune, hüpata värsket heina täis küünis, ega saa kogema karjaajamist. Sellest on meeletult kahju, et neist saavad nö ‘linnalapsed’.
Ma lihtsalt loodan, et minu lastest ei saa vurlesid, kes arvavad, et piim tulebki poe külmkapist ja liha jalutab ise rõõmsalt karpi. Mõelda vaid, et paljud ‘linnalapsed’ ei tea isegi seda miks üks muna on valge ja teine pruun, või mis vahe on heinal ja põhul. Ok, ma kardan, et seda ei tea isegi paljud täiskasvanud… Kurb.

Ma olen praegu täiesti kindel, et kui ma kunagi Annu ja Joeliga maale lähen, ning nad saavadki näiteks lehma lähemalt näha, satuvad nad mõlemad paanikasse. Ja krimpsutavad sitahaisu peale nägu, nagu vurled ikka. Ma mäletan kui palju nalja mulle see tegi, kui nõo lapsed meile külla tulid ja nad lauta viidi… :D
Annu on tegelikult korra lehmi näinud, 2015 aasta suvel. Aga ta oli siis alles nii tilluke, et ei osanud midagi karta ega hoolinud sellest lehmakarjast üldse.

Lehmakari

Ka Lucase (mu hobune, kes minust maale maha jäi, kui ära kolima pidin) karedast musist oli Annul tol korral üsna suva :D

Ühesõnaga. See on kurb, et ma ei saa neile näidata milline tõeline maaelu välja näeb ja milline minu lapsepõlv (vähemalt selle koha pealt) oli.

Umbes 8-9 kuune Annu maal, rohu sees istumas ja keelt näitamas.

Kuigi linnas elamisel on omad võlud, kuulub minu süda ikkagi maale. Ma ei kujutaks end mitte iial ette elamas Tallinnas, või isegi Tartus. Päris linnas sees just. See sagin ei ole mulle.
Öelge väikelinnade ja maakate kohta mis tahate, aga mina elan 100 korda enne kuskil karuperses, kus kõik teavad kõiki, kui kuskil südalinnas, kus inimesed reaalselt üksteisest lihtsalt üle talluvad…

Aga noh, kahjuks ei ole kõigil valikut…

See oleks nagu alles eile olnud, kui ma mööda seda karjamaad jooksin ja lehmi kokku ajasin…

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!