Emasüda teab, ehk momfidence

Täna öösel, kui Joel järjekordselt nutuga ärkas, mõtlesin ma, et no midaaa, jeesusmaria, jälle… Ohkasi väsinult, kui ta vaikselt nuuksudes jälle mulle voodisse puges… Siis aga tundsin kuidas tema väike keha mu kätevahel rahunes ja lõdvestus ning kergendusohke saatel uuesti unne vajus… Taipasin taaskord, et mina olen ju selle väikemehe turvalisus, tema kaitsja ja hoidja, tema maailm. Minu puudutus pühib ära halvad unenäod, minu musid võtavad ära valu. Kui paljud emad annaks oma elu, et kasvõi ühe korra veel tunda oma lapse soojust või kuulda tema häält…

Ja siis on need inimesed, kes pööritavad silmi, kui kuulevad, et su laps magab endiselt sinu kaisus ja aeg-ajalt teevad seda ehk kõik su lapsed. Eriti vahvad on need, kel kukub lõug põhimõtteliselt keldrisse, kui tuleb jutuks, et su pooleteiseaastane (või vanem) laps saab endiselt rinda ja sul pole veel plaaniski lõpetada… Sa ei pea end kellelegi õigustama, sest sinu emasüda teab paremini, mis on õige sinu lastele.

Kurb on aga vaadata, kuidas juba mõnekuuselt beebilt oodatakse ööläbi oma voodis magamist või kuidas kolmeaastasele seatakse mingid elusuured ootused. Nagu eesmärgiks oleks laps võimalikult varakult iseseisvasse ellu lükata. Beebi on kasvanud sinu sees üheksa kuud. See on kõik mida ta teab. Järsku sünnib ta siia võõrasse keskkonda ja temalt eeldatakse täiesti loomuvastast käitumist.

Kui laps nutab, siis ta ei manipuleeri. Ta väljendab oma vajadusi. Ka lähedusevajadus on oluline, täpselt samaoodi nagu toit ja õhk. See on tema inimõigus. Olgugi selleks kasvõi siis see, et ta tahab, et sa teda hoiaksid, või paitaksid tema pead, kuni ta uinub. See on talle psühholoogiliselt vajalik. See ei ole manipulatsioon.

Kui paljud teist on kuulnud mõne vanema sugulase poolt sarnast lauset: ”ära tassi teda koguaeg süles, sa hellitad ta ära”? Siia võiks liigitada ka ”issandjumal, sa ikka veel imetad?!” ja ”ta magab sul IKKA VEEL kaisus – ta ei õpigi niimoodi ju omapead magama!” ning ka ”sa peaksid talle unekooli tegema (st lase lapsel nutta, kuni ta ”ise magama jääb”)”… See kõik on bullshit. Nii suuuuur bullshit! Last ei saa armastuse ja lähedusega ära hellitada! Lapsed, kes on saanud piisavalt tähelepanu, lähedust ja armastust on ka edaspidises elus palju elutervemad, õnnelikumad, tugevamad ja enesekindlamad.

Siinkohal muidugi märgin, et ”armastus ja lähedus” ei tähenda pidevalt uusi mänguasju ja ammugi ei tähenda see seda, et laps võib teha mida heaks arvab.

Ma ei teagi miks ma jälle sel teemal kirjutan, aga ma loodan, et see annab ehk kellelegi jõudu vastu hakata või ignoreerida kõrvalist müra, mis käsib teil eirata oma instinkte. Ma siiralt loodan, et teie ümber on inimesed, kes teid toetavad ja innustavad, mitte ei ürita teie momfidence’i maaaluseid mutiauke uuristada. Kui sina tunned, et pole valmis veel oma last võõrutama, siis ära tee seda. Kui sina tunned, et mingi asi või otsus on just sulle ja sinu perele õige, võivad kõik kõrvalised isikud käia sinna, kus päike ei paista ja tuul ei puhu. Punkt.