Esimesed lasteaiamured, ehk mida teeksid sina, kui su lapsele öeldaks ”tattnina”

Eile oli Annu ja Joeli kolmas päev lasteaias ja nad jäid rõõmuga lasteaeda isegi lõunauneks, peale mida ma neile siis järgi läksingi.

Joel jooksis mulle suure naeratusega vastu ja kallistas mind kõvasti. Temal minevat väga hästi. Väga kenasti olevat magama jäänud, teistega mänginud ja kui keegi oligi nutnud, polevat Joel selle kisakooriga üldsegi mitte ühineda tahtnud, vaid hoopis naeratas edasi. See poiss on kõigile oma põselohukesi demonstreerinud juba esimesest päevast peale!

Täna tahtis Joelgi mul kätevahelt head aega kalli ja musita minema lipsata, sest üks poiss, kellega ta enam-vähem samal ajal aias käima hakkas, juba ootas teda rühma ukse all, kapi nurgas. Muudkui naeratasid teineteisele ja lollitasid, samal ajal, kui mina üritasin Joelile alles sandaale jalga suruda. See oli nii armas, et mu süda lausa sulas! Mul juba mõtted jooksid, et mõtle kui lahe, kui see poiss nüüd olekski see ‘parim sõber’, kellega nad 20a pärast ka istuvad ja lapsepõlve meenutavad. ”Mäletad kuidas me juba kaheaastastena parimad sõbrad olime, ja koos lasteaias autodega mängisime?” :D

Annu pärast olen ma aga mures. Küsisin eile õpetajalt, et kuidas tal läheb. Õpetaja muudkui kiitsi, et Annu on väga asjalik ja tragi, ning vägevate ütlemistega. Näiteks olevat Annu pilti joonistanud ja siis õpetajale kurjustades öelnud, et kas too võiks teistele lastele öelda, et nad veidikene vaiksemalt kisaksid (hah, irooniline, sest tema on kodus see kõige suurem Preili Kisa) või ukse vahelt kinni panna (kujutle seda ütlemas ühte ninakat kolmeaastast eksole).
Aga kui küsisin, et kas Annu on sõbrunenud ka kellegiga, ütles kasvataja ei. Annu olevat õpetajale kurvalt kurtnud, et keegi ei taha temaga mängida, mille peale siis õpetaja oli lapsi suunanud ja Annu ikka ka mängu sokutanud. Mul käis südamest jõnks läbi. Keegi ju ei taha kuulda, et ta laps tunneb end üksikult, et tal on paha või valus.

Õpetaja küll rahustas mind, et anname asjale aega, sest teistel on juba eelnevalt omad grupid välja kujunenud, Annu on alles uus ja nad kindlasti jälgivad olukorda, ning vajadusel suunavad. Mina ise muidugi kardan seda, et teda ei võeta mängu, sest suuremad arvavad, et Annu on ”titt”…

Aga rühmast ma Annut vabatahtlikult ikkagi kätte ei saanud. Jälle pidin teda minema lohistama, sest tema tahtis veel seal soengut endale teha ja jumal teab mida. Meie mehe, Joeli ja Madliga aga ootasime täisriides tema järgi, seega pidin ta lihtsalt rühmast süles välja kandma… Õues mossitamine jätkus. Annul oli väga paha tuju. Ta ei tahtnud isegi issi käest kinni võtta, ega talle kukile minna. Mossitas ja torises nagu väike vanainimene. Minu käsi õnneks talle siiski sobis.

Kodus, õhtusöögilauas, hakkas Annu jälle lasteaiast rääkima ja puhkes järsku nutma, öeldes, et keegi ei võta teda mängu. Ma oleksin peaaegu ise ka nutma hakanud, sest mul on nii valus mõelda, et keegi ei taha temaga sõbrustada… ja ma ei saa ega oska ju ka midagi teha! Annu on ju muidu selline tulesäde, energiline ja rõõmus, naerab ja sõbrustab KÕIGIGA. Mis neil lastel ometi viga on, et nad teda kampa ei taha… see murrab mu emasüdame.

Täna lasteaiaväravas sain aga uue paugu. Annu nimelt ütles, et keegi oli talle tattnina (!!!) öelnud! Kui küsisin, et kes see niimoodi talle ütles, hakkas laps kogelema, ning rääkis, et kasvataja ütles (andis ka kirjelduse), ning lisas siis, et ta ei olevat tohtinud seda emmele-issile rääkida. Nagu… MISSSAASSJA?!

Ma ei oska sellest mitte midagi arvata. Ma ei oska kuidagi reageerida, ega midagi mõelda. Ma tahan ju oma last uskuda, aga samas ma tean, et ta ajab niisama ka palju pada ja tal on elav fantaasia. Aga see on konkreetse sõna. Sõna, mida ma pole kuulnud teda iial kasutamas. Sõna mis kohe kindlasti ei pärine meie majast!

Ehk ütles keegi lastest seda talle ja kasvataja siis ütles, et ta ei tohiks seda meile edasi rääkida? Vaevalt ju, et kasvataja ISE lapsele tattnina ütleb? Või mis värk sellega on… Oeh, pühajumal küll. Ma hakkan tõesti mõtlema, et see lasteaia asi polnud ikka ÜLDSE hea mõte. Vähemalt mitte see, et Annu läheb endast aasta-kaks vanemate rühma…

Loodan, et ma saan pärastlõunal direktoriga rääkima minna ja… ma kohe ei teagi mis. Lepingu pärast pean niikuinii tema juurde veel minema, seega võiksin talle ehk sellest probleemist ka rääkida? Või peaksin sellest enne kasvataja endaga rääkima, ning alles siis direktori juurde minema? Ma ei tahaks kuidagi kasvataja ”seljataga” tegutseda, aga kui ta on ehk ise ka ”asjaosaline” ja ongi lapsele öelnud, et too ei tohiks emmele-issile rääkida, et talle halvasti öeldi? Oeh, kurat, ma ei teaaaaa…

Edit:

Ma ei süüdista kedagi. Lihtsalt arutlen hetkel, teades mida mu laps rääkis. Mulle tundub väga kaheldav, et mõnel kasvatajal sellega üldse mingit pistmist olla saab. Kõige tõenäolisem on ilmselt see, et mõni laps seda talle ütles ja keelas emmele-issile rääkida. Või ma ei tea… Annu õpetajad tunduvad kõik niii toredad ja kui ma ükspäev Annult küsisin, et kellega ta kõige rohkem aias mängib ja suhtleb, kes talle kõige rohkem meeldib, kirjeldas ta on õpetajaid (mis muidugi mind jälle kurvaks tegi veidi, sest ta peaks/võiks ikka lastega mängida…) Aga ma ei saa ju sellesse ka ükskõikselt suhtuda ja lapse juttu eirata, sest fakt on see, et kuskilt see sõna tuli ja keegi seda talle ütles.

Loe SIIT mis TEGELIKULT juhtus! :D