Vanasti mind see Legode värk nii väga ei tõmmanud. Minul lapsena selliseid klotse polnud ja nüüd pole mul jällegi vist piisavalt fantaasiat, et hunnikust suvalistest klotsidest midagi ägedat valmis meisterdada. Minu sisemine laps on vist kuskil peidus, sest ma kuidagi nagu… ei oskagi koos lastega mängida. Üleüldiselt ka. Ma pigem meisterdan nendega midagi (kui mu kannatus enne 549430 korda otsa ei saa) või loen neile raamatuid. Mänguköögis valminud juurikasuppi ja porikooki ”söön” ka, aga muidu… Muid mänge mängivad nad enamasti kahekesi. Selleks ma ju neid kaks tk jutti saingi! :D :D :D
Aga päeval, mil Annu ja Joel said kingituseks tuttuue Lego Duplo Auruveduri, koos lisarajaga, muutusid Legod ka minu jaoks tõeliselt huvitavaks. Eks ma ole ennegi neid komplekte juhendi järgi kokku pannud ja mulle on see meeldinud, aga too rongitee komplekt on ikka midagi palju ägedamat.
Isegi jänkud tulid uudistama!
Esiteks meeldib mulle väga selle rongi liikumiskiirus! Ta ei uima ega ei veni mööda rööpaid, seega on seda põnev jälgida nii väiksel, kui ka suurel. Teine lahe funktsioon on ”lükata ja sõita”, st rong ei vaja mingit nuppudega niblimist ja piisab sellest, kui rongi lihtsalt veidikene edasi lükkad ja ta hakkabki ise sõitma. Kui rongist kinni haarad, jääb see seisma.
Ma paratamatult võrdlen seda Lego rongiteed meie juba varasemalt soetatud puidust raudtee rongikomplektiga ja nüüd, peale pikki mängumaratone, olen jõudnud selgusele, et see lego komplekt on ikka lahedam küll. Jah, plastik jne, aga funktsioonide, kiiruse jms poolest teeb see siiski meie puidust rongiteele silmad ette. Puidutee rong on meil aeglasem ja käib nupust sisse/välja, seega see jääbki meil tihtilugu ringi sõitma, kuni patakad ühel hetkel lihtsalt otsad annavad. Ma pidevalt naljatlen, et kui keegi ei tea mida mu lastele kinkida, siis toogu patareisid, igas suuruses patareisid! :D
Duplo auruveduril on kaasas ka viis aktiivklotsi, millega saab rongile käsklusi anda. Klotsid tuleb vaid raudteele asetada ja kui rong neist üle sõidab, laseb too signaali (kollane), lülitab tulesid sisse ja välja (valge), peatub (punane), tangib (sinine) ja muudab suunda (roheline). Kui lapsed aru said, et rong tänu neile klotsidele erinevaid asju teeb, läks alles tõeline möll lahti! Nad sattusid nii õhinass, et läksid kohe tülli, kes, mida, kuhu ja kuidas nüüd panna saab. Annul oli muidugi oma tõde ja Joelil oma, seega lõin ristimärki ette, ning üritasin neid kuidagi lepitada arusaamale, et klotse on viis, neid kaks ja rongi ainult üks – saage nüüd kuidagi hakkama, eksole. Lõpuks ikka said ka ja meil oli lausa nii tore, et unustasin alguses protsessi pildistada. Terve pärastlõuna veetsime põrandal ehitades, kasutasime ka teiste komplektide legosi ja tulemus sai päris uhke. :)
Ühel lasteaiapäeval aga läks nii, et Joel jäi köha-nohuga üksi koju ja ma sain temaga kahekesi mängida. Seda pole MITTE KUNAGI juhtunud ja ma pean tõdema, et Joeliga koos mängida on ikka tunduvalt kergem, sest ta ei flipi kohe ära, kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab. Me reaalselt mängisimegi terve selle aja, mis Annu lasteaias oli. Ehitasime raudtee ümber klotsidest koopaid, kombineerisime lego raudtee puidust raudteega jne. Isegi mina ei tüdinenud ära ja meil oli väga tore. :)
Kui ka sina sooviksid võita ühte sellist rongikomplekti, siis suundu Lipsukese facebooki lehele, sest seal panin ma just käima vinge kingiloosi. ;)
