Mu Kirsid ❤︎

Annemaia ja Madli beebiead on olnud põhimõtteliselt nagu öö ja päev, aga kui ma ükspäev vaatasin videot, mille ma Annu esimesest eluaastast kokku pannud olen, pidin küll peaaegu imestuse kätte ära lämbuma, sest minu arvates on nad äravahetamiseni sarnased! Ma ei suuda praegu leida ühtegi normaalset võrdlus-pilti, mis tooks välja kui sarnased nad tegelikult beebidena olnud on, aga no seal videos oleks väga vabalt võinud ka Madli olla, sest lapse välimuse järgi ma küll vahet teha ei oskaks.

wpid-DSC_0030.JPG

Neli aastat vs neli kuud – samasugused hambutud (ei, Annul ei vahetu veel hambad, ta lihtsalt naeratas kuidagi…kahtlaselt)

Ja sarnasusi on veelgi. Nimelt on Madlil samamoodi lihaspinged nagu kunagi olid beebi-Annul. Õnneks pole Madli seis küll nii jube, nagu toona Annu oma oli, aga tegelemist vajab see siiski.

Olen juba ka ise mõned võtted meenutanud ja temaga võimelnud, aga professionaalne lähenemine on siiski vajalik, ning peatselt peangi hakkama temaga füsioterapeudi juures käima. Ainult, et see saab kole tülikas olema, sest füsioterapeut on teises linnas ning autot meil ikka veel pole. Lähiajal ostame vast küll uue, aga nii kaua pean siiski bussiga liiklema ja ma absull ei talu seda enam. Eile, kui neuroloogi juures käisime*, oli mul pool teed okse kurgus. Peale laste sündi olen ma millegipärast nõrgaks jäänud ja ei talu enam seda loksumist.

*Madli läks täiesti hüsteeriasse, kui see arst teda seal näppis ja kõhuli toppis. Ma ei saanud talle pärast isegi rinda anda, sest nii kui ma ta pikali panin, hakkas laps niimoodi röökima, et terve haigla kajas. Õnneks tuli mulle kohe üks imearmas naine appi ja juhatas meid koridorist palatisse, et meil mugavam oleks (või, et me teisi ei häiriks, hah). Aga kahjuks ei aidanud see alguses üldse, sest Madli jätkas röökimist. 20 minutit röökis, enne kui selle peale maha rahunes, et ma ta kombekasse toppisin. Peale seda jäi õnneks magama ja läbi une sõi ka kõhu täis. Aga see naine oli seal ikka niiii imearmas, soe ja tore, et ma oleksin teda kohe kallistada tahtnud! Muudkui üritas meil olemist paremaks teha: tassis meile rätikud alla, et meil külma ja kõva protseduuride tooli peal halb ei oleks, sättis selle tool-voodi kõrgust mulle parajamaks, tegi toa hämaramaks jne. Lõpuks paitas ja rahustas veel Madlikest, kuni ma viimast riidesse panin. Ma ei saa aru miks ma varem pole uurinud kas mujal ka haigekassa alusel vastuvõtte on. Qvalitasisse sain aja kahe nädalaga, TÜK’i oma oleksin pidanud ootama VEEBRUARINI. Annu silmaarsti aja sain ka selleks nädalaks, TÜK’is oleksin löögile saanud alles MÄRTSIS. Nagu wtf. 

Annu lihaspinged olid ikka kohutavad! Laps oli kange nagu puupulk, st tal ei läinud käed-jalad kõverakski ja temaga ma käisin vist ca aasta aega iga nädal võimlemas ja ujumas. Annul tulid kõik oskused nö kerge ”hilinemisega”. Madli seis on õnneks parem. Temal on lihtsalt ühel poolel see kangus ja peamiselt õlavöötmes. Kõhuli ta näiteks üldse olla ei taha. Kohe hakkab nutma, vajub ühele poolele ja teeb ”lennukit” (hoiab käed külgedel üleval).

Annemaia lihaspinge tekkis ilmselt erakorralisest keisris. Madli oma seevastu aga jällegi liiga kiirest sünnitusest. Lihaspinge võib olla beebi jaoks valulik, ning see takistab ka tema normaalset füüsilist arengut. Annu hakkas näiteks roomama peaaegu 7k vanuselt. Joel, kel pingeid ei olnud, seevastu aga 5k ning 9k juba kõndis. Madli on praegu 4k ja isegi ei keera veel. Mitte, et see 4k nüüd mingi piir oleks… vist? Ma tegelikult isegi ei tea kui vanalt ”peab” üks laps üldse keerama hakkama? Mul on need tited kõik nii erinevad olnud, et ma ei kujuta ettegi praegu. Joel oli vist max 3k vana, kui ta mul juba väikse keravälguna mööda tube ringi rullitas…

wpid-DSC_0040.JPG

Väiksed Kirsid

Igatahes, kui see lihaspinge Madlile valu ja ebamugavust ei tekitaks, võiksin ma sellele lausa tänulik olla! Praegu panen ma lapse maha ja ta on 15 minutit hiljem ka ikka veel sama koha peal. Seda pidu pole mul aga ilmselt enam kauaks ja varsti on temalgi jalad all ning näpud täis asju, mis sinna ei kuulu. Ma juba praegu hirmuga mõtlen kuhu ma ta ketti pean panema, kui ta ükskord roomama hakkab… Annul ja Joelil on ju niii palju väikseid jubinaid, mida Madli omale väga vabalt kurku toppida saaks…

Nii veider on mõelda, et üsna varsti on mul jälle väike hülgepoeg, kes mulle mütsaki mütsaki järgi roomab… Aeg läheb ikka nii kiiresti, et kisub kohe pisara silma, päriselt. Ma siin ikka aeg-ajalt vaatan tuttavaid, kes just värskelt on beebi saanud ja nutukolmp tuleb kurku – alles olid minu omad sama tillukesed ja uued, alles ma sünnitasin, alles ma ulgusin, et olen igirase… oeh. Nagu öeldakse – päevad on pikad, aastad on aga lühikesed.

wpid-IMG_20181202_104352_997.jpg

Mismõttes 4k? Kas ta siis polegi alati meiega olnud? 

Ma praegu jäin mõtlema, et huvitav kes teist on kõige kauem mu blogi jälginud? Jätke kommentaaridesse mis ajast teie olete Lipsukese blogi lugejad olnud! Mina näiteks avastasin ükspäev kerge šokiga, et olen Briti blogi lugenud ca kuus aastat, Mallu oma veelgi kauem… Metsik!

Seitsme ja poole kuune Annemaia

Suudate seda uskuda, et Annupannu on SEITSME JA POOLE kuune?! Ohjah, aeg lippab nagu rebane, kes on soola tagumikku saanud. Aga ma parem ei hakka jälle heietama…

7,5-kuune Kiku ei oska käputada, ega istuda, aga seevastu liigub (roomab) ta mööda elamist nagu rakett, ajab end igalepoole püsti seisma, ütleb vahel harva ‘emme’ (‘mäm-mäm’ on ka korra täitsa korralikult tulnud, ning ‘ei’ laadne ”asi” on igapäevane juba), vehib eitavalt peaga (küsin, et ”Annu kallis, kas sa oled nunnu?” siis tema eitab :D), joob ise tassist, tal on kaks hammast ja ta valmistub käputamiseks (kiigutab end käpuli asendis edasi-tagasi). Vahel ta juba liigub vääääga natukene käputades, aga enamasti juhtub nii, et ta ei oska käsi ja jalgu koos liigutada, ning kukub kõhuli tagasi. Vahel ajab mind nii naerma, kuidas ta mulle mööda koridori järgi vurab. Nagu ükspäev. Läksin kööki, ning Annukas hakkas järgi tulema. Muudkui mütsaki-mütsaki-mütsaki, nagu väike hülgepoeg. :D

wpid-img_20150521_144258.jpg

Lihaspingetest ei ole ta ikka veel täielikult lahti saanud. Kui ta roomama hakkas, siis vedas ta ühte jalga sirgelt taga, ta nägi välja nagu jalutu zombi… Nüüd on juba parem, ning ta saab seda jalga kasutada ka. Aga kahjuks kasutab ta enda edasi lükkamiseks ikkagi ka varbaid, ning vahel tõuseb ta väga valesti püsti ka. Peaks tõusma nii, et tõstab ühe jala täistallale, ning lükkab end püsti. Aga tema surub end kuidagi põlvest sirgeks ja nõnda saab püsti…

Mul on tunne, et paljud lugejad ei tea mida see ‘beebide lihaspinged’ üldse tähendab.
Loe täpsemalt – Ohumärgid beebi motoorses arengus.

Lihasspasmiks nimetatakse elektromüograafilist aktiivsust lihases, mis ei ole meie teadliku kontrolli all, ning ei ole meie kehaasendist sõltuv. See võib olla ja võib ka mitte olla valulik. Lihasspasmid tekivad erinevate stressorite mõjul olgu need siis füüsilist, vaimset või emotsionaalset laadi (nt ootamatu keiser, nagu meil). Organism vastab stressile lihase jäigastumisega, millede põhisümptomiteks on valu, jäikus, hellus, ebaloomulik kehaasend. Valu, mis spasmiga kaasas käib on pidev, tuim, hajuv ning intensiivistumisel ka terava iseloomuga.

Annu puhul näeb see välja nii, et ma ei saa tema jalgu kõverdada, sest ta surub vastu (ülesirutus). Ja kuna lihased on pinges, ei saa ta end ka normaalselt liigutada (roomamine, istumine jms oskused võivad hilineda – nagu Annul kohati). Alustades oli Annu nagu pulk! Füsoterapeut pidi teda mingi 15 minutit mudima ja lõdvestama, enne kui laps jala korraks pooleldi kõveraks lasi. Hetkel on asi juba hea, ning jalad käivad ilusti kõveraks. Aga ma ei saa aru miks tal nii on, et kui ma temaga paar päeva ei massaažita ega mölla, siis läheb kohe jälle halvemaks. :(
Pingete puhul aitab võimlemine, ujumine, silitamine ja massaaž. Seda kõike oleme me juba kuida ja kuid ka teinud.
Ma lihtsalt loodan, et see jama saab ka lõpuks läbi, ning ta saab vabalt liikuda ja areneda, nagu õige oleks.

Kas teie lastel on lihaspingeid esinenud? Kui kaua läks nendest lahti saamiseks aega?