Emmede murphy, ehk üks koomiline lõunauinak

Ma mõtlesin täna üle ma ei tea mis aja koos lastega lõunauinakule minna, et ehk saan ka paar tundi magada, sest juba hommikul ärgates oli mul selline tunne, nagu ma oleks vähemalt kolme rongi alla jäänud ja pool ööd ühe marutõbise kährikuga tangot tantsinud (mis polegi tegelikult niiiiii vale…)
Kell tiksus ilusti üks päeval täis ja ma ohkasin rõõmuga, ”noh lapsed, nüüd lähme magama!” Jaa siis hakkas pihta. Küll oli Ühel vaja pissile – ja siis poti ees ulguda, et ta ikkagi ei taha pissile. Siis oli Teisel vaja tissistreiki alustada ja peale igat tõmmet üks hetkeke valjult tihkuda, enne kui uuesti paaniliselt rinda otsima hakati. Siis otsustas Üks, et ta ikkagi tahaks potile, aga ega üksinda ju ometi mindud ei saa. Sel ajal, mil ma Ühele ukse lahti tegin, röökis Teine voodis oma kopse välja, sest oh seda julmust – emme läks viieks sekundiks silmapiirilt ära! Oleks siis vähemalt tissidki maha jätnud, eksole.
Kui ma olin jooksuga voodisse tagasi jõudnud, et jätkata Teise ”toitmist”, mis kõlas küll rohkem seatapu moodi, hakkas ka Üks nutma, sest ta ei saanud oma retuuse piisavalt kiiresti alla ja oli end selle ajaga teises toas juba täis lasknud. Oh seda toredust!
Lahkusin jälle voodist, et Üks puhtaks pesta, kiirelt midagi selle loguga teha ja uued riided otsida.
Kui ma koos Ühega voodis tagasi olin, oli Teisel selline nägu ees, nagu ma oleksin igaveseks ajaks Siberisse kolinud, mitte kaks minutit ta kusest õde pesnud. :D
Käsutasin Ühe voodisse pikali, mille peale ta mulle otse silma sisse vaatas ja konkreetselt ‘ei!’ lajatas. Selle peale läks Üks oma voodisse ”magama” ja jäi ilma privileegist emmega kaisutada.
Oma tuba – oma luba, arvas vist Üks, sest magamisest oli asi kaugel. Temal oli vaja tekk üle pea tõmmata ja kulli moodi huilgama hakata, mille peale ka Teine naerdes ringi hakkas vahtima, sest nii-ii põnev ju!
Kui käskisin Ühel selle õudse hääle tegemise lõpetada, sest mu kõrvad hakkasid juba küljest ära lagunema, sai Üks jonnihooga pihta ja otsustas kriiskamisega siiski mu kõrvadele otsa peale teha.
Nii kaua kuni Üks kriiskas, üritasin mina Teisele tulutult tissi toppida. No jumal küll – miks see väike armas inimene küll nii teeb. Ise kisab näljast, aga rinda ei võta. :D
Poole kriiskamise pealt avastab Üks, et ta Mati (mõmmi+padi) on KADUNUD! Ja siis ta nutab natukene aega ka sellepärast, kuni ma ta Matit otsima luban. Aga ega ta seda üksi ju ometi ei leia ja ilma Matita ta ka magada ei söendaks.
Kui me koos Matiga kõik ilusti voodis tagasi oleme, mõtlen ma, et noh – nüüd küll aitab naljast ja kõik see mees magama! Üks oma voodisse, Kaks tissi otsa ja rahu majja! Aga siis leiab kass, et kõige effing parem aeg on täiskiirusel ühest maja otsast teise joosta, nii, et kõik, mis vähegi ta teel on, lendab suure kolinaga kahte lehte laiali. Mille peale muidugi poolunes Üks ja Teine nuttes üles ärkavad. Aitäh Grinch – sa oskad varastada ka muid hüvesid, peale jõulude!
Kui Üks uuesti magama jääb, laseb Teine kuuldavale sellise purina, et kõik ta riided on ka sooja kakki täis. Ega noh, tore, või nii…
Pesen Teise puhtaks ja hakkan teda voodi serval kuivatama. Ja siis ta kuseb sellise kaarega, et minu riided, tema riided (mille ma JUST kapist võtsin), lina, tekikott ja ka mu padi on märjad. Kuidas see üldse võimalik on!?
Ja siis tegin ma midagi rõvedat – viskasin oma riided maha, Teise riided ka, otsisin talle uued riided, panin ta ruttu riidesse, vahetasin mehe poolega padja, kiskusin lina maha, eirasin seda märga lärakat oma teki jalutsis ja keerasin end jumalat paludes magama. Õnneks uinusime Teisega koheselt.
Kõigest selleks, et täpselt kaheksa minutit hiljem silmad uuesti lahti teha – Teine ropsis mu peale maailma kõige suurema loigu. Ei noh – thank god, et mul enam midagi, mida täis ropsida, seljas polnud ja ka lina oli ju juba oma teed läinud. Ma isegi ei viitsinud enam tõmmelda. Pühkisin selle lihtsalt juba täis roojatud pluusi sisse ja keerasin teise külje.
Niipea, kui olin uuesti magama jäänud, ärkasin vigina peale – lutt oli kadunud. Panin luti tagasi ja jäin UUESTI magama. Ja siis kordus sama probleem veel kolm korda, enne kui ma käega lõin, poisi kaenlasse haarasin ja siia tuppa seda postitust kirjutama tulin.
Vahepealsel ajal on muidugi Teine juba uuesti magama jäänud, sest why the fuck not eksole, ning Üks ärkas suure imestuse ja pettumusega – on ikka jultumus, lähevad minema ja mind jätavad siia magama. Ja nüüd magab ta mul hoopis siin diivani peal, nagu väike kodutu kassipoeg.

Olgu jumal tänatud selliste lõunauinakute eest! Ma tunnen end sellest kaks tundi kestnud ”magamisest” lausa kolm aastat väsinumana, kui hommikul ärgates!
Ja sellepärast ma mitte iialgi ei üritagi koos lastega magama minna – A-LA-TI on siis mingi keberniit!
Nii palju siis sellest, et me poodi läheme. Kell on pool viis ja mõlemad magavad oma ”lõunaund”. Mida ma nüüd õhtusöögiks teen, on ju juba minu probleem.

Täpselt sellise lõustaga ma praegu ilmselt olengi



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!