Mul on viimasel ajal kuidagi nii ”kiire”, et blogida vapsee ei jõua. Või siis pole lihtsalt mõtteid millest kirjutada. Seega otsustasin, et täna proovin jälle lihtsalt niisama oma mõtteid kirja panna, ja vaatame mis välja tuleb.

Antud hetkel näiteks võitlen ma Annuga, kes juba viimased pool tundi ”magama jääb”. Olen juba kolm korda seal korda majja löömas käinud, aga ta ei taha üldse alla vanduda. Vaene meheraas, kes samas toas ”magab”, et ööseks tööle minna…

Kui enne oli Annu voodil külg maas, et ta saaks suvahetkel meie kaissu pugeda, siis üleeile panime külje tagasi. Seda lihtsalt sellepärast, et ta lõunaunne minnes meest tüütama ei läheks. Viimasel ajal oli nii, et mees ”magab” ning Annu lihtsalt läheb ja ratsutab tema seljas. Ja mitte keegi ei maga… Kui Ann kaissu haarata, siis ei juhtu ka midagi muud, kui suur kisa ja nutt. Seega finito. Igaüks oma voodis.
Kuigi hommikul umbes 5-6-7 ajal lasen ta ikkagi kaissu, ning magame veel veidikene. Jaksan ma jee kell 5 hommikul üles tõusta…
Ma ei kujuta ettegi mis paari kuu pärast saab, kui beebi#2 sünnib. Annul on nimelt nii tore komme üle minu hüpata ja end just sinna poole magama sättida, kus on minu nägu. Aga kui mul on titt kaisus, siis… :D
Pean vist ikka hakkama hommikul enne kukke ja koitu ärkama.

Või kuidas me üldse kahe väikse titega samas toas magatud saame? Ma juba vaimusilmas näen, kuidas üks hakkab nutma ja siis ärkab teine esimese nutu peale, ning kukub KA nutma. Lõpuks nutame kõik kolmekesi koos?
See on stsenaarium, mis nii või naa juhtub, aga… Agh, ma parem ei mõtle. :D

Talvel oli hea, magasime üheksani! Aga nüüd, kui õues läheb aina valgemaks ja valgemaks, siis ärkab teatud tegelane ka aina varem ja varem… Pean ikka selle pimendava ruloo muretsema. Eelmisel kevadel oli täpselt sama kammajaa… Lõpuks tahtis ta juba kell 4 üles tõusta. No hell no! :D

Kui täna Annuga õues patseerimas käisime, leidis ta sauna tagant mingi jubeda trolli (pihupesa suuruse nuku, kelle juuksed olid nii muda täis, et seisid püsti, nagu trollil). Ja keeldus seda siis maha panemast. Kukkus seda mudast käkki niimoodi musitama, et libises ise ka porilompi (jube milline mülgas meie aed on!). Jaaaa siis püherdas seal, nagu väike põrsas. Ma mõtlesin, et pean survepesuri välja tooma, et nad puhtaks saada… Oi issand mis draama meil oli, kui ta mõtles, et ma selle jõletise ära viskasin. :D

Ma vahel tõesti hirmuga mõtlen, et ehk on Annul ka midagi viga. Ta ju ka närvitseb, nagu hullumeelne. Millegiga KOHE hakkama ei saa, siis asjad lendavad. Midagi talle keelad, käest ära võtad vms, siis läheb täiega närvi, karjub ja viskab asju, vahel lööb-hammustab.
Nüüd viimased kaks-kolm päeva on ta hammastega meile külge lennanud, nagu marutõbine. Eile, kui tal mind hammustada ei õnnestunud, lõi hambad diivanisse…

Näiteks sellised meisterdamise ja pusimise mängud talle üldse ei meeldi. Meil on mitu erinevat klotsitünni, vahel viitsib üks-kaks-kolm klotsi sinna sisse suruda, aga see on ka kõik. Ja tegelikult on seegi minu utsitamise ja ”sundimise” tagajärg. Üksi ta selliseid asju teha ei pusi, ning kui ma üritan aidata või teda tegevuse juurde meelitada, kõnnib ta lihtsalt minema või saab tigedaks. Püsivust tal pole, aga seda ongi ehk vara veel oodata ka…
Kui tema taoliste asjadega ”mängib”, siis ta lihtsalt valab kõik asjad maha ja läheb järgmist asja otsima, mida hävitada saaks. Ta nagu väga ei üritagi kahte klotsi omavahel klappima saada või kujundeid ämbrisse sobitada. Kuigi on selleks ju võimeline. Ise olen näinud, et ta oskab, kui vaid tahab. Ta pigem võtab ämbril kaane maha ja paneb kujundid niisama sinna sisse. Või on ta lihtsalt kaval – milleks vaeva näha, kui saab ka hulga lihtsamalt? :D
Ma neid tujutsemisi täitsa mõistan, see pidavat olema ealine iseärasus. Katsetab piire, ei oska oma emotsioonidega toime tulla jne… Aga…

No ma ei tea. Tegelikult on ta väga arukas ja tark, lihtsalt laisk ja kaval (emmesse???). Ükskõik mida ma temalt palun, siis 99% juhtudel saab ta aru (v.a. muidugi keelud), matkib ta meid hoolega, sõnavara on tal ka väga hea ja pidevalt täieneb… Mõtlen ilmselt lihtsalt üle jälle…

Novot, nüüd hakkas jutt nii hästi jooksma, et raske on kohe pidamagi saada. Tüüpiline. :D
Aga jätame midagi teiseks korraks ka.

No seda last vaadates ei saaks ju küll öelda, et ta kunagi närvitseb, asju loobib, karjub, lööb või hammustab? Emme valetab – raudselt! ”Mina olen naerusuine rõõmupall, täitsa ingel, ALATI!” :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!