Tag Archives: mis soost beebi#2 on

Rasedusnädal: Kolmkümmend kuus

Posted on by
4

Ma ei leia õigeid sõnu, et seda postitust alustada… Nädala pärast oleks täiesti okei juba see väikemees siia ilma tuua ja ma väga loodan, et ta üsna pea otsustab ka ise, et on õige aeg. Eriti, kui arvestada, et tema suuruse järgi on mul juba kohekohe 38 nädalat täis. Aga eks ole näha, mis arstid reedel räägivad. Hoidke pöidlaid, et kõik oleks tibens-tobens. ;)

See nädal on möödunud suhteliselt kiiresti. Ikka aiatöö tähe all. Uskumatu, aga ma IKKA VEEL pole selle peenraga lõpuni jõudnud. Iga päev küürutan seal mitu tundi, aga edasi jõuan raskelt. Eks see on jälle üks selline asi, mida mõistavad vaid rohenäpud, teised ilmselt mõtlevad, et mis see siis ära ei ole. Aga no päris kohutav on see murulapist puhta peenra saamine. Kõik juurikad tuleb ju ükshaaval välja koukida, et hiljem poleks nii palju seda jamamist umbrohuga. No ja neid juurikaid ikka jagub… Ma ei taha mõeldagi mitu kärutäit me juba sealt välja vedanud oleme…
Nüüd, nende kuumade ilmadega, kuivasid need mullakamakad nii ära, et mine või kirvega lõhkuma neid. Oeh, ja see peenar pole mingi kaks korda kaks ka, seega jamh… Loodan, et saan enne beebi sündi selle vähemalt valmis. Kuigi mõtlesin, et hakkaks juba otsast näiteks herneid maha panema, sest muidu jääb see asi mul väga hilja peale…?

Teine vägagi segav faktor on Annu, kes loomulikult arvab, et kõikjal mujal on põnevam, kui minu silma all. Ja nii ma siis iga natukese aja tagant peangi end jälle püsti vinnama ja minema vaatama kuhu see naaskel jooksnud on. Õnneks pole tal siin väga palju võimalusi midagi eluohtlikku korraldada, aga no seda kratti ei või kunagi teada. Minut-kaks vaikust on juba VÄGA kahtlane.
A ja millegipärast arvavad kõik linna kassid, et ma olen neile hiiglasliku liivakasti kaevanud ja käivad mulle peenrasse sittumas. Nii tore neist… Mees naeris, et tahtsid ju öko väetist – mis nüüd nutad. :D Aga no ei ole tore haarata ”mullakamaka” järgi ja siis avastada, et oihh…

See mulla mudimine on mu vasaku käe randmega ka üks-null teinud. Valutab teine nüüd nii mis kole.
Aga see peenra rajamine on mulle ikka hästi ka mõjunud. Enam ei ole selg ja muud asjad 24/7 valusad. Piinad saabuvad alles siis, kui olen vedelema jäänud. Vot siis on küll tunne, et kraanat oleks vaja.
Alles eile õhtul see oli, kui ma nuuksudes diivanil vedelesin. Tahtsin magama minna, aga püsti ei saa, sest alaselga ja puusa lõid sellised valud, et hakka või nutma. Mingi pool tundi üritasin, enne kui õnnestus ja sain voodisse loivata. Seda, kui mõnus oli tund hiljem uuesti tõusta, et vetsu kooberdada, võite ise ette kujutada… :D

Aga suur boonus on see, et kõrvetised kadusid ära! Ma eeldasin, et see on kõhu alla vajumisest (laps lasi lõpuks mao pealt jeed), aga täna vaatasin, et no ei ole see kõht mul kuhugile ju vajunud. Või tuli ta üles tagasi. :D
Samas kõrvetised pole tagasi tulnud ja tutiluu valutab ka sama tempoga edasi. Saa siis aru, mis mul toimub…

13148301_1077950815610522_1387287942_o

Poiss oli terve nädala suhteliselt vaikne ka. Mõnel päeval jõudsin juba muretsema hakata, et kas ma üldse olen teda täna tundnud, aga siis sain kohe müksu kirja – nagu kinnituseks, et ma ei muretseks. :D
Eile otsustas ta aga niimoodi möllata, et terve kõht lainetas. Minu silmad polnudki sellist mürglit veel näinud. Lõpuks oli isegi valus, sest ta surus oma rusikaid täpselt keisriarmi koha pealt üles…

Mul on tunne, et kohati on mu käed ja jalad paiste läinud. On kuidagi kahtlaselt ümarad. Aga ega ma väga aru ka ei saa – ma olen ju niisama ka ümar. :D

Muide, ma olen viimasel ajal kõhust jube imelikke hääli kuulnud ja naernud, et ma sünnitan küll väikse vanainimese. Pidevalt kuulen mingeid plakse, rakse ja mulinat. Vahel on selline ragin, nagu keegi väänaks seal oma konte, vahel käib lihtsalt valju plaks, nagu keegi oleks kummipaelaga vastu seina lasknud ja üsna tihti kuulen ka mulinat. Eriti siis, kui olen pikalt ühel küljel lebanud ja keeran teisele küljele.
Plaksud pidid olema sellest, et kui laps liigutab, lükkab ta lootekoti emaka (?) vastu ja kui see sealt jälle ära tuleb, teebki sellise plaksuva hääle. No teoreetiliselt midagi sellist, ega ma väga selle raseduse anatoomilise poolega sina peal ole. Mingiaeg arvasin ma näiteks, et platsenta on lapse ümber (ala nagu lootekottki – ärge küsige). :D

Aga jamh, kõht võtab juba haiglaseid mõõtmeid, liikumine on raske, ilmad on kuumad, tegemist on palju, energiat vähe. Same old, same old.

Kõige naljakam on minu jaoks see, kuidas kõht igale poole ”ootamatult” ette jääb. Näiteks üritan külmkapist midagi võtta ja löön kõhuga riiuli maha… Ükspäev lükkasin klaasi pikali. Annu vaatas mind sellise näoga, et kuidas ma ometi julgen – tema piim on nüüd maas! :D
Nõude pesemine on täiesti… absurdne. Käed ei ulatu enam eriti kraanini ja pean end vastu kappi suruma, mis muidugi on üpris ebamugav ja valus, ning kui tahan kuiva pluusiga sealt pääseda, pean selle rinna alla kerima. Siin majas ei ole need kapid enam nii madalad ka, et saaks kõhu lihtsalt kraanikaussi tõsta. :D
Rindadest rääkides, siis on juhtunud ime. Need on (vähemalt minu arvates) tunduvalt suuremaks läinud ja on piima täis. Jube valusad on nad ka muidugi.

Toonused käivad ka endiselt, mõnikord valusad, mõnikord lihtsalt ebamugavad. Aga sellist nalja, nagu eelmisel nädalal, enam olnud ei ole.

Aga mis siis ikka. Ma pean enne Annu ärkamist need paganama kaneelisaiakesed valmis tegema, muidu ei saa jälle enne pimedat õue. Tainas on juba mingi kolm tundi vist ”kerkinud”…

 Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Me teame Beebi#2 sugu!

Posted on by
13

Täna oli siis see saatuslik päev, kus käisime Elites ultrahelis.

Arvake, kes saab teise imekauni tütrekese?

Mitte meie! :D

Nii, kui arst mu kahtlusi kinnitas ja suurelt ekraanile ‘poisslaps’ kirjutas, käis mul peas väike klikk ja nimi, mida olin pidanud üheks võimalikuks variandiks (aga mitte eriti tugevaks) tundus JUST SEE ÕIGE.
”Meie väike *****” mõtlesin ma ja naeratasin veel laiemalt…
Nimedest me siiski veel ei räägi, sest ma pole mehega sel teemal üldse rääkinudki ja mul pole õrna aimugi, mis ta sellest nimest arvab. :D

Pilte me vist eriti ei saanud, sest esiteks on mul nädalaid nii palju, et raske on pilti saada ja teiseks, oli poisiklutt näoga kõhu poole ja ei tahtnud end üldse pöörata. Ma täpselt ei tea kas ja kui palju ta pilte sai, ta pole mulle neid veel ära meilinud, aga ma ei jõudnud oodata ka, kuni ta seda teeb – tahtsin ju kohe ruttu uudiseid jagada!

Aga nüüd siis sellest, mis minu jaoks selle ultraheli juures kõige tähtsam oli – lapse kaal ja tervisenäitajad.

Kõik on kõige paremas korras! Igati vinks-vonks poisike, kes pole oma ea kohta ei liiga suur, ega liiga väike. Ainus asi on see, et tähtaeg peaks mul ikkagi olema siis päevade järgi, mitte ultrahelide. Seega on mul nüüd miljon tähtaega ja kes jumal teab mille järgi arst siis arvutama hakkab ja otsustab.
Päevade järgi 24.mai
Kõige esimese UH’i järgi 9.juuni (väidetavalt peaks see kõige täpsem olema)
Looteanatoomia UH’i järgi 30.mai
Tänase UH’i järgi 25.mai (33+6 nädalat tänasega)
Ja mingi x meetodi ja UH’i järgi olen mina arvanud 6.juuni (tänase seisuga 32+1 nädalat)

Seega ma ei tea mida nüüd arvata, või kuidas asju edasi arvestada. Hetkel on mul tunne, nagu ma oleksin vahepealt mitu nädalat ära ”kaotanud”.
Muidu ei oleks ju hullu, aga lõpus hakkavad need nädalad (isegi päevad) väga suurt rolli mängima, kui peaks esilekutsumiseks/keisriks minema.
Hetkel rahustas arst mu maha ja ütles, et kui ma nüüd just hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks magusat sööma ei hakka, siis ei tohiks see kutt seal eriti suuremaks paisuda, kui Annu sündides oli (3430g).
Hetkel on poisi kaaluks 2278g (+-333g), mis pidavat siis täitsa keskmine olema. Mulle tundub küll joppenpuhh-kui-suur, aga noh, usume siis arsti. :D
Ja no, kerged värinad käivad üle selja, kui mõtlen, et mul on tähtajani kuskil kuus (!!!) nädalat. See tähendab, et paari nädala pärast võiksin ma juba sünnitada!

Kui nüüd rääkida ultrahelist endast, siis üldiselt (suures plaanis) jäin ma rahule.
Naerma ajas see, et ENDISELT olen ma nende arvates Nigri, mitte Nirgi! :D

Mu pojuke on üks maailma armsamaid poisiklutte, keda ma eales näinud olen! Te oleksite pidanud teda vaid nägema!
Esialgu, kui arst lapse nägu näitama hakkas, lõin ma mõttes juba risti ette, sest olin täiesti veendunud, et see laps on küll 10 tonni suurem kui ‘võiks’, sest ta nägu ja käsivarred olid nii pontsud. Nii armsad punnis põsed ja paksud, pruntis huuled! Ei tea mina kellesse ta on. Mina olen igatahes täitsa kriipsuhuul. :D

Täitsa päris beebi juba ja ma lausa sulan, kui seda videot vaatan. Mäletan, et peale seda, kui Annu ajal seal käisime ja ka video saime, olin täpselt samasugune. Vahtisin seda videot korduvalt ja korduvalt, ise heldimusest lõhki minemas.

Muide, videole jäi ka see, kuidas ta silmi hõõrub, haigutab ja suud matsutab – maailma kõige armsam lihtsalt! Kahju kohe, et ma teiega seda jagada ei saa…

Oeh, ma ei suuda sõnadesse panna, mida ma praegu tunnen. See lihtsalt ei mahu mu sisse ära! Ma olen nii elevil, et võiksin nutta…

Kui veel mõned päevad tagasi olin ma 70% kindel, et tegu on tüdrukuga, siis umbes üleeile õhtul, hakkasin ma endas kahtlema. Ja eile ostsin ma turult (poolkogemata) täitsa poiste toonides body’sid… Pärast kodus vaatasin, et wtf – kas ma tõesti praakisin need roosad pluusid-püksid välja, mida alguses vaatasin, või kuhu need siis kadusid?
Praegu tagantjärele kõlab see nagu vabandus, aga ausõna, Annu ajal oli mul samamoodi (kuigi hiljem osutus mu algne sisetunne siiski õigeks). Raseduse algusest peale arvasin, et Annu on tüdruk. Aga mingi kaks päeva enne looteanatoomia ultraheli, muutsin ma järsku meelt ja arvasin, et küllap ta ikka poiss on. Kabineti ukse taga oodates lausa ütlesin, et võikski poiss olla. Ja siis öeldigi, et poiss. :D
Aga noh, hiljem kasvatas ta omal munad ikka küljest ära ja hakkas tüdrukuks. :D

Igatahes, sellised ilusad uudised meil siin. :)

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend üks

Posted on by
18

“Sa ei mõista elu enne, kui see sinu sees kasvab.”

Sandra C. Kassis

 

Võtsin emmedeklubi lehelt 31.nädala lahti, et vaadata mis sel nädalal lapsega toimus ja silmasin hoopis seda ülemist tsitaati…

Igatahes, beebs on umbes 1,5 kilo raske ja 41 cm pikk. Ta reageerib helidele ja valgusele, mis on meie puhul igati tõestatud. Kui ma tolmuimejaga pikalt ringi mässan, hakkab laps ka rohkem siplema. Eeldan, et see valju üürgamine on tallegi ebameeldiv… Samas saan ma peksa ka siis, kui Annule unelaulu laulan. Mine sa nüüd tea, kas mu laulmine on tema arvates sama hull, kui tolmuimeja hääl või…? :D

Sel nädalal oli mul ka ämmaemanda visiit. 5 nädalaga võtsin juurde 3 kilo. Kartsin sõimata saada, aga arst kehitas selle peale ainult õlgu – mis siis ikka teha? Tõesõna, ma ei tea kust mul see kaal juba tuleb. Isegi, kui olen terve nädala salatit nosinud, võtan kilo juurde.

Emakapõhja kõrgus oli 35, mis oli jällegi 5 cm suurem, kui ”peaks”. Samas kõhuümbermõõt oli kasvanud vaid ühe sentimeetri…

Kui mina juba seal kabinetis muretsevat nägu tegin, et kas laps tõesti on siis nii suur, või mis jama on (kas ultraheli ei võiks varem teha???!), lohutas arst, et ehk tulevad need ”üleliigsed” sentimeetrid sellest, et laps tundub olevat kõrgel.
See tundub jällegi loogiline, sest ma hakkasin liigutusi nabast üleval pool ikka väga vara tundma, ja ribid said hoope juba 20.nädala paiku… Ja no kui mõelda, et ma sain doppleriga südamelöögid ka 9. nädalal kätte sealt, kus Annuga poole hiljem, siis… Ehk tõesti? Ma nii loodan, et see laps pole mingi hiiglane.

Aga kui nüüd jutt juba ultrahelidele läks, siis mul on teile väike uudis ka. Nimelt esmaspäeval läheme me ikkagi Elitesse 3D/4D UH’i!
Kui me poleks seda võimalust (väga helde) kingitusena saanud, oleksin veel 13.mai’ni (reedene päev!) praadima pidanud…
Kui aus olla, siis lapse soost ma eriti ei hooli. Või noh, mis ei hooli – ikka tahaks teada ja oleks tore, aga ma olen kuidagi leppinud, et me ei saanud seda teada. Poiss, siis poiss – ”komplekt koos” (nii rumal väljend!) ja saame mõlema soo kasvatamise kogemuse. Tüdruk, siis tüdruk – naiste võim ja muud jutud. :D
Sisetunde järgi võiksin öelda, et see beebs on 70% kindlusega tüdruk. Aga no kes seda asja kindlalt teab, eksole.
Praegu tahan ma ultrahelisse juba sellepärast, et seda kaalu jama selgeks saada…
Nii, et hoidke siis pöidlaid meile. :)

Kui arstile rääkisin, et väsimus ja valud tahavad mind vahepeal pooleks murda, muigas ta vaid, ning ütles, et mis siin imestada on – vaadaku ma vaid oma elu ja viimast paari aastat. Raske (riski)rasedus, veel raskem erakorraline keiser ja taastumine, lapse esimene eluaasta hullumeelne virr-varr, miljoni mure ja hädaga, pikk imetamine + samal ajal rase olek ja nüüd lõpusirgel padurase, kes peab sammu pidama vägagi aktiivse pooleteiseaastasega, ning sellele lisaks veel lubade tegemise stress, majaga kaasnevad mured ja rõõmud (aiamaa!!!), loomad ja jumal teab mis veel…

Kui keegi nüüd imestab, et kust mu arst/ämmaemand seda kõike teab ja mäletab, siis ma tõesti ei oska sellele vastata. :D
Me jutustame küll iga kord nagu sõbrannad (tasulise arsti omamise rõõmud?), aga ega ma ta ainus patsient ju ole… Ta teeb vist peale igat visiiti omale vihikusse märkmeid, ning loeb need enne läbi, kui ma tulen. :D

Aga tõesti, arst on mul ülimalt mõnus. Mul on nii kahju, et ma teda juba Annu ajal ei leidnud…

Igatahes. Enesetunne on mul üsnagi endine ja neid sümptomeid ma siinkohal jälle üle loetlema ei hakka.
Lisandunud on vaid jalakrambilaadsed (?) asjad. Öösel, kui jalgu sirutada tahan, siis tekib sääremarja selline tunne, nagu kohekohe läheks jalg krampi. Ma siis liigutan jalga ruttu teisele poole ja (enamasti) ei juhtu õnneks midagi (järgmisel päeval on sääremarjad lihtsalt vägaväga valusad, nagu oleks ikkagi krambihoo läbinud ja käia on valus)…
Paar korda on ikkagi ”jopanud” ka, ning olen suure kisaga üles ärganud ja mehele küüned selga löönud. Mu karjumise peale ärkab muidugi alati ka Annu üles…
Ei olnud mõnus – nuttev laps, suremahakuivalus jalakramp ja täiesti segaduses näoga mees. :D

Aga ilmad on mõnusad ja tuju on hea – mis siin ikka viriseda! Saaks nüüd kasvuhoonele kile ka peale, siis võiks juba aiamaad kaevama hakata.

Mida teie sel aastal mulda pistate?

Ma olen siiani kasvama pannud sada sorti tomatit, kurki, paprikat ja arbuusi. Oma aega ootavad veel kõrvitsad, herned, sibulad, maitsetaimed ja ehk väike rida ka porgandeid, aga see käib mul juba võib-olla natukene üle jõu. Ma nimelt VIHKAN porgandite rohimist. :D Lisaks siis mõned lilled ja ilmselt unustasin ka midagi…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ennustame Beebi#2 sugu

Posted on by
7

Lugesin siin blogisid tagantjärele ja leidsin Mallu blogist ühe ‘ennustuse’. Eks need ole sama absurdsed, kui see, et kui kõht kasvab teravalt ette, ootad poissi ja kui pigem valgub külgedele laiali, siis tüdrukut. Hmmm, et millega see poiss siis kõhu rohkem ette lükkama peaks, kui tüdruk? :D

Ootad tüdrukut, kui:

  1. Tujud muutuvad kiiresti – Raseduse alguses kipus küll nii olema, aga praegu enam mitte nii väga. Seega ei?
  2. Tunned end kerge ja graatsilisena – Mõnitad või? :D
  3. Raseduse algul vaevasid sind iiveldushood – Mõni üksik oli, seega ei ütleks, et väga hullult need mind vaevanud oleksid. Annu ajal ka samas ei olnud midagi nii hullu, aga näed – ikka tüdruk. :D Seega ei.
  4. Lisakilod kogunevad puusadele ja tagumikule – Ma ei oska isegi sellele vastata. Ma olen liiga suur, et üldse enam millestki aru saada. :D
  5. Rinnad on märgatavalt suurenenud – Looda sa! See ongi vist ainukene koht (ajumaht ka), mis pole suurenenud.
  6. Vasak rind on paremast suurem – Krabasin end ja üritasin aru saada, aga, eeee… Kunagi küll oli nii, aga see oli imetamise ajal. Praeguse olukorra kohta ei oska raporteerida. Kuna suurt erinevust ei märganud, siis ei?
  7. Kõht on kõrgel – Jaaa…
  8. Magad paremal küljel ja padi on magades lõuna suunas – Eeee, kus on lõuna? Ja millal ma magasin…?
  9. Sul on isu apelsinimahla järele – Ei ütleks küll. Annu ajal isutas alguses TÄIEG sidrunimahl – mis mul viga oli?!
  10. Sa nägid enne rasedust parem välja – Pigem vist mitte, nahk on minu arvates klaarim nüüd.
  11. Juustesse ilmuvad punakad triibud – Mingeid üleloomulikke triibutamisi pole ma veel üle elama pidanud…
  12. Sul on tohutu magusaisu – Nüüd ja alati…
  13. Sööd ohtralt puuvilju – Mhm!
  14. Niiidi otsa riputatud abielusõrmus liigub kõhu kohal küljelt küljele – Oleks siis sellist sõrmust.
  15. Kui liidad oma vanuse eostamise hetkel ning eostamise kuu numbri, saad vastuseks paaritu arvu – Eeee, kes see enam mäletab millal ma rasedaks jäin…? *peale mõne minutilist mõtlemist ja rasedustestide otsimist, et kuupäeva vaadata* – Septembris. Seega 29.
  16. Toolile istud lohakalt ja mürtsuga – Kui ma tahaks iga kord valust kringliks tõmmata, oleks see küll way to go jah… Mmmmm, kringel.
  17. Beebi süda lööb kiiremini kui 140 lööki minutis – Kord ühtemoodi, kord teistmoodi.

Ei – 9 Jah – 4 WTF – 4 /// Poiss?

Ootad poissi, kui:

  1. Raseduse algul ei ajanud kõikvõimalikud asjad sind iiveldama – Iiveldama vist ei ajanud, aga pigem tundusid kõik asjad ülirõveda haisuga, nagu oleksid pahaks läinud vms. Seega jah?
  2. Beebi süda lööb aeglasemalt kui 140 lööki minutis – Endiselt, kuidas kunagi.
  3. Lisakilod kogunevad kõhule – Kõht on küll nii suur, et Annu saab seda vihmavarjuna kasutada, aga kuna ma pole enam võimeline end keerama, ei oska tagumiku olukorra kohta väga kommenteerida. Tahaks ikka uskuda, et enamus mu kilosid pesitsevad kõhul. :D
  4. Sinu kõht on korvpalli kujuline – Rohkem nagu selle joogapalli moodi, mida trennides kasutatakse… Aga teoreetiliselt küll.
  5. Rinnanibud muutuvad tumedamaks – Jällegi – pidin üle vaatama. Ma pole kindel. Ehk on nad ‘tumedad’ veel eelmisestki imetamisest.
  6. Kõht on madalal – Oeh, siis saaks hingata ju!
  7. Isu on soolase, hapu, liha ja juustu järele – Andke kõik kätte, kõik läheb loosiks. Aga pigem ikka magus, seega ei.
  8. Jalakarvad kasvavad raseduse ajal kiiremini – Ei tea, ei käi mõõtmas neid.
  9. Su käed kuivavad – Jaaa. Nagu ka kõik ülejäänud kohad.
  10. Magad vasakil küljel ja padi on magades põhja suunas – Magan nagu juhtub. Niikuinii väga kauaks ühele küljele toetuda ei kannata…
  11. Abikaasa võtab koos sinuga kaalus juurde – Ei tea, ei kaalu teda. Nii kaua kuni ei pea ukseavasid suurendama, ei paneks vist tähelegi. See on see igapäevaselt ninapidi koos vahtimine… :D
  12. Oled raseduse ajal ilusam kui kunagi varem – Rasedana tunnen end alati kõige kaunimana!
  13. Uriin on värvilt helekollane – Kui ta sinine oleks, hakkaksin küll muretsema jah…
  14. Niidi otsa riputatud abielusõrmus hakkab kõhu kohal ringe tegema – Viimase 10 minutiga pole keegi mulle veel ühtegi sõrmust viitsinud tuua, seega huimatean.
  15. Sind piinavad peavalud – Ei ütleks küll.
  16. Kui liidad vanuse eostamise hetkel ja eostamise kuu numbri, saad vastuseks paarisarvu – Ei.
  17. Toolile istud ettevaatlikult, et mitte poisi munandeid vigastada – Mitte küll selle mõttega, aga pigem ikka vaikselt jah…

Ei – 5 Jah – 7 WTF – 5 /// Poiss?

Milliseid jaburaid teste ma veel teha võiksin? Täitsa tore oli! :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!