Siit tuleb nüüd üks miljonist erinevast asjast rääkiv postitus, sest noh… elu.
- Lapsed on rämedas nohus. Vaesekesed ei saa hingatagi. Koguaeg jändan selle rhinomer ninapumba ja füsioloogilise lahusega, aga ikka jäävad ninad lörisema. Neljapäeval käisin nendega arstil, sest mõlemal oli tatinire koguaeg taga, vahepeal köhatasid ja Annul oli nohu silma löönud (silm oli täiega punane ja rähmane). Arsti juures selgus veel, et Annul on kõrvad ka punased ja poisil polnud kõrvas mingit valgusrefleksi (?) enam ja see tähendab, et temal jäävad ka kohe kõrvad haigeks. Arst kirjutas mõlemale antibiootikumid… Lisaks sai Annu veel mingid silmatilgad, mida ma talle suure karjumise saatel ainult kaks korda pannud olen, ning mingi nohurohu. Ütles, et seda võib mõlemale anda, aga kui hiljem infolehelt lugema hakkasin, et kui palju ja kuidas, siis tuli välja, et see rohi on alates 2.eluaastast, ning poisile ei saagi seda anda. Seega ostsin poisile hoopis pihustiga pudelis humeri, ning jätkan hanerasva ja teepuuõliga…
Õnneks on mul kodus olemas ka inhalaator. Aga no see ei tähenda, et ma seda väga kasutada saaksin. Joel ei lase maski ette panna, seega hoian ma seda ikkagi talle nii lähedal, kui võimalik. Parem see, kui mitte midagi vast. Minu suureks üllatuseks oli aga Annu sel korral palju koostöövõimelisem. Hoidis kohe mitu minutit maski näol ja ma ei teadnud kuhu see rist ära teha! Need korrad, mil talle varasemalt olen proovinud seda auru teha, on ta kategooriliselt keeldunud, ning seda masinat pigem kartnud…
Aga rääkides veel sellest ninapumbast, siis mind ajas nii naerma, kuidas Annu tigedaks sai, kui Joelil tatti välja imesin. Ta vist mõtles, et teen poisile haiget, sest kogu selle aja üritas ta mind Joelist eemale lükata ja karjus: ”LÕPETA ÄRA!” :D
Ühesõnaga, viimased kolm-neli ööd olen ma vahelduva eduga nii maganud, et Joel on mu süles püsti, sest see on üks väheseid viise, kuidas ta natukenegi hingata saab. Hea on ka õues vankris magamine, sest värske õhk teeb nina lahti ja pealegi, vankril saab pead mugavalt kõrgemale tõsta, et tatt välja voolaks. Kuna Joel keerab juba ammu mõlemat pidi, saan toas ta ka kõhuli magama panna, et tatt kurku ei voolaks ja ta lämbudes üles ei ärkaks, aga no ta ei taha üldse nii püsida ja keerab end koguaed seljale tagasi. Normaalsest söömisest on tal ka asi kaugel. Vaene Joel ei saa ju rinda imeda, kui nina kinni on. Võtab ühe lonksu, hingab ja haarab uuesti…
Nii õudne on näha, kui mu pisikestel on halb. Hea meelega võtaks selle kõik enda kanda. Mina vähemalt oskan nina nuusata… - Selle mänguköögiga, mis Annu pidi jõuludeks saama, on ka väheke jama. Seda kööki, mis ma alguses soovisin, ei saagi, seega valisin asenduseks uue köögi. Aga nad said minust valesti aru ja saatsid vale köögi. Aga nüüd ei taha nad seda enam oma kuludega vahetada ja ütlevad, et mina pean transpordi eest maksma (40 euri!), kuigi nad tunnistasid hiljem oma viga. Aga ometi olid ju nemad need, kes vale köögi saatsid… Oleks siis võinud üle küsida, kui segaseks jäi. Ütlesid vaid, et kuna ma sain palju kallima asendusköögi sama hinnaga, mis mu algselt tahetud köök, siis nad ei saa enam transporti maksta. Aga vahetatud peab see köök saama, ma ütlen! Kas keegi teie seast ei ole lähiajal sõitmas Räpina ja Tallinna vahet (häda pärast saaks tartu vastu tulla ka vb)? Saaks ühe otsagi, oleks ka hea. Meie juurest oleks vaja see vale köök Tallinna saada ja Tallinnast õige köök meie juurde… Ma üldseeee ei raatsi veel 40 euri maksta selle jama eest.
- Tundub, et meie mehega jääme sel aastal jälle jõulukingitusteta. Autol lõi täna hommikul mingi punane mootori tuli (?) põlema ja juures olevat veel mingi kiri, et parem vea oma perse ruttu teenindusse, muidu auto plahvatab. :D Mitme sotine laks jälle, raudselt.
- Lisaks on kohe otsi andmas mu läppar, seega varsti on aidaa blogimine. Lisaks varasemale lambirestardi pullile ja miljonile muule jamale, on nüüd pekkis ka aku laadimise süsteem. Juhe on arvutil taga, aga akut ei lae. Päris mitu korda on see juhe kogemata, keset blogimist, välja tulnud ja läpakas end laksti välja löönud. Naiss. Vähemalt salvestab wordpress vahepeal teksti automaatselt ja ma ei kaota tervet postitust…
- Ma ikka ja jälle imestan, kui veidrad mõned inimesed on. Ma pildistasin siin ükspäev igast staffi üles, mis mul niisama kodus ees vedeleb ja postitasin need pildid ühte kohalikku gruppi. Hiljem sain ask.fm’is ”sõimata”, et ma oma asju laiali jagan ja vaesekesel olevat terve facebooki feed minu mandi postitusi täis. Hmmm, kurb, et tal sõpru pole, kes midagi postitaks ja veel kurvem, et tal muud teha pole, kui facebookis istuda. Ja pealegi, kellel on midagi tasuta asjade vastu, kammoon nagu. :D
- Annust on ikka Joeli valvamisel juba palju abi. Näiteks, kui Joel hakkab ahju poole roomama, siis läheb Annnu kohe tema juurde ja lohistab ta jalgupidi mänguasjade juurde tagasi. Pärast viibutab veel talle sõrme, ning ütleb, et ta ei tohi nii teha. :D
- Varsti on siin blogis oodata paari toredat loosimist, seega ärge neid maha magage! ;)
- Ja nüüd pean ma lippama, sest mu sünkroonärkavad pärdikud on jälle paha peal väljas. Annu üritab teetassiga elutuppa hiilida ja ma juba näen, kuidas Joelil selle tassi peale silmad peas kilavad…See on see, kui lapsed ärkavad varem, kui nad peaksid. Üks hakkas magamistoas lõugama ja koheselt ärkas õues ka teine. Kuidas nad seda teevad, ma ei tea…
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
