Istun nüüd siin arvuti taga ja tahaks vat, et nutma hakata. Ehk on see sellepärast, et Annu läks täna hüsteeriliselt nuttes magama. No ikka jubejubejube õudne on kuulata, kuidas su laps konkreetselt hing kinni karjudes sinu järgi nutab. Pea 40 minutit kuulasin, kuidas ta lohutamatult ‘emmeeeeee’ röökis.
Ja ma ei tohtinud vahele minna, teda kaissu haarata ja öelda, et olen siin ja ei kao mitte kunagi, mitte kuhugi. Seda kõike sellepärast, et oleme otsustanud saada teise lapse ja tema peab nüüd harjuma magama minekuga ka nii, et mina ei hoia ta kätt, ega paita ta peakest. Vaid seda teeb näiteks tema isa.
Aaagh. See kõik lihtsalt murrab mu sees midagi.

Aga veel kurvemaks muutusin ma siis, kui lugesin Briti ja Marina postitusi ja kommentaare nende all.
Järjekordselt on mu sõnu tõlgendatud valesti, järjekordselt on mu väljaütlemine kedagi riivanud. Järjekordselt tahaksin ma aega tagasi keerata ja lihtsalt vait olla.
Mul on tunne, et ma ei tahagi enam midagi kirjutada, sest alati mõistab keegi seda valesti, või loeb sealt välja midagi, mida tema sealt välja lugeda tahab.

Mu postitus ei olnud suunatud ei Briti, ega ka Marina poole. Kui mul oleks nendega probleeme, siis ma ütleks seda neile otse, mitte ei hakkaks blogis ”salaja” kedagi ”sõimama”. Ja mul on kahju, kui nad end puudutatuna tundsid.

Ma ei saa aru kust loeti välja, et ma arvan, et ninnunännud blogid on kõik feigid? Et keegi tegelikult polegi nii õnnelik, kui blogist tundub? Et see ilus elu on ‘fassaad’? Ilmselt siiski võeti mitmete blogijate sõnavõtud kokku?
Enda arust ütlesin ma vaid, et miks blogida, kui ei saa end väljendada täpselt nii, nagu mõtted peas keerlevad, vaid pead asju läbi teatud filtri laskma, kuigi tegelikult tahaksid teisiti teha. Ja kui ei taha, siis ei peaks keegi end ju ka puudutatuna tundma?

Mul on tunne, et ma ei taha enam isegi neid sissekandeid teha, kus räägin oma rasedusest. Sest jumal selle eest, kui mainin, kuidas ma verd nuuskasin või kuidas mu alaseljas möllavad meeletud valud, mis löövad mööda külge lausa jalga välja, nii, et võtab lonkama. Pärast jälle keegi loeb ja arvab, et ma ei taha seda last ja AINULT vingun ja vingun ja vingun.

Igatahes. Homme on meil looteanatoomia ja kui veab, siis saame me teada kas Annu saab õe, või venna. Aga enam pole mul mitte mingisugust tahtmist seda rõõmusõnumit siia jagama tulla.