Sain täna ask’is sellise küsimuse: Kas natuke hirmus on ka see mõte, et nüüd on kõik..nüüd oled sa igaveseks seotud. Nüüd ei ole mingeid spontaanseid otsuseid ega meelte muutmisi, nüüd pead igal sammul kellegiga arvestama :D Huuuh, scary.
Jah, on küll! See on vägagi hirmutav. See väike inimene ju sõltub minust. On tõesti veidike hirmus mõelda, et enam mitte kunagi ei ole ma siin maailmas üksi. Enam mitte kunagi ei mõjuta mu otsused ainult mind… Aga see kõik on seda väärt. Ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naersin, millal ma viimati nii õnnelik olin. Ma olen nii väsinud, aga niiiii õnnelik.
Ja mu süda tahab armastusest lõhkeda! Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. See tunne kui ta võtab su sõrmest kinni ja pigistab kõvasti. See tunne kui ta jääb su rinnale magama. See tunne kui ainuke koht maailmas, mis teda rahustab, on just sinu süli! See tunne kui ta vaatab sulle pikalt otsa ja sa tead, et ta tunneb su ära.
Ma reaalselt ka tahtsin eile nutma hakata, kui Annu söömise lõpetas, keeras ta oma pea mu rinnale, vaatas mulle otsa, haigutas ja jäi magama. See oli lihtsalt nii paganama armas!
Ma naeran iga jumala päev tema nägude ja häälte üle, nagu seevald! Iga asi mida ta teeb on lihtsalt kas meeletult armas, või meeletult naljakas.
Ükspäev ta näiteks ehmatas mu sõbranna hääle peale. Istusime kõrvuti voodi peal ja Annu tukkus mul süles. Sõbranna ütles järsku midagi ja Annu lõi kohe silmad lahti, ning vaatas mulle ehmunult otsa. Umbes nagu tsekkis, et kas mina olen ikka mina ja ega ta nüüd järsku mingi võõra tädi sülle pole sattunud. Ma ei tea miks, aga tol hetkel oli see lihtsalt nii naljakas, et ma oleks peaaegu püksi kusnud. :D
Aga, ega elu vastsündinuga pole ainult pidu ja pillerkaar. Mõni öö ei maga me rohkem kui 40 minuti kaupa, aga samas kahel ööl on ta isegi 5 tundi jutti maganud! Ja gaasid… Vaene Annu punnitab oma puukse, nii, et ise näost punane ja mulgi on seda valus vaadata, aga ma ei saa ju mitte kui midagi teha. See murrab iga kord mu südame. See on ülirõve tunne, kui su laps nutab lohutamatult ja sa ei oska mitte kui midagi teha!
Söömisega on ta mul ka viimased kaks päeva jännanud. Siis kui kõht hakkab täis saama, hakkab üks lollitamine pihta. Haarab kinni-tõmbab-laseb lahti-hakkab otsima, torkan tissi tagasi ja sama ring otsast peale. Kui piimariiulid ära panen, hakkab kisa. Umbes, et ise ei taha, aga teistele ka ei anna. :D Ja iga kord kui ta end kinni haagib, on alguses valus. Nii, et ma pole üldse vaimustuses sellest lolli mängimisest. Piima puuduses pole asi.
Ja minu tervis pole ka ikka kiita. Ma ei tea kas ja kui palju ma siin üldse midagi rääkinud olen, aga esimesed poolteist nädalat umbes olin ma suht out’is. Parem külg valutas ja valus oli hingatagi. Ribi alune oli kõik hell. Perearst arvas, et mind külmetati opisaalis ära, ja kahtlustas sapipõie põletikku, või -kive. Aga mingil hetkel see valu kadus nagu lambist ära. Õnneks, sest ma olin juba suht meeleheitel, et kaua see jama kestab. Midagi teha ei saanud, liikuda ka ei tahtnud eriti, sest jubedad valud lõid külge sisse iga kord kui end natukenegi liigutasin. Lõpuks hakkas see valu juba ka vasakule poole levima. Ja pluss siis veel haava valu. Üldse ei olnud tore voodist püsti tõusta, ega toas ringi patseerida. Pidevalt käisin kõveras ringi, sest sirgeks end ajada oli võimatu.
Kuuma ja külma hood käisid pidevalt üle keha. Süüa ei suutnud mitte kui midagi, kõik tundis rõve ja ajas oksele. Aga kui ei söönud, siis hakkas magu nii jubedalt valutama, et ei saanud end sirgekski ajada. Seega sundisin end sööma. Ja iga sekund mõtlesin, et kohekohe oksendan ma selle kõik välja. Ja nii ma siis istusin laua taga ja nuuksudes lihtsalt surusin endale sööki sisse. Toidul polnud üldse nagu maitsetki.
Pidevalt oli pea paks otsas, nagu oleks räme palavik, aga kõige kõrgem näit oli 37,4 kõigest.
Umbes teise nädala lõpuks sain täielikult terveks ja nautisin enda head olemist kaks-kolm päeva. Mässasin lapsega ja koristasin kodu. Lõpuks.
Eelmine esmaspäev käisin ultrahelis kontrollimas, et mis värk siis nende valudega on. Arst ei tuvastanud mul õnneks mingeid kive. Jumal tänatud. Ma olen niigi nagu sõjast läbi käinud ja auguline. Nende kivide hävitamiseks oleks ka vaja olnud mulle paar armikest veel juurde teha. Tänan ei.
Probleemi põhjust ta ei leidnudki. Aga noh, selleks hetkeks oli mul see valu juba põhimõtteliselt kadunud ka, nii, et ju siis sain lihtsalt terveks ja polnudki seal midagi enam leida. Aga ütles, et emakas on veel suur. Ma ei tea kui suur on tema arvates suur ja kas see oli 12.päeva jaoks normaalne. Kui kaua emakas kokku tõmbub?
Ja jumal tänatud, et ma ise terveks sain. Perearst saatis mind mõõka ka neelama. Ma polem kunagi käinud, aga ma tean, et see pidi ikka päris rõve olema. Ma olen kindel, et ma oksendaksin end seal sada nelikümmend korda täis. Uuuh, hea, et sellest pääsesin!
Jaaa siis jäin ma uuesti haigeks. Kurk on valus ja nohu on mul ka. No millal saab minust ükskord inimene? :D
Kõige naljakam kogu asja juures on see, et mu mees oli ka haige. Mees, kes pole mitte never-ever haige! Reaalselt ka. Pole mina teda selle 4 aasta jooksul haigena näinud ja nüüd, kui titt tuli majja, on tema plaksti haige. No mida!? :D Aga vähemalt pole see nohude ja köhade jada veel Annuni jõudnud (ptüi-ptüi-ptüi üle õla!). See veel puudus… Aga täielikult puutumata pole temagi jäänud. Paar päeva tagasi tekkisid talle mingid kahtlased punnid. Punane laik ja väike punn keskel, ning neid oli igal pool (v.a. jalgadel). Isegi pealagi oli neid täis! Mina kohe eeldasin, et ju siis sellest pesugeelist mida ma just kasutanud olin, ja vahetasin lihtsalt tal riided ära ja pesin need uuesti teise geeliga läbi. Alguses tundus, et oligi sellest, sest punasus kadus ära, aga nüüd pole need punnid ikka veel ära kadunud ja kohati nagu tuleb juurdegi neid. Kui kolmapäevaks on sama seis, siis lähen perearstile. Jälle. Siis on beebide päev ja ei tuigerda seal mingeid tõbiseid vanamutte ees…
Ükspäev keegi küsis, et kuidas siis elu on, et kas on nii nagu ma ootasin?
On ja ei ole ka. Tähendab, et ma teadsin, et see saab olema kohati raske, et tuleb magamata öid ja kisa. Aga sel hetkel sa ei mõista veel mida see täpselt tähendab, sa lihtsalt tead.
Aga ma ei kurda. Annu on täitsa tavaline beebi ja ei ole siin mitte midagi üle mõistuse rasket. Lihtsalt harjumist tahab see uus rutiin, et uni on katkendlik ja sa ei saa vetsu kohe kui sa seda tahad. Enne oli ‘mina-mina-mina’, aga nüüd on ‘tema-tema-tema’. :)
Beebid 2014 grupis keegi kurtis, et temal laps ei maga terve öö ja millal teistel beebid normaalselt magama hakkasid. Ja siis üks naine kommenteeris, et miks küll oodatakse, et lapsed kiiremini kasvaksid, et siis saab öö läbi magada jne. Et see beebiiga on ju nii üürike ja varsti ei vaja nad enam oma ema nii nagu praegu, et kannatage ära see aasta unetust, lapsed vajavad oma emmesid just praegu enim. Ning see pani mind mõtlema, et tal on ju tegelikult õigus. Lapsed kasvavad nii ruttu, et mul tuleb juba praegu nutt kurku kui ma mõtlen, et mu beebikne on juba peaaegu kolmenädalane! Kuhu kuradi kohta see aeg kaob!!! See on üle mõistuse ju.
Seega olen mina ka nüüd oma elu perse keeranud ja magan titt kaisus. Nüüd juba mitte väsimusest ja laiskusest, vaid lihtsalt sellest, et ma ei raatsi teda ära panna! Tegelt ka. Ja eks see lähedus annab talle turvatunnet ka juurde. Oeh, ja varsti olen püsti hädas sellega, et ei saa last mahagi panna. See probleem hakkab juba praegu välja kujunema tegelikult… :D
Vahepeal, kui ta päeval väga pikalt on maganud, mõtlen ma, et ta võiks juba üles tõusta, sest ma tahaks teda juba musutada ja kallistada, ning ta imepehmeid juukseid sasida…
Aga olgu. Aitab kah. Kell on juba kümme minutit üle ühe öösel ja ma raiskan oma niigi nappi uneaega siin blogimisega. :D