Ma ei olegi surnud!

Sain täna ask’is sellise küsimuse: Kas natuke hirmus on ka see mõte, et nüüd on kõik..nüüd oled sa igaveseks seotud. Nüüd ei ole mingeid spontaanseid otsuseid ega meelte muutmisi, nüüd pead igal sammul kellegiga arvestama :D Huuuh, scary.

Jah, on küll! See on vägagi hirmutav. See väike inimene ju sõltub minust. On tõesti veidike hirmus mõelda, et enam mitte kunagi ei ole ma siin maailmas üksi. Enam mitte kunagi ei mõjuta mu otsused ainult mind… Aga see kõik on seda väärt. Ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naersin, millal ma viimati nii õnnelik olin. Ma olen nii väsinud, aga niiiii õnnelik.
Ja mu süda tahab armastusest lõhkeda! Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. See tunne kui ta võtab su sõrmest kinni ja pigistab kõvasti. See tunne kui ta jääb su rinnale magama. See tunne kui ainuke koht maailmas, mis teda rahustab, on just sinu süli! See tunne kui ta vaatab sulle pikalt otsa ja sa tead, et ta tunneb su ära.
Ma reaalselt ka tahtsin eile nutma hakata, kui Annu söömise lõpetas, keeras ta oma pea mu rinnale, vaatas mulle otsa, haigutas ja jäi magama. See oli lihtsalt nii paganama armas!
Ma naeran iga jumala päev tema nägude ja häälte üle, nagu seevald! Iga asi mida ta teeb on lihtsalt kas meeletult armas, või meeletult naljakas.
Ükspäev ta näiteks ehmatas mu sõbranna hääle peale. Istusime kõrvuti voodi peal ja Annu tukkus mul süles. Sõbranna ütles järsku midagi ja Annu lõi kohe silmad lahti, ning vaatas mulle ehmunult otsa. Umbes nagu tsekkis, et kas mina olen ikka mina ja ega ta nüüd järsku mingi võõra tädi sülle pole sattunud. Ma ei tea miks, aga tol hetkel oli see lihtsalt nii naljakas, et ma oleks peaaegu püksi kusnud. :D

Aga, ega elu vastsündinuga pole ainult pidu ja pillerkaar. Mõni öö ei maga me rohkem kui 40 minuti kaupa, aga samas kahel ööl on ta isegi 5 tundi jutti maganud! Ja gaasid… Vaene Annu punnitab oma puukse, nii, et ise näost punane ja mulgi on seda valus vaadata, aga ma ei saa ju mitte kui midagi teha. See murrab iga kord mu südame. See on ülirõve tunne, kui su laps nutab lohutamatult ja sa ei oska mitte kui midagi teha!
Söömisega on ta mul ka viimased kaks päeva jännanud. Siis kui kõht hakkab täis saama, hakkab üks lollitamine pihta. Haarab kinni-tõmbab-laseb lahti-hakkab otsima, torkan tissi tagasi ja sama ring otsast peale. Kui piimariiulid ära panen, hakkab kisa. Umbes, et ise ei taha, aga teistele ka ei anna. :D Ja iga kord kui ta end kinni haagib, on alguses valus. Nii, et ma pole üldse vaimustuses sellest lolli mängimisest. Piima puuduses pole asi.

Ja minu tervis pole ka ikka kiita. Ma ei tea kas ja kui palju ma siin üldse midagi rääkinud olen, aga esimesed poolteist nädalat umbes olin ma suht out’is. Parem külg valutas ja valus oli hingatagi. Ribi alune oli kõik hell. Perearst arvas, et mind külmetati opisaalis ära, ja kahtlustas sapipõie põletikku, või -kive. Aga mingil hetkel see valu kadus nagu lambist ära. Õnneks, sest ma olin juba suht meeleheitel, et kaua see jama kestab. Midagi teha ei saanud, liikuda ka ei tahtnud eriti, sest jubedad valud lõid külge sisse iga kord kui end natukenegi liigutasin. Lõpuks hakkas see valu juba ka vasakule poole levima. Ja pluss siis veel haava valu. Üldse ei olnud tore voodist püsti tõusta, ega toas ringi patseerida. Pidevalt käisin kõveras ringi, sest sirgeks end ajada oli võimatu.
Kuuma ja külma hood käisid pidevalt üle keha. Süüa ei suutnud mitte kui midagi, kõik tundis rõve ja ajas oksele. Aga kui ei söönud, siis hakkas magu nii jubedalt valutama, et ei saanud end sirgekski ajada. Seega sundisin end sööma. Ja iga sekund mõtlesin, et kohekohe oksendan ma selle kõik välja. Ja nii ma siis istusin laua taga ja nuuksudes lihtsalt surusin endale sööki sisse. Toidul polnud üldse nagu maitsetki.
Pidevalt oli pea paks otsas, nagu oleks räme palavik, aga kõige kõrgem näit oli 37,4 kõigest.
Umbes teise nädala lõpuks sain täielikult terveks ja nautisin enda head olemist kaks-kolm päeva. Mässasin lapsega ja koristasin kodu. Lõpuks.

Eelmine esmaspäev käisin ultrahelis kontrollimas, et mis värk siis nende valudega on. Arst ei tuvastanud mul õnneks mingeid kive. Jumal tänatud. Ma olen niigi nagu sõjast läbi käinud ja auguline. Nende kivide hävitamiseks oleks ka vaja olnud mulle paar armikest veel juurde teha. Tänan ei.
Probleemi põhjust ta ei leidnudki. Aga noh, selleks hetkeks oli mul see valu juba põhimõtteliselt kadunud ka, nii, et ju siis sain lihtsalt terveks ja polnudki seal midagi enam leida. Aga ütles, et emakas on veel suur. Ma ei tea kui suur on tema arvates suur ja kas see oli 12.päeva jaoks normaalne. Kui kaua emakas kokku tõmbub?
Ja jumal tänatud, et ma ise terveks sain. Perearst saatis mind mõõka ka neelama. Ma polem kunagi käinud, aga ma tean, et see pidi ikka päris rõve olema. Ma olen kindel, et ma oksendaksin end seal sada nelikümmend korda täis. Uuuh, hea, et sellest pääsesin!

Jaaa siis jäin ma uuesti haigeks. Kurk on valus ja nohu on mul ka. No millal saab minust ükskord inimene? :D
Kõige naljakam kogu asja juures on see, et mu mees oli ka haige. Mees, kes pole mitte never-ever haige! Reaalselt ka. Pole mina teda selle 4 aasta jooksul haigena näinud ja nüüd, kui titt tuli majja, on tema plaksti haige. No mida!? :D Aga vähemalt pole see nohude ja köhade jada veel Annuni jõudnud (ptüi-ptüi-ptüi üle õla!). See veel puudus… Aga täielikult puutumata pole temagi jäänud. Paar päeva tagasi tekkisid talle mingid kahtlased punnid. Punane laik ja väike punn keskel, ning neid oli igal pool (v.a. jalgadel). Isegi pealagi oli neid täis! Mina kohe eeldasin, et ju siis sellest pesugeelist mida ma just kasutanud olin, ja vahetasin lihtsalt tal riided ära ja pesin need uuesti teise geeliga läbi. Alguses tundus, et oligi sellest, sest punasus kadus ära, aga nüüd pole need punnid ikka veel ära kadunud ja kohati nagu tuleb juurdegi neid. Kui kolmapäevaks on sama seis, siis lähen perearstile. Jälle. Siis on beebide päev ja ei tuigerda seal mingeid tõbiseid vanamutte ees…

Ükspäev keegi küsis, et kuidas siis elu on, et kas on nii nagu ma ootasin?
On ja ei ole ka. Tähendab, et ma teadsin, et see saab olema kohati raske, et tuleb magamata öid ja kisa. Aga sel hetkel sa ei mõista veel mida see täpselt tähendab, sa lihtsalt tead.
Aga ma ei kurda. Annu on täitsa tavaline beebi ja ei ole siin mitte midagi üle mõistuse rasket. Lihtsalt harjumist tahab see uus rutiin, et uni on katkendlik ja sa ei saa vetsu kohe kui sa seda tahad. Enne oli ‘mina-mina-mina’, aga nüüd on ‘tema-tema-tema’. :)

Beebid 2014 grupis keegi kurtis, et temal laps ei maga terve öö ja millal teistel beebid normaalselt magama hakkasid. Ja siis üks naine kommenteeris, et miks küll oodatakse, et lapsed kiiremini kasvaksid, et siis saab öö läbi magada jne. Et see beebiiga on ju nii üürike ja varsti ei vaja nad enam oma ema nii nagu praegu, et kannatage ära see aasta unetust, lapsed vajavad oma emmesid just praegu enim. Ning see pani mind mõtlema, et tal on ju tegelikult õigus. Lapsed kasvavad nii ruttu, et mul tuleb juba praegu nutt kurku kui ma mõtlen, et mu beebikne on juba peaaegu kolmenädalane! Kuhu kuradi kohta see aeg kaob!!! See on üle mõistuse ju.
Seega olen mina ka nüüd oma elu perse keeranud ja magan titt kaisus. Nüüd juba mitte väsimusest ja laiskusest, vaid lihtsalt sellest, et ma ei raatsi teda ära panna! Tegelt ka. Ja eks see lähedus annab talle turvatunnet ka juurde. Oeh, ja varsti olen püsti hädas sellega, et ei saa last mahagi panna. See probleem hakkab juba praegu välja kujunema tegelikult… :D
Vahepeal, kui ta päeval väga pikalt on maganud, mõtlen ma, et ta võiks juba üles tõusta, sest ma tahaks teda juba musutada ja kallistada, ning ta imepehmeid juukseid sasida…

Aga olgu. Aitab kah. Kell on juba kümme minutit üle ühe öösel ja ma raiskan oma niigi nappi uneaega siin blogimisega. :D

Pilte Annemaiast

Kuidas saab mul nii imearmas laps olla? Ma lihtsalt vaatan teda ja mõtlen, et kes või mis ma üldse enne teda olin?

Kass arvab titest nii :D

Koer teeb kakakontrolli :D

Ma peaksin vist endale instagrami tegema, siis saaks päevad läbi oma Mõnglist sinna pilte ja videoid postitada…

Esimene ja teine elupäev

Kõigile teile teadmiseks, kes te facebookis ei jälginud. Meie armas inglike, kelle nimeks saab ilmselt Annemaia, on lõpuks ilmavalgust näinud! Kahjuks küll ootamatu keisriga, aga well… Sünnikuupäevaks nihverdas ta endale ikka selle 09.10 ära, täpselt nagu ma lõpuks arvasin. Kellaajaks sai 00.08. Ta on 3430 grammi ja 50 cm ideaalsust! Palju tumedaid juukseid ja kõva hääl. Emme-issi väike päike.
Tema sünniandmeid kuuldes ei suutnud ma uskuda, et see õige on! Ta tundus nii imetilluke, et arvasin, et ega ta üle 2,5 kg ei ole… Aga näedsa. Päris paras pirakas. :D
Hetkel ei ole temast korralikke pilte. Digikas otsustas, et temale aitab ja lihtsalt läks lolliks. Aga mu tütrekese ilu on ka neil kehvadel piltidel näha!

10687095_642355525882177_2904787801044393640_n

avatar

Esimene päev möödus suures osas magades. Ta oli nagu talveunes karu. Imetama ei saanud teda kuidagi. Tõmbas kaks korda ja siis jälle magas. Ei aidanud paljaks kiskumine, ei mudimine, ei kõdistamine. Esimest korda sai rinda (üritasime, aga midagi sealt välja ei tulnud, ma olin liiga koomas veel siis, sain ainult nibu juurde sinika) 9.okt hommikul kella 7me paiku. Ja järgmine kord alles pärastlõunal. Öösel anti talle pudelit… :/
Mina olin päeval veel suht uimane, aga siiski ei maganud ja loll olin. Oleks pidanud magama, sest nüüd olen ma pmt magamata olnud ajast mil hakkasid sünnitusvalud…
Ma oleks pidanud ka rohkem tissi toppima, siis ei oleks ehk sellist võitlust nagu hetkel on. On küll alles teine päev, aga ma saan aru, et laps on suht näljas. Iga 40-60 minuti tagant on sõjakisa tissi järgi ja keel käib suust välja koguaeg, ning näpud ka suhu. Ja ta on nagu vampiir. Haarab kohe kui midagigi kätte saab, vahet pole kas see on siis nibu äär või üldse tissi keskoht. Näpud maitsevad talle ka väga. Nii kui need ära kaovad on jälle kisa lahti. :D
Puuksutab ja krooksutab päris hästi. Ning kakanud on ta ka juba 5 korda mähkmesse ja ühe portsu lasi mulle rätikusse ka kui ma JUST olin kraani alt temaga tulnud ja mees JUST astud palatist välja (koos peseme ja mässame muidu).
Varba peale pissi mulle ka korra. Hoidsin teda ühe käe peal ja ootasin millal vesi normaalseks läheb, aga talle ilmselt tundus, et oleks megalahe mind ka ära õnnistada. Et no kui juba siis juba. :D

Täna piinati teda ka ikka mõnuga. Hommikul võeti kannast verd bilirubiini taseme määramiseks, sest ta tundus kuidagi kollane. Õnneks sellega on korras ja ei pea päevitama minema, ega midagi. Aga mu süda lihtsalt tahtis murduda, ta lihtsalt rööökis ja röökis, see tundus lõputu. No miks nii palju oli vaja? Kolm erinevat totsikut! :(
Ja hiljem sai vaktsiinid, õnneks küll erinevatel aegadel, aga ikkagi. Kaks korda pidin veel seda kisa kuulama… Pisarad kippusid lausa silma, nii kahju oli kuulata teda. :(

Mul võeti ka täna plaaster haavalt ära ja sain lõpuks pesema. Päris rõve oli olla. Kõik kohad olid opil plätserdamisest kollased ja öösel oli ka kohutavalt palav olnud, nii, et jamh…

Hetkel oleme ilusti perepalatis kõik kolmekesti koos. Mehest on väga palju abi. Mina olen veel suht sant… Liigun juba esimesest hommikust saadik ringi, ja iga tunniga on parem, aga siiski, püsti tõusmine on päris rõve. Pikemalt hetkel sünnituse lõpust rääkida ei jõua, aga esimesel võimalusel kirjutan selle loo ka lõpuni. Hetkel lihtsalt on suht julm olla ja unega peab ka veidike järgi jõudma.
Aga lühikokkovõttes siis tuli keiser. See otsustati umbes 23 ajal õhtul. Ega ma eriti vaimustuses ei olnud, aga ma olin juba suht läbi ja lihtsalt leppisin. Olin selleks hetkeks ju 18 tundi valutanud, millest pool oli suht kohutav. Umbes kell 14 läksid valud intensiivsemaks ja 18-20 olid välakannatamatud, ning nõudsin mehelt keisrit, karjusin, et ei suuda enam jne… Sellel hetkel oleks ilmselt laps sündinud, kui ta oleks olnud õiges asendis. Keisriks läkski sellepärast, et peale nii pikka ja hullu valutamist, polnud avatud eniselt rohkem kui sõrmeotsaga. Nagu hiljem selgus siis laps oli kinni ja ei surunud emakakaelale, et too avaneks. Temal oli pea kuklas, aga oleks pidanud olema rinnal. Ja emakas oli ikka nii korralikult pressinud teda, et otsaees olevat alguses mingi vorp lausa olnud. Mina seda ei näinud enam… Nägin aga midagi sellist

IMGP0028

Arstid on talle näkku lõiganud! Olevat sellepärast, et emakas oli nii õhuke juba ja vett vähe ees, või midaiganes. Igatahes jube. Nagu kassikriimustus oleks näos. Mu väike vaeseke…

Okei. Ma olen seda sissekannet juba tunde kirjutanud. Mõni ‘mees’ meil siin on selle ajaga juba 4 korda tissi tahtnud. Käisin just enne ämmaka juures küsimas, et ei tea kas peaksin süstlaga RPA’d andma, sest laps on rahutu ja tundub näljane, kuigi istus just rinnal 40-50 minutit. No piima mul veel ei ole eriti ju. Või vähemalt seda ma arvasin. Ämmakas pigistas korraks tugevalt mu nibu, et näha mis värk on ja sealt lendas suure kaarega igast kraami! Seega jehhuu!! Seda ma lootsingi, et nüüd ehk tuleb, sest rinnad muutusid raskemaks ja kõvemaks. Natuke tulisemaks nagu ka.

Igatahes. Vabandan, et läheb nii pikalt uudistega, aga ma eeldan, et te saate aru. Ma siiski taastun päris tõsisest operatsioonist ja mul on väike tähelepanunõudlik inglike kõrval. See ei olnud mul ju mingi seljasüstiga keiser, vaid ikka korralik üldnarkoos ja värgid… Ma ei jõua isegi fb’sse midagi lisada. Terve tänase päeva on olnud üks pidev arstide-õdede vahet komberdamine, tissitamine ja mässamine. Blogimine on viimane mille pärast hetkel põen. Aga olen tagasi niipea kui võimalik. Seniks aga uudistage ja küsige askis. Seal vahepeal, kui aega tekib hetkeke, ikka vastan. Parem kui mitte midagi. Otsetee sinna leiate blogi kõrval olevalt ribalt.
Ja suur aitähh teile kõigile! Nii hea on lugeda, et elasite ja elate kaasa, ning aitäh ka kõigile õnnesoovijatele! Lähen ja poen nüüd oma magavate inglikeste vahele tuttu. Hullumeelne. Mu väike Pähklike on juba 48 tundi ja 33 minutit vana!

Raseduseaegne fotosessioon 37+2

Sain oma pildid kätte ja neid on ikka päääääris palju. Ja hea on, et palju, sest ma pole pooltega rahul. Küll olen mina nagu morsk, küll ripub kuskilt mingi pekk, küll hoiavad juuksed koledalt, küll on mingi riideese paigast ära, küll on kuidagi…üle töödeldud kogu krempel… Ühesõnaga, korjasin välja need mis on talutavad ja mida julgeks teistele ka näidata. Kokku sain üle 70 pildi.

Normaalselt vaatamiseks klõpsa pildil. Siis peaks saama järjest normaalse suurusega vaadata.

3D/4D Ultraheli – POMMUUDIS!

Käisime ka meie ikka sel kuulsal ultraheliuuringul ära. Ja mul on sõnuseletamatult hea meel, et me sinna läksime! Muidu oleks ikka sünnitusel päris hea üllatus olnud, kui ühe asemel sa järsku, täiesti ettevalmistamata, pead endast välja suruma kaks!

Ei tegelikult, mul on julmad naljad. Üks mis üks ikka.
Aga sellegipoolest – POMMUUDIS. Meie poiss tegi viimase kahe kuuga soovahetus operatsiooni ja viskas kotid nurka! Ilma naljata, me saame hoopis plika. :D

Ega muud hullu ei olegi, kui see, et ma olen lihtsalt selle mõttega harjunud, et ma saan poja. Ikka mõtlen kõhtu silitades, et ‘noh poja…’ Kuigi ma olen sisimas ikkagi kahelnud ka selles soo värgis, sest see LA uh oli meil nagu oli… Ja mees ütles, et tema arvates ei vaadanud arst seda jalgevahet ka nii hoolega… No mine sa nüüd tea.
Õnneks mul pole väga palju poiste riideid vist varutud, enamus on soo naturaalsed ja täitsa juhuslikult. Tegelt, plikade riideid on isegi vist rohkem. Roosad kindad, peapael, mõned roosad hilbud jne…Just mõtlesin, et mis ma nendega teen… Aaaga mul pole ju kleidikesi! MA VAJAN KLEIDIKESI! Johhaidii, nüüd pean ma ikkagi riideid juurde ostma ju! :D
Mina olin ju alguses jumala kindel, et plika jälle, sest ma ju nägin unes… Ma vist ikka olen väikest viisi mingi andega. Algne sisetunne siiski ei petnud mind. ;)
Aga noh, mis siis ikka. Plika siis plika, ega vahet pole ju. Peamine on see, et ta on meil terve ja tubli! Jõuan veel ringi harjuda selle mõttega. Ning mis on kõige suurem boonus – nime panemine! Tüdrukule on TUNDUVALT kergem nime valida, kui poisile. Ma olin selle nime teemaga juba vaikselt hullumas. No ei ole ühtegi normaalset poisi nime, mis tunduks ‘see õige’… Aga tüdrukute nimesid on mul mõttes miljon korda rohkem. Nüüd tuleb ainult leida selline mis mõlemale poolele meeldib ja tundub ‘see õige’, ning voilaa, OLEMAS!
Mõelda vaid, me oleks RÄNKA vaeva näinud, et see paganama nimi välja otsida ja siis oleks laps ära sündinud ning üllatus missugune. Polegi seda läbi higi ja pisarate välja kraabitud nime vaja, vaid hakka aga otsast peale ja otsi uus. Jällegi, ju sel oli ikka põhjus, et me siiani ei olnud seda ‘the one’ nime leidnud.

Jeesusmaria, kui õnnelik ma olen, et me sinna tasulisse ikkagi läksime. Riiklikus pole mulle rohkem ultrahelisid ette nähtud, ja ma polekski teada saanud ühest probleemist mida jälgima peaks, ja ka see, et ma tegelikult tüdrukut ootan oleks superhüper üllatus olnud…

Probleem, kui seda saab juba nii nimetada, on selles, et lootevett on vähevõitu. Kõigest 0,6 ühikut on miinimumist puudu, ja arstile see ei meeldinud. Ütles, et ma pean VEEL ROHKEM vett jooma ja oma naistearstile seda paberit näitama mis ta mulle välja trükkis, et seda vee kogust tuleks mõne nädala pärast uuesti kontrollida.
See teeb mind murelikuks, kas kellelgi on sellise asjaga kogemusi? Mis sai? Mida see kõik üldse tähendada võib? :(
Selle pärast siis võib-olla mu kõhuümbermõõt ei kasvagi? Juba kuu ja rohkemgi on mõõt enam-vähem sama, viimase 3-4 nädalaga pole isegi cm juurde tulnud…
Arst pakkus mitmeid variante, et ehk laps joob, aga ei pissi (neerude probleem vms), või veed tilguvad, või jumalteab mis… Kuna püksid mul enam märjad ei ole, siis seda vete tilkumise teooriat ma nagu ei usu. Ja neerude probleem tundub vägagi hirmutav, sest ka minul on ju nendega jamasid olnud ja olen isegi opil käinud jne…
Igatahes ma üritan nüüd veel rohkem seda vett lürpida ja kõigel kullipilgul silma peal hoida. Ei tea kas peaksin oma ämmakale juba esmaspäeval helistama ja sellest kõigest rääkima? Uus visiit on ju alles 18.august.

Aga kõige selle segasumma suvila keskel on ka häid uudiseid. Laps ise on terve ja tubli. Natukene alla keskmise kasvuga plika, aga siiski mitte nii väike, et peaks muretsema. Pisema kaaluga oli ta mul juba ju LA’ski.

Natukene mõõtmeid ja täpsemat infot ka, keda ei huvita, siis keri allapoole edasi. Ütlen nii palju, et olen 31+0.

Kaal – 1663g (+-243g) – vastab 30w4d
Pea – 7.49 – vastab 30w0d
Kõht – 26.75 – vastab 30w6d
Reis – 5.98 – vastab 31w1d

Südametöö on regulaarne – 150x minutis.
Platsenta asukoha sain ka LÕPUKS teada, see on mul ees.
Pea on all ja selg jookseb mööda mu vasakut külge, jalad on paremal rinnakorvi all. Näoga vaatab minu selja suunas.
Talla pikkuseks on 6 cm.

Lühikokkuvõttes – Väikese pea, suure kõhu ja pikade koibadega plikatirts!
Pea kasv on nädala jagu maas… Ja üleüldse on ta natukene väiksem. Alla keskmise. Ma loodan, et see vist hull väga ju ei ole?

Kui enne oli tähtajaks 4.oktoober nagu kivisse raiutud ja tundus, et mitte sekunditki see ei muutu, siis nüüd pakkus Dr. Deniss kaks päeva hilisema aja – 6.oktoober. See õnneks ei ole nii suur muutus, ega vahe ja oma arvestust jätkan ikka nii nagu enne.

Muud asjad vastasid kõik normidele ja olid nii nagu peab.
Miniataki sain ma aga siis kui ta lapse aju vaatas ja ütles, et ‘aju on iseärasusteta’, ma kuulsin aga hoopis ‘aju on iseärasustega’. Aga hetk hiljem, kui mu kõhust juba jubeduse jõnks läbi käis, sain aru, et kuulsin kõigest valesti ja tegelikult on kõik nii nagu peab. Uhh. Ma nii kartsin, et lapsega on midagi väga valesti, sest see riiklik LA oli täielik naljanumber ja ei andnud mulle mitte mingit kindlustunnet, pigem vastupidi – külvas veel rohkem mureseemneid. Nüüd aga on mu süda selle koha pealt rahulikum. Kuigi, ega see ema mure lõpe vist eal.

Pilte me kahjuks ei saanudki. No saime, aga mitte ühtegi näost. Selgelt oli näha ainult tema lady burger, ehk kolm triipu jalgade vahel. Ühe pildi saime ka kõrvast ja südamest, aga no neilt pole ikka mitte midagi aru saada. Ja mis ma neid ikka siia topin. Lapsele olid käed näo ees ja ma olevat juba liiga rase kah, et üldse midagi head loota. Kõige õigem aeg oleks olnud 23-27 nädala vahel. Aga ega ma tegelikult ju piltide pärast ei läinudki, muidugi ma lootsin ikka midagi saada, aga muu oli palju tähtsam. Ma tahtsin kinnitust, et laps on terve ja, et riiklikus pole mitte midagi kahe silma vahele jäänud. Soole tahtsin ka muidugi topelt chekki teha.
Aga vähemalt saime kogu ultrahelist plaadile video ja seda saame nüüd kasvõi sada korda päevas vaadata. Kuigi ma ei saa aru miks arst ei oleks võinud teha pilti näost, mis siis, et need käed seal ees olid. Nii oli ta ka ikkagi meganunnu. Maailma kõige armsam nöbinina on tal muide! Ja jalataldadest oleks ka tahtnud, need on tal ju ka nii tibatillukesed ja armsad! Midagigi oleks ju saanud teha… :(
Ta muidugi üritas last liikuma saada ja raputas teda, aga kuna ta ikkagi on meie laps, siis ei liikunud ta mitte karvavõrdki. Selline pujään juba praegu, et ma ei tea kohe. :D Minu togimise peale ta ju ka teist nägugi ei tee. Kui tema tahab magada, siis tema magab ja mitte üks vägi ei jura tema unega! Väike sõjaprintsess Xena mul siin. :D

Tundub, et Meheraas on ka vägagi rahul, et ta tütre saab. Säras nagu jõulukuusk täistulede ja viledega, kui kabinetist välja astusime. Ei tea kas selle pärast, et saame hoopis tütre, või selle pärast, et nägi päris oma titte seal ekraanil? Igatahes, kui koju tulime tahtis ta suht kohe seda videot uuesti vaadata ja mu emasüda lihtsalt sulas… Kas on üldse midagi armsamat hoolivast isast? :D

Mu ema, kes ka kaasas käis, oli ka väga üllatunud selle uudise peale, kuigi ta oli väga rõõmus. No nimetage üks naine, kes ei tahaks väikseid kleidikesi ja imearmsaid roosasid asju vaadata-valida-osta! Tema ikka ootsaki vist oma esimeseks lapselapseks justnimelt tüdrukut.

Oeh jah, sugulased mul nüüd krimpsutavad vist ikkagi nina. Nimelt peale mind – 20 aastat! – on meie suguvõssa ainult tüdrukud sündinud, ja mina kannan seda tiitlit muidugi uhkusega edasi!
Emme juubelil just naersidki mu nõod, et ma lähen ringist välja oma oktoobripoisiga. Kõik nõod on saanud tütre ja mitte keegi minupoolses suguvõsas ei ole sündinud oktoobris.

A, ja muide. Mida ma nüüd oma ’it’s a boy!’ särgiga teen? Keegi ära ei taha osta? :D

Aga jamh, mu süda on müüdud ja ma hetkel mõtlen, et appi mul on maailma kõige armsam laps! See väike nöbinina, mida ma ultraheli alguses nägin, oli lihtsalt maailma kõige armsam! Ja see kuidas tal need käed seal näo ees olid, oli ka lihtsalt nii…paganama ARMAS!
Ja juba löövad minus välja need kanaemme tunded ja muud hüved… Ma olen ikka kogu aeg mõelnud et mis neis tittedes siis nii erilist ja armast ikkagi on? Aga enda väiksekest sealt ekraanilt näha oli ikka midagi hoopis muud. Ma ei kujuta nüüd ettegi, mis siis veel saab kui ta on ära sündinud? Olen ka üks sellistest kes ei raatsi last voodissegi panna, sest tahaks ju 24/7 ta imelist nägu imetleda ja ahhetada iga ta väiksemagi liigutuse üle… Oeh, ma tahaks kohe nutta. See tunne on nii uus ja võõras… Tõesti, kui sa ise seda ei koge, siis sa ei kujutagi ette mis sorti armastus see emaarmastus on…