”Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, ajuinvaliidid enam pidama ei saa…

…sha-la-lalla” – laulan ma, kui näen järjekordset ajuinvaliidi oma akna alt mööda driftimas. Ja ausalt, mul on kopp nii-ii ees! Kas vähe on veel neid õnnetusi kajastatud, kus keegi on surma saanud, või end vigaseks sõitnud? Miks inimesed aru ei saa, et nad pole kõikvõimsad ja hindavad oma võimeid üle? ”Minuga nii ei juhtu!” on MÜÜT!
Kui oma elust on pohhui, siis võiks vähemalt teistele mõelda. Kas sa tahaksid oma südametunnistusele mõne inimese, või veel hullem, mõne väikse inimese surma? Ma hakkan tõesti varsti numbrimärke siin üles kirjutama, sest see, mis minu väravas toimub, pole lihtsalt normaalne! Hakka või kartma, et varsti on keegi mul otsapidi elutoas…

Alles eile õhtul sõitis üks ‘lahe vend’ mul maha. Mitu tundi müttasid seal vist, sest koer lõugas terve õhtu ja pidevalt oli mingit ketsi laskmise häält kuulda. Oleks pidanud ikka uue aia sisse nõudma vist!

Eelmisel aastal oleksin Annuga ülekäigurajal mingi kolm-neli korda auto alla jäänud – ma olin siis veel padurase ka.
Päris hea on poole ülekäigu peal avastada, et mingi rullnokk hea lennuga tuleb ja ei plaanigi vist pidama jääda. Eks sa katsu siis oma suur rase magu ja väikelapsega vanker teelt enne minema saada, kui sinust konkreetselt üle sõidetakse, kui omal ka suss korralikult all ringi käib.

Selgitage mulle palun ära mis pauku sellest saab, kui gaasipedaali põhja surud? Eriti veel linna vahel, kus nähtavus on halb ja iga hetk võib kuskilt valli tagant mõni väike jõnglane teele vajuda? Päriselt ka, minge ja riskige oma eluga palun kuskil metsavahel!

Teine sort ajuinvaliide on need paugutajatega ‘kõvad mehed’. Ma ei tea kas ma pean hakkama tasuta kalendreid välja jagama või? Aastavahetus on detsembri lõpus, mitte keset oktoobrit! Ausõna, mul lähevad ihukarvad püsti, kui ma sellele ajale mõtlen. Iga jumala aasta üks ja sama nali. Kellel muidugi on naljakas, kellel mitte eksole.
Juba eelmise kuu lõpus hakkas see jura pihta. Kõnnin mina rahulikult lastega poe poole, kui järsku käib selline litakas, et kõrvad lähevad ka lukku. Annu hakkas täiega nutma, sest ta kardab selliseid asju ja Joel ärkas ka suure kisaga üles, endal selline ehmunud nägu ees, et mu süda tahtis lihtsalt kildudeks puruneda. Ja nii ma istusin seal kahe nutva väikelapsega, kes ei jaganud maad ega mütsi. Aga no vähemalt oli neil kahel tatikal lõbus, kes naerdes majade vahele kadusid! Oleks kätte saanud, oleks perse kuumaks kütnud, no ausõna.
Eelmisel aastal läksin ka ühest lastekambast mööda, kes paugutajatega mängisid. Hea oli, et mulle see valesti süüdatud paugutaja vankrisse veel ei lennanud. Ja kui ma neile midagi öelda julgesin, sain hoopis ise sõimata, nagu…? Mul jäi ausõna suu lahti kohe. Millised sõnad, millised lapsed – võeh!

Ja sellest, kuidas mu koer asjale reageerib, ei hakka ma rääkimagi. Ime, et ta veel üldse aias on sellise jama peale.

Hah, muide fun fact – kui tatikad loobivad su aeda paugutajaid, või õrritavad niisama su koera, ning see koer siis aiast välja saab ja tatikad ribadeks kisub, oled kõiges ikkagi hoopis sina süüdi!

Seega panen iga lapsevanema hingele, et te räägiksite kodus oma lastega. Nii ohutult linna vahel liikumisest, kui ka paugutajate ostmisest ja nendega mängimisest. Pluss muidugi eraldi teemana veel loomade õrritamine. See, et koer on aias, või ketis, ei tähenda, et ta sealt ühel heal hetkel välja murda ei saaks. Ja kui ta juba tuleb, siis…

Ma ei tea, ma küll ei torgiks koera, kes nii kõrgele hüppab, karated valdab, lund sülgab ja balletti oskab…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!