Andke mulle andeks mu hüsteeria. Hetkel on lihtsalt veidi raske. Ja ma ei oska mitte kuidagi olla… Võib-olla oleks targem üldse vait olla, aga ka see tundub võimatu ja ebaaus.
Ma tean, et mu postitused on hetkel nii…hullumeelsed. Ma tean, et kõigel on põhjus. Ma tean, et parem varem, kui hiljem, aga kurb ja valus on ikkagi. Oodatud laps, kes tuli, aga ei jäänud…
Ma tõesti lootsin viimase hetkeni. Ka täna sinna kabinetti astudes, ma veel lootsin…
Ma oleksin nii väga soovinud olla üks neist müstilistest imedest, kelle kohta ma viimase kahe nädala jooksul lugenud olen. Ma nii väga oleksin tahtnud tulla täna siia ja kiljuda, et kõik on siiski hästi ja juhtus mu elu suurim ime. Aga seda pole. Mannatera pole. Mitte midagi pole. Peale piinava tühjuse, lõputu kurbuse ja ojadena voolavate pisarate muidugi.
Õnneks on mul ka kaks imelist silmatera ja ma pole iial üksi. Ma olen nii südamest tänulik, et mul nemadki on, aga ikkagi… hetkel lihtsalt on raske olla rõõmus asjade pärast, mis on hästi, sest kaotuse valu on suurem.
Ühesõnaga, täna, kaks erinevat arsti ja kaks erinevat ultrahelimasinat, aga pilt on ikka sama, mis kuu aega tagasi. Ma olen kuu aega käinud ringi surnud laps kõhus, mu keha on siiani “rase”, ning hoiab temast kõvasti-kõvasti kinni.
Saatekiri peetunud raseduse abordiks
Peale kahelt erinevalt arstilt (jälle) täpselt sama jutu kuulmist, anti mulle kaks valikuvõimalust – A) tabletiabort, B) narkoosi all puhastus. Viimane oleks kiirem ja valutum vist, aga kehale suurem koormus, seega valisin esimese variandi.
Sünnitusosakonnas oma tabletti oodates, nägin kuidas rasedad ja vastsündinutega õnnelikud lapsevanemad minust mööda kõndisid ja ma oleksin lihtsalt tahtnud sealt koridorist haihtuda, et nende rõõmu ei rikuks minu punane ja nutust paistes nägu…
Lõpuks pigistati mulle pihu peale üks väike kollane tablett, mille ma nuttes alla neelasin.
Tableti ulatanud neiu oli minu pärast päris mures ja pakkus mulle raseduskriisi nõustaja numbrit, aga ma keeldusin. Ma usun, et kõik saab korda. Läheb lihtsalt veidi aega ja palju pisaraid.
Hetkel ei ole see tablakas teinud muud, kui mulle andnud hetkelise, aga suure kõhuvalu. Tõenäoliselt see veel asja käima ei tõmbagi ja laupäeva hommikul pean ma haiglasse minema, et nad saaksid mulle järelvalve all veel tugevamad rohud anda.
Meeletult kurb on olla ja hetkel tundub see mulle ühe maailma kohutaivama asjana, aga samas ma siiski mõistan, et maailmas toimub hetkel palju palju hullemaidki asju. Näiteks just hiljuti lugesin ma ühe perekonna lugu ja see ei mahu mulle siiani pähe. Miks ometi on ühele perele määratud nõnda palju valu… Aasta eest suri nende aastane laps. Ja nüüd jäid nad kahe päevaga ilma oma 23.rasedusnädalal sündinud nelikutest. Kaotada viis last… mul pole isegi sõnu selle kirjeldamiseks.
Ja siis eile lugesin ma kahekuuse Arseni kohta, kes vajab elupäästvat operatsiooni välismaal, aga tema vanematel pole raha, et teda sinna transportida. Kes pole lugenud, saab seda teha vajutades SIIA lingile. TÜ Kliinikumi Lastefond kutsub inimesi annetama, et beebi elu saaks päästetud. Mina panen igatahes oma panuse beebi poole teele ja kutsun ka teid kampa. Iga euro loeb ja iga euro on tähtis!
Väike Arseni, juhtmete ja sidemete all.
Omapoolse panuse saab anda ülekandena SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi annetuskontodele:
Swedbank IBAN EE682200221015828742
SEB IBAN EE261010220014910011
Danske IBAN EE403300334408530000
Nordea IBAN EE791700017000285384
LHV IBAN EE527700771000610813
Peale seda, kui minust endast ema sai, lähevad kõik lastega seotud lood mulle nii väga hinge. Ma ei saa midagi parata, kui mõtlen, et mis siis kui see oleks minu laps? Paljas mõte sellest paneb pisarad jooksma ja süda tõmbab valust kokku. Midagi kohutavamat, kui matta oma laps, on raske ette kujutada. Mitte üks lapsevanem ei peaks seda läbi elama. Veel vähem siis mitu korda…
EDIT: Oh sa püha jutt! Avaldasin postituse ära, avasin facebooki ja mis ma näen – beebi raviks ja ema 6kuu elamiskulude tarbeks vaja minev summa on koos!!! Vähem kui ühe ööpäevaga! See on uskumatu. Nii ilus uudis, et nüüd nutan ma juba puhtalt õnnest! Loe SIIT!