Kirjutasin Pere ja Kodu ajakirja jälle ühe nupukese. Mõtlesin, et annan teile ka algteksti lugeda, sest noh, see teema on mul koguaeg hingel.

*Kõik pildid, v.a see esimene ajakirjast tehtud pilt, on teinud Fotail.

”See teise juuni õhtupoolik jääb mulle igaveseks meelde. Üks rumal viga, hetkeks hajunud tähelepanu ja see ongi kõik, mis selleks kulub. Olime just terve perega käinud talus loomi vaatamas, ning suundusime koju. Väiksem laps oli just kaks päeva tagasi aastaseks saanud, ning suurem oli siis alles 2,5-aastane. Tol ajal ei meeldinud väiksemale lapsele autosõit kohe üldse. Kui ta ei maganud, siis ta nuttis. Ja nii ka tol korral. Mäletan, et jäime korraks seisma, et ma saaksin last rahustada, ning kui me uuesti sõitma hakkasime, see juhtuski. Sõitsin peateel sõitvale autole ette, sest ei märganud teda. Mu tähelepanu oli hajunud, sest lapsed nutsid tagaistmel ja ka nähtavus ei olnud kõige parem – vaadet piirasid tihedad põõsad. Teist autot nägin alles siis kui oli juba hilja.

Vahetult peale avariid olin väga uimane. Lõin pea tugevalt ära ja mees pidi mind autost välja kandma. Esmalt muidugi kontrollis ta lapsi, aga neil oli õnneks kõik korras – mitte ühtegi kriimu. Mulle tundus, et nad ei saanudki midagi aru, sest mõni hetk peale avariid nad juba mängisid ja naersid. Ka mees ja teise auto juht olid terved. Ainsana saingi viga mina. Õnneks mitte küll tõsiselt, aga umbes tund peale avariid oli pilt silmade ees veel udune, pea valutas väga pikalt ja oli muhke täis.

Kui kiirabi saabus, olin veel üsna uimane, aga õnneks haiglaravi ma siiski ei vajanud. Kiirabitöötajad hoidsid lapsi tegevuses, tehes neile kummikinnastest õhupalle ja lahutades nende meelt, kuni mina istusin ja oma pea peal külmakotti hoidsin. Üritasin head nägu teha, et lapsed ei ehmuks, aga mu sisemus kees – pisarad pressisid end silmist välja ja süütunne mattis hinge. Ma pole endale tänase päevani andestanud, et oleksin peaaegu terve meie pere tapnud. Üks. Rumal. Viga.

Peale avariid ei istunud ma pool aastat rooli. Kui ma siis lõpuks uuesti sõitma hakkasin, olid esimesed korrad ikka veidi hirmsad küll. Oli talvine aeg, teed libedad, ilmad sombused, kõik see kokku oli juba üksi hirmus, lisada sinna veel ka mu ebakindlus, ning tulemuseks oli see, et sõitsin kohati 60km/h.
Ma arvan, et avarii muutis minus paljutki. Ma olen nüüd palju ettevaatlikum, ma tean kui kiiresti see käib. Üks viga ja sa võid kaotada kõik.

Minu arust on Eesti liikluskultuur üldse väga hulljulge, ning enamus juhte mõtleb, et nendega ei juhtu. Aga juhtub. Varem või hiljem. Ja see võib kellelegi minna maksma tema elu. Kas see, et sa jõuad paar minutit varem oma sihtkohta, on väärt kellegi elu?

Meie

Minu soovitus lapsevanematele on see, et vaadake kindlasti üle oma laste turvavarustus. Turvavarustus tuleb valida tema testitulemuste põhjal, mitte hinna järgi. See, et mõnda tooli müüakse, ei tähenda, et see ka hea on. Mina võrdlen alati seda sellega, et avalikult müüakse ka alkoholi ja tubakat – kas see siis tähendab, et need on meile head? Mõttelaadiga, et tool on tool, mis vahet sel on, pole küll midagi peale hakata. Hea turvavarustus ei pea maksma poolt varandust, aga peab olema heade testitulemustega. Sa ostad turvavarustuse selleks, et see kaitseks sinu last, mitte sellepärast, et seadus seda nõuab!

Annu ja Joel

Tähelepanu tuleb pöörata ka turvavarustuse paigaldamisele, sest heast turvahällist või -toolist pole mingit kasu, kui see on valesti paigaldatud. Kui endal oskusi napib, siis tuleks oma uhkus alla neelata ja pöörduda mõne targema isiku poole. Facebookis on näiteks selline leht nagu ”Laps Turvaliselt Autos”, kes on nüüdsest võtnud oma õlule lapsevanemate teavitustööga tegelemise. Nende poole võib iga kell küsimustega pöörduda ja nad kindlasti aitavad kuis saavad. Muide, ka beebipoodide töötajad, kes turvavarustust müüvad, ei pruugi alati olla usaldusväärsed infoallikad, sest neil puudub tegelikult enamasti vajalik informatsioon ja oskused. Nad oskavad soovitada milline tool sinu lapse kaaluga sobib, aga reeglina ei ole see ju määrav. Tooli valides tuleb silmas pidada veel nii palju muudki. Näiteks seda kui pikk su laps on, kui vana ta on jne.

Annemaia

Turvahäll on lapsele väikseks jäänud siis, kui lapse pea hakkab üle hälli ääre ulatuma või kui kaalupiirang saab täis. Lapse jalad võivad seejuures vabalt üle hälli ääre ulatuda, see ei ole probleemiks. Turvatooli puhul tuleb jälgida näiteks seda, et lapse õla ja peatoe vahele mahuks vaid kaks sõrme, mitte rohkem. Kui laps pole veel nii pikk, siis antud tool on tema jaoks suur. Samuti on last soovituslik sõidutada selg sõidu suunas nii kaua kui võimalik, minimaalselt kolmanda eluaastani, sest laps pole miniatuurne täiskasvanu. Lapse pea on tema keha suhtes mitu korda suurem ja raskem, kui täiskasvanul. Kui laps sõidab nägu sõidusuunas, ning juhtub avarii, on vigastuste tõenäosus lausa viis korda suurem, kui selg sõidusuunas sõites, sest lapse pea paiskub meeletu kiirusega ettepoole ja võib selgroogu vigastada. Kui ta aga sõidab selg sõidusuunas, jaotub kogu löök ühtlaselt üle selja ära, ning pea ei liigu nii järsult ette. Minu jaoks on turvavarustus elu küsimus!”

Joel, sss

Minu lastel on hetkel AxKid Wolmax toolid, mis on kasutatavad selg sõidusuunas umbes 9kg/80cm kuni 25kg/120-128cm lapsega, st väga pikka kasutusiga. Testitulemused on sel toolil head, ning see on üks vähestest toolidest mis on läbinud ka Rootslaste ülikarmi PLUS testi. PLUS testi on üldse läbinud vaid 16 SSS turvatooli. Hind on ka Wolmax’il seejuures mõistlik – umbes 270 eurot.

*Hetkel on beebipood.ee’s AxKid’i toolid ÜLIHEADE hindadega. 279 euro asemel saab Wolmax’i nüüd kätte 219 euroga ja Minikidi 369 asemel 329’ga. Ps, tegu pole reklaamiga, teavitan teid vaid heast hinnast!

Joel

Sellest teemast pikemalt, ning soovitusi, leiate siit.