Vaatasime ükspäev sellist filmi nagu ”no escape”. Film räägib siis perekonnast, kes kolisid välismaale elama, sest pereisa sai seal parema töö. Aga töö tõttu vihatakse seda meest, ning tahetakse kogu tema perekonda tappa (mees muidugi ei teadnud enne saabumist midagi).

Üks haigemaid kohti oli see, kus pereisa viskas oma tütred üle katuse ääre, nende emale, sest killerid jõudsid neile järele ja põgenemisteed ei olnud… Võehh, mul läksid kõik karvad püsti! :D

See pani mind järjekordselt mõtlema sellele, et kas ja kuidas mina oma lapsi taolises olukorras kaitseksin? No tegelikult ei ole küsimustki ”kas”, annaksin oma laste eest oma elu, aga pigem, et kuidas?
Ma ei taha mõeldagi, et peaksin kaitsma oma kodu, lapsi, perekonda mingite mõrvarite eest. Aga sõja teema pole ilmselt mitte kellelegi kahjuks kauge. See on reaalne oht, mis meid ähvardab.
See paneb mind värisema ja sisemiselt nutma, sest ma tean, et ma ei suudaks mitte muhvigi teha. Mul pole jõudu, relvi ega ka oskusi, et ennast või lapsi kaitsta. Mida ma siis teeksin? Annaksin alla ja laseksin oma laste silmade all end hukata? Või vaataksin pealt, kuidas mu lapsed tapetakse? Mitte eluski.
Jäkk, paljas mõte sellest, tekitab mu peas pildid, mida ei peaks ükski lapsevanem nägema.

See kõlab ilmselt nagu mingi õudusfilm, aga tegelikult on see ju reaalsus. Reaalsus, mis võib meid tabada iga hetk. Ja mõte sellest tekitab minus halvavat hirmu. Ei ole mõtet silmi kinni pigistada ja eirata, see ei tee ju olukorda olematuks.

Ma päriselt ka kaalun enda keldri pommivarjendiks ehitamist ja sinna umbes tuhande aasta jagu söögi-joogi kogumist. :D

Kas teie kardate sõda?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!