Põlva sünnitusosakonna kaitseks

Ma ei plaaninud sel teemal sõna võtta, sest mind jätab lõppkokkuvõttes pigem külmaks kas see osakond suletakse või ei. Antud haiglas ma enam niikuinii sünnitada ei plaani, sest seal puudub epiduraali võimalus, mis minu sünnituste puhul on aga äärmiselt tähtsaks osutunud. Kui seal oleks koguaeg kohapeal saada anestesioloog, kes vajadusel epiduraale teeb, ei kahtleks ma sekunditki ja sünnitaks iga kell uuesti Põlvas.

Ma ei kahtle sealse personali professionaalsuses ja ainus asi mis mind sünnitusvalude alates sinna tormamast hoiab, ongi hirm, et kui tekib vajadus järjekordseks keisriks või tõesti ei hakka mul jälle avatus ilma epiduraalita tekkima, tehakse mulle jälle üldnarkoosis keiser ja no see on tõesõna kõige viimane sünnitusviis, mille ma uuesti valiksin. Ainult ja AINULT sellepärast olen otsustanud oma järgnevad lapsed ilmale tuua Tartus.

Põlva teeb minu arvates Tartule silmad ette peaaegu kõiges. Alates arstide personaalsemast lähenemisest, sest neil pole 24/7 veel mitukümmend naist korraga sünnitamas, lõpetades rahulikuma ja vaiksema taastumise võimaldamisega. Põlvas võid 99% kindel olla, et saad peretoa (mis kusjuures on Tartu omast mitu korda odavam), Tartus võid pigem 99% kindel olla, et sa seda ei saa.

Kui ma võrdlen sünnitusjärgset aega Põlvas ja Tartus, siis need kaks pole isegi mitte võrreldavad. Tartus olin ma stressis ja häiritud, sest pidevalt oli kuulda mingit kõrvalist müra, mul oli palatikaaslane, kelle kohalolu paratamatult häiris, ning arstidel oli alati kiire, täielik konveierilint – kiirelt sisse, võimalikult kiirelt välja. Põlvas olin aga kunn – kõik oli vaikne, arstidel oli aega mind kuulata ja isegi keset ööd tuldi mulle naeratades vastu, kui läksin valvetuppa neile rääkima, et lapsel on nibudes munad või näitasin neile verist mähet (mõlemad olid tingitud rinnapiimast saadavast hormoonist).

Seda postitust ajendas mind aga tegelikult tegema Marimelli postitus. Minu arust on Leenu seda postitust tehes astunud samasse ämbrisse, kus minagi mitmeid kordi erinevatel teemadel ära käinud olen – ta kirjutas millestki, millest pole tal tegelikult väga aimugi. Tema arvamus on kujunenud vaid artiklite põhjal. Antud juhul on minu arust hoopis tema see Lammas, kes biiti ei hoomanud (sorri Leen, kõigest tsiteerisin sinu lauset!) ”Inimesed on vahest ikka jumala lambad. Ei hooma üldse biiti, miks midagi tehakse.” :D

Põlva sünnitusosakond tahetakse sulgeda, sest seal pole piisavalt sünnitajaid, mitte sellepärast, et sealne seltskond oleks ebapädev. Selle otsuse vastu võtjad vaatavad ainult (raha)numbreid ja ei süvene absoluutselt sellesse mis toimub. Kui Põlva osakond suletakse, siis ma ausõna tahaksin näha kes sõidab 30km kaugusele Võrru ja kes sõidab 50km kaugusele Tartusse. Ma olen täiesti kindel, et enamus hakkavad Tartusse sõitma. Aga point on ju selles, et Tartu on juba praegu täiesti ülekoormatud ja kui kõik need sünnitajad hakkavad veel Põlvast ja ka Valgast Tartusse voorima, siis ma ausõna ei tea mis saab.

Juba 2016a, kui ma Tartus Joelit sünnitamas käisin, oli olukordi kus tundsin, et ma ei saanud piisavalt tähelepanu. Näiteks siis kui ma olin juba kokku õmmeldud, mees oli koju Annu juurde sõitnud, arst läks teiste sünnitajate juurde ja mul tänu epiduraali laksule jalgu all polnud. Üritasin kapi pealt veepudelit kätte saada, aga ei ulatunud, ning kui ma püsti tõusta üritasin, läksid jalad alt ära ja ma maandusin maas. Hädakutsungi nupuni ei ulatunud, püsti ei saanud, appihüüdu keegi ei kuulnud… Lõpuks suutsin end ikkagi ise kuidagi toolini vinnata ja sain sinna istuma nii kauaks kuni keegi tuli ja mu uuesti voodisse aitas.

Nagu Leenu ka oma postituses välja tõi, siis tõesti, Põlvas lõigati Annul opi käigis nina peale kriim. Selles ma aga arsti (enam) ei süüdista. Nii lihtsalt juhtus, sest emakas oli pikast ja intensiivsest valutamisest juba nii õhuke, ning laps oli vales asendis. Lapse nägu oli tegelikult seal, kus see olla ei tohiks. Isegi normaalses asendis oleva lapse välja opereerimisel on lastele sisse lõigatud. Tavaliselt on lõike koha peal siiski pea, mitte lapse nägu. Negatiivseid kogemusi leiab igast haiglast, see ei tähenda, et seal töötavad arstid oleksid kuidagi mõnest teisest kehvemad ja antud haigla vääriks sulgemist.

Tartus sünnib ühe kuuga umbes sama palju lapsi, kui Põlvas terve aastaga, aga ometigi olen ma vaid kahte lugu kuulnud, kus Põlvas sünnitaja pole rahule jäänud. Üks neist kusjuures võitleb nüüd selle nimel, et Põlva sünnitusosakond alles jääks.

Kommentaare lugedes on selgelt aru saada, et enamus inimesi ei saa üldse aru mis see on, millele nad kaasa kraaksuvad. ”Jaajaa, päris jama on jah, et haigla kinni pannakse, ise ka ei tahaks iga kuu 60km kaugusele kontrolli sõita” jne. Eeeem, ma ei oska kohe midagi öelda. Kallis inimene, sulgeda tahakse ikka sünnitusosakond, mitte naistenõuandla, kus rasedad kontrollis käivad…

Ühesõnaga, mina andsin petitsioonile allkirja, olenemata sellest, et meie erijuhtum lõppes minu jaoks ootamatult ja ebameeldivalt. Me oleme lapsega mõlemad elus ja terved, ning seda ainuüksi tänu nendele arstidele. Kutsun ka teid allkirju andma, et Põlva sünnitusosakond jääks alles! Teha saab seda SIIN! Vajalik kogus allkirju on juba peaaegu koos! Nüüd jääb vaid üle loota, et see midagi reaalselt ka muudab. Põlva pole mingi suvaline, allakäinud maakate “teine Eesti”! Uhke on olla sama kandi inimene ja näha kuidas hädas inimesed kokku tulevad, ning vastu hakkavad!