Ma arvasin, et mul jookseb juba kaheksas nädal, aga viimase ultraheli järgi on mul nädalaid kõigest kuus. Selles mõttes, et vahet pole, peaasi, et laps on terve ja süda lööb, aga kardan ma ikkagi. Kui pühapäeval vastas beebi 6+0 siis kolmapäeval oli ta ikkagi kõigest 6+2. Ta nagu kasvaks aeglasemalt või midagi. Eks erinevad arstid mõõdavad ka erinevalt ja see üks-kaks päev pole just teab-mis-asi, aga ikkagi… Ma ei oska neid nädalaid üldse arvestada nii. Annuga oli hea, kõik esimesed UH’id näitasid sama tähtaega.
Praegu vaatasin, et kui ma sain 19.september triibud kätte, siis olin ma kalendri järgi kõigest 2+6. Ja kui siin esimese postituse tegin, ning kõigile uudises teada andsin, olin mingi 3+3 vist. Enamus ei teagi siis veel, et on rasedad!
Seega, kui mina arvasin, et olen 5 nädalt ja suren kohe maha, sest sümptomid juba tapsid mind, siis tegelikult olin kõigest kolm nädalat.
See tähendab, et kolmas kuni neljas nädal oli mul hullumaja. Sümptomeid oli nii-ii palju ja nad olid nii tugevad. Kartsin juba ju isegi kaksikuid, sest see oli lihtsalt üle mõistuse, mis toimus. Selline jõuetus-nõrkus-väsimus, et arvasin, et kukun kokku, seljavalu, kõhuvalu, kõrvetised, teravad valuhood alakõhus, pööraselt valus imetamine, lõhnataju nagu politseikoeral, iga lõhn tundus rõve, ma läksin nii kergest endast välja jne.
Aga nii, kui viies nädal jooksma hakkas, oli peaaegu kõik kadunud. Imetamine oli veidikene valus, kõhuvalud ja kerged tuikamised seljas jäid ka alles, aga muidu oli täiesti okei olla, nagu polekski rase. Siis hakkaski mulle lõpuks hinge pugema väike hirm ja kahtlus.
Kui jooksma hakkas kuues nädal, saabusid saatuslikud rahutud jalad (oi kui tüütu!!!). Muidu jäi olukord üsna samaks. Hea ja kerge oli olla. Vahel valutas kõht ja selg, vahel hakkas mõni lõhn vastu, väsimus oli ka. Aga ei midagi sellist nagu nädal tagasi.
Praeguse hetkeni on olukord sarnane. Iiveldab nüüdseks ka, kui ma ei ole tükk aega söönud, aga see on nii vähe, et peaaegu ei märkagi. Imetamine on viimastel päevadel olnud väga valus. Säilinud on ka väsimus, selja- ja kõhuvalud. Ning muidugi ka see pruunikas määrimine. Täna ei ole veel olnud, aga eile näiteks olid kahtlased pruunid-limased tükid. Vahel tekib ka tunne, et ma lihtsalt ei jaksaaaa Annuga võidelda, nad kahepeale imevad minust viimsegi energiapiisa välja. :D
Eile käisin siis ka oma arsti juures kontrollis. Mis siis, et viimase kolme-nelja päeva jooksul olen käinud kiirabis, ämmaka-arsti juures ja nüüd siis teise arsti juurde. Esmaspäevane arst pidi mu kolmapäevase aja ära tühistama, sest pole ju mõtet nii palju kontrollis käia. Aga kui hommikul registratuuri helistasin, et kontrollida kas aeg ikkagi tühistati, vastas tädike, et olen endiselt kirjas. Kuna oli jälle määrimist, otsustasin kohale minna. Avastasin suure üllatusega, et sinna kabineti oli ilmunud ultraheli masin. Kui Annuga seal käisin, siis seda seal veel ei olnud. Ja kui arst pakkus, et kas vaatame beebi üle ka, olin muidugi nõus. Süda lõi ja kõik oli ok, aga laps oli väiksem, kui peaks-võiks.
Annukas oli mul ka muidugi kaasas. Aga ta läks rõõmsal meelel võõraste tädidega kõrvaltuppa ja mängis seal nendega nii kaua, kuni mina arstiga rääkisin ja pukis konutasin. Nii, et täiesti oleneb tujust. Vahel ei lähe minust sentimeetritki kaugemale, vahel aga on täiesti suva, kus ma olen. :D
Kui arst kuulis, et ma endiselt imetan, soovitas ta mul lõpetada. Kuigi kõik teised arstid on öelnud, et see on okei.
Imetamine võibki selle salapärase määrimise põhjus olla. Arst ei leidnud mitte mingit põhjust, miks ja kust see määrimine tulla võiks… Ei ole hematoomi, ega midagi. Ainult, et vasak munasari on suurenenud ja hell. Kui ta seda vaatas, siis ma kergelt võpatasin, sest üsnagi valus oli. Paremaga oli nagu kõik korras, veidikene ebameeldiv oli ainult, kui ta seal sonkis ja vaatas. Mida see siis tähendada võib? Ma ei märganud arstilt küsida ja doktor guugli poole ka ei söenda nagu pöörduda…
Kuigi ma üldse veel ei tahaks, siis veel vähem tahan ma seda last kaotada. Seega tõmban ma ilmselt tissitamisega veidikene tagasi. Nüüd olen isegi tähele pannud, et määrib just peale imetamist. Või on see juhus, ma ei tea. Päevapealt ma niikuinii ei saa lõpetada. Oeh, see on ikka nii jama. Ma ikka lootsin, et kõik läheb normaalselt ja see ei mõjuta mu rasedust. Aga vähemalt on Annu juba aastane, ning on normaalne otsad kokku tõmmata.
Nii, et kokkuvõttes siis on mul enesetunne hea ja kõik on hästi. Aga muret teeb see määrimine, ning lapse justkui aeglane kasvamine.
Kas kellelgi on sarnaseid kogemusi? Või ehk juhtub seda lugema mõni ämaemand-naistearst – mis on teie arvamus? Kas määrimist võib põhjustada imetamine, või kust see jama tuleb? Mis värk selle munasarjaga on/olla võib?
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!