Rasedusnädal: Kolmkümmend viis

Selle nädala jooksul olen ma päris mitmel korral natukene ehmatada saanud. Esiteks see kokkutõmmete värk, peale ämmaemanda visiiti, millest SIIN kirjutasin. Teiseks, sellele järgneval päeval see kokkutõmmete jant natukene aega jätkus, aga õnneks vaibus just siis, kui olin arstile helistamas (tüüpiline). Aga kõige ehmatavam oli see, kui ma üksöö enne magama minekut vetsus käisin ja paberil verekiudu nägin… Loomulikult oli mu esimene mõte, et limakork hakkab eralduma. Ja no see tähendab seda, et sünnitus on loetud päevade kaugusel (tavaliselt).
Õnneks see siiski millegini ei viinud ja ma olen endiselt ilusti ühes tükis. Seega mul pole aimugi kust see veri tuli…
Nüüd paar päeva on üsna rahulik olnud ja kokkutõmbeid eriti pole olnud. Need mõned üksikud (veidi valusad) mind midagi lootma/kartma eriti ei pane. Kuigi täna nägin jälle paberil mingit kahtlast ollust. Loodetavasti/ilmselt oli see kõigest niisama läga, mitte järjekordne osa limakorgist…

No ma lihtsalt ei usu, et see poiss ise välja kippuma hakkab. Vähemalt mitte lähima paari nädala jooksul.

Ma loodan, et poiss on ikka sõnakuulelik (erinevalt teistest siin majas patseerivatest kahe- ja neljajalgsetest), sest ma pidasin talle pika loengu sellest, kuidas ta peab vähemalt paar nädalat veel oma koopas kükitama ja jõudu koguma. Ja no emme tahab enne ikka ilusad kõhupildid teha…

Kõhupiltidest rääkides, siis mul on kerge paanikaosakond. Mul on varsti mitu pildistamist – üks sel nädalavahetusel ühe hobifotograafiga, kellele ma oma kõhukest katsetamiseks eksponeerima lähen, ning teine sellele järgneval nädalavahetusel Ailiga. Ja mul pole mitte midagi selga panna!!! Nagu päriselt. See ei ole selline mu-kapp-on-riideid-täis-aga-miski-ei-tundu-sobilik olukord, vaid mul päris-päriselt ei ole midagi selga panna! :D
Ma juba mõtlesin, et lähengi dressidega, sest no selline kotakas ma ju tegelikult vabal ajal olengi. Aga no kus see kõlbab… Tahaks lihtsalt musti teksasid ja valget, pika varrukaga pluusi, aga no ma keeldun maksmast mingi 50 euri pükste eest, mida ma umbes kaks korda jalga saan.
Müüginipp: Pane lihtssalt pükstele-pluusile ette ‘raseda’ ja võid selle eest küsida kolm korda rohkem. :D
Et jamh… emme peab mulle maalt kaks kartulikotti saatma, sest midagi muud ma endale enam selga ei saa… Soovitatavalt siis juba eelnevalt kokku õmmeldult, eksole. Pole mul siin aega traageldada (keegi võiks mulle õmblusmasina anda). :D

Enne beebi sündi pean muretsema talle veel kojutoomiskomplekti (no kust ometi!?), kõhukotile selle beebisisu, kõhukipsi ära tellima ja tegema, ära laskma teha kõhupildid, käima apteegis ja ostma omale sünnitusjärgseks ajaks sidemed, ning võrkpüksid, poest võtma ühe väikse paki muumi mähkmeid, niiskeid salfakaid, rinnapatju ja haiglakotti snäkke.
Lisaks sellele ühel hetkel pakkima (lõpetama pakkimise/vähemalt läbigi mõtlema/üles kirjutama) haiglakoti ja Annu koti.

Ning siis vaatama veel kust ma saan beebimonitorid ja võreka. Ja võib-olla ka turvahälli (või uue turvatooli Annule).
Nagu ma rääkisin, siis alguses ma ei plaaninudki mingit teist võrekat koju vedada, sest öösiti magab beebi niikuinii kaisus. Aga no siis tekkis mul kinnisidee, et mul on ikka vaja kuhugile mähkimiseks mingi nurk tekitada. Ja ainus loogiline koht, millele ma suudan praegu mõelda, on võrekale asetatud mähkimisalus. Mujal nagu väga ruumi/kohta poleks. Ning võrevoodisse on hea turvaline beebi ka magama panna, sest Annut teades, võib ta vabalt selle tite lömmi hüpata. :D
Mees ütles küll, et kolime Annu pikendavasse voodisse ja siis jääks võrekas poisile. Aga no võrekas töötab praegu Annu jaoks nii hästi, ning ma ausalt ei taha hakata jamama asjaga, mis töötab. Milleks riskida hea asja rikkumisega. Pealegi, kogu see üks-suur-muutus-korraga-asi… Seega uue võreka pean ma saama. :D

Alles keegi küsis, et kas mul on juba pesapunumise faas peal? Sel hetkel veel ei olnud. Aga nüüd küll paanitsen pisiasjade pärast sajakümnega. Tahaks juba, et iga detail oleks paigas, kõik asjad olemas, ning ainus puuduv asi olekski beebi ise. Nii põnevad on need viimased nädalad… Täitsa uskumatu, et mul ongi seda rasedust jäänud vaid loetud nädalad. Nii põnev, aga NII hirmutav!

Aga sümptomitest rääkides, siis pole endiselt nagu midagi muutunud. Ikka see sama vana laul – kõrvetised, kuiv nahk, väsimus, pearinglus, selja-, puusa-, rinna- ja tutiluu valud. Muide, eile vahetasin voodipesu ja märkasin, et tekil oli mingi kollane lärakas. Nuusutasin seda kahtlevalt – ternespiim! See oli ikka mõnusalt suur lärakas, oma peopesa suurune…

Tüdinenud ma veel ei ole, aga selline tunne on küll, et huvitav mis tunne see oli, kui kõik kohad ei valutanud ja voodist sai ilma nutmata püsti? :D

Hakkasin juhuslikult pilte võrdlema, et näha kas on mingi muutus ka toimunud. 32.nädala pildil on ilusti näha kuidas kõht on ülevalt kandiline ja lapse pepu turritab välja. 35.nädala omal on aga see kadunud…

32vs35



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmed kaks ja kolmkümmed kolm

Mul pole viimasel ajal üldse enam motti (või aega?), et midagi postitada. Eriti veel neid rasedusnädala sissekandeid.
Mul on tunne, et kõik on nagu endine ja mitte kedagi niikuinii eriti ei koti mu hala.
Kõik millele ma praegu mõelda suudan on see, et tahaks juba sünnitada. Ja mitte sellepärast, et väljakannatamatult raske oleks või tüdimus oleks peal, aga järsku kasvas see ootusärevus minus 100 korda suuremaks. Tahaks juba teada mis saab, kuidas saab, tahaks juba beebit hoida ja näha kuidas Annu temasse suhtub, kuidas meil elu olema hakkab jne…
See on kuidagi nii võõras tunne mu jaoks, sest Annu ajal ei läinudki ma enne sünnitust nii pabinasse. Isegi, kui tähtaeg kukkus, olin mina ikka veel suht rahulik ja polnud mul sellist tunnest, et jäängi nüüd igaveseks ajaks rasedaks. Kuigi moe pärast vist ikkagi vingusin sel teemal…

Me oleme neist imelistest ilmadest viimast võtnud ja iga võimaliku hetke õues veetnud. Kahju ainult, et Annu peab päeva kõige soojema ja mõnusama aja maha magama.
Ma olen viimastel nädalatel nii palju rassinud, et kui ma nüüd ükskord sünnitust esile kutsuma peaks hakkama, akende pesemise ja muu sellisega, tunduks see kõik köömes…
Ehitasime mehega siin usinalt kasvuhoonet. Mina muidugi parkisin oma tagumendi iga lauavirna otsa ja lõpuks vedasin isegi väikest tooli endal järgi, sest ei suuda mina see 30 sekundit kükitada, mil on vaja midagi paigal hoida. Esiteks, see on põrguraske ja teiseks, see on põrguvalus. Katsu ise kägaras olla, kui sul on justkui kont kõhus. Kont, kes olude liiga kitsaks minemise ohu korral sulle jalaga näiteks kolmnurka lööb, nii, et luumurru kahtlustamine tundub täiesti asjakohane.
Mees muidugi koguaeg naeris mu üle, aga tühja temaga – nii kaua kuni temal kannikate vahelt sädemeid ei lenda, on muidugi naljakas. :D

Lõpuks sai ikka see kasvuhoone lahmakas valmis ka, ja lausa nii vägev, et kui sel vahepeal kilet vahetada, siis võivad oma tomatid ja kurgid seal üles kasvatada ilmselt ka Annu lapselapsed.
Nii kaua kuni kilet peal ei olnud, oleks vabalt võinud arvata, et tegu on tulevase mängumajakesega (karkass on väga jämedast puidust). :D

Nüüd ongi mul vaja veel seal muld juurikatest ära puhastada ja võibki hooajaga pihta hakata (si**a oleks ka vaja väetiseks :D). Tahaks tegelikult taimed juba aknalaualt kasvuhoonesse ära viia (pottidega katteloori alla?), enne kui kassid need siin täitsa ära hävitavad, aga ei tea kas julgen? Pärast olen taimedest päris ilma.

Aga jamh, õues on ütlemata mõnus ja müttamist on palju. Õues olles on jaksu nii, et tapab, ei taha tuppa tullagi, aga kui ükskord end diivanile maha pargin ja vedelema jään, siis on pekkis. Nagu oleks teerulli alla jäänud. Ükspäev just oli – lõpetasime kasvuhoonet, lõikasime puid, riisusin ja koristasin aias, no ikka terve päev jalgadel. Ja pärast õhtul-öösel surin. Ma mõtlesin, et lasen voodi täis, sest täiesti võimatu oli püsti saada. Selline tunne, et kutsu kraana appi. Puus ja selg tegid nii hullult haiget, et võehh… Aga tegutsemise ajal ei ole nagu hullu midagi.

Tahtsingi täna daaliate jaoks augud valmis kaevata, mõned seemned veel mulda pista ja ühed lillejuurikad maha istutada, aga Annu otsustas, et päris asjakohane oleks poolteist tundi järjest ”süüa” ja siis tund aega hiljem magama minna, kui tavaliselt. Seega ärkab ta alles jumalteabmillal…

Aga kui nüüd jälle rasedusest rääkida, siis ma olen tõesti väga elevil. Nüüd on juba kätte jõudnud see aeg, kus ma hakkan jälle vetsupaberit kahtlaste eritiste suhtes inspekteerima. :D
Aga karta on, et kui ma siin nii hoolega ootan ja elevil olen, ei kavatse see põnn end enne tähtaega ilmutada.

Lõpuks hakkavad asjad liikum ka ja ma ei ole enam selle päras nii mures, et me pole poisikese sünniks üldse valmis. Kõhukotile beebisisu leidsin (Juku mänguasjapoes on näiteks, pean vaid kohale minema ja ära ostma), erinevad nimekirjad on tehtud, Annu hoidjaga on kokku lepitud ja varsti ilmselt teeme ‘prooviöö’ ka ära (ma ei tea kuhu me ainult selleks ajaks mehega läheme :D) ja esimene sats riideid peaks olemas olema (kuni 62 suurus).
Vaja on veel leida turvahäll, autojuht, poes ja apteegis vajalikud asjad kokku krahmata, kõhupildid ja kõhukips teha, riided pesta ja iga suurus/ese eraldi sortida. Haiglakotti ma ilmselt enne valude tulekut kokku ei panegi ja ülejäänu peaks siis jooksvalt tulema…
Ega mul ju enam palju jäänud olegi. Minu arvutuste järgi on mul täiskantud raseduseni aega umbkaudu 4 nädalat ja lapse suuruse järgi kuskil 2-3 nädalat. Aga noh, vaevalt, et ma 37 nädalal kedagi endast välja pressima asun, seega võib sinna vabalt veel otsa liita kuni 5 nädalat. :D
Oeh, praegu tundub see aeg meeletu ja nüüd hakkavadki vist päevad venima.
Oot, tegelikult. Maksimaalselt on mul jäänud veel 6 nädalat, sest arst viimane kord ju ütles, et üle 2.juuni väga ei tahaks lasta…

Aga enesetundest veel nii palju, et kui ma just õues ei tegutse, siis olen ma ikka väga hädine. Lömberdan ringi nagu pingviin, iga pingutuse peale teen jõutõstja häält (Annu on hakanud seda ahvima, mis on muide hirmnaljakas!), kõik kohad on koguaeg valusad – kõige rohkem alaselg ja puusad – eriti parem pool, mis teeb koguaeg ikka põrgulärmi, et ma ta olemasolu ei unustaks, pidevalt võtab lonkama. Kõrvetised on metsikud! Ma ei teadnudki, et vee joomisest on ka võimalik seesmiselt põleda ja terve öö püstiselt magada, sest muidu on laavajõgi kurgus. Magamine… Hmm, see on tegelikult juba praegu paras defitsiit. See, kes ütles, et maga rasedana, sest pärast enam ei saa, pole ilmselgelt kunagi ‘piisavalt hädine rase’ olnud. Iga kord, kui kuskilt mingi piuks tuleb, olen mina üleval, ilma valust vandumiseta külge keerata ei saa ja umbes nelisada reisi voodi-vets-voodi ei aita ka kaasa. Pluss ma ärkan ka täiesti lambist, vaatan kella ja jään magama tagasi, ning nii umbes teine nelisada korda. Varajased treeningud maratoniks? Mul on eelnev treening, sel korral jätaks vahele – aitäh!

See vetsu vahet sõelumine on tegelikult täiesti hirmus! Annu ajal mul sellist asja ei olnud. Kuni lõpuni käisin vetsus nagu normaalne inimene, mitte nagu supilusika suuruse põiega 70-aastane vanaätt. Kohutav. Lihtsalt kohutav. :D

Aga ükskõik millal ja mis viisil ma ka ei sünnitaks, siis vähemalt lõpptulemus on üks imeline (karjuv) präänik, kes ilmselt sarnaselt oma õele, mulle ühel kenal hommikul sitase mähkmega näkku istub – paradiis! :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kui padurase praeb kana ja kõht jääb ette

Mu kõht on saavutanud sellise leveli, et jääb isegi kokkamisel ette. Sellega olen ma juba harjunud, et kui nõusid pesen, siis olen rinnani märg, aga tänane oli ikka tõesti level up.

Praen mina rahumeeli kana. Ja järgmisel hetkel on pann põrandal. Kana jumal-teab-kus ja terve põrand õliga kaetud. Minu jalad tulikuuma õli täis. Jooksin kohe vannituppa ja lasin külma vett peale… Esialgu tundus, et joppas ja eriti ei saanudki pihta. Ainult veidikene oli valus.
Tänasin jumalat, et Annu juba laua taga istus, mitte ei rippunud mu seelikusabas, nagu tavaliselt, ning asusin koristama.
Ja siis läks valu järjest hullemaks.
Mõne aja pärast ei suutnud ma seda enam kannatada, jätsin kõik kus kurat, lasin suure kausi külma vett täis, ning suskasin jalad sisse.

Ja siin ma nüüd istun. Juba kolmandat tundi. Iga natukese aja tagant vett külmema vastu vahetades.
Täna magan vist diivanil, istuvas asendis, jalad vees, sest nii, kui jalad välja võtan, tahaks natukene nutta…

#TänksMuArmasPaduraseKõht
wpid-img_20160323_214016

EDIT: Põlenud jalgade külma vette panemine oli MEELETU viga! Ma ei saanudki neid enam sealt välja võtta, ilma, et oleks tahtnud koheselt nutma puhkeda.
Pärast lugesin, et see ei oleks jah antud juhul kõige targem mõte olnud, sest külm süvendab vigastust veelgi vms.
Ühesõnaga – südaöö paiku mõtlesin, et ma ei saa ju ometi nii jäädagi, ning üritasin jalad välja võtta. Max kaks minutit suutsin olla ja torkasin jalad vette tagasi. Ja nii veel umbes viis korda.
Mõtlesin juba, et ma kutsun endale kiirabi, sest see on üle mõistuse!
Lõpuks tõi mees köögist hapukoort ja määrisin seda jalgadele. Hetkeks oli hea ja siis hakkas jälle põletama. Veidikene nõrgemalt ainult, kui muidu.
Järgmised tund+ aega veetsin jalgadega meeletult vehkides, et neid jahutada ja nii valus ei oleks.
Lõpuks taandus valu selleni, et sain magama jääda. Või lihtsalt vajusin nii kooma ära, et enam ei suutnud üleval olla…
Täna olen igatahes zombi.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!