Ma nägin ükskord ammuuuu juba üht videot, kus võrreldi esimest rasedust ja kõiki järgnevaid. Ala, et esimese rasedusega tead sa une pealt ka mitmes nädal sul on, kui suur laps hetkel on jne, aga järgnevatega oled sa juba piisavalt hõivatud suuremate laste elus hoidmisega, et kõiki pisiasju organiseerida ja meeles pidada. Ühesõnaga, ma otsisin selle video praegu üles ainuüksi selle osa pärast, kus rääkis riietest. Esimese rasedusega, kui sa veel ei tea kui mõnusad on rasedariided, üritad sa viimase hetkeni mahtuda oma tavalistesse riietesse, aga teisega, kui sa oled juba selle mugavuse maitse suhu saanud, tood rasedariided välja niipea, kui testil kahte triipu näed.

Annu ajal ostis mu ema mulle mu päris esimese rasedapluusi, kui koos shoppamas käisime. See oli nagu jumala ilmutus! Ma tõmbasin selle selga ja ei tahtnudki seda enam ära võtta. See oli nii mugav, veniv, raamis ideaalselt mu rasedapunu ja muutis mu väljanägemise ka palju ilusamaks ja ”rasedamaks”. Kuskilt sain veel paar pluusi, aga sellega minu mäletamist mööda asi ka piirdus. Paar nädalat enne sünnitust läks asi korraks ikka päris kriitiliseks, sest mitte ükski riideese ei läinud mulle enam selga – ei pluusid, ei joped ja no pükse polnud mul üldse… Käisin hõlmad laiali ja suvised linased püksid jalas, nagu hilpharakas.

Kui ma Joelit ootama jäin, oli mul juba neljandal kuul kõht selline, et ei mahtunud ühegi jope ega tavalise pluusi sisse ära. Kuna ma endiselt ei raatsinud endale selleks kuuks-paariks mingit soojemat, spets rasedate jopet osta, siis toppisin kolm kampsunit oma tavalise jope alla ja jätsin hõlmad lahti. Polnud soe, ega mõnus. Ainuüksi mõte õue minekust tekitas minus ahastust, sest ma lihtsalt ei viitsinud omale seda kampsunite virna selga ajada. Selleks ajaks kui mina ükskord end riidesse sain ja saapadki jalga olin suutnud suruda, oli mul juba uuesti pissihäda ja ma pidin end uuesti poolpaljaks koorima. No ühesõnaga, kogu see õue mineku protsess oli õudus kuubis.

27.jaanuar 2016, neljas-viies raseduskuu

Alles mai kuu alguses, paar nädalat enne sünnitust, kui oli vaja pildistama minna, hakkasin uusi riideid vaatama. Tahtsin teksasi ja valget pluusi, aga ma oleks vist enne kartulikotis sinna pildistamisele läinud, kui ühe püksipaari eest 80 eurot maksnud. See oligi üks peamisi põhjusi, miks ma tol ajal rasedate riideid üldse otsimagi ei vaevunud – kõik mis mulle ette jäi, maksis hingehinda. Teine põhjus oli see, et ma pean kõiki riideid enne ostu proovima, et ikka kindel olla, et mu suur tagumik sinna sisse ära ka mahub. Umbropsu netist tellida ma väga ei saa, aga samas siinkandis polnud minuteada ühtegi normaalset poodi ka, kust rasedariideid osta saaks.

Lõpuks ostsin suure hädaga ühest facebooki grupist kasutatud H&M teksad. Need olid kõige mugavamad püksid, mida ma iial kandnud olen! Ma reaalselt ei tea mida enne seda kandsin või kuidas ma üldse elasin. Aga noh, need sindrinahad pidasidki vastu ainult selle pildistamise päeva ja siis rebenesid jalgevahelt ribadeks.

Paar päeva enne Joeli sündi avati lõpuks Tartus ka H&M. Ma mõtlesin, et no tore, nüüd kui mina enam rase ei ole, tehakse siia pood kust saab normaalse hinnaga normaalseid rasedariideid. Ei, üldse ei olnud kuri, eks. :D

Seega nüüd, selle rasedusega oli mul umbes-täpselt samasugune hetk nagu seal videos – naine näeb testil kahte triipu ja otsib kõik oma rasedariided välja. Sest no kammooon, need on lihtsalt kõige mugavamad asjad siin maamunal! Lisaks näeb kõht minu arvates palju parem välja rasedariietega, kui tavalisse pluusi pressitult.

Ja teate, ma sain endale lõpuks jope mis mul eest kinni ka läheb! Nüüd on lausa lust lastega õues käia – ei pea enam külmast lõdisema ja jumalat paluma, et lapsed ruttu tuppa tagasi minna tahaks. Oeh, rasedariided on ikka imelised!

Aga kuidas teiega, kas ja millal teie rasedariideid ostma ja kandma hakkasite?