Sel nädalal oli mu Täpike sama suur kui virsik.
Beebi on umbes 7-8 cm pikk ja kaalub 22 grammi.
Lapse laud on veel kinni kasvanud: silmad avanevad alles nelja kuu pärast. Selle eest on küllaldaselt välja kujunenud käed, need on kasvanud ning pisike hakkab tasapisi pöialt imema. Ta hoiab näppu suus “lihtsalt niisama”, kui aga ema muutub väga närviliseks, asub tema hoolega sõrme imema, et sel moel rahuneda.
Mõne nädala pärast hakkab laps end liigutama “otsekui täiskasvanu”. Põhilist osa lapse toitumises, tema varustamises hapnikuga ning jääkproduktide eemaldamisel täidab nüüd platsenta, hiljem aga looteveed.
Platsenta ja beebi kaaluvad nüüd umbes sama palju. Pankreas hakkab insuliini tootma.
Appi-appi. Mul on nii hea meel esimesele trimestrile jalaga anda ja alustada teisega! Kõik ohud on nüüd märgatavalt langenud aga see ei tähenda, et ma vana ninnunännukanamammi täielikult maha rahuneksin.
Mind tembeldatakse nüüd jälle jämejala kandidaadiks aga mis siis! Ega ma ise ka ei usu seda nagu väga hästi aga samas mis see muu olla saab? Ma pole kunagi varem midagi sellist tundnud… Uskuge või mitte aga ma olen mitu korda tundnud väikest müksu. No ikka nii õrna, et paneb lausa kahtlema kas oli ikka päris. Esimest korda eelmisel nädalal (12+3) bussis olles. Istusin kuidagi kõveras ja siis käis järsku väike plõks. Mõtlesin küll, et oot-oot mis see nüüd oli? :D Loogiline mõistus ütles, et laps see veel olla ju ei saa, liiga vara veel, aga samas… Ja siis teist korda nädal hiljem (13+3). Olin end just mehe kaissu kerra keeranud ja siis käis selline plõks jälle. No siis oli selge, et midagi toimub, sest eelmine kord oli täpselt samas kohas ja kuna ma selle doppleriga ka jändan siis tean vägagi hästi kus pisike parasjagu asub.
Nagu ma aru olen saanud siis annab ta endast märku kui olen end kuidagi kõveralt istuma sättinud ja kõhule survet avaldan. Tundub utoopiline aga no ma ei tea. Gaasid need igatahes ei ole…
Minu beebigrupis on veel mitu naist kes juba tunnevad selliseid plõkse-mulinaid aga neil enamusel juba teine või isegi kolmas laps…
Millal teie sellist väikest sulinat-mulinat-plõksutamist tajuma hakkasite? Kas ma peaksin jämejalga aja kinni panema või…? :D
Teine big deal oli see, et kuulsin doppleriga kuidas laps liigutas. Kuna ma kuulan klappidega siis ühel hetkel pani ta dopplerile sellise laksu, et ma oleks peaaegu kurdiks jäänud! :D
Sümptomite koha pealt on asi ikka natukene muutunud kui eelneval paaril nädalal. Hetkel tunnen end väga väsinuna, pidevalt iiveldab aga mitte väga hullusti. Oksendanud ei ole. See iiveldus meenutab alguse aega. Mis on iseenesest väga kahtlane, sest vahepeal ei olnud iiveldust enam üldse ja nüüd siis tuleb tagasi. Aga noh, mis siin ikka.
Pidevalt on uimane ja kahtlane olla. Pea käib ringi ja midagi teha ei jõua. Selline vastik jõuetus…
Isu pole enam üldse. Külmkapp lahti-vaatan kaks sekundit-kapp kinni, korrata 10 minuti pärast. Äkki siis on midagi head sinna tekkinud. :D
Peale mahlaste puuviljade ja sepiku mille peale on laotud juust, kurk, tomat, ei lähe eriti midagi alla. Eile sõin pruuni riisi nina vingus ja lihtsalt surusin seda alla. Praegugi ei suuda mõelda millelegi mida hea meelega sööks… Ime siis, et nädalaga järjekordsed 2 kg alla võtnud olen. Arst ei rõõmusta üldse kui seda näeb…
”Päevade valu” on ka ikka veel kohal. Vahel tundub juba veidike hirmutav, et ta kurivaim ära ei taha minna. Arsti sõnul peaks ta 14-15 nädalal kaduma aga ma väga sügavalt kahtlen selles. Beebigrupis küsisin sama asja kohta siis öeldi, et mõnel kestab see lausa terve raseduse. No jällegi, pole hullu. Kannatame ära aga peaasi, et see midagi halba ei tähenda.
Valu iseenesest ei ole midagi hullu, kordades väiksem kui minu tavaline päevade valu aga vahel lihtsalt käivad sellised sähvatused ja hood mis ehmatavad natukene.
Näiteks ükspäev hakkasin järsku naerma ja kõhtu lõi sellise valu, et jube. No üleüldse, valu tuleb siis kui väga järsku liigutada (aevastades, köhides, naerma puhkedes või lihtsalt järsku tõustes).
Kuigi ükspäev (13+5) valutas ikka korralikult. Järjest mitu tundi ja sellise tempoga, et ikka oli. Terve päeva vältel andis endast märku.
Samas on see valu natukene ka loogiline. Emakas kasvab ning lükkab kogu krempli eest ära, et endale ruumi teha. Aga miks mõnel valutab ja teisel mitte? Süsteem on kõigil ju sama.
Nahk on ka jube kuiv ja laiguline. Täna vaatasin peeglisse ning see mis mulle vastu vaatas ei olnud üldse tore. Põse peal on kuiv narmendav ring. Ülejäänud nahk on ka lihtsalt kohutav. Mitte üks asi ei aita…
Veidi moody ja needy olen ka. Kogu aeg tahaks mehe kaisus keras olla ja nunnutada. Kui seda ei saa siis on jama majas. No keegi meist käib siin usinalt tööl siiski… Erinevalt minust vaesest muiduleivasööjast, nagu mulle askis öeldi. Oeh, see ask on ikka haige koht, õigemini need inimesed on seal haiged. Oli mul vaja sinna ronida… :D Aga ei, kurta ei saa. Enamus tagasisidet on siiski normaalne ja asjalik. Lihtsalt need mõned üksikud panevad mõtlema, et kas reaalselt ka keegi saab sellise mõistusega olla? Kes läheb ja ütleb niigi mures rasedale ”Kaotasid eelmise lapse…. kaotad ka selle…. või juhtub midagi hullemat…. rumalad ei tohiks lapsi saada lihtsalt spst et “oii lapsed nii ninnunännud”….” või ”Tee teene ja jää auto alla.”
Ning kui ma selle peale siis ütlesin, et loodan, et ta kahetseb oma sõnu kibedalt ja karma mängib talle julmalt kätte siis tuldi veel TEDA õigustama, et ega ta ju ei kirjutanud, et ta LOODAB, et nii juhtub vaid avaldas lihtsalt arvamust. No tule jumal appi, nagu see muudaks ta öeldut normaalsemaks. :D
Askist võiks kohe eraldi sissekande teha aga ma ei taha nii palju selle haige inimese tähelepanuvajadust ka rahuldada. Las ta sai oma egolaksu sellest sitalaviinist. Ega mulle see midagi ei tee, mul juba paks nahk seljas.
Sellistele tulebki lihtsalt julmalt näkku naerda ja edasi minna. :)
