Kas abort rikkus mu viljakuse?

Ma tean, et järgnev kõlab ilmselt paljudele naistele naeruväärsena, sest ma isegi ei taha mõelda kui palju on neid naisi, kel läheb lapse saamiseks aastaid ja aastaid, või ei õnnestu see üldse, ning siis olen mina – kahe terve lapse ema, kes ei ole paari kuuga kolmandat hakkama suutnud panna, ning on nüüd segaduses, kurb ja pettunud. Ma tean, naeruväärne, aga…

Alati, kui me oleme perelisa plaaninud, on see juhtunud esimese kuuga. Põhimõtteliselt nagu, et põmm ja rase. Ma tean, me oleme õnnega koos, et see meil nii kergesti käib ja ma olen selle eest sõnuseletamatult tänulik. Iga kord pole muidugi õnnestunud rasedust lõpuni kanda, aga vähemalt asi funkab, eksole. Kui aus olla, siis nüüdseks ma isegi ei oska enam öelda mitu korda ma rase olen olnud. Või noh, oleneb jälle mida keegi raseduseks loeb. Üks arst ütles mulle näiteks, et iga triip testil pole kohe rasedus. Et nagu…okei… Ma tegelikult arvan, et ta mõtles sellega lihtsalt seda, et iga rasedus ei olegi määratud kestma ja kui ma poleks nii vara testi tegema rutanud, siis ma ei teakski.

No ühesõnaga, vähemalt kolm-neli korda on mul testil olnud sellised triibu ”varjud”, mida too arst siis põhimõtteliselt nagu raseduseks veel ei olekski pidanud. Mõned triibupüüdjad kindlasti mõistavad, mis ma räägin, aga no põhimõtteliselt on need triibud sellised, et esmapilgul tundub test negatiivne, aga kui lähemalt uurima hakata, võib näha väääääääääääga õrna teist triipu. No tõepoolest niiiii õrna, et võiks lausa oletada, et tegu on meelepettega. Ja siis hakkavad ikkagi päevad. Need ongi siis need ”iga triip pole rasedus” testid, aga mina ei suuda neid mittemillekski muuks ka mõelda. Vahet pole kui hele see teine triip on – triip on triip.

Ühe korra on rasedus peetunud ja ise katkenud, viienda-kuuenda nädala pealt. See oli täiesti ootamatu ja ma olin juba selle paari nädalaga jõudnud kiinduda ideesse, et augustis sünnib meile beebi. Ma olin armunud, elevil, armastust nii täis, ma olin õnnelikum, kui kunagi varem. See oli mu esimene rasedus, 2012 aasta detsembris. Kui ühel ööl aga veritsus algas, olin shokis. Ma elasin seda kaotust ikka meeletult raskelt üle. Peale seda ei proovinud me aasta aega uut last saada. See oli üks kohutavamaid aastaid mu elus. Ma ärkasin öösel nuttes, sest nägin aina uuesti ja uuesti seda unenägu, mida mõni päev enne rasedusest teada saamist. Nägin oma meest meie esimeses kodus, diivanil istumas. Tema süles oli umbes paariaastane tüdruk, kel olid heleblondid juuksed, täpselt nagu Joelil praegu. Tüdruk oli imekaunis ja ta hääl helises kui kelluke, kui ta mu mehe põske paitas ja ”ma armastan sind, issi!” lausus… Agh, see toob praegugi pisarad silma, sest ma mäletan täpselt kui reaalne see iga jumala kord tundus. Ja ärgata tühjusesse… See murdis mu…
See pole nüüd midagi, mida ma tahaksin, et mu ema ja lähedased loeksid, aga no nii oli – ma põhimõtteliselt ei näinud ühtegi kainet päeva-nädalat sel aastal. Mul oli veinipudel alati varus ja mul polnudki mingit vabandust vaja, et seda iga päev tühjendada. Pisaraid sai valada dušši all, vetsus, üksi jalutamas käies, õues aeda rohides – ükskõik kus, peaasi, et üksi, sest ma ei tahtnud, et keegi teaks või muretseks. Nad ei oleks niikuinii mõistnud… Ma ei käinud kuskil, ma ei teinud midagi, ma tahtsin vaid juua, nutta ja kurbi laule kuulata. Ma võtsin selle aastaga üle 20 kilo juurde.

Aga mitte miski ei ravi kaotuse haavu peale uue raseduse. 2014 aasta alguses otsustasime, et peame uuesti proovima. Jaanuari lõpuks saingi triibud ja ma ei oleks osanud õnnelikum ollagi. Ma olin nii hirmul, et ei julgenud esimesed kuud õieti hingatagi. Jumal tänatud, et tol ajal mul üks koolitus oli, mis kestis täpselt nii kaua, et mul sai 10 nädalat täis ja peale seda sain juba iga hirmuhetke korral doppleri järele haarata, et beebit kontrollida. Esimesed kolm-neli kuud olid kohutavad! Aga kui laps juba liigutama hakkas, saabus ka südamerahu – ta on reaalselt olemas, temaga on hästi! Oktoobris sündis meie väike vikerkaarebeebi, Annemaia. Jumal olgu tema eest tänatud!

Kuigi null lapselt, lapsega perele üle minek oli rängem, kui ma oodata oleksin osanud ja ka see etapp oleks meid peaaegu lahku ajanud, saime ka sellest üle, ning otsustasime veidi enne Annu aastaseks saamist, et tahame veel ühte last. Koos on neil kindlasti mõnusam ja lõbusam. Ja ta tuligi! Olin rõõmust nõrkemas, ning esimesena helistasin kohe oma emale. Jagatud rõõm on ju topelt rõõm! Aga veel samal päeval tundsin, et midagi on valesti ja ma ei eksinudki – saabusid päevad. See oli mu esimene kord sellisesse olukorda sattuda. Mõtlesin vaid sellele, et kui ma oleksin ainult ühe päevagi veel oodanud, enne kui testi tegin, poleks ma teadnudki. Nutsin täpselt ühe päeva ja läksin eluga edasi, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Tundsin, et olen südametu, nagu see laps polekski tähtis olnud…

Uue kuu saabudes sain jälle triibud. Olin rõõmus, aga arvestades eelnevaid kogemusi, ei tahtnud ma lasta endal kiinduda. Ma ei oleks suutnud jälle seda läbi teha.
Nädalad läksid ja ohutu aeg oli peaaegu käega katsuda, kui algas veritsus. Mäletan seda päeva nii hästi. Me pidasime parasjagu Annu esimest sünnipäeva ja tuba oli sugulasi täis… Kui kõik olid lahkunud, sõidutas ema mind Tartusse kontrolli. Beebiga oli kõik hästi ja tema süda lõi! Nad ei osanud veritsuse põhjust öelda, aga soovitasid edaspidi veelgi rahulikumalt võtta. Edasi läks kõik imekiirelt, sest Annemaia hoidis mind üsnagi lühikese lõo otsas. Viimased rasedusnädalad küll venisid kohutavalt ja ma kartsin väga uut keisrit, aga lõpuks ta siiski tuli – mais sündis meie väike Joel.

Peale Joeli sündi olin 110% kindel, et antud hetkel on meie pere täiuslik ja lähima kümne aasta jooksul ei taha ma mitte ühtegi beebit näha ka mitte. Aga nagu ka eelmisel korral, siis ka nüüd – kuskil kuus kuud peale Joeli sündi, hakkas tekkima uus beebiisu. Üritasin seda alla suruda ja endale sisestada, et ma olen peast hull, sest kolm alla kolmeaastast oleks täiesti kreisi värk! Väitsin endale, et ma vajan puhkust, tahan rahu, tahan oma kehas kasvõi paar aastatki üksi olla, ilma, et ma peaksin kedagi tissitama või/ja rase olema. Aga mida aeg edasi, seda vastupandamatuks läks ka see soov. Piisas vaid olemasolevate laste koos vaatamisest ja tekkis mõte ”mis siis kui…” Kui sulle ikka iga päev käsikäes vastu joostakse ja hüütakse, et ”emme, vaata, Joel on mu PARIM SÕBER!”, siis sa ei saa mitte sulada. See moment muidugi sai läbi sellega, kui nad kolm sekundit hiljem karvupidi koos olid ja vaidlesid selle üle, kelle kord on parasjagu veepudelist lonksu võtta. Nagu see oleks viimane vesi Eestis! Aga hea võidab halva ja kolmanda (ja neljanda) lapse soov ei kadunud sellegipoolest mu südamest.

2017 aasta kevadel lasin endale vaskspiraali panna, teades, et oht sellega rasedaks jääda on täiesti olemas. Kui tuleb, siis järelikult peab tulema! Ja juba esimesel või teisel kuul päevad hilinesid. Tegin testi. Negatiivne. Vastu valgust vaadates aga paistis teine triip. Ma ei osanud midagi arvata. Aga siis algasid päevad… Selge.

Järgmisel kuul aga kukkus spiraal välja. Paar nädalat hiljem sain teada, et olen Mannatera ootel. Algas taas närvesööv aeg. Nädalad venisid, aga häid uudiseid ei olnud. Ma oleksin pidanud olema juba üheksandat nädalat rase, aga laps vastas endiselt 4-5-6 nädala kohta, olenevalt arstist. Ma lootsin viimase hetkeni mingile imele, aga juuni keskel saabud tõsiasi – rasedus on peetunud ja ise ta ei katke. Jaanipäeval pidin läbi tegema abordi. Üks mu elu kohutavamaid kogemusi, mida jääb nüüd alatiseks meenutama väike tammepuu meie hoovis…

Ka seda kaotust elasin raskelt üle. Kõige raskem oli just see aeg, kui veel mitte midagi 110% kindel ei olnud ja too päev seal haiglas… Aga nüüd oli mul juba kaks last, kes ei lasknud mul tegevusetult passida, kes hoidsid mind pidevas liikumises ja hoidsid hinges armastust. Kuigi ma olin katki, siis ma teadsin, et niipea kui tohin, proovin taas.

Augustis otsustasime, et aitab ootamisest ja tegutseme. Tegin mingeid ülivarajasi teste, kus oli jällegi näha mingi triibu vari, aga ma isegi ei osanud öelda kas see on reaalselt triip või kõigest minu lootus. Olin elevil, aga ei julgenud midagi arvata. Tahtsin näha tugeva(ma)t triipu, enne kui üldse midagi loodan, mõtlen või ütlen. Ja siis saabusid päevad. Olin väga üllatunud ja pettunud, aga noh, alati on ju järgmine kuu…

Septembris kogesin asju, mis on iga jumala kord mulle raseduse reetnud, isegi enne kui test näitab – järsu liigutuse puhul on mulle siis alati paremale poole, munasarja piirkonda löönud lõikavalt terava valu. Umbes siis, kui oleks pidanud toimuma arvatatav pesastumine, oli ka verine määrimine. Alguses ehmusin, et misasi see nüüd on, aga siis meenus, et nii võibki vahel olla. Olin vägagi positiivne, et see ongi nüüd see. Otsustasin aastapäeval hotelli vetsus testi teha – mõtleks kui vägev kingitus aastapäevaks, eksole. Aga test oli negatiivne. Sellegipoolest päevad hilinesid. Kõik testid olid ikka negatiivsed. Ja siis saabusid päevad. Olin… ma isegi ei tea mis ma olin/olen. Pettunud? Tige? Mures? Hirmul? Segaduses? Jah, seda kõike. Ma ei mõista mis mu kehaga toimub ja see on hirmutav. Äkki olen ma nüüd katki. Äkki ma ei jäägi enam rasedaks. Äkki see abort tegi minuga midagi…

Ühesõnaga, nii on lood, siin pool sood… Ma tean, et kaks kuud proovimist pole veel mingi aeg, aga meie puhul on see siiski äärmiselt imelik. Ma tõsiselt loodan, et asi on vaid selles, et mu keha on sellest pidevast imetamisest JA rase olemisest väsinud, või võtab lihtsalt sellest aborditabletist taastumine mul kauem aega, aga igaks juhuks tahan ikkagi kontrollis käia. Ma ju ei käinud tegelikult peale aborti järelkontrolliski, sest päevad saabusid ise ja õigel ajal. Kõik peaks nagu okei olema, aga… ja mis värk selle tsüklivälise veritsemisega veel on? See on ju ka kahtlane. Mul pole varem sellist asja olnud.

Raske on toime tulla ka sellega, et üks mu lemmikutest blogijatest on hetkel täpselt sama rase, kui mina oleksin, kui ma poleks Mannatera kaotanud. Mõtted liiguvad alati temale, kui tolle blogija postitusi loen. See peaksin olema ka mina… Üle poole raseduse peaks juba läbi olema. Ma tunneksin hetkel juba liigutusi ja saaksin varsti ehk teada mis soost beebi on. Saaksin nimedele mõtlema hakata ja tibatillukesi riideid sortida… Agh, vahel on lihtsalt ikka veel raske kõigi nende kaotustega leppida, ja mõtlen paratamatult mis kõik olema peaks. Kuigi ma olen teiste rasedate üle nii ääretult rõõmus ja mul on endalgi juba kaks tubli präänikut olemas, ei tähenda see, et mul poleks enam valus.

Mõne arvates on see kindlasti over sharing ja mõttetu pablamine, aga ega mul häbi ka ole, sest see on väga paljude naiste igapäev ja normaalne mure meie ühiskonnas. Iga teine naine on kokku puutunud raseduse katkemisega, peetumisega, nurisünnitusega, viljatusega või lihtsalt näinud ränka vaeva, et rasedaks jääda ja oma beebi lõpuks saada. Sellest lihtsalt ei räägita.

#negatiivne

Täna oli lihtsalt üks ”sellistest” päevadest…

Hommik oli imeline. Üks parimaid, mis meil viimasel ajal olnud on. Ma olin nii ärevil, tänulik, rõõmus ja lihtsalt… õnnelik. Aga alates lõunast on kõik lihtsalt… pekki läinud. Üks halb uudis teise järel. Üks hullem, kui teine. Ja ma ei tea… tahaks selle endast välja elada, aga ma ei oska, ma ei suuda, ma ei jaksa.

Ma ei saa aru miks, miks meie. Miks mina. Hetkel tundub nagu meiega juhtuksid ainult halvad asjad.

Ma olen kade. Mulle tundub nagu teistele sajaks igast ilmakaarest ainult õnne sülle. Uksest ja aknast. Lihtsalt niisama. Ma tean, et see tegelikult nii ei ole, aga tundub. Ja ma olen kade.

Ma olen terve elu üritanud olla hea inimene. Teisi aidanud. Olnud aus, abivalmis, sõbralik. Tihtilugu enda tahtmised ja soovid tahaplaanile pannud, et teistel oleks hea, et nemad oleksid õnnelikud. Ja seda kasutatakse lihtsalt julmalt ära. Nagu… nahhui. Nii palju siis sellest, et mida külvad, seda lõikad.

Alles mõni nädal tagasi olin ma nii lootusrikas. Nii elevil. See saab olema uus algus. Aga ei.

Raske on. Raske on teha lapsele head nägu, kui tegelikult tahaks kerra tõmmata ja lihtsalt… nutta.

Aaaagh. Ma kõlan nagu mingi hale emo pubekas. Või üks neist ”lahedatest” blogijatest, kes mitte millestki rääkides postitusi vorbivad. Aga it’s fucked up. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et jälle… Et jälle pidin ma ühe oma ingli taevasse saatma.

Seda postitust alustades arvasin ma, et ei räägi veel. Ma ei teadnud kas olen veel valmis selle kirja ka panema. See teeks selle kuidagi…reaalseks. Keegi eriti ei tea veel. Ma arvasin, et peaksin enne lähedastele eraldi ütlema, või ette hoiatama, või ma ei tea, sest on neid kes siin lugemas käivad. Aga ma ei suuda. Ma ei taha järjekordset akward vestlust, et ”kuule ma olin, aga ma nüüd enam ei ole”… Ja mida sa sellisel puhul öelda oskadki? Kuidas sa lohutad? Sa ei saagi midagi teha.

Raseduse katkemine pole tegelikult nii harv juhus, kui arvatakse. Seda juhtub paljude naistega. Mõnega korra. Mõnega rohkem. Mõnega liiga palju. Aga fakt on see, et seda juhtub. Iga jumala päev. Igas maailma otsas. Ja sellest ei räägita eriti. Vähemalt mitte avalikult. See salatakse maha. Justkui see oleks midagi tabu. Jah, ka mina tunnen end sandisti. Nagu mina oleksin süüdi. Nagu ma oleksin saamatu, et ei saa isegi nii lihtsa asjaga hakkama, kui seda on raseduse hoidmine.

Aga see pole nii. Sina pole süüdi. Mina pole süüdi. Keegi pole selles süüdi.

Kurbuse kõige kõrgemal astmel puuduvad pisarad.

Ma ei tea kuidas alustadagi. See on nii kohutav, nii valus, nii õõvastav.

Eile (15.12) kell pool 4 hommikul avastasin määrimise. Hirm oli suur ja nutt tuli peale, käed värisesid nagu haavalehed. Ei suutnud midagi teha ega mõelda, ainus asi mis peas jooksis oli, et ”midagi on valesti”. Kui mees mu nägu nägi tuli ta kohe minu juurde ja küsis mis on. Näitasin talle verist paberit ja hakkasin nutma. Mees tõi ruttu telefoni ja ma helistasin kiirabisse, rääkisin ruttu oma loo ära ja mulle saadeti kiirabi. Peale kõne lõppu hakkasin riideid vahetama, käed värisesid veelgi hullemini kui enne. Mõistus oli täiesti koos. Ei osanud ma midagi selga panna ega kaasa võtta. Tõmbasin ainult puhtad dressid jalga ja pusa peale. Kiirabi oligi juba kohal. Astusin autosse ja hakkasime linna poole kihutama. Oleksin ma teadnud, et nad mu kaasa võtavad oleksin võtnud asju kaasa. Kohale jõudes rääkisin natuke aega naistearsti valveõega ja ta paigutas mind palatisse. Ütles vaid niipalju, et hommikul vaadatakse mind üle ja eks siis näeb mis saab. Ta tahtis ka vereproovid kohe võtta, aga kuna olin nii hirmul ja süda tagus meeletult, siis olid kõik sooned kadunud ja ta ei hakanud mind piinama. Et hommikul võtavad siis.

Valusid mul polnud ja määrimine oli ka minimaalne, lootsin ja arvasin, et kõik saab korda. Magama ei suutnud ma jääda. Tunniks sain võib-olla silmad kinni. Kella 5 paiku üritasingi magama jääda, ei saanud. Ainult palusin jumalat ja oma pisikest, et kõik saaks korda. Nutsin ja palusin pisit ja kordasin, kui väga ma teda juba armastan, rohkem kui oma elu, et palun võitle, palun. Kuidagimoodi jäin siiski magama.

Kuradi telefon on ka katki vms, ei saada sõnumeid ära. Ma ei saanud mehega ka suhelda, ma nii vajasin teda…Oleks nii vajanud ta käsi enda ümber. Telefonil oli aku ka kohe-kohe tühjaks saamas, ei saanud eriti rääkida ka. Sain vähemalt korraks ta häält kuulda ja talle öelda kui väga teda armastan.

Hommikul veidike 7 läbi tuli õde ja üritas verd võtta. Sooni jällegi ei leidnud, olin nii hirmul ja pingul. Ta palus mul kätt rusikas hoida. Ma ei suutnud, mul polnud jõudu…Vasaku käe rusika pealt (mitte küünarnuki öönest) sai siis mingi pisikese soone kätte. Kuidagi sai ta oma topsi natuke verd, piisavalt, et teste teha. Palus ka topsi pissida, mida ma siis ka tegin. Peale seda jäin natukeseks magama. Ärkasin umbes tunni pärast, mõtlesin, et miks juba keegi ei tule ja mind uh’i ei vii? Siis toodi ka hommikusöök. See ei kannatanud üldse kriitikat. Võtsin paar ampsu ja jõin tassis oleva suhkruta kakao ära. Panin aluse kapile ja üritasin magama jääda. Kell 9 ärkasin taas, mõttega, et miks juba keegi ei tule? Tahan juba teada, tahan juba koju…Jäin jälle nuttes magama.

Kümne paiku lõpuks tuli õde ja ütles, et käi pissil ära ja siis lähme ultrahelisse.

Uh’is oli kohutav. Ronisin lauale ja värisesin, mul oli nii külm ja ma nii kartsin. Arstiks oli ka mingi vanem venelanna. Otsis mu pisikest täpikest tükk aega ja hakkas siis rääkima, oma vene aksendiga. Ta ei näinud südamelööke. Peetunud rasedus. Hakkasin nuuksuma ja nutma. See oli mu elu kõige valusam hetk. Ma oleks tahtnud lihtsalt karjuda, nutta ja minema joosta sealt. Hakkasin veelgi rohkem värisema. Arst ei saanud munasarju ka korralikult vaadata, ütles, et ma rahuneksin ja lõdvestuksin. Mida kuradi soovitust? MIDA MA RAHUNEN, MIDA MA LÕDVESTUN?!! Mu laps on surnud… Üritasin end kokku võtta ja vaikselt olla. Lõpuks sain sealt laualt ära ja riide panna. Ta hakkas rääkima, et mis valikud on. Kas jään siia ja saan tablette või lähen koju, ootan esmaspäevani ja lähen enda arstile. Valisin teise varjendi. Kui ta midagi küsis siis ei saanud ma sõnagi suust, üritasin lihtsalt mitte nutma puhkeda. Kogu jutt kostus kui läbi udu, ma ei mäleta midagi enam. Vahtisin vaid ühte kohta. Seletas mulle, et mu hcg pole viimasest testist tõusnud, et ikka 4000 millegagi. Mulle ei meenunud millal ma viimase testi tegin kas 3. või 10 dets? Ütlesin, et 10.nes. Ta ütles, et selle ajaga peaks ikkagi juba olema 8000 vähemalt. Ma ainult tundsin seda kuidas mu süda valutas, kuidas ta sai hoope paremalt ja vasakult, nagu noaga lõigutaks mind tükkideks, pisarad voolasid ja ma ikka ei suutnud midagi muud teha kui ühte nurka vahtida, tühja näoga. Kuigi ma seletasin talle, et päevad on väga eba korrapärased, et arst ka ütles seda. Et vabalt võib olla alles 4 nädal, mitte 9’s nagu päevade järgi olema peaks. Ta ei kuulanud.

Mõttes keerles vaid üks asi. Äkki pole see tõsi, äkki on ta lihtsalt veel nii pisike ? Et ei näegi veel midagi muud peale selle lootemuna? Ma peaksin olema alles 4+5, mis südamelööke ta siis tahab juba? Alles 7 nädalal ju peaks kuulda olema? Äkki nad eksivad? Olin ju just hiljuti lugenud ka artiklit kus varajaseid rasedusi ära tapetakse,  arvates, et peetunud aga lihtsalt on veel nii väiksed nad. Lootsin ja arvasin sama, selle pärast ei tahtnud ma ka kohe tegudele asuda. Aga mulle meenus, et olin teinud hcg juba 3. dets ja selle ajaga oleks see praegune number pidanud ulatuma juba paari kümne tuhandeni.

Õde saatis mind oma tuppa, et võtaksin oma riided ja asjad. Kui tuppa sain…ma lihtsalt kaotasin end. Vajusin voodisse ja lihtsalt nutsin. Ma ei suutnud seda uskuda…Mu laps, ma kaotasin ta, teda pole enam. Kuna keegi ei saanud mulle vastu tulla siis pidin minema bussiga ja ma ei teadnud millal läheb järgmine. Aga ma ei hoolinud ka…Mul oli nii ükskõik mis mu ümber toimus. Oleks tahtnud lihtsalt surra. Mul oli nii valus, ma ei suutnud isegi seista. Ma olin lihtsalt šhokis.

Pidin ikka end kokku korjama ja tõmbasin jope selga. Õde üritas mind lohutada, et ma olen veel noor, küll ma jõuan. Paar kuu pärast võite uuesti ju proovida ja arst saab sulle ka tablette kirjutada, et aidata lootel püsima jääda. Ma vaid noogutasin. Ja lisas, et tule siis esmaspäeval naistearstile, et vaatame su veel üle ja vaatame mis saab. Andis ka nagu lootust… Et äkki ikkagi ongi nii nagu ma lootsin. Aga siis meenus hcg test ja lootus kadus. Õde oli nii tore ja abivalmis, muretses, et kuidas ma koju saan ja ütles, et ma end hoiaksin. Andis mulle oma telefoni numbri ja ütles, et ma helistaksin kui midagi on. Ka siis, kui hullemaks läheb või verejooks tekib. Jällegi vaid noogutasin. Ma pidin end kuidagi kokku võtma ja suundusin bussijaama. Kõndisin justkui udus, kõik hääled ja asjad olid nii segased ja kauged. Sisenesin bussijaama ja küsisin järgmisele kodulinna sõitvale bussile pileti. Mul oli veel pea 40 minutit aega. Istusin pingile ja võtsin jope seljast, üle keha jooksid kuumalained, mis tõid kaasa värinad. Tõmbasin põlved kurgu alla ja ootasin. Vahtisin vaid seda ühte kriipsu, enda ees, seinal. Siis vaatasin jälle suurele tabloole, et oma bussi aega leida.  Ootamine ei tundunud üldse nii pikk, mitte 40 minutit vaid rohkem nagu 5… Inimesed kõndisid mööda ja vaatasid mind imelikult. Aga mul oli nii ükskõik. Nad ei tea mida ma praegu tunnen, mida ma läbi elan.

Ja siis, justkui soola mu haavadele. Tuleb üks noor emme oma maksimaalselt 3 kuuse tüdrukutirtsuga. Ma ei suutnud neid vaadata. Panin pea põlvede vahele ja sulgesin silmad. Soovisin, et saaksin lihtsalt surra.

10 minutit enne bussi tulekut koperdasin õue. Buss oli juba ees. Näitasin piletit ja läksin kõige viimasele reale nurka istuma. Lihtsalt istusin seal. Vahtisin õue ja ei pannudki justkui tähele kui me juba liikusime. Raadiost tulid ainult kurvad laulud, mis panid mind veelgi rohkem sügavamale musta auku vajuma. Ühest peatusest tuli peale armas perekond. Ema, isa ja 2 väikest poissi. Üks oli umbes 3 aastane. Ta oli nii armas, nii lärmakas ja nii õrnake. Ta istus minust 2 istme kaugusele, ja kutsus oma issit kõva häälega ”issi tule istu siia!” Armas. Pöörasin pilgu ja vajusin jälle oma mõttesse. Lõpuks tuli minu peatus ja me läksime koos selle perega maha. Ma pidin nende taga kõndima. Lisasin hoogu ja möödusin neist, kuulsin kuidas poiss küsis oma issilt ”kuhu tädi läheb ?” ja issi vastas vaid kurva häälega, justkui oleks ta mõistnud  ”tädil on kiire”. Ma tahtsin nutta, nii väga. Mõtlesin vaid, et see poisike oleks võinud olla minu laps, mõne aasta pärast.

Lõpuks jõudsin koju. Mu mees polnud ka terve selle aja maganud. Enne kui talle haiglast helistasin, et öelda, et saan koju, oli ta seda öelnud. Ma ei suutnud temaga telefoni teel rääkida. Kui ta hakkas midagi küsima ütlesin vaid, et pean minema ja tsau.

Kodu oli ilus, korras. Ta oli koristanud. Minust jäi siia maha suht seapesa. Ta ei korista muidu kunagi, seega ta pidi ikka väga mures olema. Arvestades seda, et nende paari korra jooksul mis ma telefonis temaga rääkisin, ei suutnud ma talle midagi öeldagi õieti, oli see arusaadav. Võtsin jope seljast ja lajatasin selle suvaliselt toolile. Kõmpisin tühja näoga magamistuppa. Meheraas ja loomad mind ootamas. Koer tormas mulle vastu ja ilmselt sai kohe aru, et kõik pole korras. Ta niuksus ja üritas mind oma peaga kallistada. Kallistasin teda tugevalt ja hakkasin nutma. Vajusin mehe embusesse ja lihtsalt nutsin, hüsteeriliselt, lohutamatult. Ma ei saanud enam õieti hingatagi. Seal voodis pikali olles nutsin ma vist vähemalt tunni nii, et ei saanud sõnagi suust. Mees lihtsalt hoidis mind, tugevalt. Sõnu polnud vajagi. Ma vappusin ja üritasin hingata. Mees üritas mind rahustada. See ei õnnestunud eriti. Umbes tunni pärast kui mul juba pisarad otsa said ja ma lihtsalt niuksusin ilma pisarateta tema kaisus, söendas ta küsida, et mis juhtus. Sain vaid suust välja, et ta on surnud. Ja hakkasin jälle nutma.Ta hoidis mind kuni jäin magama. Mõne tunni pärast ärgates oli ka mees magama jäänud. Ahjust oli tuli kustunud ja koergi oli veel õues. Tõin koera tuppa ja panin ahjul siibri kinni. Õues oli juba pime. Läksin uuesti voodisse ja jäin magama. Umbes 2-3 ajal öösel tõusime ülesse. Ma suutsin vaid mõelda, et 24 tundi tagasi oli veel kõik korras, minu arust. Kui mulle meenus laps, tuli ka valu. Pisarad voolasid jälle. Ma lihtsalt lootsin, et see on halb uni, et ma ärkan kohe ja tegelikult on kõik korras. Lihtsalt vägaväga halb uni. Aga see pole ju nii.

Ja siis läks asi hullemaks. Määrimisest sai, päevade laadne verejooks. Alguses polnud muud kui veri. Aga nüüd on ka limased tükid. See on mu pisike, kes tuleb minust tükk-tüki haaval välja. On ka valud, mees tahtis, et ma võtaksin valuvaigistit aga ma ei taha. Ma tahan tunda seda piina. Karistus selle eest, et ma polnud piisavalt tugev.

Ma pole juba peaaegu 24 tundi midagi söönud ja ma ei taha ka midagi, ma ei suuda lihtsalt. Pea käib ringi ja nii paha ja valus on. Sisemine valu ületab füüsilise kordades.

See on tõesti läbi. Mu laps on läinud. Mu hinges valitseb tühjus ja ma ei suuda isegi nutta enam. Pisarad on otsas lihtsalt. Lapse kaotus on vist kõige õudsam ja valusam asi mis võib ühe naisega üldse juhtuda.

Olen kindel, et see oli tüdruk. Ma nimetan ta oma mõtetes Stellaks ehk siis Tähekeseks, ühes teises keeles. Täisnimega Stella-Maria.

Hüvasti mu ingel, ma armastan sind.  ( W )