Tag Archives: raseduse tunnused

Beebiblogi: 32.nädal. Nina nagu politseikoeral!

Posted on by
26

Sel nädalal on põnnu suuruseks honeydew, ehk siis mingit erilist sorti melon. Psõhh, välismaalased! :D

32.nädal

Beebi kaalub umbes 1800-2000 grammi ja on 43 cm pikk.
Lapse nahk on muutunud roosaks. Nahaalune rasvkude on ta juba veidi ümaramaks muutnud. Üldjuhul on loode nüüdseks võtnud juba sisse sobiva poosi sünnituseks, s.t. keeranud pea allapoole. Sellest saad aru, kui tunned tugevamaid liigutusi nüüd kõrgemal kõhus. See on kõige õigem asend sünnitamiseks. Ei tasu väga muretseda, kui sinu loode pole oma asendit selliselt veel muutnud, sest hetkel on tal veel ruumi liigutamiseks, seega võib ta seda teha lähimate nädalate jooksul.
Lisaks asendile on nüüd valmis kogu lapse seedesüsteem ja jääb ootama, millal sa teda rinnapiimaga toitma hakkad.
Praegu on kasulik on võimalikult palju puhata ja valmistuda suurpäevaks, sest sinu loode teeb seda sama 20 ja 40 minutiliste uinakutena. Ilmselt oled seda tema liigutuste vähenemise põhjal ka märganud.
Kui laps on poiss, on tema munandid laskunud munandikottidesse. Lootevill on ära kadunud. Kulmud ja ripsmed pikenevad. Beebi liigutused muutuvad harvemaks, kuid samas palju jõulisemaks. See on sellest, et talle on jäänud emakas vähem ruumi liigutamiseks.
Kuigi laps jätkab kasvamist, suureneb sinu kaal nüüd aeglasemalt. Kui kosud liialt jõudsalt, piira süsivesikute ja piima tarbimist. Optimaalne kaalutõus 32. nädalaks on 11 kg.
Raseduse lõpu ajal kuuleb laps suurepäraselt, mis ümberringi toimub. Ta tunneb ära sinu südame tuksed, on tuttav peristaltika häältega ning vere kohinaga, mis voolab nabanööri pidi. Ning kõikide nende helide foonil tunneb laps ära oma ema hääle: seetõttu usaldab ta end niipea kui on sündinud, sinu hääle hoolde.

Kui eelviimases lõigus oli öeldud, et minu kaal tõuseb nüüd aeglasemini, siis khmkhm. Ma pole elusees nii palju kaalunud, ega nii palju nii lühikese ajaga juurde võtnud, kui praegu! Jummeljoo, 2-3 kilo nädalaga?
Ma pean vist söömise ära lõpetama…

Üheks kõige suuremaks ja raskemaks katsumuseks on endiselt enda liigutamine. Oehh, ma tahaks normaalselt jalutada! Aga ei, kus sa siis sellega.
Viimase UH’i kohaselt on lapse pea mu paremal küljel ja just sinna lööbki meeletuid valusähvatusi, kui jalutan. Ma eeldan, et ta mängib mu puusal (mingil närvil) põrkepalli, ja sellest ka sähvatused. Isegi kui jaksu juhtub olema, siis nullib selle jõu ära just see vastik valu…
Ükspäev, kui jalutama läksime, oli terve mu parem külg kõva ja valutas. No andis ikka koju loivata.
Bandaž ka eriti enam ei aita, kuigi vahel läheb õnneks ja saan isegi enam-vähem okeilt natukenegi aega liikuda. Kuigi ma pean ütlema, et see bandaaž on ikka üks jube ebamugav asi. Kummardamine/kükitamine, mis niigi on ettevõtmine omaette, on sellega vapsee võimatu. Nii, et kui jalutama minna siis tuleb jumalat paluda, et pissihäda ei tuleks ja ma kuskil metsa vahel kükitama ei ole sunnitud. Tavaliselt olen, seega palvetamine ei aita…
Ja ikka ja jälle pea end kordama – diivanilt püsti või voodist välja saamine on antud staadiumis ikka eriline akrobaatika number. Valus akrobaatika number kusjuures. Laps on mu ribid pehmeks pigistanud juba. Ta armastab teha sellist armast asja, et poeb mulle rinnakorvi ja siis hakkab aga udama. Ja mina pean siis pulksirgena istuma, muidu on lihtsalt tunne, et ta tagurdab läbi kõhunaha, tagumik ees, end välja ja paneb jooksu. Praegugi üritab mulle varvastega ribiorelit mängida…
Ei, ärge saage valesti aru. Liigutused on üks vähestest asjadest mida ma hetkel selle raseduse juures veel naudin, aga kui keegi üritab nonstop sulle varbaid kurku suruda, siis jamh….

Muide, ükspäev kui me Meheraasuga õhtust sõime ja ma taldriku kohale kummardusin, et ampsu võtta, lõi preili mulle niisuguse obaduse ribidesse, et ma hüppasin pulksirgeks tagasi ja lõin jalad lauaplaadi vastu ära. Kahvelgi oleks peaaegu käest kukkunud. Toit mis sel kahvlil oli lendas muidugi suure kaarega mööda lauda laiali ja meeski sai pooleldi infarkti. Nalja kui palju…
Ahhjaa, üleeile õnnestus mul kõhuga laua pealt taldrik, koos JUST valminud leibadega, maha tõmmata. Ma oleks tahtnud nutta… Kõht oli nii tühi, et ma oleks vist need maast üles korjanud ja ikkagi ära söönud, aga koer jõudis ette, ja minu kummardamiskiirus on ka selline nagu ta on nii, et jamh…

Kõhust rääkides. Jube raske (miks ma iga kord ‘raske’ asemel kirjutan ‘rase’? IGA JUMALA KORD!)… Iiiigatahes. Jube raske on nõusid pesta, kui pool kõhtu kraanikaussi hängib. Nagu reaalselt. Mul oleks mingit pudipõlle laadset asja vaja, mida ümber kõhu tõmmata. 250 liitrist prügikotti on ka natuke imelik vist nõude pesemise ajaks selga ajada?

Oeh, on raske see raseda pingviini eluke ma ütlen. Jah, ma kirjutasin JÄLLE esimese hooga ‘rase’ ‘raske’ asemel. No jopptuivamatt.

Also, ma tahaksin iga lõigu lõppu smaili panna, et oleks ikka aru saada, et ma üritan nalja teha või sarkastiline olla või midagi kolmandat… Aga kuna ma tunnen end seda tehes nagu 13-aastane armuvalus plikatirts, siis jätan selle parem tegemata ja loodan, et kõik lugejad saavad aru, et ma tegelikult ei arva, et mu laps tahab söögitoru kaudu sündida, või, et Meheraas tegelikult ka infarkti sai… Keep it real, alright?

Aga, et see sissekanne jälle terve miili ei kestaks, asuks parem sümptomite ja muu hädaldamise juurde tagasi? Hahhah, hea nali. Niikuinii venib, nii, et hold your horses.

Tüüp sümptomid – kõrvetised, sabakondi valu, megavalusad tissid, kerge iiveldus, vesine voolus, sügelev kõht, puusaliigese valu, rahutud jalad, gaasid ja nende valud, valutav selg ja päevade laadne valu. Kusjuures, veits TMI (too much informatoin), aga, kõht on ka lahti olnud enamus päevadel sellest nädalast ja kolmel järjestikusel hommikul ärkasin ka alakõhuvaludega + päeva peale ka valutas vahelduva eduga. Ma juba vahepeal korra jõudsin mõelda, et äkki tahab keegi siin omast peast sündima hakata, aga õnneks läks see üle ja valud ei olnud nii tugevad, et neid algavaks sünnituseks pidada.

Magamisega on ka järjest enam raskusi. Hommiku poole, kui juba valgeks on läinud, ärkan ma iga tund. Ja mitte alati tänu pissihädale. Täiesti lambist. Vaatan seina pealt kella ja üritan uuesti uinuda.
Ja tulge mulle veel ütlema, et ‘maga nüüd nii kaua kui saad, varsti oled ööd ja päevad üleval’. Panniga vastu vahtimist oled kunagi saanud? Ei ole? No vot, praegu võid saada. Ja misasja, nagu saaks üldse ette ära magada või midagi…
Aga üldiselt on mul ikka vedanud. Mulle ei tule keegi eriti targutama mida ja kuidas on õige NENDE ARVATES teha. Ämm on kaugel ja ema on vaikne ning arusaav, tema juba selline ei ole, et tuleks oma arvamust peale suruma. Kui üldse, siis olen hoopis mina see kes arvab, et teab kõige paremini ja üritan kõigile oma arvamust kurgust alla suruda. Ma olen jube kõva õpetaja kah. Vot nüüd tuli maailma tark välja, eks ole, ise ei saa makaronide keetmisegagi teinekord hakkama.

Kaks päeva oli rinnus imelikud valud kah. Ei tea millest? Sain ehk külma kuskil.

Lõhnad hakkasid ka sel nädalal eriti hästi ninna. Ma käisin kaks päeva korteris ringi ja üritasin aru saada kuhu see kass jälle kusenud on, aga mitte kohe ei saanud aru. Mehelt küsisin, et kas tema ei tunne siis seda rõvedat haisu? Ta vaatas mind nagu kuutõbist.
Ja üleüldse, ma kujutan endale juba haisusid ette kah. Mitte keegi ei tunne mitte midagi, peale minu. Minu arvates meie korter haiseb nagu…kole, must ja pesemata auk. Ja ei, mul ei ole jälle üles korrusele naaber ära surnud.

Ja lõpetuseks küsin teilt kahte asja. Esiteks küsin tüdruku nime, mis sisaldaks ‘Anne’t. Anne on mu ema nimi, ja ma tahaksin väga leida midagi mis seostuks temaga. Ja teiseks, et kas teid huvitaks ka selline asi nagu minu sünnitusplaan? Teooria järgi peaksin ma selle täna valmis tegema, et seda siis homme arstiga arutada.

Beebiblogi: 31.nädal. Mina olengi laiskloom Sid!

Posted on by
10

Sel nädalal oli beebi suuruseks kookospähkel. Alguses olid need viljad mõtekamad ja oli paremini kasvamist jne näha, aga nüüd on need nagu rohkem…illustratsiooniks. :)

31.nädal

Laps kaalub umbes 1800 grammi, ning on 41 cm pikk. Platsenta kaalub ligi 380 grammi. Laps kasvab nüüd kiiresti pikkusesse ja kasvatab nahaalust rasvkude. Nahk muutub roosakamaks ja siledamaks. Beebi on täielikult väljaarenenud ning tema keha on proportsionaalne. Seederakt ja kopsud on peaaegu välja arenenud. Nüüdsest kuni viimase kuuni, millal beebi pea alla väikesesse vaagnasse vajub, võid tunda raskusi hingamisega. See on sellest, et emakas on kasvanud nii suureks, et surub sinu kopsudele. Enamuse ajast beebi magab ja näeb ka unenägusid. Kui ta on üleval, siis teeb ta nägusid, hingab, luksub, neelab, tambib oma väikeste jalgade ja kätega vastu emakaseina ning isegi imeb oma põialt. Sinu loote aju teeb ületunde ja areneb kiiremini kui kunagi varem. Sidemed üksikute närvirakkude vahel kasvavad pöörase kiirusega ning sinu beebi on nüüd suuteline tajuma viite erinevat meelt. Lõhnu ta küll hetkel ei tunne, kuid see on sellepärast, et ta hulbib siiani lootevedelikus ja lõhna tundmiskes vajab ta värsket õhku. Kohe kui ta sünnib, saab ta neid lõhnu tunda. Kindel on see, et sinu lõhn on esimene, mis saab tema lemmikuks. Beebi reageerib temperatuuri muutustele (näiteks kui asetad kõhule midagi sooja). Tänu väljaarenenud kopsudele ja tugevale immuunsüsteemile jääb 90 protsenti sel nädalal sündinud lastest ellu.
Selleks ajaks on beebi tavaliselt end pea alaspidi keeranud. Tunned seda sellest, et tugevamad liigutused on nüüd üleval.

Ma olen nii väsinud. Kas keegi saadaks mulle paariks nädalaks oma minionid orjaks?

Ma lihtsalt ei jõua koristada… ega süüa teha… ega loomadega mängida… ega mehega asjatada… ega süüa… ega juua… ega isegi mitte magada. Nagu päriselt. Lihtsam oleks rääkida asjadest mida ma jõuan. Mis siis oleks… mitte midagi. :D
Okei-okei, nii hull ka ei ole, ma siin draama queenitsen natuke. Aga nüüd läheb jah juba natuke… keeruliseks, see on vist see sõna mida ma otsin.
Ma pakun, et selles jõuetuses on süüdi ka mu pidev ja lõppmatu vedeliku tarbimine. Magu on kogu aeg täis ja eks sa siis katsu väga aktiivne olla, kui sul on pidevalt selline tunne, et sa lõhked. Ma imestan, et ma juba kõhu pealt (ülevalt poolt naba) ka rebenenud ei ole, sest naba ümbrus on nagu tiigri tagumik ja ikka päris hästi ‘kaunistatud’. Kõik kes seda näevad, ahhetavad ainult. ‘Kuidas nii palju?’, ‘miks nii punased?’, ‘kas need on valusad ka?’ – jumal selle eest, kui need ka veel haiget teeksid! – ‘oioi, kui kole, sa oled kindlasti õnnetu?’ – aga vot ei ole, see pole kaugeltki mitte hirmsaim asi mis minuga juhtunud on. On jah koledad ja mida kõike veel, aga mis ma nüüd tegema peaksin siis? Elulõpuni puhvaikaga käima? Ma arvan, et mitte. Ja kõik kel on midagi koledat mu triipude kohta öelda – kasvata enda sees teine elu valmis ja siis räägime edasi, eksole?
Nabaneedi augu vasaku külje poole on nüüd ka venitusarm tekkinud. Ma enne arvasin, et see on lihtsalt punane ja valus, sest ma torkisin seda ükspäev neediga läbi, aga nüüd on see juba nähtavalt arm. Aga noh, sitta sellest.

A, ja kui ma juba nabast rääkima hakkasin. Rohkem pole see välja tulnud, aga mulle teeb nii nalja vahepeal kuidas parem pool nabast natukene rohkem punnitab, kui vasak. Ma ei tea, see on kuidagi… armas.

Aga mu laskusest edasi rääkides… Ma üldse kohe ei viitsi seda tolmuimejat kapist välja vedada, mis siis, et kogu korteri peale kuluks heal juhul 15 minutit, aga ikkagi. Ma ei viitsi. Ja lapsele ei meeldi ka see müra vist, hakkab alati hullult rahmeldama, kui ma tolmuimejaga mööda korterit müdistan. Kui ta väljaspool emakat ka helidele nii tundlik on, tekib meil probleem… Koer on meil ju nagu tüüpiline ‘talumatu kahene’. Teeb mis tahab, sõna ei kuula, kui mänguasi käest ära võtta, hakkab jonnima jne. Ma juba kujutan ette kui tigedaks ma saan, kui Koer lapse üles ajab oma haukumise, palli piiksutamise või mängimisega, peale mitu tundi kestnud kussutamis sessiooni. Loodame, et laps harjub müraga ja ma ei pea kümme korda päevas enekat tegema… :D

Kõige ebameeldivamad on valud. Voodist või diivanilt püsti saamine on nüüd juba raske ja valus. Ning te võite ette kujutada mu meeleheidet, kui avastan, et olen midagi unustanud, või tuleb pissile minna – jälle -, ja ma olen end JUST pikali ära parkinud…
Kummardamine ja kükitamine on ka nagu iluvõimlemine, ainult, et ma ei tea kui ilus see kõrvalvaatajale on. Ja jällegi – see on valus.
Iga päevaga tekitab minus suuremat ahastust see, kui mul midagi maha kukub, ja ma seda varvaste vahel piisavalt kaugele üles tõsta ei saa nii, et ma ikkagi kummardama/kükitama pean. Ükskord ma isegi hakkasin nutma selle pärast…

Nagu ka eelmistel nädalatel, on ka sellele nädalal mu tüüp sümptomid üsnagi samad – kõrvetised, täpid silme ees, sabakondi valu, megavalusad rinnad – eriti just nibu kohalt ülespoole liikudes -, valusad tallad – peale juba 5 minutilist seismist -, väsimus ja pearinglus.

‘Piimamajandus’ on ka kahtlane. Mõnel päeval tuleb midagi, mõnel mitte. Vahel tuleb pigistades, vahel mitte. Aga ega ma eriti torkida ei taha neid, sest esiteks on mul need piimakannud valusad, ja teiseks ega see torkimine hea ole. Las nad elavad veel nii kaua oma elu kuni põnn veel sündinud pole.
Kuigi ühel ilusal hommikul sain ma kena üllatuse osaliseks. Ühe nibu otsast tuli kahte moodi vedelikku, kahest erinevast kohast. Üks oli siis selline kollane ja teine oli läbipaistev. Seda viimast olen ma ennegi tähendanud. Esimese hooga ma mõtlesin, et wtf? Mitu avavust siis ühel nibul on? Kas ma olen mingi friik jälle või? Nüüdseks ma tean, et see on täiesti okei, ja, et ühe nibu peal ongi mitu auku. No kust ma pidin teadma, ega mu mannergud enne piima tootnud ole. Ja kuskilt raamatust pole selline asi ka nagu silma jäänud, või olen ma lihtsalt juba unustanud.
Nüüd saan raudselt sõimu, et ma olen maailma lollakaim naine, et selline asi mulle veidike üllatusena tuli ja, et kas ma siis inimeseõpetuse tunnis või kuskil pole käinud. Ju siis ei ole, sest seda ma tõesti ei teadnud/mäletanud mitmest august seda piima pursata võib.

Sel nädalal sain ka kahes loengus käidud, aga sellest räägin ülehomme pikemalt. See sissekanne on juba valmis kirjutatud ja ootele pandud, sest alguses tahtsin sellest juba siin kirjutada, aga siis veniks see postitus jälle kilomeetriseks ja mõni siin ei viitsi-jõua-taha nii palju mu möla korraga lugeda.
Ega ma korraga ja suurtes doosides tõesti hästi ei mõju. Tõestatud värk. :D

Apteegikraami ostsin ka ära. Ikkagi enda nimekirja põhjal, sest selline ma juba olen. Küsin nõu ja kui see mulle ei meeldi, siis saan kurjaks ja teen ikka nii nagu ise tahan. :D Sellest räägin ka ilmselt veel mõnes teises postituses täpsemalt. Et mis täpsemalt ostetud on ja mis hindadega jne. Selline beebistaffi postitus on niikuinii tulemas, kunagi. Ega ma siis ometi teile näitamata jäta mida ma koju kokku korjanud olen.
Muide, mul on veel vaja muretseda ainult mõned üksikud asjad. Tähendab, et need ei ole üldse mitte vajalikud ja lihtsalt mõtlen, et ma tahaks neid, aga kui ei saa siis jääme ka elama ja saame hakkama. Ma olen niigi juba ostnud asju mida arvasin, et ‘mina küll ei osta seda mõttetust!’. Näiteks vanniiste ja mähkimisalus. Ning algselt plaanisin lamamistooli maha müüa ja kiigu ainult alles jätta, aga noh. Enam ei taha, sest need on ju kaks täiesti erinevat asja ja mul on KINDLASTI MÕLEMAT vaja. :D Aga noh, tühja sellest. Eks pärast saab jälle maha müüa ju. Kui keegi ostaks ka, küll oleks siis tore.

Aga minu täielikust kindlameelsusest ja valmisolekust puuduvad ainult :

*rinnapump – see on ka juba peaaegu olemas, nüüd oleks vaja ainult maksta
*mobywrap’i kandelina ja ergobaby kõhukott – kandelina alguses toas olemiseks, kui on vaja midagi teha, aga titt arvab, et tal on ilmtingimata just nüüd emme igatsus peal, ja kõhukott hilisemaks ajaks – järgmiseks suveks nt., et saaks ilma käruta ka ringi käia. Sellega hakkab ilmselt Meheraas ringi patseerima, sest mina olen liiga nõrk pussy, et mingi 13 kg jurakat kõhul/seljas tassida.
*imetamispadi – selline kõvem, mitte see lodev ja lotakas.
* TiTi poest see imearmas kombo. Ma tahan nendega tite haiglast koju tuua. Mis siis, et mul on juba 2 ‘kojutoomiseks mõeldud komplekti’ valmis ostetud. Need ei ole piisavalt armsad olnud! See body (LINK), see püks-seelik (LINK) ja need papud (LINK). Sinna juurde sobitan juba olemasolevatest asjadest mütsi, kindad ja pluusi – kui vaja-, ning k/s kombekas peale. Kõik riided muidugi roosad, peale kombeka, see on mõmmi kõrvadega ja karvane. Oeh gaad, I have a problem. :D

Lambanahk, tegelustekk ja muu pudipadi on vaja veel posti teel kätte saada, siis on nendega ka ühel pool ja mul süda rahul.

Tegelikult peaksin ma vist asjade näitamisega juba nüüd alustama, sest muidu pean ma ühte postitusse laadima reaalselt miljon pilti. Asju on lihtsalt NII PALJU. Ja ma tahaksin ju teile ka mõnda kõige nunnumat riideeset veel näidata… Oeh, küll need väiksed (ja roosad!) asjad võivad ikka armsad olla.

Aga üks asi millest tahtsin veel kiiruga rääkida. Ma tundsin lõpuks lapse luksumist. Ma täitsa 100% kindel ei ole, aga sel korral oli see veidike pikemalt, kui 3 korda. Põksis 4 korda rütmiliselt, siis liigutas natuke ja kadus korraks ära, ning siis hüppas samas tempos edasi. Ilmselt oli see ikka luksumine. Igatahes, 31+3 kirjutasin ma selleks ajaks, kui tundsin esmakordselt tema luksumist.
Vaene laps, juba praegu peab sellise tüütu asjaga tegelema.

Aga nüüd ma küll lõpetan, sest see sissekanne on ikkagi veninud kilomeetriseks. No mis teha, mölapidamatust ei saa ravida. Ma lähen parem ’devious maids’i vaatama. Aitäh Katre, et mind ka selle pisikuga nakatasid! Kui mu silmad eile, kell neli öösel, poleks kinni vajuma hakanud, vaataksin ma ilmselt siiani seda sarja. :D

Beebiblogi: 30.nädal! Mineviku radadel rändamas, minu emotsioonid seoses soo vahetumisega ja paar soovitust teistele rasedatele.

Posted on by
8

Beebi suuruseks sel nädalal oli acorn squash – jällegi, mul pole õrna aimugi mis selle eestikeelne nimi olla võiks.

30.nädal

Nüüd on ultraheliga võimalik näha kõike, mida sinu laps teeb. Tal on välja kujunenud oma isiklik une- ja ärkveloleku rütm. Laps teeb 25-40 liigutust tunnis. Muide, tema suur liikuvus pole kuidagi seotud tulevase iseloomuga. 2-3 kuud enne sündi reageerib laps selgete liigutustega äkilisele heliärritusele, kuid alandab heli kordumisel järkjärgult liigutuste reaktsiooni, seejärel katkestab liigutused hoopis. Kui pärast seda esitada teisi ärritajaid, sealhulgas ka teisi helisid, võib jälle tunda, kuidas laps hakkab liigutama. Laps muutub järjest ümaramaks ning kortsuline nahk kaob. Ta liigub aktiivselt, kuigi tal enam palju ruumi emakas pole jäänud. Iga hetk võib laps pea alla keerata ja sellesse asendisse jäädagi kuni sünnituseni. Sa võid aru saada, et pea on all, kui tunned tugevamaid tõukeid ribidele. Sinu lapse kaal ja pikkus ei ole selle nädalaga palju muutunud, küll aga on hoogustunud aju juurekasv. Praeguseni oli aju pind sile. Nüüd hakkab ta omandama iseloomulikke sooni ja lohke, mis omakorda annavad võimaluse suurendada ajukude. See on vajalik muutus, et sinu loode valmistuks eluks ka väljaspool emakat ning omandaks talle vajalikud tarkused.
Teine suur muutus on see, et sinu loote luu-üdi on võtnud üle punaste vereliblede tootmise. See on oluline samm, mis tähendab, et ta on võimeline paremini edasi arenema, kui ta juba sündinud on. Pehme karvkate, mis loodet kaitses, hakkab nüüd kaduma, sest lapse kehatemperatuuri reguleerivad juba rasv ja aju. Vastsündinu seljalt ja õlgadelt võid sa sellegipoolest leida järelejäänud kiude sellest kattest. Beebi pea katavad nüüd juukseid. Kopsud on välja arenenud ning praegu sündides saaks laps ise hingamisega hakkama. Võid kuulata loote südamelooke. Aseta tühja majapidamispaberi rulli üks ots kõrva juurde ja teine vastu kõhtu.

Oeh, see kõik on nii hirmutav, aga samas ei jõua ma ära oodata millal beebiplika mu kätel on. Endiselt ei ole kogu toimuv mulle kohale jõudnud. Minust saab ema… Nagu…whaaat?
See tundub lihtsalt nii uskumatu, et ma pean hakkama vastutama selle väikese elu eest ja ta sõltub täielikult minust.
Mina ja ema, uskumatu.
Kuhu see aeg kadunud on? Alles ma jooksin roosa seelikuga maal ja ajasin lehmi taga, korjasin jänestele rohtu ja võitlesin oma suure vennaga telekapuldi pärast. No mis mõttes ta tuleb ja paneb mu hommikused multikad ära, ning hakkab hoopis Xenat vaatama? Siis tuli muidugi suure nutuga emme juurde kitule joosta.
Alles ma hoidsin venna keskmisest sõrmest tugevasti kinni, kui ta mind neil külmadel talvehommikutel selle jubeda bussi peale jooksutas, mis nägi välja nagu punane kilukarp. Alles ma sõitsin selle uue ja laheda kelguga, millel olid pidurid(!), Roela mäest alla, ja nagu proff pidurdades külje ette tõmbasin, nii, et lumi kahte lehte kasvatajatele näkku lendas. Alles ma läksin sellele jubedale neeruoperatsioonile. Ja ma nii hästi mäletan kuidas klassikaaslased mind siis tol hommikul koolitrepil kõik koos ootasid, kui ma esimest päeva peale oppi naasin. See oli nii…armas. See on see väikese armsa kooli ilu ja võlu. Ma tahan, et ka minu laps tunneks seda ühtehoidvust mis meil tol ajal oli. Kunagi ei tekkinud probleemi laenata kelleltki pliiatseid, või mida iganes siis tol hetkel vaja oli, alati aidati. Kuigi aastate jooksul kujunesin siiski mina selleks kelle käest kogu aeg asju laenati, sest väidetavasti olevat mul kõige lahedamad värvid ja asjad kogu aeg olnud. :D Pikapeale viskas see päris kopa ette. Põhikooli lõpu poole pidin ma poolt oma klassi iga tund pastakatega varustama, sest tüübid lihtsalt ei viitsinud enda asju kaasas vedada. Ja mina siis olin see naiivne ja abivalmis ema Theresa keda kohe ära kasutati. Mitte, et meid oleks klassis nii palju olnud, või, et ma oleks kade, aga kui 6’st inimesest 2-3 järjepidevalt pole pliiatsit siis…
Oeh, ma igatsen seda põhikooli aega, eriti algust, tegelikult. Siis oli kõik nii lihtne. Aga kahjuks mitte miski ei olnud enam endine, kui meie klassiga liitusid uued õpilased, ja peale õpilaskodu avamist muutus see kool täiesti kohutavaks… Aga kuni selle ajani oli meil imearmas väike kool, kus kiusamist esines minimaalselt ja kõik said omavahel läbi. Kõik teadsid kõiki…
Alles ma olin laps, ja nüüd saan mina ise lapse… Hullumeelne ju.
See on kõige imelisem asi mis minuga kunagi juhtunud on, aga samas on see lihtsalt nii pöörane. Kuhu ometi see aeg kadus…

Oeh, ma parem lõpetan minevikus sorkimise. Ma ei taha nutetud näoga Meheraasu koju tervitada. Ja Plikatirts vist tajus ka, et ma ulun siin nagu lollakas, ja hakkas kõhus ringutama. No mis ma teha saan, iga kord kui ma meenutama kukun tahaks ma nutta. Nii palju on juhtunud. Nii palju head ja nii palju halba. On asju mida ma ei tahaks mitte kunagi unustada, ja lausa kardangi seda teha, ja on asju mida sooviks igaveseks mälust minema uhuda, aga need püsivad seal nagu kivisse raiutud hieroglüüfid…

Nagu aru saada, siis mu hormoonid on end mõnusasti sisse seadnud ja teevad minust sariulguja. Iga väiksemgi valesti öeldud sõna või emotsionaalne kogemus tekitavad minus tunde, et ma tahaks nutta. See klomp tuleb kurku, aga pisardama ei ole ma veel niimoodi kukkunud. Õnneks. Päris awkward oleks keset tänavat nutma hakata, sest ma koperdasin iseenda jala taha ja lõin suure varba vastu maad ära, või siis selle pärast, et Meheraasul õnnestus jälle natukene midagi valesti öelda oma silmad peast välja ulguda. Või siis meeletult solvuda, sest see suvaline koer tänavalt kartis, ja ei lasknudki mul talle pai teha…
Aga ega kodus väga palju parem ole. Ükspäev läksin tolmuimejaga tülli. No alles ostsime uue, ja juba ta nöögib. Ei ime korralikult ja ma pean ühte kohta sada korda nühkima, et sealt karvu kätte saada. Enne tuleb vaiba sisse auk, kui need kuramuse karvad sealt imetud saab. No nii tigedaks ajas, et ma oleksin hea meelega ta lihtsalt läbi lahtise akna õue visanud. Ma kujutasin ette mehe üllatust, kui ta maja ees meie tolmuimeja laipa näeb, ning otsustasin, et parem mitte… Ja siis juhtus ime ning ta ärkas ellu! Mingi tropp oli kuskil torus ees, ja kui see kolinaga tolmukotti lendas, hakkas ka masin korralikult tööle ja meie vaibad pääsesid lõpuks sellest karvakihist, mis neid juba päris jupp aega katnud oli…

Üleüldse, see ”tüüpiline kolmas trimester” on nüüd kohal. Päris raskeks läheb, aga lõpp juba paistab ja enam pole palju jäänud. Kuigi see on nii hirmutav, siis jah, lõpp paistab. Ma nüüd loodan ainult, et see lõpp nii lähedal ei ole, et ma seda lausa käega juba katsuda saan. Tahaks ikka vähemalt septembri algusenigi välja vedada… Ma jubedalt pelgan seda mõtet, et lootevett jääb veel vähemaks ja sünnitust tahetakse esile kutsuma hakata. Või siis tehakse üldse keiser. Oeh, ma ei taha seda!
See pilt imepisikesest beebist soojakastis, miljoni juhtme ja aparaadi küljes, ei ole üldse selline mida peaks üks ema nägema. Ma ei taha seda näha… Ja selle pärast ma siin nüüd surmahirmuga vett larbingi, nagu lehm. Ja ma tunnen, et ma lähen kohe lõhki. Toidu jaoks ei jäägi nagu enam ruumi ja vetsupausid on nüüd nii tihedad, et ma ei vaevu enam isegi tuld põlema panema, ega ust sulgema. No seda viimast ikka siis, kui kedagi kodus ei ole. See kolm liitrit ära juua tundub kui õudukas ja täielik piinamine. Aga see on ainuke asi mida ma teha saan ja ma teen misiganes mu võimuses, et olukorda parandada, või vähemalt mitte lasta sel hullemaks minna. Ma ei saa aru kuidas ma nii pussy olen, et ma sellega nii vaevaliselt hakkama saan? Mis see kolm liitrit siis ära ei ole, eksole? Aga ma muud ju ei teegi, kui ainult joon ja joon ja joon, aga ikka on nagu vähe. Täna olen suutnud alla suruda 2 ja pool liitrit, just lõpetasin järjekordse suure klaasitäie. Nüüd on veel mõni tund aega, et vähemalt ühe samasuure klaasiga veel hakkama saada. Oeh. Mul on tunne, et mu magu on tikutopsi suurune…
Päev enne ultraheli veel mõtlesin, et ‘kõik on liiga hästi, et tõsi olla’. Nüüd ei jää üle muud, kui palvetada, et beebiplikal ei ole neerudega (ega millegi muuga!) midagi valesti, ja see lootevee asi oli lihtsalt minu vee tarbimises kinni ja järgmine UH näitab juba paremaid tulemusi, või siis vähemalt mitte hullemaid…

Viimasel ajal on mu parema käega vahepeal imelik asi toimunud. Vahel kätt rusikasse surudes on selline tunne nagu sõrme otsad oleksid paistes, kuigi väliselt ei ole nagu aru saada küll. See käsi ei lähe nii hästi rusikasse, kui vasak. Näpu otsad tunduvad kuidagi…paksud? Ehk keegi teab seda tunnet, kui talvel paljaste kätega oled õues külma käes pikalt olnud, või lund mudinud, ja siis tuppa minnes paned käed sooja ahju juurde või sooja vette? No täpselt selline kiskuv ja paistes tunne. Ma ei tea, see on nii kahtlane. Aga välispidisel uurimisel ei ole ma turseid avastanud…

Vererõhk on ka mul nägusid teinud siin. Ühel hommikul voodis lebades nägin ma jälle silmade ees neid täpikesi lendamas ja lasin Meheraasul aparaadi tuua. Rõhk oli ainult 102/50… Ime siis, et pea ringi ei käi ja selline tunne ei ole, et parem hoian seinte äärde, et vajadusel end toetada.

Valude kohapealt on ikka see kõht-vadžaina-tagumikk valu ja nüüd on selline asi nagu sabakondi valu ka. No ei oska mina seda jama paremini seletada. See viimane lööb välja just siis kui pikali olemisest püsti hakkan tõusma, või istuda tahan. Ja vahepeal on sellised toredada asjad ka nagu gaasivalud. Need on mõnel korral isegi väga hullud olnud, lausa nii hulud, et ma ehmun juba ära, et mis värk on. Aga pole midagi mida üks korralik peer ei lahendaks. :D Kusjuures ma arvan, et see valu mille pärast ma kiirabisse tookord minna tahtsin, oli ka kõigest üks lahendamata puuks. :D Okei, aitab kah rõvetsemisest. Aga hell, kui sa seda lugedes silmi pööritasid, ning mõtlesid, et ma olen peast ikka täitsa põrunud, siis mida sul siit raseda blogist üldse otsida on? Karta on, et siit vahel tuleb rõvedaid detaile ja muud säärast. See kuulub raseduse juurde, ja kui sa sellega hakkama ei saa siis… Ehk loed disney ajakirju edasi?
Aga valude teemal jätkates. Jalutades lööb vahepeal vadžainasse ka selline särtsuv valu, inglise keeles öeldakse selle kohta ‘lightning crotch’ vist. Põhimõtteliselt siis selline valu, kui lapse pea su vaagnal hüppab. Viimaste andmete kohaselt oli lapse pea paremal ja näoga minu selja suunas, ja just sealt see valu nagu lööbki… Või istub ta mul seal kuskil mingi närvi peal ja mängib põrkepalli.

Kõrvetised, kõrvetised ja veelkord – kõrvetised. Mõned korrad on olnud ka väga hullud ja isegi maomahla on üles visanud. Väga ”meeldiv” on muidugi ärgata selle peale, et suu on sappi täis.

Ja oeh, see kummardamine. See on niii pahapaha ja ma üldse ei taha. :D

Üleüldse, kogu olemine on raskemaks muutunud. Või oli lihtsalt natukene raske nädal, sest kuumad ilmad ju ei paistagi taanduvat ja kindlasti on sel oma mõju. Mida siin 8.kuud rasedast rääkida, kui tavainimesedki juba surevate nägudega ringi käivad eksole. Raske on, aga mitte midagi sellist millega ma hakkama ei saaks. Ma olen siiski tugev maa tüdruk ju kurat võtaks! Lihtsalt elu läheb natukene raskemaks, ja ma ei suuda enam meenutada mis tunne oli olla ‘mitte rase’. Mis imeline tunne võis küll olla krapsti maast üles korjata sinna kukkunud pastakas, või mis tunne oli ilma ägisemata trepist üles minna.
Ma tahaks juba olla tagasi vana mina, aga samas ei taha ka. Mul on tunne, et ma ei ole seda rasedust piisavalt nautinud ja see on üldse nii kiiresti läinud, et ma pole nagu arugi saanud… Ja nüüd olen ma juba sünnitama minemas. Kogu aeg on mõttes olnud see etappide läbimine, ‘oh, oleks juba 8.nädal’ ‘oleks juba 12.nädal, siis saaks pool ohust maha raputada ja süda saaks rahu’, ‘no saaks juba see 16 nädalat täis, küll siis oleks hea’, ‘tuleks ometi see 20 juba kiiremini, oleks pool rasedust läbi’, ‘võiks juba 26.nädalat olla – mõelda vaid peaaegu 3 trimester!’, ‘saaks juba selle kolme sinna nädalate ette’. Terve raseduse olen mõelnud, et appi, millal ma küll 36.nädalat olen, sinna on ju terve igavik aega… Ja nüüd, kui see kohekohe ukse taga karjub ja koputab, olen ma hirmul. Miks nii ruttu. Ma alles ju hakkasin neid korralikke liigutusi tundma ja nautima, ma ei taha, et see veel läbi saaks. Mis siis, et raske on ja ma vahel peast kinni hoides karjuda tahaks, et ma ei jõua enam.
Siinkohal ütlengi oma lugejatele, kes on alles oma raseduse alguses, või kasvõi keskpaigas, NAUTIGE! See saab varem läbi, kui te oskate arvata. Hinnake iga väiksematki head asja raseduse juures ja ärge keskenduge ainult sellele, et oeh te ei jõua ja küll on ikka paha. Neist asjadest on okei rääkida, ja jumala eest, kurtke ja hädaldage, aga ärge keskenduge ainult sellele. Ma ei taha kõlada nagu mingi ego bitch või kõiketeadjast nõiamoor, oh ei. Kõik rasedused on erinevad, kellel on raskem, kellel kergem – aga kõigil on vähemalt paar ühist ja head joont ka.
Näiteks mina naudin igat liigutust, ja ma ei saa sinna midagi parata, et mul tuleb naeratus näole, kui tunnen kuidas mu beebi end kõhus sirutab või mind puksib. Võib-olla naudin ma neid liigutusi selle pärast, et ma ei tea veel mis on väga valusad või väga ebameeldivad löögid, aga nii kaua kuni need on enam-vähem okeid, kavatsen ma neist iga viimsematki nautida, sest ma ei tea kunagi milline löök võib jääda mu viimaseks.

Okei, asi läheb juba liiga diibiks ära. Ma parem lõpetan.

Targa äpi kohaselt peaks nüüd toonused tihedamini esinema hakkama, aga minul pole neid nagu väga olnudki. Või pole ma lihtsalt märganud? Mõnel korral, kui olen üle pingutanud vms, olen küll aru saanud, et kõht tõmbub kõvemaks, aga niisama lambist neid nagu ei ole olnud…

Keegi küsis täna askis, et mis tunne oli teada saada, et ootan hoopis tüdrukut. Ja ausaltöeldes ma teadsin seda sisemas (või kahtlustasin) kogu aeg. Mõte sellest, et ootan poissi ei tundunud lihtsalt kuidagi õige. Mõnikord mõeldes, et mu kõhus on väike poiss, tuli lihtsalt imelik tunne peale, nagu see oleks väär. Eriti alguses. Ma ei suutnud päris pikalt selle mõttega kohaneda, sest ma ju algusest peale oma unenäo pärast eeldasin, et küllap ta ikka plika on. Mitte, et ma oleks poisis pettunud, või sel sool üldse vahet oleks, aga sisetunne lihtsalt kuidagi…teadis? Ma ei tea, ma ei oska seda seletada. See lihtsalt oli imelik. Ja kuna LA ultraheliga ma rahule ei jäänud, siis jäi ka sugu natuke kahtlaseks. Ja kui keegi küsis, et kumba ma ootan, lisasin enamasti, et ‘viimases ultrahelis öeldi, et poiss, aga keegi ei ole seda rohkem kinnitanud’. Nüüd tundub see jutt kuidagi tagantjärgi tarkusena, aga noh…
Aga otsest emotsiooni, kui sellist, et ‘ohohh, hoopis tüdruk’, mul ei ole. Sest ausalt, mul polnud vahet kas ta on poiss või tüdruk. Mina tahtsin lihtsalt tervet beebit. Ja seda võin käsi südamel vanduda, ma pole üks neist kes lihtsalt niisama suusoojaks seda ütleb. Mul on tõesti ükskõik.
Ainuke emotsioon on see, et nüüd tekkis mul mingi vasikavaimustus roosasid asju kokku osta, et garderoobi natukenegi plikalikumaks muuta. Ja nüüd järsku tunduvad kõik titeriided kordades armsamad. Aga paganamas, mul niigi ujutavad kapid riietest üle ja pole neid kuhugi panna. Enamus riided on õnneks sellised mis sobivad nii poisile, kui ka tüdrukule. Poiste riideid on tegelikult isegi vähem, kui tüdruku omi. Auto piltidega jms riideid polegi nagu meie beebi riidekappi eksinud, aga roosat värvi on küll natuke ja ma ei saa aru miks. Ostnud olen ma ju siiski beebpoisile.
Kui enne oli mul savi mis lapsele selga saab, siis nüüd tahaks ikka, et kilomeetri kaugusele oleks näha, et tegemist on tüdrukuga. Ma tahan kleidikesi, peapaelu ja papusid, ma tahan nunnumeetrit lõhki puhuda. Enne mõtlesin, et isegi kui on tüdruk siis ma ei hakka mingi roosamanna teemat ajama, vaid ostan neutraalsed asjad, et ka järgmine laps saaks neid kasutada. Aga nüüd… ma tahan, ma vajan, roosat ja plikalikku! No vaadake ainult kui armas… Minni on mul alati südames erilisel kohal olnud. ;)

Aga teid, mu armsad kaasaelajad, tahan ma lihtsalt tänada, et olete mulle nii palju toeks olnud ja kogu selle pika (aga samas nii lühikese) teekonna jooksul ikka pöidlaid hoidnud ja nõu andnud. Te olete vägevad! Aitäh teile! ;)

Beebiblogi: 29.nädal. Esimesed valusad löögid, ternespiim, närvivalu ja ämmaemanda vahetamine.

Posted on by
5

Põnn oli muskaatkõrvitsa suurune.

29.nädal

Loode kaalub umbes 1,3 kg ning on 39 cm pikk, see on juba peaaegu selline pikkus, millisena ta sündida võiks. Tema nahk on siledam, sest naha all on piisavalt rasva. Viimast nimetatakse valgeks rasvaks ja see on erinev alguses kogunenud pruunist rasvast, mida sinu arenev loode on kogunud. Kui pruun rasv oli vajalik sobiva temperatuuri hoidmiseks, siis valge selleks, et hoida energiavarusid. See seletab ka miks su loode ennast nii hästi tunneb: sest ta on energiat täis. Rasvkude moodustab beebi kehakaalust ligi 3 protsenti. Praegusel perioodil, võiksid leida aega lapse kõikvõimalike liigutuste lugemiseks oma kõhus. Lihtsalt heida pikali ja tunneta, kümme erinevat liigutust tunnis on väga hea. Nii on sul endal ka süda rahulikum, kui tead, et kõik on nii, nagu peab. Sel ajal on ta enamasti tuharseisus, s.t. jalad all ja pea üleval. On ilmunud ripsmed! Sellel perioodil sündinud laps vajab professionaalide täpset hooldust. Laps on aktiivne. Sõrme – ja varbaküüned on kasvanud pikemaks, tal on palju juukseid peas ja karvakesi kehal. Silmad on avatud ja ta pilgutab neid. Laps toodab nüüd punaseid vererakke oma luuüdis. Laps on tundlik valule. Sa võid tunda, kuidas beebi on tihedalt vastu sinu siseorganeid ja see teeb ka hingamise raskeks. Laps kasvab selles staadiumis jõudsalt. Ta võib öösiti üleval olla ning päeval magada, takistades Sul end välja puhkamast. See ei tähenda tingimata, et sündides sama päevarežiimi jätkab. Beebi aju on juba niivõrd välja arenenud, et ta hakkab ise oma kehatemperatuuri reguleerima. Peaajus jätkub närvirakkude moodustumine. Beebi joob päevas ligi pool liitrit lootevedelikku ning väljutab seda uriinina. Lootevesi uueneb ja puhastub pidevalt.

Ma olen ikka eriline lammas küll. Unustasin eelmine nädal öelda, et piima hakkas kahte lehte lendama. Nagu konkreetselt. Esimesed kaks päeva oli nii, et ärgates oli särgil kaks plekki, nüüd ka siis lõpuks vasakul, enne oli lekkinud ainult paremalt. Rõõmustasin juba, et juhheii, mu vasak rind ei olegi puudega, ja ajab ka ikka midagi välja. Aga see rõõm läks üsna kähku üle kolmandal päeval, kui seda ‘piima’ nonstop voolama hakkas. Rinnahoidjad, pluusid, öösärgid, voodiriided, no kõik mida mu tiss puudutas oli märg. Ma olin suht ahastuses, et kas ma peangi nüüd hakkama 24/7 rinnahoidjaid kandma, et vältida uputust? Ma ei salli üldse mingi ahistava rinnahoidjaga magamist, ugh, hullumaja puhvet ju. Ja kuna ma olin maal emme juures, siis polnud mul ka rinnapatju. Pühapäeval koju sõites ostsin esimese asjana ühe paki. Ei tea kas padjakeste hirmus, või milles, aga piima lendlemine kadus umbes kaks päeva peale mu koju jõudmist ära, ning edasi tuli seda läbipaistvat ja kleepuvat suhkruvett ainult pigistades, nüüd ei tule enam õnneks isegi pigistades mitte. Ja korra oli paremal pool oleval rinnapadjal kaks imetillukest helekollast täppi ka peal, muidu ei jätnud see vedelik mingeid värvilisi plekke. See kollane oli ikka päris õige ternespiima nägu, mitte mingi vee laadne lurr. :D
Ja muidugi kasutasin ma olukorda ära ja sain mehele nalja teha, et nüüd ei pea enam kohvikoore ja suhkru peale raha raiskamagi, et mina, kui väike milka lehmake, olen ju kogu aeg saadaval. Ainult tule ja ütle, kui kohvi isu tuleb! :D

See iivelduse närakas tahab vist ka tagasi hiilida. Või on see kuumusest, kes teab. Igatahes, vahel on selline tunne, et tahaks näpud kurku ajada. Õnneks see möödub üsna ruttu.

Rindadest veel rääkides siis nüüd on nad juba päris valusad. Enne oli pigem valus nibu, kui rind ise. Eks see ole see piima tulemine…

Kõrvetised on ikka mu suured sõbrad, nagu alati.

Rahutud jalad on mind ka vahel ikka tüüdanud, mis siis, et ma magneesiumit söön nagu hullumeelne. Muide, see vedelikus lahustatav magneesiumi pulber on kohati päris rõve. Alguses tundus täitsa okei, see maitses nagu need vitamiinijoogid mida lapsena ikka juua sai. No teate ju küll, need ümmargused lahustuvad tabletid, piklikus pudelis. Raudselt täielik keemia, aga mina suutsin neid ikka vahel harva oma emmelt välja pommida.

Üks imeline asi mis sel nädalal juhtuma hakkas – närvivalu. Seistes, käies või vahel ka niisama lamades, lööb mingi ilgelt rõve valu paremalt poolt tagumikku-puusa-vadžainasse-kõhtu. Ütleme nii, et ma ei naudi seda. :D

Pea käib ka vahepeal ringi ja selline natuke uimane tunne tuleb peale. Ma siis igaks juhuks ei kooberda sel hetkel ringi, või tõmbun seina äärde, et päris kummuli ei kukuks.

Ma ei tea miks, aga KÕIK kes vähegi küsivad kuidas ma end tunnen, eeldavad vist, et ma hakkan kohekohe enekat tegema, sest selle peale kui ma ütlen ”ei ole hullu, kannatan ära, algus oli hullem”, teevad näo nagu ma oleks neile just praegu kolm korda näkku sülitanud, jalaga makku löönud ja neid sookolliks kutsunud. No ei ole ju võimalik, et sellise kuuma, sellise kõhu (minu arvates veel nii tilluke, kasvaks ta ometi veel!) ja sellise pisikese kasvu juures, tunnen ma end päris okeilt?
Jah, mul on palav, jah mul voolab higi, jah mul on ka selliseid pääääris sittasid päevi, kus ei taha nagu väga isegi hingata, mis siis veel ringi jalutamisest rääkida, aga enamasti on enesetunne päris normaalne ja talutav. Ma ei tea kas ma olen nüüd lõpuks olukorraga harjunud, et enam ei tundu asi nii dramaatiline, või mis, aga ausalt, ma tunnen end päris tavaliselt. Vahepeal on raske liigutada, hingata, süüa, vetsu minna, püsti saada, pikali visata jne. Aga noh, see on ju nüüd juba nii argipäev, et enam ei mäletagi eriti mis tunne oli voodist krapsti püsti hüpata, või kuidas oli kummardada nii, et igast august sädemeid ei lendaks.
Muide, see kummardamine… Kui midagi maha kukub siis ma tahaks nutma hakata või karjuda ‘musi, tule siia palun, mul on sulle üks jutt’… Kergem on minna ja poest uus asi osta, kui see maast üles korjata, nagu reaalselt.

Tahaks siia väga panna ühe pildi, mida oktoobri emmed jagasid, aga ma ei suuda seda enam leida. Põhimõtteliselt, et kui midagi maha kukub, siis seda asja enam minu jaoks ei eksisteeri! :D

Sel nädalal sain ma oma esimese ebemeeldiva/valusa löögi kah kirja. No ei tasu siis titeriideid sorteerides kümne kuhja vahele lääbakil magama jääda.
Liigutustest rääkides, poja on mul ikka jube rahulik. Lausa nii rahulik, et pean vahepeal doppleriga kontrollima, kuidas ta end seal tunneb. Ma ei kujuta ettegi mis ma ilma dopplerita teeksin, ilmselt oleksin end juba tuhat korda kiirabis lolliks teinud. Täiesti asendamatu asi, ja ma julgen öelda, et kõigekõige parem ost üldse!
Aga see on tõesti natukene imelik, et ta nii vähe liigutab, või ma siis ei tunne ikka veel. Selliseid siputamise maratone ta mul eriti ei pea. Liigutab korra, või paar ja magab edasi. Ma ikka tahaks selliseid maratone ja tantsu rohkem näha/tunda. Millal teil laps korralikult endast märku andma hakkas? Kui tihti ja tugevalt teie beebi 30 nädala paiku möllas?

Muret teeb ka see, et kõhuümbermõõt ei kasva kohe üldse. Viimasel arstivisiidil oli epk ja kü mõlemad ainult sentimeetri kasvanud. Ja kui ma ise kodus püstijalu mõõdan, siis on see mõõt juba nädalaid sama.
Hea on, et reedel juba 3D/4D ultraheli on, saan ehk meelekindlust ja rahu südamesse. Aga sellest juba järgmises sissekandes täpsemalt.

Loomulikult olen ma unustanud mainida ka seda, et naba hakkab vaikselt välja hüppama. Kas ta ka päriselt välja tuleb, ma kahtlen, sest mul on väga sügav naba. Aga tänu nabaneedi augule on aru saada, et midagi toimub, sest see muudkui tõuseb üles poole. Ja nüüd täna avastasin suure ehmatusega, et paremal pool punnitab natukene serva ka imelikult, kuigi see läheb juba 30.nädala sisse, aga mis siis… Palju ma sellest nabast ikka jahuda jõuan. Igatahes, Meheraas vaatas mind nagu pooletoobist kui ma diivanilt püsti hüppasin (rohkem nagu põrkasin), ja suure kisaga peegli poole jooksin (rohkem nagu paterdasin). :D

Lõpuks hakkasin ka asju sorteerima, pesema ja sättima. Ma olen juba terve nädala pesumasinale valu andnud, riideid on ikka päris palju nüüd…
Esimesed riidest mähkmed sain ka kätte, ja appi kui nunnud need on! Muide, ma pidin selle paki kätte saamise eest peaaegu 20 euri välja käima, kuigi postkasti potsatanud pakiteatel oli kirjas 10 euri sentidega… Lisandus veel mingi 9 euri tollivärki. No väga raske oli see sinna teatele kirjutada või? Ma oleksin peaaegu nii postkontorisse loivanud, et 11 euri taskus. Hea oli, et mees kaasa tuli ja tal kaart kaasas oli, sest muidu ma oleksin pidanud koju tagasi tuierdama, et siiis uuesti end selle kuumaga välja ajada. Minu jaoks on see üks kordki sinna teisele poole linna roomata liiga palju ja liiga kaugel.

Ma ei tea kas olen juba rääkinud või ei, aga ämmaemanda vahetasin ka nüüd ära. Eelmine kord vastuvõtul käies oli minu enda äe puhkusel, ja hea oligi. Ta asendaja on miljon korda toredam ja meeldib mulle miljon korda rohkem. Ja nüüd eelmine nädal oli ka ikka veel see toredam äe asendamas. Järgmise aja panin juba tema juurde. Ta on kuidagi uudishimulikum, teda huvitab nagu rohkem kas, kus ja mis toimub. Soovitab erinevaid asju, saadab proove tegema jne… Ta nagu hooliks rohkem vms. Teine äe oli umbes sellise suhtumisega, et kui kokku ei ole kukkunud, siis on kõik korras. Mõõtis ja võttis andmed mis vaja ja viskas uksest välja…
Tänu uuele äe’le tuligi välja see rauapuuduse jama ja tema oli see kes soovitas vererõhuaparaadi koju muretseda. Täna hommikul, kui mul paha hakkas, sain mõõtes tulemuseks ainult 102/50, äe juures on need näidud keskmiselt 125/80, vahel rohkem, vahel vähem. Probleemi pole igatahes sellest tehtud.

Aga mis ma siin ikka jutustan, parem küsin teilt, et millal te tundiste beebi luksumist esmakordselt? Ma mõnel korral olen mõelnud, et ei tea kas see nüüd ongi? Aga siis läheb see kohe üle ja rohkem ei tunne. Max 3 korda järjest olen tundnud seda rütmilist põksumist ja siis kadus nagu ära. Ei ole julgenud seda luksumise pähe küll kirja panna.

Beebiblogi: 28. nädal. Tarkusehammaste operatsioon ja parandamatu mölapidamatus.

Posted on by
23

Beebi suuruseks sel nädalal oli kapsas.

28.nädal

Laps kaalub umbes 1100 grammi ja on 38 cm pikk.
Kas sa juba unistad oma lapsest? Sinu loode võib ka sinust unistada. Ajulained, mis mõõdavad loote sees arenevaid tegevusi, näitavad erinevaid unetsükleid, k.a. kiirete silmaliigutuste faase ning olukorda, kus ilmneb unistamine.
Veel ühed uued oskused on intensiivne imemine ja parem hingamine. Imemise harjutamine võib beebi luksuma ajada. Tunned seda rütmilise põksumisena kõhus. Beebi reageerib valgusele silmade pilgutamisega. Hea uudis on ka see, et kui su laps peaks sellel nädalal sündima, on tema ellujäämise tõenäosus üheksa kümnele, kuna kopsud on välja arenenud. Muidugi on parem kui ta veel 12 nädalat ootab ja siis maailma kaema tuleb. Beebi nahk muutub vähehaaval läbipaistmatuks aga on veel väga voldiline. Tüdrukute ja poiste suguelundid pole lõpuni formeerunud.

See nädal maal emme juures olles oli poisike niii aktiivne ja pidevalt müdistas. Mõtlesin juba suure rõõmuga, et LÕPUKS ometi tunnen teda normaalselt. Aga nii, kui koju jõudsin on jälle rahu maapeal ja liigutused on üsnagi harvad. Maal ta ikka pidas õhtuti selliseid võitlusi, et ma tõsimeeli hakkasin juba mõtlema, et tegemist pole mitte beebiga vaid mingi minininjaga. Laks ühte ribisse, laks teise ribisse, nätaki kolmnurka ja ei puudunud ka korralikud pikad müdistamise maratonid. Ma juba rõõmustasin, et lõppude lõpuks saan ilma muretsemata liigutusi nautima hakata. Ühel hommikul mängis ta mul kõhus vist pesumasinat. Selline hullupöörane rullimise tunne oli, ei tea mis pidi ta end nüüd pöörata/keerata otsustas. Väga veider oli igatahes.
Ma nüüd mõtlen, et ilmselt oli see närvidest, sest maal olles olin ma pidevalt närvis, ju siis laps ka tajus seda…
Liigutused on vist kogu selle raseduse juures kõige lahedamad ja nauditavamad asjad. Seda tunnet ei saa tõesti mitte millegi muuga võrrelda, seda peab kogema. :)
Haiget ta mulle veel ei tee oma mürgeldamisega, vahel on lihtsalt ebamugav olnud, aga see ka möödub ja siis ootan juba uuesti, et millal ta nüüd midagi põnevat ette võtab.
Ka mu ema sai tema tegemistest aimu. Ta on teine inimene kes tundis poisikese mürglit.
Lugedes beebi-/rasedagrupi naiste juttusid, siis mõtlen ma küll, et mis mu rasedusel viga on. Teised räägivad kogu aeg kuidas neil lapsed selliseid akropaatilisi ülesandeid lahendavad, et vaata ja imesta. Mõnel on lausa liigutused juba nii hullud, et iga kord oigavad, kui laps liigutab. Ja mina vaevu tunnen midagi. Tahaks rohkem tunda. Kas asi on selles, et ma olen ‘suure kondiga’? Kuidas teil, mu armsad paksukesed ja rasedad, olnud on? Kas tunnete vähem, sest olete ümmargusemad? Või on poisike mul lihtsalt väga vaga? …..

Hea uudis on see, et ma ikkagi lähen 3D/4D ultrahelisse! Juba 2.augustil kell 10.35, Elite kliinikusse ja Dr. Denissi juurde. Siis saab süda rahu, et laps on normaalselt kasvanud (viimases kontrollis oli kõht jube vähe kasvanud), et kõik on korras ja ehk õnnestub ka mõni nunnu pilt saada. Soo osas tahaks ju ka kinnitust. Pärast ma korjan siin siniseid asju ja saan hoopis tütre. Aga noh, enne sinine plika seljas, kui roosa poisil. :D

16’ndal käisin ma ikkagi ämmaemanda ja diabeediõe juures, sest aegu muuta ei saanud. Puhkused ja värgid noh. Ja nii pikka vahet ei lubanud ta mul ka jätta… Jube tore oli küll mitusada kilti koju tagasi kolistada, et siis tund aega arstide juures olla ja proovid anda, ning siis tagasi minna.
Aga noh, päris tühi sõit see ei olnud. Sain emme ja vennaga ühe laheda päeva veeta, neile oma kodukohta näidata, maalt kartulit ja muud head paremat koju tuua, loomi korraks näha, sugulaste juures käia (pole neile veel kordagi uude majja külla jõudnud) ja ka minu tarkusehammaste mure sai mingisugusegi suuna.
Nimelt on mul päris väärastunud hambumus. Peale selle, et ma pool oma lapsepõlve klambrite, breketite, reteinerite ja jumal teab veel millega jamasin, ning ikka on kõik viltu, on mul nüüd tarkusehammastega ka selline suurepärane asi, et nad lihtsalt ei mahu ritta ära. Oh imede ime küll. Need tuleb välja OPEREERIDA! No saate aru kui õnnelik ma olin kuuldes, et ma pean JÄLLE mingile opile minema. Halle faking luuja. Põhimõtteliselt siis: Juba viimased aasta-paar on mul pidevalt tarkusehambad üritanud tulla, aga kuna nad ei mahu ritta ära siis neil pole lihtsalt mitte kuhugi kasvada. Vasakul pool all on selline asi, et pool hammast on väljas ja ülejäänud pool on igeme all ja lõualuu sees (nagu küljega ka natukene, mitte ainult juurega). Ja siis see ige valutab, kui hammas uuesti kasvama üritab hakata. Iga paari kuu tagant proovib ta uuesti ”äkki ma nüüd mahun!”, umbes nädala üritab ja siis lööb ta jälle käega, ning üritab sama asja mõne kuu pärast uuesti… Okei-okei, tegelt ma ei tea mis ta endast mõtleb, aga täpselt nii see mulle tundub. :D Tegelikult ilmselt on asi hoopis nii, et sinna igeme taskusse tekib põletik, kui toit sinna alla satub (jah, seda ütles mulle arst, sest ma ise olen ju selle koha pealt tume maa). Opp näeb siis välja selline, et ige lõigatakse pealt lõhki, lõualuud pekstakse puruks ja seda kõike tuimestusega. No seda rõõmu ja ootusärevust ei saa sõnadesse panna… See tundub lihtsalt nii nauditav protseduur ja see paranemine on ka kindlasti üks suur rõõm ainult. Ma vist ikka ei taha seda oppi ja lepin pigem oma väärastunud hammastega. Arvestades seda, et ma VIHKAN juba hamba puurimist, no nii jubedalt käib pealuust läbi see vibra, siis sinna opitooli ma ilmselt suren. Kes mu poja ja loomade eest siis hoolitsema hakkab?
Rõõmustav uudis on see, et haigekassa järjekord on selle opiga 2 aastat ja registreeruda saab alates septembrist. Ja kui soovid seda oppi ise maksta, siis 160 euri hammas. Hmmmm, tänan ei. Muidugi on teised kliinikud ka, üks oleks kasvõi järgmine nädal selle asja ette võtnud, aga kuna ma olen siin veits rasedaks pistetud, siis jääb see õnneks tulevikku. Oeh, ma kardan. Miks minuga sellised väärastunud asjad juhtuvad. 3 neeru, 3 hammast üksteise taga, miljon oppi ja miljon tervisehäda, üks jalg on pmt lampjalg ja teine on normaalne – no võta ja käi siis sellistega. Ja ma ei viitsi seda haiguslugu siin isegi pikemalt kirjutada, endal hakkab juba halb…
Arvestades seda millised on minu hambad ja millised on mu mehe hambad, siis võin ma juba praegu hakata breketite ja möllude raha lapse jaoks kõrvale panema. Ega sealt ilmselt midagi paremat ei tule kui reha. :D

Aaaaa, ja ülejäänud 3 tarkusehammast on ka sellised millest tuleb lahti saada. Paremal all on umbes sama teema nagu vasakul all, aga kergem versioon. Paremal üleval on ka mingi kahtlane hammas, mis oleks parem nahhui saata ja selles on väike auk ka veel, mida muidugi Rakvere hambaarstid kontrolli käigus EI NÄINUD. No mida… Kiitsid veel mind seal, et ohh, nii ilusad terved hambad… Päris hea tillikas ikka. Ja vasakul üleval pole seda hammast veel nähagi, istub kuskil igeme taga ja seda ei saa kättegi, aga selge on see, et ega sealt mingit jõulukingitust ei tule ja hakkab ka sellega mingi jama pihta.
Ma väga sügavalt kahtlen, et nad mul need 4 hammast korraga teevad. Järelikult pean ma mingi sada korda seda lõualuu peksmist taluma ja paranema. Oh, gaaaaaad, why. Ma üldse ei taha, no oli mul vaja kurta emmele, et mingi kahtlane keiss on nende tagumiste hammastega. :D

Aga okei. See pole ju tegelikult üldse beebiblogiga seotud teema siin. Ma iga nädalaga aina rohkem hakkan jahuma mingitest muudest asjadest, mis sel nädalal toimunud on…
Igatahes, sümptomitest siis nii palju, et ma ei kurda üldse. Asi võiks hullemgi olla ju. Ja võrreldes enda elu nendega, kes mul rasedategrupis on, siis imestan ma, et nad veel üldse püsti seisavad. No nemad ikka kurdavad seal oma hädasid mõnuga ja ei hoia mitte midagi tagasi, nagu minagi siin, aga nende asju lugedes tunnen, et mul on kerge rasedus. Ma ei tea kuidas see lõpp nüüd nii roosamannaks kisub, sest algus oli palju raskem. Nüüd tundub kõik nagu normaalne, tavaline ja täiesti okei. Võib-olla olen lihtsalt ära harjunud, et pidevalt on kõrvetised, igasugused valukesed, väsimus, pearinglus ja, et söögiisud on nagu jumal juhatab – vahel ei saa kõhtu täis, vahel söön pool ampsu ja ägisen, vahel ei ole isu üldse ja pean end sööma sundima, vahel on selline isu, et söö või terve lehm ära ja ikka jääb väheks. Sellised imelikud hood siis…

Uued asjad ongi vist pearinglus ja iiveldus oli ka natuke tagasi sel nädalal. No arvestades seda, et igasugust sõitmist oli niiiiiiii palju, siis ei imesta kah. Aga see peapöörituse asi on küll jama. Vahel on selline tunne, et tuba käib ringi ja kohe läheb pilt tasku. Aga see õnneks möödub ruttu. Ma loodan, et ma ei kuku niimoodi… Tõenäoliselt on see kuumusest ja vererõhust. Ma nüüd tõingi maalt oma vanaema vana vererõhuaparaadi kaas, et vahepeal mõõta – arst ka tahtis, et ma nõnda teeksin.
Ämmaemand kirjutas mulle rauatablette (100mg) ka välja, sest hemoglobiin olevat madal olnud, 10 midagi… Mis see norm oleks?
Ma söön nüüd mingi sadat erinevat tabletti ja jama iga õhtu. Magneesiumi pulber, kaltsium-magneesium-mingi asi, mis mulle ei meenu, eleviti vitamiinid, foolhape ja rauatabletid.
Ma ei saa aru kas magneesiumist on mulle ikka vähe või mis kamm on, aga rahutud jalad tüütavad mind vahel ikkagi. Päev-paar oli jumala okei ja sain puhata sellest, aga nii kui ma siin eelmises sissekandes kiitsin, et ohh imeline on nüüd olla, läks asi pekki (nagu ma ka eeldasin!). No ei saa MITTE KUNAGI mitte midagi kiita.
Ei tea kas puusaliigese valu võib ka magneesiumi puudusest olla? Igatahes, see ka piinas mind paar päeva. Ma tundsin end nagu katkiste jalaluudega banaan, no ei saa autostki välja. Võta ja jäägi sinna tagaistmele persetama, kasvõi sünnituseni.

Ja eks see ole ka suur rõõm, et püsti seista ei saa enam pikalt. No ega ma tegelikult enne ka ei saanud, sest kui ma veel klienditeenindajana kunagi ammuammu pubekana töötasin, oli sama ajama. Mõne tunniga olid tallad nii valusad, nagu keegi pussitaks sind jalga ja samal ajal üritaks su kanda alt ära rebida. Eks see ole sellest ka vist, et üks jalg on ühtemoodi ja teine teistmoodi. Ja ega selg ka sellest puutumata ei jää. Näiteks nõusid pestes (sundasend) läheb alaselg KOHE valusak ja jääb kangeks. No ausõna, nagu vanainimene. Ma vist üle 35 ei ela/taha elada. :D

Tegelikult oleks mul veel nii palju siia kirjutada, aga asi kipub juba liiga pikaks. Pean oma loomajamadest, vee- ja saunakeskuse külastusest ning massaažist vist teine kord rääkima, muidu ma jäängi siia jaurama. Ja ärge nüüd ära flippige, ma ei käinud seljamassaažis, kõigest pea- ja õlgade omas ja saunas ma ka titesuppi ei keetnud. Ei kannatanud ma seda kuumust enne, ei kannata ka nüüd. Lihtsalt käisime kõik võimalikud saunad läbi, igaühes veetsin mina max 2-3 minutit ja siis jooksin juba välja. Ma ei tea kuidas inimesed seal hingavad…
Aga nagu te näete, siis voilaaa, ma olen tagasi. Küll mõni päev hiljem, kui tavaliselt aga tagasi. Asi seegi eksole. ;)