Küll need nädalad alles lendavad, nagu väledad rebased. Alles ma kirjutasin siin oma kümnendast nädalast ju… Aga noh, samas ma ei kirjuta ju täpselt nädalase vahega ka. Tähendab, et kirjutan küll õigest nädalast, aga näiteks kümnendast nädalast kirjutan alles siis, kui mul juba 10+5 (üheteistkümnes nädal) ja üheteistkümnendast siis, kui 11+3 (nagu täna – kaheteistkümnes nädal).

Mul on tunne, et ma olen juba saabunud sinna õndsasse teise trimestrsse, kus hädasid väga enam/veel ei ole, sest olukord on endiselt sarnane. Olemine on üsna hea. Enam ei iivelda ja energiat on ka jälle rohkem. Vahel tekib tunne, et polegi rase – nõnda tavaline on see olek. Isegi magus on rohkem maitsema hakanud jälle, kahjuks. Nädala alguses oli tegelikult üks päev, kus oleksin tahtnud terve päeva voodis vedeleda – mitte midagi ei jaksanud teha, isegi mõte riidesse panemisest tundus õudne.

Kuigi väiksemad asjad ikka on, mis vahel meelde tuletavad, et kõik tavapärane siiski ei ole. Näiteks need tüütud kõrvetised, mis hetkel on veel leebed, seljavalud, mis on tegelikult juba praegu üsna vastikud. Vahel hommikul voodist välja tulles on tunne nagu ma oleksin juba 100-aastane, nii valus, et lööb hinge kinni. Kui järsult liigutan, siis löövad kõhtu valud – aitäh emakas, et sa kasvad ja mu lihaseid venitad. Ja aitäh neile hormoonidele, mis mul imetamise valusaks muudavad. Õnneks mööda seinu ma veel ei roni, aga esimesed tõmbed on ikka üsna ebameeldivad. Nagu alguses, kui rinnad alles oma uue eesmärgiga harjusid. Eriti tore on muidugi see, kui Annu lolli mängib ja muudkui võtab-laseb lahti-võtab-laseb lahti.

Uni tuleb ka õhtul ikka varem. Kui enne pidin end magama minema sundima, sest teadsin, kui jube muidu hommikul tõusta on, siis praegu ei jaksa ma ööund ära oodata. Hiljemalt kell kaksteist olen mina kustunud. Mees on pidevalt ”tige”, et ma ei suuda temaga filme lõpuni vaadata. Silmad lihtsalt ei seisa lahti.

Aga see uni ei ole teps mitte rahulik. Iga jumala öö, umbes 5 paiku, pean ma vetsu komberdama. Siis muidugi on pärast raske uuesti magama jääda ja siis hakkavad jalad tõmblema ja siis hakkavad mõtted uitama ja siis ma näen haigeid unenägusid ja siis ma ärkan üles ja karjuna mõttes ”mis kuramuse asi see nüüd oli!!!”
Ühel ööl nägin unes, et see kadunud poiss on end kuskile üles poonud. No nii tore on peale sellist pilti uuesti magama jääda…
Ükspäev nägin jälle, et olen meganoor, mingisse nolki armunud ja me külitasime kuskil aasal. Järgmine pilt oli see, et ma läksin haiglasse, et tema laps ilmale tuua. Aga siis tuli peale see tüüpiline ”otsin vetsu, sest päriselt on ka pissihäda” hetk, ja ma komberdasin mööda haiglat, otsides vastavat ruumi. Ühel hetkel ikka läksin tüübi juurde tagasi, aga tal oli juba laps käes ja ta üritas talle pudelist piima anda. Ma siis küsisin, et miks ta nii teeb, ma annan ju rinda? Ta ütles, et ise ma kadusin ära…
Siis läksin ma uuesti vetsu otsima ja tagasi tulles üritas see tüüp juba lapsega jeed lasta haiglast. Ma siis ajasin neid mööda koridore taga ja lõpuks jooksin isegi auto järgi. Mäletan, et nad hakkasid eest ära saama, aga siis sain ma mingi mompoweri laksu ja turbotasin neile järele. Sain auto kätte ja lõmastasin selle (???). Aga auto oli tühi. Laps ja nolk olid hoopis kõrval sõitvas autos. Lõin sel siis klaasi sisse ja haarasin oma ”lapse”, ning kukkusin teda kussutama. Seda kõike muidugi sõidu pealt. Mu beebikene oli muidugi tegelikult BANAAN! ….
Kui auto peatus ja tüüp sealt välja komberdas, küsisin temalt, et miks ta lapse minema tahtis viia? Ta ütles, et ema käskis.

Mis on kõige veidram unenägu, mida te näinud olete?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!