Rasedusnädal: Kolmkümmend neli

Nädala alguses tegi beebipoiss mul kõhus mingeid trikke ja ma olen nüüd terakene mures. Mul on tunne, et ta a) keeras end tuharseisu, b)laskus alla c) keeras end lihtsalt seljaga minu selja poole. Enne oli ta tagumik mu vasaku ribi all ja seda oli katsudes kohe tunda, aga nüüd on kõht üldiselt üleni pehme, nagu titt oleks maagiliselt minema haihtunud. Ja kui saangi mingi kõvema koha kätte, mis te siis arvate, et ma saan aru kas see on pea või pee? :D

Kõige tõenäolisem on ikkagi see viimane variant, aga vahel hakkan kahtlema, sest liigutuste asukoht ju muutus. Üldiselt öeldakse, et kui tugeamad liigutused on üleval pool naba, on beebi peaseisus, nagu peab, sest jalgadega annab ta kõige kõvemad hoobid, aga kui allpool naba, siis tuharseisus.
Noooo, kord on need tugevad löögid all, siis üleval, siis küljel… Ühesõnaga, ei tea mina mis ta seal tegi, aga midagi on igatahes muutunud.
Luksumise järgi ma ka aru ei saa, sest ta põrkab ikka kogu kehaga ja üle kõhu (muidu öeldakse, et luksumist tunned pea juures).
Alla vajumist kahtlustasin ausalt öeldes sellepärast, et järsku tekkis mul üsna kibe tutiluu valu, mida enne olnud ei ole ja see olevat ka märk sellest, et lapse pea on nõnda sügaval vaagnas. Aga see võib olla ka puhas kokkusattumus, ning ilmselt ongi, sest kuskile vajumise jaoks on veel liiga vara. Laps pidavat alla vajuma vahetult enne sünnitust – esmarasedatel mitu nädalat enne, korduvatel paar päeva-nädal enne.
Ja no vaevalt, et ta siin lähinädalatel veel kuskile kiirustama hakkab. Ja parem ongi, sest pildid ja kõhukipsid on veel kõik tegemata, ning asju oleks ka vaja enne valmis panna.
Varsti saan niikuinii teada mis ja kuidas, sest järgmisel nädal on ämmaemanda visiit ja küll ta seal juba järele vaatab mis trikke mu pojuke parasjagu teeb…

Aga ei saa salata, et ootusärevus tahab küll juba ära tappa. No nii tahaks juba temaga kohtuda! Kuidas saab üks asi samaaegselt olla nõnda hirmutav, aga samas mitte ei suuda ära oodata? :D
Nüüd ma lihtsalt loodan, et kõik läheb hästi ja see väike poisike pole nii kangekaelne, kui tema vanem õde oli.

Sel nädalal tekkisid ka mõned uued tunnused, mida ma siiani (selle raseduse ajal) väga kogenud ei olnudki. Näiteks seesamune tutiluu valu. Ja nahk muutus ka üleöö nii kuivaks, et kratsisin end päevaga igalt poolt lõhki! Ning ma olen nüüd ametlikult paistes! Vist. Jalalabade ja sõrmede järgi nagu aru ei saagi, aga sääred on küll nagu pakud. Ma ei tea kas see on üldse võimalik, et jalalabad ja sõrmed on normaalsed, ning paistes on ainult sääred? Ilmselt olen ma lihtsalt paks! :D
Sabakont hakkas ka endast jälle märku andma, ma ei tea miks, sest keegi pole siin tema järele igatsenud küll.
Uus on ka see, et nüüd ei saa ma enam pikalt seista/käia, sest alakõht hakkab meeletult valutama. Lugesin, et see tekkis mul eelmisel korral ka ja täpselt samal ajal. No nii hea on neid eelmise raseduse ajal kirja pandud postitusi lugeda ja võrrelda. :D

Nüüd avastasin enda jaoks ka jooga. See huvi sai vist alguse Kätlinist, kes oma blogis nii kiitis seda. See olevat sünnitusel ka palju aidanud. Seega hakkasin youtubest videoid vaatama ja järgi tegema. Ma pole küll leidnud täpselt sellist videot, mida otsisin, aga noh, häda pärast ajab asja ära küll.
Üldiselt otsisin ma vaid hingamise-venitamise õpetusvideosid ja see viimane oli tõesti mõnus. Juba peale esimest korda tundsin, kuidas mul oli kergem olla. Tegin seda õhtul, enne voodisse minekut, ja hommikul oli kuidagi palju kergem tõusta. Muidu ma ikka ägisen ja sisisen valust…
Üks video õpetas ka lõdvestuma ja ma jäin selle ajal lausa magama!

Ma ei mäleta nüüd, kas ma seda juba rääkisin või ei (järjekordne tunnus – mälu nagu haugil!), aga mu venitusarmid hakkasid ka suuremaks jälle venima. Ju siis on nüüd tõesti see piir käes, kus Annuga lõpuks olin, ning uus tita tahab ka endast ikka midagi mu kehale maha jätta… Ja mul on ausaltöeldes üsna ükskõik, sest mu kõht on niikuinii hullem, kui vöötorava tagumik. Hmmm, see on tegelikult üsna täpne kirjeldus, ainult, et mustade juttide asemel on tulipunased. LOE: 7 nädalat peale erakorralist keisrit – PILDID (ise ei riskinud teksti lugeda).

Aga igatahes, eile üritasin endast ‘kunsti’ jäädvustada ja teoks teha ühe kauaaegse idee. Ütleme nii, et ma ei jäänud sellega üldse rahule. Alguses. Lootsin, et suudan ikka saavutada midagi sellist:

Aga kuna tööriistade ja asukohtade valik oli piiratud (statiivi pole = kaamera tooli ja pappkasti otsa), pidin leppima sellega, mis välja tuli. Ja pean ütlema, et nüüd seda pilti vaadates ei häirigi mind see garaaž ja lahmakas aknaraam nii väga. Nüüd on see just nii, nagu üks inimene mulle hobifotograafide grupis meenutada üritas – see pilt on mälestus ajast ja kohast, mis tõenäoliselt on minu jaoks sügava tähendusega. Ja nii see ju tõesti on, sest see garaaž on osa meie kodust. Meie päris esimesest oma kodust. Kodust, kus Annu tegi oma esimesed sammud, kodust, kus meie pere saab juurdekasvu, kodust, kus see juurdekasv teeb kõik oma ‘esimesed’ tegevused…

20160422-DSC_0130-2

Lähipäevil proovin siiski ilmselt uuesti, et saavutada ka see algne visioon… Kuigi ka praegune teeb mu südame vägaväga soojaks. :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend üks

“Sa ei mõista elu enne, kui see sinu sees kasvab.”

Sandra C. Kassis

 

Võtsin emmedeklubi lehelt 31.nädala lahti, et vaadata mis sel nädalal lapsega toimus ja silmasin hoopis seda ülemist tsitaati…

Igatahes, beebs on umbes 1,5 kilo raske ja 41 cm pikk. Ta reageerib helidele ja valgusele, mis on meie puhul igati tõestatud. Kui ma tolmuimejaga pikalt ringi mässan, hakkab laps ka rohkem siplema. Eeldan, et see valju üürgamine on tallegi ebameeldiv… Samas saan ma peksa ka siis, kui Annule unelaulu laulan. Mine sa nüüd tea, kas mu laulmine on tema arvates sama hull, kui tolmuimeja hääl või…? :D

Sel nädalal oli mul ka ämmaemanda visiit. 5 nädalaga võtsin juurde 3 kilo. Kartsin sõimata saada, aga arst kehitas selle peale ainult õlgu – mis siis ikka teha? Tõesõna, ma ei tea kust mul see kaal juba tuleb. Isegi, kui olen terve nädala salatit nosinud, võtan kilo juurde.

Emakapõhja kõrgus oli 35, mis oli jällegi 5 cm suurem, kui ”peaks”. Samas kõhuümbermõõt oli kasvanud vaid ühe sentimeetri…

Kui mina juba seal kabinetis muretsevat nägu tegin, et kas laps tõesti on siis nii suur, või mis jama on (kas ultraheli ei võiks varem teha???!), lohutas arst, et ehk tulevad need ”üleliigsed” sentimeetrid sellest, et laps tundub olevat kõrgel.
See tundub jällegi loogiline, sest ma hakkasin liigutusi nabast üleval pool ikka väga vara tundma, ja ribid said hoope juba 20.nädala paiku… Ja no kui mõelda, et ma sain doppleriga südamelöögid ka 9. nädalal kätte sealt, kus Annuga poole hiljem, siis… Ehk tõesti? Ma nii loodan, et see laps pole mingi hiiglane.

Aga kui nüüd jutt juba ultrahelidele läks, siis mul on teile väike uudis ka. Nimelt esmaspäeval läheme me ikkagi Elitesse 3D/4D UH’i!
Kui me poleks seda võimalust (väga helde) kingitusena saanud, oleksin veel 13.mai’ni (reedene päev!) praadima pidanud…
Kui aus olla, siis lapse soost ma eriti ei hooli. Või noh, mis ei hooli – ikka tahaks teada ja oleks tore, aga ma olen kuidagi leppinud, et me ei saanud seda teada. Poiss, siis poiss – ”komplekt koos” (nii rumal väljend!) ja saame mõlema soo kasvatamise kogemuse. Tüdruk, siis tüdruk – naiste võim ja muud jutud. :D
Sisetunde järgi võiksin öelda, et see beebs on 70% kindlusega tüdruk. Aga no kes seda asja kindlalt teab, eksole.
Praegu tahan ma ultrahelisse juba sellepärast, et seda kaalu jama selgeks saada…
Nii, et hoidke siis pöidlaid meile. :)

Kui arstile rääkisin, et väsimus ja valud tahavad mind vahepeal pooleks murda, muigas ta vaid, ning ütles, et mis siin imestada on – vaadaku ma vaid oma elu ja viimast paari aastat. Raske (riski)rasedus, veel raskem erakorraline keiser ja taastumine, lapse esimene eluaasta hullumeelne virr-varr, miljoni mure ja hädaga, pikk imetamine + samal ajal rase olek ja nüüd lõpusirgel padurase, kes peab sammu pidama vägagi aktiivse pooleteiseaastasega, ning sellele lisaks veel lubade tegemise stress, majaga kaasnevad mured ja rõõmud (aiamaa!!!), loomad ja jumal teab mis veel…

Kui keegi nüüd imestab, et kust mu arst/ämmaemand seda kõike teab ja mäletab, siis ma tõesti ei oska sellele vastata. :D
Me jutustame küll iga kord nagu sõbrannad (tasulise arsti omamise rõõmud?), aga ega ma ta ainus patsient ju ole… Ta teeb vist peale igat visiiti omale vihikusse märkmeid, ning loeb need enne läbi, kui ma tulen. :D

Aga tõesti, arst on mul ülimalt mõnus. Mul on nii kahju, et ma teda juba Annu ajal ei leidnud…

Igatahes. Enesetunne on mul üsnagi endine ja neid sümptomeid ma siinkohal jälle üle loetlema ei hakka.
Lisandunud on vaid jalakrambilaadsed (?) asjad. Öösel, kui jalgu sirutada tahan, siis tekib sääremarja selline tunne, nagu kohekohe läheks jalg krampi. Ma siis liigutan jalga ruttu teisele poole ja (enamasti) ei juhtu õnneks midagi (järgmisel päeval on sääremarjad lihtsalt vägaväga valusad, nagu oleks ikkagi krambihoo läbinud ja käia on valus)…
Paar korda on ikkagi ”jopanud” ka, ning olen suure kisaga üles ärganud ja mehele küüned selga löönud. Mu karjumise peale ärkab muidugi alati ka Annu üles…
Ei olnud mõnus – nuttev laps, suremahakuivalus jalakramp ja täiesti segaduses näoga mees. :D

Aga ilmad on mõnusad ja tuju on hea – mis siin ikka viriseda! Saaks nüüd kasvuhoonele kile ka peale, siis võiks juba aiamaad kaevama hakata.

Mida teie sel aastal mulda pistate?

Ma olen siiani kasvama pannud sada sorti tomatit, kurki, paprikat ja arbuusi. Oma aega ootavad veel kõrvitsad, herned, sibulad, maitsetaimed ja ehk väike rida ka porgandeid, aga see käib mul juba võib-olla natukene üle jõu. Ma nimelt VIHKAN porgandite rohimist. :D Lisaks siis mõned lilled ja ilmselt unustasin ka midagi…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend!

Mis ma oskan öelda. See tundub ikka täiesti pöööörane, et sünnituseni on jäänud loetud nädalad.
Kui eelmisel korral hakkasin ma kohe 37 nädala täitudes ajama, et ma suitsetan selle tite esimesel võimalusel välja, siis õnneks tuli mul mõistus koju, ning ma sain aru, et kui laps ikka vähemalt 39 nädalat kõhus ära kükitab, on see tema jaoks parem. Kõik asjad jõuavad rohkem areneda ja kasvada, ning ta on tugevam. Kuigi ma ei tea kui palju sellest ”välja suitsetamisest” kasu on, sest kui laps ei taha tulla, siis ega ta ei tule ka…
Aga sel korral arvan ma, et 37+ hakkan ma siiski midagigi tegema, et asja kiirendada. Seda siis just sellepärast, et ta ei saaks seal kõhus enam väga palju kosuda. Tahan ju siiski, et arstid lubaksid mul ise sünnitada… See kõlab küll isekalt, aga see on mu viimane võimalus. Kui ka see sünnitus lõppeb keisriga, ei ole oletatava kolmanda puhul enam isegi pikemat juttu, ning tuleb kindlasti keiser.

Kui mul Annuga 40 nädalat täis sai ja arst mulle esilekutsumise saatekirja ulatas, hakkasin ka last lõpuks ikkagi takka kiirustama. Ei tea kas mu üritused aitasid kaasa, või mis, aga kolm päeva hiljem olin ma igatahes sünnitusmajas… Loodan, et sel korral ehk aitab ka sama taktika. Praegugi ootavad mu mustad aknad mai keskpaika. :D

Aga kui rääkida enesetundest ja muust sellisest, siis ega siin midagi paremaks ei lähe. Rasedusnädalatele kolme ette viskamise puhul sain selle raseduse esimese jalakrambi – jee, olingi nii ”igatsenud” neid. Mitu päeva oli veel valus see krambi koht.

Uut on veel nii palju, et vaikselt on hakanud piim uuesti rinda tulema. Mu ‘jahikoera kõrvad’ on kuidagi täidlasemad ja hellad. Mõned korrad olen märganud ka kuivanud piima…
Ma ei tea kuidas mul pole kummagi rasedusega jopanud ja ma pole omale mingeid pomme ette saanud. Ühel hetkel lihtsalt hakkavad rinnad piima tootma ja kõik, ei mingit suurenemist. Ainuke ”pommi” aeg oli siis, kui mul peale sünnitust piimapais oli.

Ja mulle tundub, et ma olengi vist veidikene paiste läinud. Eile ei saanud ma näiteks enam oma ketse jalga, ning pidin ikka kurja vaeva nägema, et lapsega õue pääseda…

Muu on ikka sama vana, hea – kõrvetised, puusavalu, seljavalu, väsimus… Nüüd on tegelt mõnel korral olnud ka ”tore” valu kahe jala vahel.
Aga see kõik on kannatatav, ning lõpuks ju ka mööduv, lihtsalt raske on liikuda ja olla.
Samas alles mõned päevad tagasi suutsin pool päeva pidevalt jalgadel olla ja siis veel üle 3 kilomeetri kojugi jalutada. Mitte, et mul oleks väga palju valikut olnud, aga jamh…
Poole peal hakkas kõht küll külje pealt natukene valutama, ning meil kulus selle vahemaa läbimiseks peaaegu 1,5 tundi, aga vähemalt sain hakkama.

Mul on tunne, nagu ma vinguks ikka meeletult palju ja teil on sellest kopp ees. Aga tegelikult ei ole see üldse nii mõeldud. Lihtsalt kui kirjutada terve postitus sellest, kuidas kõik kohad valutavad, ei saagi see eriti positiivselt ju kõlada.
Aga tegelikult ma hindan iga hetke ja olen meeletult tänulik… Mul on ausõna kahju, et see kogemus lõpusirgel on. Jumal teab millal ja kas üldse ma veel kunagi rase olla saan.
Ja eks erinevad mured veidikene tõmbavad seda tähelepanu healt, halvale. Saaks nüüd kiiresti kõik asjad jonksu, siis võiks täitsa mõnusalt edasi veereda.

Aga mis teie arvate, millal võiks Beebi#2 ilmavalgust näha ja kas ta on poiss, või tüdruk? Kas selline sünnituse algusele kaasa aitamine võib mõjuda, või pigem mitte? Mida ise teinud olete, et seda protsessi kiirendada?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kakskümmend üheksa

Beebi kaalub umbes 1,3 kilo ja on 40 cm pikk. See on suurem, kui Annu beebinukk! Suhteliselt pöörane on mõelda, et mu kõhus on nõnda suur areng toimunud. Alles ta oli oa suurune ju… :D

Enesetunne on mul endine. Ma olen meeeeletult väsinud ja mitu tundi enne seda, kui Annu lõunaunne minema peaks, haigutan mina juba sajandat korda, ning üritan kuidagi mitte kokku variseda. See väsimus ongi ilmselt hetkel kõige häirivam, sest teisi asju suudan ma veel kuidagi kannatada.
Tahaks ka end koos Annuga lõunal kerra tõmmata ja see paar tundi magada, aga elutoas diivanil tukkumine on rohkem enesepiinamine, kui puhkamine. Ja magamistuppa ma end ka sättida ei saa, sest siis on rusikareegel see, et Annu ärkab juba tunni pärast üles. Ta on päeval kuidagi eriti erksa unega ja lööb silmad lahti iga krapsu peale.
Viimastel päevadel aga pole ma suutnud kuidagi enam üleval olla, ning olen lihtsalt diivanile ära vajunud… Ja siis pärast end maa põhja neednud, sest kõik kohad on veeeel haigemad ja kangemad.
Ma võin öösel ilusad 9 tundi magada (miinus nelisada reisi vetsu) ja ärgates ikka ohkida, et ma ei suudaaaa veel tõusta.
Nii tühised asjad nagu kõrvetised, seljavalud ja see neetud puusavalu, tunduvad juba köömes selle unejama kõrval.
Annusuguse aktivisti kõrvalt on ikka päris vilets nii kalts olla… Tunnen end lausa jubeda emana, sest ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksa temaga tegeleda… Ja siis ta jaurab ja jaurab ja jaurab, mis veel omakorda sööb mu närve, energiat ja elutahet. :D

Mulle ei sobi absoluutselt see jõuetu kalts olemine. Mitte midagi ei jaksa ma enam teha. Igal võimalusel pargiks oma tagumendi maha. Isegi seista ei jaksa. Diivanilt tõusmine näebki nüüd välja, nagu filmides. Mina, nagu hädine sitasõnn, keset diivanit pikali maas, siputan käte ja jalgadega, kuni keegi mind püsti lükkab. Kui seda abikätt aga ei tule, pean end kuidagi ise püsti rullima… See on üks paganama vaevaline ja valus protsess. :D

Teine üpriski uus ja minu jaoks veider ”sümptom” on see, et lapse liigutused on kohati väga valusad. Ma ei tea mis närvi otsas ta nüüd tallub, või mis värk sellega on, aga nii, kui ta mulle jalaga paremale üles matsu paneb, olen mina sellistes valudes, vat, et võtab jalad alt. Liigutus iseenesest ei tundugi nii suur, aga on meeeletult valus.
Liigutuste kohapealt olen ma ikka seisukohal, et tahaks rohkem ja tugevamini ja veel ja veel. :D Kui need just ei ole need ülal kirjeldatud jalalöögid paremale…

Ei mina tea, kuidas ma siin kuu-kahe pärast veel peenraid tegema hakkan. Pean ilmselt endale orjad palkama, et Annu suvel ikka värsket hernest ja porgandit nosida saaks.
No nui neljaks, aga kasvuhoonesse kurki-tomatit-paprikat panen ikka. Kasvõi läbi pisarate. :D

Eile hommikul oligi mul kerge rõõmu sööst, sest LÕPUKS tulid üles mu paprikataimed. 20 päeva ootasin. Ei tea kas neist eluloomi ka saab, aga eks ole näha. Ma vähemalt üritan!
Järgmisel nädalal peakski tomatid mulda pistma ja kuskil nädal peale seda, kurgid ka…
Ma loodan väga, et see lumejama saab nüüd lõpuks läbi. Juba (vähemalt) kaks korda on meie õu poolenisti kuivaks saanud, kui tuleb uus sjitt maha. Ma pidin üleeile kaks korda silmi hõõruma, et uskuda seda pilti, mis mulle aknast välja vaadates, vastu passis. Nii ilusat ja paksu lund ei olnud jõulude ajal ka maas! Mis jant see siis olgu, kui on õige aeg maha sadada, ei näe tulla või? Ja nüüd, kui tahaks juba tärkavaid kellukaid näha, ei suuda ta ära otsustada kas sulatada või külmetada. Sula siis sula, külm siis külm, aga see vahepealne jura mulle ei meeldi.

Igatahes. Liikuv maakera olla, pole üldse nii kerge, kui arvata võiks. Ja kui keegi veel mu pingviinide paraadi kõnnakut narrib – ma ei vastuta oma tegude eest! :D

DSC_0050

Rasedusnädal: Kakskümmend seitse ja kakskümend kaheksa

Nädalad lausa vuhisevad mööda ja ma kardan, et enne, kui ma arugi saan, on see laps juba siin. See oleks ikka ülim karma, kui ta otsustaks enne tähtaega tulema hakata…
Ma ütlen ausalt, et mul hakkab süda kiiremini lööma, kui mõtlen, et kuskil kahe kuu pärast oleks juba täiesti okei, kui ta tulla tahaks. KAKS KUUD?! Eeee, see ei saa ju õige olla? :D
Mul pole tema jaoks mitte midagi materiaalselt valmis muretsetud. Ainult need asjad, mis Annust alles jäid, ala lamamistoolid ja kiigud jne. Aga näiteks riided – tühjus. Ja kui olekski riideid, siis poleks mul neid mitte kuhugi panna… Sõbranna tegelt pidi mulle titeriideid saatma, aga ma ei tea mis sealt üldse oodata on, või millal ta paki teele saab panna. Tal oli alles opp jne…

See on ikka suht ulme, sest Annu ajal oli mul selleks ajaks vist isegi apteegis käidud ja hakkasin juba haiglakotile mõtlema, ning sünnitusplaani täitma. :D
Mul on lausa paha tunne, ma ei taha, et beebi mõtleks (mitte, et ta teaks, või aru saaks :D), et ma tema tulekut kuidagi vähem ootan, kui esimese lapse oma. Rasedus lihtsalt möödub nii kiiresti ja raha sulab käte vahelt veel kiiremini. See on see majaomanike suurim rõõm…

Siis vaevab mind veel mõte sellest, et varsti peaks ju fotosessiooni ka paika panema. Pidin Ailile kirjutama, aga ma ei tea ju kus ja kuidas ja mida ma üldse tahan ja mida ma sinna selga panen ja mis ilmad selleks ajaks üldse on jne… Parema meelega ei läheks üldse kugugile, ega teeks midagi. :D Aga pilte samas ikka tahaks ju.
Kaua jokutan, siis jäängi ilma kah. Kaugel see mai enam on…

Ma reedel vaatasin kahe pealt seda ‘nädalalõpp kanal 2ga’ vms. No seal oli see ”padurase” Liina Randpere külaliseks neil… Kalpsas seal sädelevas kleidis ja kontskingadel ringi, ning säras nagu jõulupuu. Ma mõtlesin, et olete te ikka kindlad, et tal seal kleidi all ikka titt on, mitte näiteks…padi? :D
Kõik mis ta rääkis, oli tegelikult ju õige – kui sa oled enne juba diivanisse auku istunud, siis raseduse ajal oled veel hullem ja hädisem. No nii ongi. Ma ei saa ju oodata oma ”vormi” juures, et mul oleks sama kerge olemine, kui temal, kes ta viimaste päevadeni veel treeninguid andis. See naine on minust vast oma 10 aastat vanem ja 110% paremas füüsilises vormis.:D

Mina olengi täpselt selline rase, nagu ta seal näitas – käed ja jalad laiali, suremise nägu ees, keset diivanit selili. Ja süüdistada pole ka selles kedagi, peale iseenda. :D
Igatahes, kadestamisväärselt ilus ja krapsakas rase. Kuigi mul oli sama suur kõht juba kolm kuud tagasi. :D
Ta sai vist nüüd oma beebsu kätte? Huvitav kumb tal sündis ja mis nimeks pandi? Pole nagu kuskil silma veel jäänud, aga olevat ära sünnitanud ju?

Aga kui rääkida minu enesetundest, siis – ilma suuremate muutusteta. Väsimus annab tunda ja seljavalud on ka ikka korralikud, aga no nagu üks kõva Eesti naine ikka – kannatame ära! Kuigi mul on mu lähedastest kahju. Vahel on küll tunne, et neil hakkab kõrvadest sitavett purskama, kui ma veel ühe korra ägisen või ‘I’m too pregnat for this shit’ ütlen. :D

Eile öösel näiteks läksin kööki ja ei teadnud kas hakata nutma, või kedagi mättasse lüüa. Või mõlemat? Keegi kassidest oli keset põrandat rämedalt maha roopinud, külmkapist voolas mingit kahtlast punast vedelikku ja lillepott oli ka aknalaualt maha visatud, nii, et terve lauaalune oli mulda täis, ning lill ise vedeles teisel pool kööki. Ma lihtsalt ütlesin vaikselt ‘aw hell no’ ning astusin selg ees köögist välja…
Aga kuramus – hommikuks ei olnudki lill end ise kokku korjanud, ega külmkapp end ise puhtaks teinud. Rääkimata siis kassioksest, mis ka ikka veel nahhaalselt keset põrandat kükitas. :D

Ma vahepeal jõudsin juba täitsa muretsema hakata. Mulle tundus, et mu keisriarm hakkas valutama… Mitu päeva oli selline ebamugav valu alakõhus. Aga õnneks läks see täpselt siis üle, kui ma juba arstile helistama hakkasin. Ma tõsiselt loodan, et see ei kordu ja sealt mingit suuremat probleemi välja ei kooru.

Viimase kahe nädala jooksul on veel mõni uus asi ilmnenud (või siis mitte nii uus). Näiteks vahepeal kimbutasid mind siin jälle rahutud jalad. Õnneks mitte nii hullult, kui raseduse alguses ja Annu ajal, ning nüüdseks on see juba möödas ka.
Mõni päev tagasi märkasin, et mu labajalad on vist veidikene paistes. See on küll midagi, mida ma Annu ajal kogeda ei saanud.
Ja ma ei tea kas ma olen lihtsalt nii valge, et veresooned paistavad välja, või hakkavad mulle veenilaiendid tekkima. Õnneks mingeid suuri munasid veel üleval ei ole.

Ülejäänud asjad on ikka vanad head – kõrvetised, kuiv nahk, alaseljavalu, vahel ka puusavalu, väsimus, toonused, ”laps kukub kohe välja” tunne jne…

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!