Kõigest ja mitte millestki

Mul on viimasel ajal vist jälle blogikriis peal. Ei taha kuidagi mingitele headele mõtetele tulla, millest kirjutada, et ka teil põnev oleks. Samas ei taha ma end ”kaotada” ja ainult sellepärast kirjutada, et ‘klikke saada’. Kuidagi nii masekas on.
Ehk tuleb see sellest, et ilmad lähevad aina külmemaks ja ma vapseee vihkan külma! Eriti viimasel ajal. Koguaeg võiks toas olla vähemalt 26 kraadi. Kui ei ole, siis ma keriksin end meeleldi pleedi sisse ja ei liigutaks lillegi. Aga see pole kahjuks võimalus, millele ma isegi mõelda saaksin. :D
Või ehk on selles ”masekas” ”süüdi” rasedus. Viimane nädal on natukene ebameeldiv olnud. Koguaeg on nii uimane olla, pea valutab, kõht valutab, selg valutab, süda on nonstop paha (aga mitte piisavalt, et ropsida ja mõnekski ajaks kergendust tunda), jõudu pole ja tahakski lihtsalt kuskil keras magada ja mitte kellegi teise peale mõelda.
Ja siis tuleb Annu. Särab ja kilkab, tahab, et ma temaga mängiksin. Ma lihtsalt ei jaksa talle hetkel nelisada korda järjest ühte ja sama raamatut lugeda, või teda iga kolme sekundi tagant kapi otsast alla tõsta.
Ma saan aru küll, et ta hakkab seda ronimistehnikat siis tegema, kui ma üritan puhata, või tegelen millegi muuga. Ta lihtsalt nõuab tähelepanu ja teab, et see on üks kindel asi mis ALATI toimib. Oehh, süümekad tekivad nii.

Üks mu lemmik youtube perekond sai perelisa. See naine valmistus täiega loomulikuks sünnituseks ja ta nii lootis, et saab sel korral ise sünnitada. Aga läks teisiti. Peale 37 tunnist valutamist, tehti talle jälle keiser. Neil oli umbes sama teema, nagu mul Annuga – lapsel oli nina püsti ja ta ei surunud piisavalt emakakaelale.
Ma nii pettusin. Ma nii hoidsin talle pöidlaid, et tal läheks kõik plaanitult. Ilmselt sellepärast, et ise olen ma ju samas olukorras. Mul on üks keiser olnud ja ma tahan NII VÄGA vbac’i (vaginaalne sünnitus peale keisrit). Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma end sellest mõttest lahti rebin ja endale selle mõtte pähe istutan, et ehk pean ka mina jälle keisriga sünnitama. Ma pean end sellele tasemele saama, et ma oleksin sellega oma mõtetes rahu teinud.
Kõige kurvem on see, et kui ka see sünnitus lõppeb keisriga, ei anta mulle isegi võimalust enam kunagi ise proovida. Ilmselt?
Ja nüüd peangi ma mõtlema, et kus ma üldse siis sünnitama plaanin hakata. Tean, et sellele mõtlemiseks on veel liiga vara, aga aeg läheb ju tegelikult päris kiiresti…
Valikus on a)väike haigla, kus ma saan rahus ja vaikuses sünnitada, ning ka 99% tõenäosusega kasutada kõiki abivahendeid, mis saadaval on (näiteks vann jms – kas seda üldse lastaksegi mul teha, ei tea?), aga kui tuleb keiser, siis pean ilmselt olema jälle täisnarkoosis, mis on vägaväga kohutav ja taastumine on ka palju raskem, last ei näe jälle pool päeva jne. Või b) suur haigla, kus on väiksemad võimalused vanni jms saamiseks, on ilmselt rohkem möllu ja pole nii rahulik, aga keisri puhul saaksin sünnitada seljasüstiga ja ehk saaksin lapse ka enda juurde kohe/kiiremini kui 8h! Ja ehk saab ka mees sellise keisri juures viibida? Vähemalt see on see mida mina hetkel ette kujutan, mitte, et ma oleksin uurinud täpselt kuidas seal suuremas haiglas on…
Võehh, see kõik on nii hirmus. Ma juba tahaks nii kaugel olla, et sünnitada, aga samas tekitab see minus niinii palju õudu. Ma nii karda, et kui ma selle keisriga ‘sina peale’ ei saa, siis just nii lähebki ja siis ma lihtsalt…ma ei tea. Vajan psühholoogi pärast. :D
Ja palun, kui teil on olnud mingid unistuste sünnitused, ärge tulge mulle õiendama kuidas peamine on, et laps terve oleks jne, sest see on LOOGILINE, et kõige tähtsam on laps ja see mis temale parim on, aga tähtsuselt teisele kohale panen ma ikkagi enda tahmised ja hirmud. :D
Võite mulle oma kogemustest ka rääkida, kui esimene oli keiser, siis kuidas teine-kolmas-neljas sünnitus läksid?

Kui ma seda Annemaia 1.eluaasta videot kokku panin, pidin end seaks vihastama. Kõik pildid ja videod on nii kohutavad, et häbi kohe. Nii kahju, et ma ei suutnud selleks ajaks normaalset kaamerat soetada! Kõik tema beebipildid on nagu udukogud.
Mul tekkis nii kohutav tahtmine panka röövima minna ja endale korralik peegelkaamera soetada. Mitte, et ma arvaks, et kui mul on nüüd tonnine kaamera, siis tulevad imeväel ilusad pildid, aga kvaliteedilt kindlast ju paremad, kui need säbrulised telefoniklõpsud, mis siiani on saanud teha. See pildistamine on tõesti kunst, mille õppimiseks kulub aastaid. Aga ma tahaksin sellega nüüd algust teha. Fotograafia on mulle terve elu meeldinud, aga ma olen alati arvanu, et mina ei suuda ilusaid pilte teha, et mina olen selleks liiga saamatu. Tegelikult on ju kõik kinni enda tahtmises ja selles, kui palju sa õppida viitsid. Muidugi ka selles, et kas sul on selle asja peale silma, või ei ole. Kuidas seda öeldaksegi – tõeline fotograaf suudab seebikarbiga ka meistriteoseid teha, aga loru ei saa kõige kallima kaameraga ka mitte midagi pildile. Või midagi sellist. Ühesõnaga, mina tahan nüüd kaamerat! :D
Võite jätta soovitusi, millisest isendist ma alustada võiksin.

Ma peaksin tegelikult ikka end kokku võtma ja need paganama load ära tegema. Kuidas ma kahe lapsega ringi liikuma hakkan? Ühega olen veel säästlik ja surun end bussi, aga kahe kisakõriga – tänan ei.
Aga ma kardan neid eksameid nagu tuld. Ja ma pean nii palju sõitutunde juurde võtma. Ja see maksab nii palju raha, et mul hakkab pea valutama.

Tegelikult tahaksin mingit kergemat tööd, mida kodust teha annaks. Tahaks enda poolt ka midagi ikka perekonna rahapauna panustada. Hetkel on küll selline tunne, nagu ma oleksin mingi kaan, kes ainult ‘ma tahan-ma tahan-ma tahan’ laulab.
Kuigi ma ju tegelikult ei ole mingi muiduleivasööja, aga ikkagi. Ma tahaksin oma mehega võrdsem olla.

Ma ei saa aru mis sel Annukal viimasel ajal jälle viga on. Kas ta tõesti tunneb juba, et midagi on muutumas, ning varsti pole ta meie ainukene silmarõõm (okkk, ma kirjutasin praegu oma lapse kohta ‘silmarääm’)?
Ma üritan teda harjutada, et öösel enam tissi ei saa ja selle asemel pakun vett. Aga mis te siis arvate, et see tibi taolise jamaga lepib? Ta lihtsalt RÖÖGIB nii kaua, kuni talle tissi suhu lükkan. Ja ma ei suuda lihtsalt oodata, et ta lõpetaks nutmise ja magama jääks. Enne purskab mu kõrvadest verd, kui tema tissita tagasi magama jääb. Ta vist tõesõna arvab, et tiss on tema inimõigus.
Okei, nüüd sain ma nagu ise ka aru, mis tal viga on. Blond moment.
Aga ma ei jaksa enam kaks-kolm korda öösel temaga sahmerdada. Viimasel ajal magab ta nii halvasti, et see segab ka minu und. Ja tänu sellele olen ma hommikul veel rohkem laip.
Aga jube armas on jällegi see, kuidas ta hommikuti end minu kaissu siruli viskama on hakanud. Kõigepealt läheb voodist maha ja katsub kõik uksed üle, et ega talle pole ometi jäetud võimalust kondama minna. Kui see tehtud, asub ta ajalehte tükkideks rebima (vahel tuleb näitab mulle ka neid kõige ”värskemaid” uudiseid), kuivatusrestilt asju maha kiskuma, mu meigilauda lammutama või kasse piinama. Kui tal igav hakkab, siis ronib voodisse tagasi ja viskab end mulle kaissu. Ja siis a)plädiseb b)jääb magama c)on natukene aega kaisus ja siis läheb jälle maha tagasi.
Vahel näpistan ma oma unele nii lisaks 15-30 minutit. Mitte, et see uni nüüd väga korralik ja sügav oleks, aga parem kui mitte midagi. Mõnel korral on jopanud ja ongi nii juhtunud, et ta mängib veidikene omaette maas, minu olemasolu vahepeal igaks juhuks kontrollides, ning siis tuleb viskab end kaissu magama tagasi. Ükskord magasime niimoodi 12’ni! Aga üles tõustes olin ma ikka sama väsinud, kui paar tundi tagasi…
Ühesõnaga, võite kogemusi jagada, kuidas teie öistest tissitamistest lahti saite ja kui kaua see aega võttis?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!