Ultraheli, diabeediõe vastuvõtt ja triple test.

Käisin mina siis esmaspäeval ultrahelis ja diabeediõe juures ka.
Saatekirja peale oli kirjutatud ”Alastes 14.00”. Olin üks esimesi kes kohale jõudis ja viimane kes sisse sai. Huvitav kuidas nad seal kutsuvad? Näo järgi või? Miks ei võiks olla üks kindel kellaaeg nagu igal teisel normaalsel arstivisiidil, kõigil oma? Väga imelik igatahes. Ma pidin seal ukse taga üle 40 minuti passima! Mu tagumik jäi jumala kangeks sellest kõvast toolist…
Igatahes, kui ma lõpuks sisse sain siis kogu see ”ultraheli” kestis vähem kui 5 minutit. Mina sain aru, et ta pidi kuklavolti mõõtma ja jumalteab mida kõike veel. Aga tema lihtsalt vaatas kähku üle ja viskas mind uksest välja.
Ala, et ”Vett on normaalselt, laps vastab täpselt päevadele, süda lööb ühtlaselt, liigutab aktiivselt”. Kõik. Kui küsisin, et kas kuklavolti siis ei mõõdetagi? Vastas, et ei saa mõõta, laps on liiga aktiivne ja liigutamise ajal ei saa. No mis mõttes ei saa? Sõbrannal üritati enne 40 minutit kui saadi ja ei olnud juttugi, et ei saa. Ta ei üritanudki.
Pilti ma ikkagi ei saanud ja kui küsisin, et miks siis ütles, et ega enam ei saa kuskil. No mis bullshit. Ütlesin talle ka, et saab ikka küll aga tema ajas jutu kohe teisele teemale edasi.
Ükskõik kellelt olen küsinud siis nemad on alati saanud, see on lihtsalt selle haigla mingi teema. Kas tõesti maksab see väike pildilipakas siis nii palju, et seda ei saa välja trükkida? Issand ja jumal noh, ma ostaks siis kasvõi aga seda ka ei saa! Mind ajab selline jama lihtsalt tigedaks. Miks mina ei saa ja kõik teised saavad? Mida ma titealbumisse kleebin siis? Joonistan ise sinna kriipsujuku või? Aaaghh, nõme, lihtsalt nõme. Mul on tunne nagu mul jääks mingi osa lihtsalt puudu. Mis siis, et see pilt ei ole nüüd nii big deal aga ikkagi… See on mälestus mida minul olema ei saa…
Küsisin siis, et kas ma võin vähemalt telefoniga ekraani pealt pilti teha ja tema lihtsalt ei öelnud midagi. Ja lõpetas uh’i enne ära kui sain telefonigi välja võtta.
Ütlesin, et ma ei saa mitte ühtegi pilti ju niimoodi ja tema lihtsalt ütles, et eks mine ja lase Tartus tasulises teha. No halleluuja. Mis mul muud üle jääb.
Mul on tunne, et hakka või arsti vahetama, kuidagi nii pohhuistlikult suhtutakse. Ja ma ei räägi üldse sellest UH’ist või mingitest piltidest. Kogu see tema suhtumine on vastik ja ülbe. Umbes, et mida sina tatikas siit üldse otsid? Ja ta ei seleta üldse asju lahti. Ka uh’i ajal ei rääkinud minuga peaaegu üldse. Korraks näitas ainult, et näe siin süda, siin pea, siin käsi. Või on see normaale ja ma olen siin liiga ‘printsess herneteral’?
Küsisin siis, et kuidas nad saavad kindlad olla, et lapsega kõik korras on kui nad midagi ei mõõda? Mu nõol on downi sündroomiga laps ja ma tean mis raskused need on, mina sellist elu oma lapsele küll ei taha. Ütles, et mulle tehakse triple test. Nagu ma siin guugeldades aru olen saanud siis võetakse 15.nädalal veeniverd ja uuritakse väga põhjalikult. Et see pidi siis kõige täpsem test üldse olema… No hea seegi.
Ahhjaaa, kui ma ise ekraanile piilusin siis nägin, et beebi lehvitas mulle, tõstis korra kätt noh. :D

Diabeediõe juures läks aga hoopis paremini. Ta on ikka nii tore ja sõbralik. Näidud on mul korras ja kõik on nagu hästi aga lahti ma sellest mõõtmisest ikkagi ei saa. Kiitis mind, et ma nii ilusti olen kõik üles kirjutanud ja olen kava muutnud. Aga see, et ma mõne nädalaga 4 kilo alla olen võtnud, tegi talle muret. Arvas, et äkki ma piiran end või ei söö korralikult aga see ei ole ju nii. Rasedus ei ole aeg dieedi alustamiseks…
Tegelikult ta ütles, et rasvade kadumisega tekib kehas mingit mürki ja see ei pidanud lapsele hea olema.
Reedel pean talle selle nädala mõõdud saatma ja siis ta vaatab need üle ning paneb mulle uue aja.

Beebiblogi: 10.nädal.

Sel nädalal on beebi suuruseks ploom.
Three plums with leaves on white background.

Loode on umbes 3 cm pikk ja kaalub 5 grammi.
Veresooned on moodustunud. Süda lööb umbes 160-170 korda minutis. Sõrmed ja varbad on juba eraldunud, ilmunud on keele maitsmisnäsa ning hammaste alged. Tekkima hakkavad küüned. Areneb edasi aju, kusjuures fenomenaalse kiirusega, igal minutil toodetakse veerand miljonit uut neuronit. Formeerunud on juba süda. Kui sul on poiss, hakkavad munandid tootma testosterooni.
Pisike liigutab, võib juba käega puudutada pead, nägu, suud. Ta avab ja sulgeb suud, neelab lootevett ning toodab uriini.

Sel nädalal kuulsin esimest korda koduse doppleriga südamelööke! Esimesel korral (10+1) ei olnud ma veel kindel, sest kuulsin vaid hetkeks ja siis kadus ära. Järgmisel päeval ei otsinud aga 10+3 sain kindlad löögid kätte. Nagu galopeerivad hobused. Nipp oli selles, et pidin tekihunniku tagumiku alla panema ja põis pidi väga täis olema.
Nüüd saan juba ilma tagumikku kergitamata ka kuulata, ükspäev lasin kõlaritest mehelegi.
Siinkohal pean küsima, et kas keegi oskab öelda kuidas lööke arvutisse salvestada saab?

Alustasime titeostudega. Voodi + madrats + 2 kaitselina sai tellitud ja hunnik riideidki jõudis meiega koju.

Sümptomitest nii palju, et iiveldus on peaaegu kadunud, ainult vahel harva ilmutab end kui kõht väga tühi on. Üldiselt on kõik väga sarnane eelmise nädalaga. Ma arvan, et minu jaoks on saabunud see raseduse rahulik periood kus vaevusi eriti ei ole ja saab veel normaalselt olla.
Kuigi unega olen vahel küll kimpus. Lihtsalt ei leia mugavat asendit ja siis siplen nagu närvihaige seal voodis.

Igasugused valukesed on ka ikka vaikselt olemas. Tissid on suht samas seisus mis eelmine nädal, ehk siis valusad ainult siis kui rinnahoidjata ringi kalpsan. Selg annab vahepeal tunda ja ”päevade valu” ka. Aga need ei ole üldse nii hullud.

Kõht on 3 cm kasvanud aga kaalus olen 3 kg alla võtnud. Ei saa just kurta. :D

Diabeedi koha pealt nii palju, et näidud on mul nagu jumal juhatab. Üldse ei saa aru mis värk nendega on. Ükspäev on 3,midagi järgmine päev juba 5,midagi kuigi õhtusöök on näiteks väga tervislik olnud või üldse sama. Millest see veresuhkur siis veel oleneb, kui mitte toidust?
Ja ma olen märganud, et jumala vahet ei ole mida ma söön, näidud jäävad ikka kõik normide piiresse. Näiteks täna tegin katse, hommikune oli 4,8. Siis sõin 2 õuna ja pirni ning tunni pärast oli näit hoopis langenud 4,5 peale ja 2 tunni pärast oli ikka sama. Kus see loogika siin siis on? :D Õun ja pirn peaksid just tõstma hullult.
Või siis nagu üksõhtu sõin täistera makarone hakklihaga ja kõrvale kurgi-tomati salat hapukoorega + piim. Näit oli hommikuks tugevalt alla 5. Aga kui samal kellaajal sõin kapsa-porgandi salatit ja jõin vett, oli hommikul, samal kellaajal, näit üle 5.
Või kui olen õhtul patustanud ja söönud midagi magusat siis eeldan, et hommikune näit on kõrgem aga ei ole, madalam pigem.
Pmt peaks see käima ju nii, et söön õhtul midagi rammusamat siis hommikul näit kõrgem ja vastupidi aga mul ei ole nii. Väga kahtlane.
Esmaspäeval pean jälle sammud diabeediõe kabinetti seadma, eks ma siis küsin järgi.

Ja muide, ükspäev sain esimese kommentaari oma kõhu kohta. Mul olevat punu ees… :D

Nagu vanainimene katkise puusaliigesega!

Ma ei tea mis kamm nüüd on aga mul hakkavad vist jalad alt ära kukkuma. :D
Üleeile õhtul ei saanud ma voodist püstigi, puusaliigese kohapealt oli lihtsalt nii valus nagu mul oleks lahtine jalaluumurd! (mitte, et mul oleks kunagi ühtegi olnud aga noh…) Peale toetada ei saanud, põhimõtteliselt roomasin wc’sse üks jalg üleval nagu kuseval koeral! Kuidagi imelist moodi sain siis telekatuppa diivanile end siruli visata ja lihtsalt ägisesin valust. Iga väiksemgi liigutus tegi põrgupiina. Lamasin siis 10 minutit rahulikult ja lihtsalt mõtlesin, et siia ma nüüd suren.
Ja mis juhtus 10 minuti pärast? Ma tõusin sealt diivanilt püsti nagu poleks mitte midagi juhtunud! No arumaeisaa, kust see valu tuli või kuhu ta nii järsku kadus. See ei olnud nagu krambi moodi ka…
Samal õhtul oli mul põlvega sarnane lugu, võimatu oli peale toetada ja üldse ei saanud liigutada. Hommikuks oli see valu jälle enam-vähem kadunud.
Ja siis hakkas eile vasakult poolt selg rämedalt valutama. Iga pisemgi liigutus tekitav valu. Maseerimine ka ei aidanud. Magama jäin padi selja all ja väga pealiskaudselt hingates, sest muidu oli lihtsalt uskumatult valus olla.

Ja nüüd tuleb meelde, et kui ükspäev poes teksasid otsimas käisin siis kukkusin ma proovikabiinis kogu täiega ümber. No ikka nii ümber, et see proovikabiini metallist raam kus kardin peal on, liikus tükk maad seinast eemale. Müüa röögatas, et mis nüüd juhtus. Ma ei osanud midagi targemat öelda kui, et jalga lõi väga valus kramp ja tõdesin, et rasedate asi, peab rohkem magneesiumit-kaltsiumit pugima lihtsalt.
Aga tegelikult käis mul pahkluu kohapealt selline valus ragin läbi nagu ma oleksin just sealsamas püstijalu kreissaega omal jala otsast lõiganud. Täiesti tühja kohapealt.

Ma ei tea millest see jama on? Mingi vitamiini-mineraali-jumalteab mille-puudus? Või halb magamisasend? Võib-olla aitaks mingi rasedapadi? Ma tegelikult juba ammuilma (no paar nädalat) olen tahtnud ühte, sest see näeb lihtsalt nii mugav ja mõnus välja. Juba suht algusest peale ei saa korralikult magada, pean patju toppima igale poole. Relax mom’is on üks suht cosy looking, ma tahan seda! :D

Kas ma hakkan nüüd ära surema või? Kas mu laps peab nüüd emata kasvama? :(

Galopeerivad hobused mu kõhus!

Tänase päevaga saan jälle suure linnukese kalendrisse märkida!
Sain kiired, selged ja tugevad südamelöögid lõpuks kätte! Oh, happy day.

Millegipärast oli mul eile-täna nii halb tunne sees ja hirm valdas südant. Nii imelik oli neid asju osta ja kui eile selle voodiga mässama hakkasin siis oli ka tunne, et ”oot, aga miks?”. Selline sõnuseletamatu paha aimdus.

Aga nüüd on süda natukene kergem.
Alguses oli jube raske üldse midagi leida, sest kõht oli tühi ja korises. Seda oli ka kõrvaklappides kuulda. :D
Ja ma ei tea miks mul neid paganama suuri veresooni peab nii palju seal olema? :D
Kui youtubest sarnaseid videoid vaadata siis enamusel sellist mürglit küll ei ole aga minul on iga cm tagant mingi soon mis peksab siis kõigest üle ja tapab igasuguse võimaluse mingit veel beebit kuulda.
Igatahes sain ma need kurivaimud kätte vasakult poolt üsnagi häbemeluu kohalt, täpselt sealt ääre juurest.
Alguses mõtlesin, et ”oot-oot, mis see nüüd on?”. Suht üllatus oli, et nii ilusti kostusid ja selgelt oli aru saada, et need ei ole enam minu omad. Ma ise ei oleks tegelikult oodanud neid enne 12’nädalat või isegi hiljem (ma olen 10+3), lihtsalt igaks juhuks otsin paari päeva tagant, et äkki joppab.
Uskumatu kui palju võib päeva-kahega muutuda. Või oli äkki asi selles, et mu põis oli seekord lõhkemiseni täis ja tagumiku alla panin tekihunniku? Igatahes, ühe korra sain kindla koha kätte ja siis kuulasin mõnda aega totakas kõrvuni naeratus suul. Siis aga mõtlesin, et võrdlen enda omadega ja kaotasin õige koha ära, enam ei leidnudki üles. Ainult väga vaiksed ja summutatud löögid sain hiljem. Väga kaua ei tahtnud otsida ka, sest ega see hea ka ei ole ja päris kõvasti pean kõhule vajutama, et midagi kuulda…

Üleeile kui viimati samast kohast otsisin siis ei leidnud ma veel kindlaid toone, korra oli ja siis ujus nagu minema ja enam kätte ei saanud, seega ei olnud ma kindel ka kas olid ikka need õiged või ei. Aga nüüd sain ühe koha kätte ja kostusid nii ilusti. Oleks arvuti kõrval olnud, oleks lindistanud ka, et te ei peaks mind siin pooletoobiseks. :D

Aga okei mu kallid lugejad, ma lähen teen ühe power napi oma Meheraasukese kõrval! :D

Beebiblogi: 9. nädal.

Sel nädalal oli beebi suuruseks kirss.
9.nädal

Loode on umbes 22-30 mm pikk ja kaalub 4 grammi.
Embrüo “selg” sirutub, sabake aga “kuivab ära”. Pea on ikka veel ebaproportsionaalselt suur ning rinnale kallutatud. Silmad on juba piisavalt formeerunud, kuid membraaniga üle tõmmatud. Laps hakkab veidi liikuma, kuid esialgu teeb selle kindlaks ainult ultraheli.
Arenevad edasi käed ja jalad. Järkjärgult kaob kile sõrmede ja varvaste vahelt. Tekivad sõrmejäljed. Peaajus formeerub väikeaju. Tekivad esimesed lümfisõlmede alged. Areneb neerupealsete keskmine kiht. Kopsudes tekivad bronhide alged. Tütarlastel algab munasarjade diferentseerumine. Loode joob oma esimesed lonksud lootevett.

Sel nädalal on sümptomid väga kerged olnud. Ei ole mingit hullupöörast iiveldust ega valusid. Kuigi nüüd olen märganud, et nädala alguse poole on iiveldus natukene tugevam kui lõpu poole.
Millegipärast valutab mul kõht alati kui pikalt selili laman või kui külili magada üritan. Pean midagi kõhu alla panema või käega ümber kõhu hoidma, siis saab normaalselt olla. Ma ei tea miks, kas see on sellest, et meie madrats on üli pehme ja ma vajun sinna sisse kuidagi imelikult või mida…
Esmaspäeval käisime siis ultrahelis ka ja kuulsime südamelööke. Oh see oli nii ülivägev! Ma valasin lausa õnnepisaraid seal. :D
Ma ei teagi täpselt miks aga mul on terve see nädal olnud selline tunne, et minu kõhus ei kasva mitte ainult üks beebi. Ma tean, see täiesti absurdne sest, ultrahelis oleks ju pidanud nägema, et mitu. See pilt lihtsalt on kuidagi nii kahtlane… :D
Sel nädalal sain kätte ka oma doppleri. Jehuu! Muidugi üritasin kohe südamelööke leida ja alguses arvasin, et leidsin ka aga kui ma samasugused löögid täpselt vastaspoolelt sain siis hakkasin kahtlema. Ja pealegi, ma olin alles 9+5 sel hetkel ja tavaliselt kuuleb alates 12’ndast nädalast (kui siiski). Ilmselt kuulsin ma ikkagi enda südamelööke, sest nii väikese rasedusega peaks olema raske leida aga ma leidsin max 2 minutiga. Kuigi ühel hetkel kuulsin nagu 2 südant. Ühed löögid olid summutatud ja peaaegu ei kostunudki välja ja teised (ilmselt siis minu omad) käisid kõvasti üle. Ei tea kes see oligi see või kuulsin enda omasid topelt? :D
Tegelikult pole see üldse loogiline, et ma need 9+5 juba kätte oleksin saanud ju.

Tissivalu ja ”päevade valu” on suht sarnased eelmise nädalaga. Ehk siis vaikselt nagu on midagi aga ei tapa.

Pool sellest nädalast on mu huulel ilutsenud hiiglaslik ohatis. Hetkel üritan seda tappa urgo filmogeliga ja tundub, et mõjub päris hästi.

Väsimus on ka jälle võimust võtnud. Täna näiteks ei saanud ma enne viite õhtul voodist välja, kuigi magama läksin mingi 1-2 ajal öösel. Lihtsalt passisin lakke ja mõtlesin beebimõtteid, lugesin raamatut ja mängisin telefonis…
Ja sellest mängust rääkides. Ma mängin hetkel sellist mängu nagu ”fun ways to think” ja ma ei saa ühest toast edasi. Selle mängu põhimõte on, et ta annab sulle 2 pilti ja siis sina pead ära arvama mis sõna nendest moodustub. Näiteks book+face=facebook jne. Aga mina olen hetkel kinni, sest mul lihtsalt ei tule meelde mis selle linnukese nimi oli.

Vastus peaks siis olema selle linnukesega seoses midagi + ear. Mäng on obviously inglise keeles.
Kas keegi oskab öelda mis selle disney tegelase nimi oli? :D