<a href=”http://www.bloglovin.com/blog/14163131/?claim=tnx9ujk7634″>Follow my blog with Bloglovin</a>

Eile käisime Tartus shoppamas. Ma parem ei hakka kokku lugemagi mitu sajandit meil läks ja mis kell me alles koju jõudsime… KO-HU-TAV! Küll naiste elu on ikka raske, eksole.

Ja kasulikku ei saanud pmt ikka mitte midagi. Mingisuguse kleidi sain, aga see ei ole ka nagu päris ‘see’… Mustad püksid ja pintsaku laadse asja sain ka, seega ehk sobitan hoopis sellega mingi komplekti nüüd kokku… Siis leidsin veel Annukale snäkitopsi, turvavarustust ja mitu paari sukapükse, väga hea hinnaga. Hetkel tunduvad just sukapüksid need kõige mugavamad asjad, mida talle jalga panna. Sipukad tulevad kergesti jalast ära ja lahtiste varvastega pükstes hakkavad jälle jalad külmetama. Aga sukapüksid on mõnusalt ümber, hea liikuda, midagi ei tolkne jalus ja hoiab soojas ka – ideaalne! Mõelda vaid, et rasedana arvasin ma, et mingeid sukapükse mul lapse jaoks küll vaja ei ole, need on ju nii mõttetud.

Ühte ütlen ma küll – never, ever, EVER ei lähe ma enam lapsega shoppama. Vähemalt mitte sellistele retkedele, nagu mina reeglina alati ette võtan.
Kui kaks-kolm kuud tagasi oli ta veel mul väike inglike, kes uudishimulikult vankrist ümbrust patrullis ja vagusi püsis, siis nüüd… teeb ta kõike risti vastupidi ja korrutatult kolmega!
Esimest korda kustus ta mu sülle ära juba reisi alguses…

Tartus saatsime tädi ja Pisi bussile, ning võtsime vanaema vastu. Annuka esimene reaktsioon oli küll selline, et kes see võõras tädi on ja miks ta mind musitab?
Kui ma vetsu läksin ja nad kahekesi jätsin, kuulsid vist Annelinnas elavad inimesed ka mis etteheited Annukal mulle olid.
Ja see kisa jätkus terve päeva jooksul. Iga jumala kord, kui ma proovikabiini kardina enda järel sulgesin, oli hädakisa lahti. Nagu ma oleksin Preeriasse põgenenud ja ta igaveseks hüljanud. Seega juhtus tihtilugu nii, et olime seal kabiinis hoopis kolmekesi…

Tema toitmine oli muidugi nali omaette… Hommikusöök jäi tal pmt vahele, sest ta pole harjunud nii vara oma putru sööma, seega oli ta lõunaks juba nagu väike näljarott, ning oleks ilmselt kõik ettejuhtuva nahka pistnud. Ostsin paar tuubipüreed, mida talle siis otse suhu pigistasin. Keset linnaliinibussi… Oh neid võõraste prouade nägusid…

Teist korda kustus Annupannukas mu sülle ära Lõunakeskusesse jõudes. See oli lihtsalt nii-ii naljakas, kuidas ta elueest üritas silmi lahti hoida, et mitte midagi olulist maha magada.

Istusime välisukse juures, Annu sõi ja minu emme jändas jälle oma tekkidega seal, et jumala eest ükski tölpa ei näeks kuidas ma rinda annan. :D
Annemaia istus mul süles, tiss suus ja endal silmad vajusid nagu rasked pakud. Selline tunne oli, et torka tikud vahele, et laps kõhu täis saaks söödud. Pea käis tonks ja tonks vastu mind… Lõpuks tõstsin ta lihtsalt vankrisse ringi. Aga oleks ta siis end korralikult välja maganud. Ei, kus sa sellega. Tegi 20 minutilise powernapi ja trall võis jätkuda.

Kolmandat korda vajus ta unede maale kõhukotis, kus ta veetis ilma naljata TUNDE! Ta oli eile oma vankriga vist tülis. Valin mina rahulikult söögikraami, kui korraga märkan, et see magab mokk töllakil. Kõige armsam ja naljakam asi mida ma viimasel ajal näinud olen!

Tagasiteel sõbrustas Annu ühe mammiga, kes meie taga istus. Muudkui kiikas üle istme tema poole ja naeratas.
Enivei. Kui me LÕPUKS koju jõudsime, oli Annemaia jälle täiega kutu. Öösel ärkas ta mitu korda nuttes. Vaesekene. Ja täna magas peale hommikusööki veel 1,5 tundi. Oleks rohkemgi maganud, aga ma ajasin ta üles, sest vanaema pidi juba lõuna ajal tagasi sõitma hakkama, ning oleks ju tore ikka lapselapsega ka veidikene koos olla ja näha kuidas ta mööda maja laamendab.
Peale seda, kui vanaema bussile saatsime, jäi Annu jälle kõhukotti tukkuma. Koju jõudes tõstsin ta voodisse ringi ja ta magas veel 3 tundi! Ma ei teadnud kohe mida ära teha. Seda pole nii ammu juhtunud, et ta pikalt magab. Viimasel ajal teeb ta 2-3 40 minutilist miniund ja kõik. Täitsa igatsen juba neid 2,5 h lõunauinakuid…
Kui kellelgi on soovitusi kuidas saada last pikemalt magama, siis ma olen üks suur kõrv…Ma pigem oleksin pikalt üleval ja siis puhkaks pikalt, kui, et iga natukese aja tagant teeb miniune. Jajah, ma tean, et ta kasvab ja ei vaja enam päeval väga palju und, aga jamh… Saate aru küll mida ma mõtlen. :D Pigem üks-kaks pikemat und, kui mitu lühikest – kuidas seda saavutada? :D
Praegu, 1,5 h peale kolme tunnist uinakut, jäi ta uuesti magama. Vaene linnukene on nii läbi sellest tripist, et ma juba kardan, et ta on/jääb haigeks. Kusjuures, see oleks täielik õudukas. Ma enam iialgiii ei mõtleks siis ühtegi negatiivset asja. Üks väheseid asju, mis mind galale tulemast takistaks, olekski just Annu haigestumine. Ja ma olen seda mõtet juba nii mitu korda mõelnud, et nüüd sõnusin end ära raudselt. Daisavi, kui ta praegu haigeks jääb!!! :D

Saate aru, ta magab täna nii-ii palju, et ma olen juba KAKS korda pikalt bloginud! Ja ask.fm on ka nii vaikne, peale seda, kui küsimusi saab esitada ainult kontot omades – igav. Heiterid ei viitsi vist kontosid teha/ei julge oma konto alt isegi anonüümsena möliseda. :D