Tasapisi paranemise poole teel

Annu on nüüd juba kaks nädalat selle jubeda haigusega võidelnud. Õnneks on tal viimase nädalaga vaid paremaks läinud. Vähemalt suu ümbruses, kätel on ikka veel´punne ja punetust.
Paranemine oli tõesti nagu üks lugeja ütles – nädal aega on hull ja siis järsku hakkab paranema, tundide mäng.
Tol hommikul, kui selle viimase postituse tegin, oli tal veel ikka väga paha olla ja ma mõtlesin, et hakka või tõesti Tartu poole sõitma, et EMO’st abi nõuda, aga siis järsku näksis ta juba saia. Hommikul veel hakkas nutma, kui mäluda üritas ja siis järsku sõi – see oli nagu ime.
Praeguseks sööb ta juba ilusti jälle kõike ja ma mõtlen kohe sõna otseses mõttes kõike – ka asju mida ta pole ammuuu eriti söönud (sh hommikupuder! Sõi ja nõudis veel juurdegi).
Ta on mitu korda öösel nutuga ärganud ja ”süüa!” karjunud. Ma mõtlen, et ehk näeb unes kui jube see nälgimine oli vms, sest päriselt ta sel kellaajal ju süüa ei taha. Kuigi päevasel ajal nõuab ta ikka pidevalt midagi süüa või näksida. Poolnaljaga juba naersin oma emale, et peab teda vist tihemini näljas hoidma, siis sööb kõik ära, mis vähegi kätte saab. Või on ehk asi hoopis selles, et vanaema tehtud toidud on nii palju paremad (olen praegu lastega maal, oma ema juures). :D
Aga igatahes, Annul on õnneks parem ja ta hakkab juba meenutama seda tüdrukut, keda mina tean (ämma juures naeris ja mängis teiste lastega nagu polekski kunagi haige olnud). Kuigi ma eeldan, et vähemalt nädal läheb veel aega, enne, kui tal nägu täitsa puhas on ja no jumal teab kui kaua tal nende käte paranemisega veel läheb. Aga vähemalt laps sööb nüüd!

Meditsiin või asi!

Annu on juba nädala haige olnud, aga sel õudusel ei paistagi lõppu! Vaene laps pole juba päevi mitte midagi normaalselt süüa saanud (vaid tuubipüreed ja kartuliputru, aga seda ka suure näljaga). Ööd ja päevad vaid nutab.
Täna ärkas oma lõunaunest ja suu oli täiesti verine peas.
Nüüd on punetus ja punnid ka käelabadel, kaelal ja põskedel. Mille pärast ma täna teda uuesti arstile ka näitamas käisin, aga arst ütles selle peale vaid, et kuna Annu katsub ja kratsib koguaeg oma suud, siis kandub see ka mujale.

Otsest ravi sellele ei olegi, saab vaid leevendada valuvaigistitega ja määrida peale müteleensinist (briljantrohelise laadne värk, mis määrib kohutavalt kõiki ja kõike – mina olen sinine, Joel on sinine, voodilinad on sinised, riided on sinised…). Täna kirjutas arst ühe põletikuvastase kreemi ka. Aga see on ka kõik ja see ei ole ravi, vaid peaks idee poolest vaid leevendus olema. Seda sinist olen juba mitu päeva määrinud ja paranemise märke veel väga pole.
Asja teeb muidugi hullemaks veel see, et ta ise kisub neid kärnasid ka koguaeg. Tee sa ühele 2-aastasele selgeks, et ei tohi kratsida ja näppida, kui sügeleb ja kiheleb.

Arst veel ütles, et tema lapselaps oli selle haigusega haiglas, tilgutite all ja mina olevat liiga emotsionaalne, sest eks oma lapse piinu ole ikka kõige hullem näha. Aga kuidas ma siis saaksingi mitte olla? Laps nutab ööd ja päevad valust aga ma ei saa mitte midagi teha! Ta pole muidu eriti selline hellik. Isegi siis, kui ta vastu voodi serva kukkus, nii, et põsk verine ja silm sinine, ei nutnud ta üle paari minuti…

Ma olen juba täiesti ahastuses – kuidas on võimalik, et me elame 21. sajandil ja laps peab NÄDALAID olema sellistes piinades??? Ma lihtsalt teeks ükskõik mida, et see koorem enda kanda võtta ja mu pisitütreke terveks saaks.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Stomatiit

Alles see oli, kui Annu väga kõrge ja salapärase palavikuga maadles (juulis?). Tookord tuli lõpuks välja, et palavik oli tal ilmselt nende tagumiste lahmakate hammaste tuleku pärast. Seega ei loe ma seda ka enam päris ‘haiguseks’. Aga nüüd on meie majas tõesti haigus ja see on täiesti ko-hu-tav (ok, kuu alguses oli tal esimest korda nohu ka). Annul on juba neljandat päeva palavik ja suu/huuled valgeid ville täis – stomatiit. Ja aina hullemaks läheb. Taandumise märke veel pole.

20160920-dsc_0009Ärge pange tähele Annu vasakul põsel ilutsevat haava. Ta kukkus vastu voodi serva ja kohe nii hästi, et üks silm oli sinine. Mu vaene väikseke, miks ta peab nii palju piinu taluma? :(

Vaene laps ei saa süüa ja koguaeg nutab ai-ai-ai. Need villid pidid põrgulikult valusad olema. Ja teha pole eriti midagi muud, kui anda valuvaigistit. Võiks määrida ka igemegeeli, aga seda ei lase ta mul eluski panna. Kui ma seda geeli enda peal proovisin, siis ei tuimestanud see eriti midagi ära ka, nii, et see oleks suht mõttetu piinamine. Arst kirjutas mingi rohu laadse asja ka, aga seda ei saanud siin apteegis teha, seega andis apteeker mingi teise sarnase toote. Mingi pihustiga huinataa, suus olevate haavandite jaoks.

Annul on loll komme kärnasid nokkida. Seega ta pidevalt kisub ka veel neid ville ja siis nutab, et valus on…

20160920-dsc_0016

Kui ma teada sain mis see on, jättis mul süda kolm lööki vahele. Mis siis kui poiss ka selle saab???! Stomatiit on nakkav haigus ja Annu musutab Joelit ja koguaeg igale poole.

Hetkel pole poisil ühtegi villi näha, aga midagi on ka temaga valesti. Kell on varsti kaks päeval ja ta pole täna söönud! Ma ei mäletagi millal ta viimati korralikult sõi. Öösel millalgi ehk, või isegi eile õhtul???
Proovis küll nagu süüa – tõmbas paar korda, aga keeras kohe pea ära. Ja nii mitu korda. Praegu ta magab, üritan talle läbi une midagi sisse sööta, ehk õnnestub. Palavikku tal veel pole…

Kuna Annu on tõbine ja tundis end halvasti, tahtis ka tema eile ekstra palju tähelepanu ja lähedust. Seega olin ma eile õhtusööki tehes nagu ahviema – üks seljas, teine kõhul. Kui paavianid olid mul juba mingi 40+ minutit seljas rippunud, ütlesin Annule, et ma ei jaksa rohkem. Selle peale ütles Annu: ”tasa, ei vigise!” :D

Kas kellelgi teist on stomatiidiga kogemusi? Kas on ehk midagigi, mida ma teha saaksin? Kui kaua see paraneb?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!