Täiesti uskumatu, et järsku on käes oktoober ning peagi hakkab jälle pihta puude vedamise, kütmise ja puusodi varba alla jäämise periood. Võehh. Alles nagu hakkas suvi, alles ma külvasin seemneid ja alles ma korjasin kasvuhoonest õhinal oma esimesi kurke. Nüüd on aga kõik mu aias juba ammu surnud, ning saadused kõik korjatud. Ja mida see tähendab, et Annu saab pühapäeval kaheseks, ning Joel on juba 4-kuune?!
No mõnes mõttes ‘juba’, mõnes mõttes ‘alles’. Mulle tundub, et Joel on meiega juba terve igaviku olnud. Ma nagu ei mäletagi aega, mil teda veel ei olnud. Ja ma juba nii ootan millal ta päris asjalikuks saab, ning Annuga mängima ja kraaklema hakkab. Praegugi on nad juba nii armsad koos, et tahaks lihtsalt heldimusest infarkti saada. Nagu nad siin eile õhtul mul lollitasid – mina üritan muinasjuttu lugeda ja kaake magama saada, nemad aga lollitavad, nagu homset poleks. Üks ühel pool ja teine teisel pool mind, muudkui udavad üksteist. Küll Annu kõdistab Joelit, küll Joel jälle upitab end Annu poole, et teda vastu togida/ta juustst kinni võtta/ta käsi omale suhu toppida. Ja mõlemad naeravad lihtsalt südamest, nagu tegu oleks maailma naljakama asjaga. Lõpuks poeb Annu mu kaisust üldse välja, ning ronib üle minu Joeli kaissu. Ja siis puristab Joeli palja kõhu peal, nii, et tatti lendab kahte lehte. Jaaaa siis nad naeravad ja naeravad ja naeravad… Mul tuleb praegugi naer peale, kui sellele mõtlen. Nad on lihtsalt nii-ii armsad! :D
Kui Annu kuuleb, et beebimonitor häält teeb, jookseb ta kohe suure kisaga minu juurde/ukse poole: ”Poja ärkas!”. See õhin ja elevus tema hääles ja näos on nii armas!
Esimese asjana, kui Annu eile oma lõunaunest ärkas, küsis ta: ”Poja? (väike paus) Tudub, kärrus?” Kui seda väidet kinnitasin, ütles ta kõigest ”mhmh” ja keeras teise külje, et veel veidi voodis pikutada.
Samas ikka sõnusin ma midagi tolle postitusega ära, kus kiitsin, et kadedust meie majas pole. Ükspäev näiteks hammustas Annu Joeli täiesti lambist käest, nii, et punased hambajäljed taga. Kui riidlesin ja selgitasin, et nii ei tohi teha, palus ta kohe vabandust (tegi Pojale kalli, musi, pai, ning puhus käe peale), aga ikkagi… Ja poiss ei tohi ilma Annu loata üldse mänguasju võtta. Kohe minnakse ja kistakse asi käest ära. Praegu pole veel kasu olnud selgitusest, et peab jagama ja venna mängib ära, siis võib tema selle asja võtta. Vot see on siis asi, millega peame veel tööd tegema.
Aga jah, vaimusilmas ma juba näen, kuidas nad järgmisel suvel siin koos ringi jooksevad ja üksteist liivaga loobivad ja kuidas siis emb-kumb nutuga minu sülle varjule jookseb. :D
*Selle ilusa mõttelõnga katkestas Annu vali sõjahüüe, mille peale Joel nii kohutavalt ehmus, et hakkas lohutamatult nutma. Minu elu, daamid ja härrad… A ja ükspäev kukkus Annu Joelile palja tagumikuga näkku.
Aga kui nüüd Annu sünnipäevast rääkida, siis mu grandioosne plaan talle mänguköök kinkida, kukkus haledalt läbi. Veidi hilja on nädal enne sünnipäeva avastada, et köök, mida oled juba kaks aastat nillinud, tuleb 60 päeva ette tellida. :D
Seega saab ta selle köögi jõuludeks ja päkapikud ei too mingit magusat nänni, vaid puidust ja metallist mängunõusid ja -sööke, mida siis oma tuttuues köögis hea kohe kasutada on. Kust ma ainult need puidust ja metallist nõud ja söögid välja võlun, ma veel täpselt ei tea. Igal pool on mingid plastmassist õudukad.
Täiesti imelik on juba jõulude peale mõelda, aga no, muidu ma lõpetan jälle nii, nagu sel aastal Annu sünnaga. Joel saab sel aastal ilmselt suure motoorikakeskuse. Aga jällegi, ma ei tea kust seda saada. Igal pool on mingid pisikesed. Ma tahaks ikka sellist suuuuurt, põlveni. :D
Aga mida Annule nüüd sünnipäevaks kinkida, ma täpselt ei teagi. Tõenäoliselt lähen ja rüüstan mõnda raamatupoodi ja paari suuremat mänguasjapoodi, ning soetan sealt talle puslesi ja raamatuid, või hoopis uue hüppelooma, sest vana hüppas ta juba tükkideks, ning kui kuskilt leian, siis väikseid mänguloomi ka. Ta ükskord arsti juures nägi neid ja sattus täiesti vaimustusse. Muudkui loendas mulle lehmi ja lambaid ja kanu ja sigu ja ütles, et kõik teevad mu-muu. :D
Aga jamh, nii palju siis mu suurest plaanist see postitus teha selleaastastest aiasaadustest. Need lapsed peavad ikka kõik koguaeg omale hijack’ima. :D
Vanaema juures – Annu magab ja Joel naerab. Muide, see hobustega tekikott on veel minu lapsepõlveaegne. :D
Aga rääkige, kas te teate kust neid asju saada? Mida teie olete oma kahestele kinkinud?
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
