Joeli sünnilugu

Kuigi tähtaeg polnud veel ametlikult käeski, olin mina juba vähemalt nädala jagu olnud väga emotsionaalne. ”Millal ta ometi tuleb? Palun tule juba!”
Ma nautisin rasedust täiel rinnal, kuigi see oli kohati raske. Lõpp kiskus lihtsalt masendavaks, sest kartsin nii väga uut keisrit. Tahtsin ju lõpuks täide viia oma unistuse loomulikust sünnitusest.

Masendavaks tegi asja ka see, et olin juba nädalaid pidevalt libatuhude laadseid asju kogenud, ning umbes nädal enne sünnitust olid need lausa vat, et igapäevased. Õhtul lähed valudega magama ja hommikul ärkad ikka ühes tükis! See oli lihtsalt emotsionaalselt jube koormav.

Aga kui need õiged valud lõpuks 30.mai varahommikul saabusid, olin ma võrdlemisi rahulik.
Valud hakkasid peale ühte öösel, aga sel hetkel ma alles üritasin magama jääda. Pooleteise-kahe tunni jooksul kogsin umbes kolme valusat kokkutõmmet, mis mind unesegadusest korraks äratasid. Und kui sellist ma sel ööl ei kogenudki, sest see kaks tundi, mis ma voodis lebasin (ühest kolmeni), ei olnud küll mingi magamine. Pigem nagu väga kerge tukkumine. Selline pooleldi ärkvel, pooleldi unes.
Juba enne esimest valu oli mul sees kuidagi ärev tunne. Aga ma ei lugenud seda millekski, sest samamoodi olen ka enne tundnud, ning polnud midagi toimuma hakanud.

Kui mees kell kolm öösel magama tuli, ärkasin mina üles, sest olin juba mitmeid ja mitmeid valusaid kokkutõmbeid kognud, mis panid mind kaasa hingama. Ma otsustasin, et ei sega teda, ega last oma ähkimisega ja kolin elutuppa. Magamisest niikuinii enam midagi välja ei tuleks.

Kõndisin mööda maja ringi ja mõtlesin mida teha või mõelda. Kas need on järjekordsed libakad, või on tõesti mul lootust peagi poisiga kohtuda?

Vaatasin kraanikausis vedelevaid nõusid, ning mõtlesin, et küll oli tark otsus need hommikuks jätta. Sest noh, ega ma ju ometi kuhugile minemas ole… Mis siis ikka, pesin väikeste pausidega nõud ära, tegin endale tassikese nõmm-liiva teed ja jätsin selle tõmbama. Suundusin dušši alla, sest seal on mõnus valutada. Aga kuna kodused boilerid pole põhjatud, sai peagi soe vesi otsa ja ma pidin sealt välja kobima.

Kuivatasin end ära, võtsin oma teetassi, ning istusin arvuti taha. Saatsin sõbrannale kirja, mida olin oma peas juba nii mitmeid ja mitmeid kordi kirjutanud, ning saatnud:

3:49
Kle tupsununnuke, kui seda näed, siis võid oma kodinad kokku korjata. Ma üritan viivitada ja normaalsel ajal sind üles ajada, aga ma ei tea kui kaua ma veel kodus olla tohiksin üldse.

Kuna ta on ka vist mu paanitsemisest juba kikivarvukile aetud, vastas ta sellele suht kohe, mis siis, et kell on neli öösel.

Leppisime kokku, et helistan, kui on vaja liikuma hakata.

Peale seda andsin blogis teada, et midagi on toimumas. Vist. Seda saab lugeda SIIT!

Olin oma teega umbes poole peale jõudnud, kui tundsin, et valud leebuvad ja vahed pikenevad. Olin juba pettunud, et kas tõesti jälle kõigest libakas? Ja ma just avaldasin selle postituse, kus sünnituse algusest teatasin. Eriti nõme, kui nüüd ei sünnitagi…

Suurest pettumusest läksin ja viskasin end diivanile pikali, et eks ma siis jään magama, kui midagi toimuma ei hakka. Muidu ei suuda homme üldse silmi lahti hoida.

Und ma siiski ei saanud, mis siis, et valud olid iga 10-15 minuti tagant.

Ühel hetkel hakkasid asjad jälle võimust võtma ja ma tõusin püsti. Hakkasin asju kokku korjama, mis veel haiglakotist puudu olid. Jooksin pidevalt ka vetsu vahet – kõhulahtisus.
Vahepeal jõudsin juba natukene muretsema hakata, et kas ma üldse haiglasse jõuan, kui siin veel kaua ootan, sest valud olid tugevad ja vahed üpris lühikesed.

Kell kuus ei suutnud ma enam vastu panna ja ajasin mehe üles, et ta autojuhi kutsuks. Valude vahed olid kõigest 4-5 minutit. Ja ämmaemand oli mulle öelnud, et ma võiks haiglasse minna, kui vahed on 10-15 minutit. Veel parem, kui 20-30 minutit. Et põhimõttliselt kohe, kui midagigi regulaarset tuleb. Hmmm, sellisel juhul oleksin ma ”sünnitama” läinud juba viimased nädal aega, igal ööl.

Umbes 6.15 saatsin sõbrannale kirja, et ta võiks tulema hakata. 6.30 ajasin Annu üles, sest tahtsin temaga enne hüvasti ikka jätta. Ta oleks ilmselt ehmatanud, kui teda oleks hommikul äratama läinud ”võõras” tädi ja meie mehega oleme lambist kadunud. Umbes samal ajal jõudis kohale ka juba autojuht. Sõbranna jõudis umbes 6.45, endal selline nägu ees, et hakkab kohe infarkti saama. Juhatasin ta siis Mashat vaatava ja väga unise Annu juurde, ning tegin samas ka majas kiire tiiru, et näidata mis kus on ja üritasin veel meelde tuletada, mida ta teadma peaks.

Seitsme ajal hakkasime Tartu poole sõitma. Sattusime ilusti sellele ajale, kui kõik inimesed tööle lähevad – tere ummikud!
Õnneks sõitis autojuht nii oskuslikult, et ei pidanudki väga kaua ootama. Kõige piinarikkam oli hoopiski see pidev kohalt ära võtt ja pidurdus.
Kuna ma olin tagaistmel vait, kui sukk, siis mees ikka kiikas vahepeal taha ja küsis kas ma elan. Nad vist kartsid valude ajal mu nägu vaadates, et poetan selle lapse vaikselt istme alla, või midagi.

Kuigi valu oli võrdlemisi tihe ja ikka üsna rõvedalt valus juba, teadsin ma, et lõpp pole veel nii lähedal, et sünnitaksin autos. Mina lootsin ja panustasin, et ehk üheksaks on laps käes, või siis hiljemalt lõunaks.

Haiglasse jõudsime kaheksa ajal. Ja tuli välja, et läksime täitsa valesse kohta. Nimelt oli mulle kõrvu jäänud, et pean minema teisele korrusele. Seal on aga ‘sünnituseelne’ osakond, kuhu minnakse saatekirjaga. Need, kes juba spontaalselt valutavad, peavad minema kolmandale. Seega ootasime me mingi 10-15 minutit seal täiesti tühja, enne kui meid õigele teele suunati.

Kuskil pool üheksa olin ma juba KTG all, kuhu jäin vähemalt pooleks tunniks. Valud olid endiselt 3-5 minuti tagant ja KTG näitas emaka tööks 55 (100 on max).
Üheksa ajal kuskil kontrolliti avatust (natuke valus ja ebameeldiv, aga mitte pooltki nii hull, kui Annu ajal) – avatud üks sentimeeter ja emakakaela oli ka üks sentimeeter veel järgi. Pettumus. Ma arvasin/lootsin, et olen juba vähemalt poolel teel… See tundus täieliku deja vu’na Annu sünnitusest. Valud olid korralikud, nii, et neist üle rääkida ei suuda, avatust pole aga ollagi ja KTG ei näita ka eriti midagi. Kuigi noh, sel korral vähemalt rohkem, kui Annu ajal.

Kuna valud olid tihedad ja ikka üpris intensiivsed, võtsin vastu valuvaigistava süsti ja paratsetamooli küünla, mis nad mulle pakkusid. See pidavat aitama emakakaelal siis avaneda.

Valuvaigistid ei aidanud. Valud lähevad aina hullemaks ja uni tikkus peale. Ma olin juba üle 24 h ärkvl olnud. Energiat õnneks oli, aga uni oli ka…

Valude vahel hoidsin end tegevuses FB’s istumisega, kus siis sõbrannaga, kes Annu juurde jäi, koguaeg juttu ajasin, ning ka Lipsukese FB lehel üritasin iga asja võimalikult täpselt üles kirjutada, et pärast oleks hea sünnilugu kokku kirjutada, ilma, et midagi ununeks. Praegugi vaatan sealt mis kell ma mida kirjutanud olin, muidu teaks enam midagi.

Olin koguaeg püsti. Gravitatsioon pidavat ju aitama!

10.30 kirjutasin, et rohkem lapsi ma küll ei taha! :D

Valud olid endiselt 3-5 minuti tagant, mõni ka tihemini, ning kestsid minut-poolteist. Keskmiselt 1.15.
Pidevalt käis meid kontrollimas üks armas üliõpilane, kes suutis mind väga palju lohutada. Mul on lausa kahju, et ma teda enam hiljem ei näinud…
Ta seletas mulle paljud asjad selgemaks, mida enne olin pidanud tõeks. Näiteks soovitasid kõik mul koguaeg puhata, aga mina olin nagu eesel ja ajasin end ikka püsti, sest kui ma pikali viskasin, läksid valud kohe 7 minutiliste vahede peale tagasi. Ma arvasin, et avatus tekibki just selle valu ajal. Aga tema ütles, et valu vaid surub last allapoole, avatuse tekkimisega sel otsest sidet pole. Ütles ta ka seda, et see mida näitab KTG emaka tööks, ei näita kuidagi seda, kui kaugel on sünnitus, või kui valus naisel on. Mõnel pidavat presside ajal ka vaid 60 näitama.

11.40 paiku läksin dušši alla, kus tiksusin 12’ni, mil pandi mulle jälle KTG peale, ning pidin üle poole tunni voodis lamama (vist isegi kauem). Emaka töö oli hädised 25 ja valud olid iga 4 minuti tagant.

13.12 olen kirjutanud, et mulle tundub nagu dušš oleks valudel tuure maha tõmmanud, sest üllatavalt hea oli olla jälle.

Valutasin kaheni, siis läksin jälle dušši alla. Olin seal pool tundi, või rohkemgi. Sel korral võtsin kaasa ka tugiraami, millele oli hea toetuda.

Kolme ajal tuldi jälle meid kontrollima. See on nüüd see koht, kus tekivad lüngad, sest peale KTG’d ja avatuse kontrolli selgus, et edasi minek on olnud minimaalne. Kuue tunniga oli lisandunud vaid pool sentimeetrit ja emakakael oli nüüd täitsa lame. Kuus tundi tagasi oli avatus sentimeeter, nüüd poolteist! Suuuuuur pettumus. Nii palju vaeva, nii palju energiat, nii palju valu… Ja nii vähe tulemusi. Ma olin juba 12 tundi valutanud, aga asi oli endiselt alles VÄGA alguses…

Seega olin nõus ka järgmise valuvaigisti süstiga, mis pidi olema tugevam ja KINDLASTI aitama. Pidin seejärel kõik asjad hääletu peale panema ja mees pidi ka ülivaikselt olema, või üldse ruumist lahkuma, et ma siis saaksin magada ja puhata.
Mida aga muidugi ei juhtunud, oli puhkus, sest see süst ei teinud absoluutselt mitte kui midagi.
20 minutit peale süsti saamist saatsin mehe ütlema, et see ei mõju! Öeldi, et oodaku ma pool tundi, küll mõjub.
Ei mõjunud.
Valud olid iga 2-4 minuti tagant, aga kui lamasin, lõi vahed jälle 7 peale. Seega olin raami najal püsti ja õõtsutasin puusi, nii oli kõige mõnusam valust üle hingata. Aga kui ma õigesti mäletan, siis umbes sel ajal jäingi ma pigem voodisse, sest seismine muutus juba liiga raskeks. Lõin juba käega ka, et niikuinii see ei aita asjadele kaasa.

Kuskil kuue paiku tõmbasid valud korralikult tuurid üles. Hakkasin aaa’tama ja mees pidi mulle pöidla ja nimetissõrme vahelisele alale iga valu ajal väga tugevalt suruma. Mäletan kuidas ma koguaeg käsutasin, et kõvemini ja kõvemini. Ühe valu ajal mees ütles, et ta ei suuda enam nii, et mu sõrmed on juba sinised. Ma vaid käratasin, et ‘KÕVEMINI’.

Kui alguse poole on minu jaoks alati müstika, kuidas see valu tuleb, see halvab su keha ja sa mõtled, et oh-sa-kurat-kui-valus. Siis saab see aga järsku läbi. Sa saad edasi tegutseda, kõndida ja rääkida. Sa jõuad juba mõtlema hakata, et see ei olnudki nii hull ja ehk sa üldse ei sünnitagi veel? Ning siis tuleb see uuesti… Aga lõpus on mul alati nii olnud, et valu vaid leebub, täiesti ära ta nagu ei lähegi enam. Seega on mul lõpus alati vahede mõõtmisega probleeme. Ma ei saa väga täpselt enam aru kus üks valu lõppeb ja teine algab.

Kuna ma tegin juba nii kohutavaid hääli, tuli arst mind vaatama. Pakkus välja epiduraali. Sel hetkel ei tulnud see otsus mul enam raskelt. Ma teadsin, et kas see või keiser.
Kuigi mul oleks veel jaksu olnud, siis seda valu ma enam taluda ei suutnud, ega tahtnud. Iga uue valu saabudes mõtlesin vaid, et palun ei, ma ei taha enam!
Mul on tunne, nagu ma peaksin veel kuidagi seda epiduraali otsust õigustama, või end süüdi tundma, et rohkem ei proovinud. Nagu ma oleksin sellepärast nõrk, et lasin selle teha… Ma tahtsin ju täiesti loomulikku sünnitust ja olla ürgema. Aga ma olin juba kannatanud küll, ning sellest ei olnud enam kasu. See süst oli tol hetkel minu jaoks ainuõige otsus.

Arst läks narkoositiimi kutsuma (nemad teevad seda süsti). Mina jäin edasi karjuma. Tuli üliõpilane ja hakkas mulle kanüüli paigaldama. Mees oli just palatist korraks lahkunud. Pidin kätt paigal hoidma. Isegi siis, kui valu tuli. See aga tähendab, et ma ei saanud ka ise endale pöidla ja nimetissõrme vahele vajutada, kui valuhoog tuli, vasak käsi pidi ju liikumatult olema. Seega hammustasin valu ajal end nii kõvasti kui suutsin hoopis paremasse kätte.
Tundsin kuidas ta seal pusib ja kanüüli lükkab. Tundus nagu ta üritaks seda mööda veeni edasi suruda. Ta üritas seda mulle vasaku käe küljele panna, et kanüül ei jääks mu ‘pöidla naha vajutamise rituaalil’ ette.
Ja siis ta ütles, et peab uuesti proovima, sest veen kadus ära. Tore.
Seejärel pani ta kanüüli mulle käelaba peale.

Arst tuli tagasi, et kontrollida ega laps ometi nüüd ja kohe tule, sest hääled pidid olema vastavad. Küsis veel, et ega ma kakahäda tunnet tunne. Ütlesin, et ei.
Avatust oli kolm sentimeetrit ja koos arsti käega väljus ka lõpuks see kauaoodatud limakork.
Praegu mõtlen, et ma rapsisin selle 1,5 sentimeetri pärast 12h. Seisin püsti, liikusin ja lõdvestasin iga valu ajal sealt alt neid lihaseid. Nüüd, kui viskasin lebosse ja lõin käega, valud venisid kohati jälle 7me minuti peale, tuli sama palju avatust juurde vaid 3 tunniga. Ehk oleks kohe pidanud vaid lebotama.

Umbes pool seitse õhtul jõudis narkoositiim minuni. Mees aeti välja. Mind käsutati vasakule küljele, jalad ribide alla. Selle peale sain kohe järgmise tuhu. Mind topiti juhtmeid, voolikuid ja plaastreid täis. Puhastati terve selg mingi külma asjaga. Sain rahumeeli paar tuhu ära kannatada kogu protsessi ajal. Tegutseti kiirelt. Tundsin vaid kuidas arst mingi makaronilaadse asja mulle selga lükkas. Mitte mingit erilist valu, nagu oleks süsti saanud vaid. Mõni ütleb, et see on jubejubejube valus, aga mina õnneks ei tundnud midagi.
Mõjuma hakkamisega läks vaid kaua. Kuskil 40 minutit läks selleks, et vaikselt hakkaksid valud taanduma. Iga järgnev valu oli nagu nõrgem. Kuni umbes tunni pärast ei tundnud enam eriti midagi. Väga õrnad valud ja kokkutõmbed.
Kätte sain mingi nupuga puldi, et ise saan siis vajutada, kui mul uut doosi vaja on. Pidavat kuni neli doosi tunnis süstima (ükskõik mitu korda vajutan) ja kui üldse ei vajuta, siis vaid üks doos tunnis. Mina vist võtsin ikka maksimumi, sest ma isegi ei tea kui palju ma vajutasin.

Kaheksa ajal kontrolliti jälle avatust. Alla kahe tunni ja avatust oli lisaks hüpanud kaks sentimeetrit. Nüüd olin siis lõpuks poolel teel, ehk 5 cm peal. Kõigest 17 h valutamist, millest esimese 12 tunniga tuli vaid 1,5 sentimeetrit.

Minu mäletamist mööda tuli nüüd palatisse mingi teine arst ja avaldas soovi veed avada, ning lapse pea külge andur panna, mis tema südant jälgiks. Mul pidavat kõhu peal ‘liiga palju’ segavaid kihte olema ja lapse südant olevat raske KTG’ga jälgida. Ütlesin, et ma eriti ei sooviks küll, et nad mu lapsele selle anduri kruviga pähe keeravad, ma pigem lebaksin siin KTG all liikumatult.
Ja järgmine hetk mida ma tean – tunnen kuidas midagi sooja minust välja voolab. Ahah, avas veed. Ja siis tunnen juhet. Ta pani ikkagi selle anduri! Miks nad üldse küsivad minu arvamust, kui teevad niikuinii seda mida ise tahavad?
Selle anduri juures oli jube ebameeldiv see, et iga kord, kui laps liigutas, liikus ka juhe ja mina tundsin seda.

Et lõpuks oli minu küljes siis kanüül, KTG andur, mis jälgis emakat, epiduraali juhtmeid mingi kolm tk, lapse südametöö andur ja kindlasti midagi veel… Külje keeramine (mida kästi iga natukese aja tagant teha) oli päris naljakas. Kõiki juhtmeid pidi ju järgi andma ja lohistama.

Kuna ma valusid enam ei tundnud, oli elu jälle lill. Rääkisin mehega juttu ja tegime isegi nalja vist. Kuni ta tooli peal magama jäi…
Mina istusin siis läpakas ja kirjutasin Lipsukese FB’sse mis vahepeal toimunud oli. Sõbrannaga sain ka nüüd üle tüki aja rääkida jälle, ning Annu kohta pärida.

Kuni kuskil 20.50 ajal otsustasin ka silma looja lasta, sest jumal teab millal midagi toimuma hakkab… Ämmakas oli pidevalt pärimas käinud ega ma kakahäda tunnet tunne. Ei tundnud.

Aga järsku – 21.20 tundsin midagi imelikku. Midagi nagu liikus mööda mu vaadži alla. Ajasin kohe mehe üles ja ütlesin, et mine kutsu arst või keegi, LAPS TULEB. Vaesekene ehmatas üles ja ei saanud mõhkugi aru. Oli temagai ju magamata. Jooksis mööda palatit ja esimese hooga mõtles, et mul on valu ja ta peab mu kätt vajutama. Siis ütlesin, et mine kutsu arst, laps tuleb! Tormas ukse poole, aga tuli paar sammu jälle tagasi, ning küsis ‘misasja?’ Kolmandal korral sai lõpuks siis piisavalt selgeks, ning läks. :D

Kohe tuli ka arst ja kinnitas, et jah, näe lapse pea on siinsamas. Ma särasin nagu kristallkuul, naeratus suuni. Valu mul ju ei olnud. Aga mingit pressimise tunnet ka polnud. Ma lihtsalt suvalise koha pealt surusin… Mingil hetkel ikka tundsin kuidas toonus last välja lükkab, siis üritasin kaasa pressida ja hingata. Kui aus olla, siis pole mul aimugi mida ma tegin seal…

Kui lapse pea hakkas välja jõudma katsusin ka seda mitu korda. Ei suutnud ära imestada, et see tõesti-tõesti ongi nüüd kohe juhtumas! Ma sünnitan ise!
Mees võttis juba kaameragi välja, ning tegi sealt alt ka pilti. Ämmaemand turtsatas, et milleks jumala pärast seda vaja oli. Ma siis naersin, et no mul on ikka blogisse tõestusmaterjali ka vaja! :D

Nagu aru saada on, siis kogu see faas oli nagu lill. Valu ei olnud, vaid ebamugav oli ja kui pea hakkas päris kohekohe välja vupsama, oli selline kipitav tunne, või ma ei tea. Vähekene valus ehk. Elevus ja rõõm oli igatahes kolm korda suurem.

Kui pea oli sündinud, tuli ka keha murdosa sekundi jooksul järgi. Ja nõnda ta 21.42 sündiski!

Esimene küsimus oli, et miks ta ei nuta. Ämmakas ütles, et oota nüüd väheke, kuivatas ta selja ära ja siis tuli ka esimene kisa, ning ta maandus mu rinnal.

Poiss karjus, mina tihkusin ilma pisarateta nutta ja korrutasin talle, et kõik on hästi, sa oled nüüd emmega. Tänasin teda, et ta ise sündida otsustas ja tihkusin veel natukene.

Seda ei ole võimalik sõnadesse pannagi. See on nagu tervenemine Annu erakorralisest keisrist. Ma olen siiani sellest joovastuses ja ei suuda uskuda, et ma sellega hakkama sain. See on lihtsalt ülim! Ja seda on ilmselt näha ka mu postitustest.

Poisike hakkas koheselt end edasi lükkama ja rinda otsima. Üritas mind igalt poolt ära süüa ja lutsutas oma rusikaid. Tõstis hoogsalt pead ja vaatas mulle otsagi lõpuks.
Ämmaemandaga kaasas olnud abiline ütles, et nii tubli poiss ja vaata aga vaata, tal on põselohud ja nii usinalt vaatab ringi. Ma siis üritasingi vaadata, aga no loomulikult ma ei näinud midagi muud, kui ta peanuppu. Hakkasin siis kohe heldima, et täitsa ississe ju! Ja blond ka veel pealekauba. Kui nüüd sinised silmad ka tulevad, siis täitsa kaksikud (tähtkujust on niikuinii kaksikud mõlemad!).

Peagi sündis ka platsenta. Poole kõrvaga nagu kuulsin midagi, et pidavat teine jube suur olema. Mees lõikas nabanööri läbi ja siis asuti mind kokku lappima. Selleks kulus mingi tund umbes.
Emakakael pidavat ribadeks olema ja väljast ka palju rebendeid. Nagu pärast paberite pealt lugesin, siis lahkliharebend ja mõned õmblused olevat ka mokkadele. Kuidas see võimalik on, ma ei tea ja ei tahagi teada, kui aus olla. Mõtlesin, et vaatan peegliga mis seis on, aga ei tea kas julgen. :D

Kui mind alles lapiti, üritasin mina juba last rinnale imema panna. Natukene ta ka nii imeda sai, aga põhiline imetamine toimus siiski peale seda, kui kokku lappimine oli lõppenud.

Varsti toodi meile söök ette. Mina siis aga agaralt ajasin end istuma ja ämmakas oleks selle peale vist infarkti saanud. Ta ei suutnud uskuda, et mul valus ei ole.

Kuna me perepalatit ei võtnud, pidi mees peagi koju suunduma ja umbes 23 ajal õhtul ta seda siis tegigi. Ütlesin veel, et ma tuleks kohe ja praegu temaga siit haiglast ära, sest tundsin end paremini, kui peale Annu keisrit koju minemise päeval.

Mingil hetkel jäin ma siis lapsega palatisse kahekesi. Ämmakas ütles, et tuleb 10 minuti pärast tagasi. Mina aga tundsin end nii krapsakalt, et mõtlesin, et võtan omale vett, mis teisel pool voodit oli. Panin lapse voodile ja hakkasin aga püsti tõusma. Järgmine hetk oli mats ja maaühendus. Jalgu polnud üldse all. Pea hakkas ringi käima. Toetasin selle siis voodile. Mõne hetke pärast üritasin uuesti tõusta. No ei ole jalgu! Mõtlesin siis, et mis ma nüüd teen, ämmakas tuleb ka alles tüki aja pärast, ning laps juba muutus rahutuks.
Tõmbasin siis selle tooli, mille peal mees enne maganud oli, endale lähemale ja vinnasin end käte jõul sinna. Tõmbasin end koos tooliga voodile lähemale ja võtsin lapse sülle. Varsti tuli ka ämmakas, ning ehmatas veidi selle peale, et ma kuidagi maagiliselt voodist juba toolile olin liikunud. Rääkisin siis talle loo ära ja ta ütles et kaalume ja mõõdame lapse ära, ning ta siis läheb kutsub kedagi. Vähemalt ma mäletan nagu ma oleksin mõõtmise ja kaalumise ajal ikka toolis istunud… Igatahes, poisi parameetrid olid 3476g, 51 cm, rind oli 35 ja pea 34,5 cm. Seega pisike ussike on ta tõesti. Pikk ja peenike. Ma pakkusin sünnikaaluks 3500g ja 50 cm pikkuseks. Üsna täppi. :)

Peale mõõtmist ja riietamist sain poja oma sülle ja ämmaemand läks abi kutsuma, sest üksi ta mind enne voodile vinnata ei suutnud. Potsatasin vist isegi uuesti maha, kui õigesti mäletan.
Tuli siis abilisega tagasi ja nad aitasid mu voodisse. Ämmakas läks veel uuesti narkoosiarsti käest küsima, et kas see on ikka okei, et ma jalgu alla ei saa.
Muide, enne just rääkisime epiduraalist temaga ja ta siis ütles, et tema ei ole kunagi kuulnud, et see jalad alt võtab, aga mina oskasin vastupidist väita. Tema ei uskunud. :D
Igatahes, jalgu ma tundsin, aga seista neil ei suutnud… Seega toodi mulle ratastool ja nõnda me siis palatisse veeresimegi. Ma ei oska nüüd pead anda, et mis see kell oli, midagi südaöö paiku ehk…

Ja nõnda see Maipõrnikas siia ilma saigi. :)

Väike Joel

  • 30.mai
  • Kell 21.42
  • Kaal – 3476g
  • Pikkus – 51 cm
  • Rind – 35 cm
  • Pea 34,5 cm
  • Hinne 9-9
  • Rasedusnädalal 39+1
  • Esimestest tugevamatest valudest sünnini – 18 tundi 42 minutit


Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Annemaia sünnilugu

Esimesed valud hakkasid 8.oktoobri varahommikul kella 5 paiku. Siis üritasin veel magada, aga iga 10 minuti tagant saabuv valu ajas ikkagi üles. Uutasin ja hingasin need 40-60 sekundist ära ja magasin edasi. Valu oli 3-4 palli. Lõpuks otsustasin siis kella kuue paiku, et aitab ja jäin ärkvele. Olin mehe peale tige, et mis mõttes tema saab norsata siin ja mina pean valudes vaevlema?! Aga samas üles teda ka ajama ei kippunud veel, sest mul on teda enda kõrvale puhanuna ju vaja.
Seitsme paiku muutusid valud juba regulaarseks ja saabusid iga 5 minuti tagant.
Kell kaheksa, või varemgi, mõtlesin, et teen siis ruttu koerale söögi valmis, et inimesel kes loomi vaatama tuleb, oleks kergem. Panin vee keema ja hakkasin kotti pakkima. Otsisin kõik asjad välja juba. Ikka valutasin hoolega, aga ajad hakkasid nihkuma. Neli minti, kuus minti, seitse minti. Mõtlesin, et kurat küll noh. Jälle libakad?! Kaua võib.

Mõtlesin siis veidike veel puhata ja üritasin magama minna, aga loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Valud olid ebaregulaarsed 4-7 minuti tagant, 7 palli.

Pool 10 läksin dušši alla. Seal oli päris mõnus, paar valu oli selle 10-15 minuti jooksul, aga ikka mõnusalt nõrgemad, kui enne. Aga loomulikult ei saanud ma sinna elama jääda, sest vesi sai otsa. Vägev.

Ronisin siis dušši alt välja, pakkisin koti lõpuni, ütlesin mehele, et meil on nüüd minek ja, et hakkame sättima.
Kuna valud olid ebaregulaarsed, siis ma ei kiirustanud ja saatsin mehe veel poodi banaani ja muid värskeid asju ostma. Aga selle aja jooksul, mis ta ära oli, tulid valud juba iga kahe minuti tagant ja ma mõtlesin, et kui ta kohe tagasi ei jõua, siis sünnitan siiasamma diivani ette.
Õnneks nii ikka ei läinud ja mehe töökaaslane viis meid 12 paiku haiglasse.
Juba kodus ja ka haiglasse sõidu ajal, venisid valude vahed jälle pikemaks ja ma mõtlesin, et kui meid nüüd järjekordselt koju tagasi saadetakse, siis on ikka küll päris piinlik. Mitu korda ma pean sina lolli mängima minema, enne kui titega koju saab tulla? Kõige pikem vahe oli 11 minti.
Aga siis kuskil poolel teel tulid valud õnneks iga 4 minuti tagant ja ma hingasin juba kergendatult, et ehk ikka saab seekord asjaga maha.

Haiglasse jõudes pandi meid KTG ruumi ootama. Ma ei tea kui kaua me seal passisime, aga see tundus küll igavikuna. Tõenäoliselt mingi 30 minti.
Kui mind õpuks KTG alla aheldati, olid valud juba päris korralikud, aga aparaat ei näidanud eriti midagi. Ma mõtlesin hirmuga, et oh issand, asi peab veel poole hullemaks minema. Sest maximaalne näit oli 65, aga 100 oleks vaja olnud. 45 oli kõige tavalisem mis valu hetkel ette lõi, ja siis langes jälle… Valud tulid 3-4 minuti tagant ja kestsid üle minuti.
Avatust oli sõrmeotsaga ainult. See katsumine oli põrgupiin. Emakakael oli väga taga ja mul oli selline tunne, et ta surub end mulle küünarnukini sisse. Nagu mingi lehma seemendamine või midagi.
Sain valu leevendamiseks paratsetamoli küünla, mille pidin pistma sinna kus päike ei paista, aga see ei teinud mitte midagi muud, kui ajas vetsu.

Ma tundsin end ikka väga räbalalt, sest valud olid juba päris korralikud. Kuidas küll on võimalik, et avatus on pmt null? Avatud oli ainult limakorgi ära tulemise jagu. Ma mõtlesin, et kuidas ma küll nii pussy saan olla?

Kell 15.00 paiku läksin dušši alla ja istusin seal 17’ni. Vahepeal juba tukkusin dušši all toolil istudes. Kurnatus tuli vaikselt peale ja oleks tahtnud magada. Valud olid tugevad. Vahepeal tundsin midagi presside laadset. Selline tunne oli, et tahan punnitada.
Peale dušši alt välja ronimist läksin kohe uuesti KTG alla. 17-20 oli kõige hullem valu üldse, väljakannatamatu. Ma lihtsalt uuuu’tasin nii kõvasti, et ilmselt oli seda üle haigla kuulda. Valu oli kohutav, aga KTG näitas endiselt 45! See ei ole normaalne! Ma teadsin, et midagi on valesti, sest selline valu ei saa mitt kuidagi olla nii väikse näiduga. Arstid vaatasid mind kohati nagu mingit sitaratast, et mida sa ulud, endal pole asi veel poole pealgi ju. Ma tundsin end ka ühe paraja sitarattana, sest kuidas ma saani nii nõrk olla? Ma pidasin end ikka bad ass mutiks, aga…
Juba 20 valu ajas mind karjuma. Enne kui 20 ette lõi, ei tundnudki ma seda ja nüüd tundus see põrgupiinana.
Avatus oli endiselt sama. Ja õlevaatus endiselt sama valulik. Ma lihtsalt ronisin mööda seda lauda üles nagu ämblik. Ja arst muudkui surus ja surus, kuigi palusin lõpetada, et saaksin proovida uuesti lõdvestuda ja mitte talle kannaga näkku tõmmata. ”Lõdvestu, rahu, lõdvestu” seal kõrval ütlemine ei teinud asja ju sugugi paremaks.
Kell 18 paiku sain nospa süsti ja enne seda olin saanud veel ühe paratsetamoli küünla. Mitte miski ei aidanud valu vastu ja kõik muutus ainult tugevamaks ja vahed väiksemaks.
Valude vahed olid juba 1-3 ja kestsid peaaegu 2 minutit. 10 palli süsteemis 25.

Mingiaeg küsisin endale suure sideme alla, et ei peaks pissitilkasid kinni hoidma. Iga 10 minuti tagant vetsu minemine oli hullumeelne ja seda pissihäda tunnet nagu ei läinudki ära. Kinni hoidmine tegi valu ainult hullemaks ja ma ei saanud lõdvestuda. Aga peale seda, kui side alla sai, sain valu ajal end täiesti lõdvaks lasta ja kogu täiega valust üle hingata. Enam ei röökinud nagu siga aia vahel, vaid hingasin sügavalt nina kaudu sisse, ja suu kaudu välja. Ning kui see hingamine meeltesegaduses paigast läks, tuletas mees seda kohe kenasti meelde. Vahepeal ajas küll päris tigedaks see ‘hinga, hinga, hinga’ möla seal kõrval ja mõtlesin, et käratan varsti talle, aga hoidsin end tagasi. Ta tahtis ju kõigest head.
Palju aitas ka voodi seljatoe väga kõrgele istuvasse asendisse tõstmine. Nõnda andis isegi see 2 minutit magada. Kõige veidram oligi see, et kaks minutit und tundus nagu kümme.
Püsti seismine oli suht võimatu. Jalad olid all nagu makaronid ja pea käis ringi, mõtlesin, et kukun sinna voodite vahele kummuli ja jäängi sinna. Nii, et pigem istusin.

Umbes 10 minutit enne 21 läksin uuesti KTG alla. Seekord pandi andurid naba kohale, et saaksin istuda nagu palatis (enne pidin küljel lamama). Hernekott ja padjad selja taga, mähe jalgevahel ja mees truult voodi kõrval kätt hoidmas ja valu ajal pöidla ning nimetissõrme vahele vautamas, et mõtteid tuhu valult mujale juhtida. See vajutamine oli väga hea.
KTG näitas ka nüüd korralike numbreid. Enne oli kolm korda hullem valu ainult 45, aga nüüd paljupalju kergem valu korralikult üle 80! Olin nii rõõmus, et lõpuks ometi! Kõige suurem näit oli 140 midagi ja see oli midagi sellist mida ma tundsin 19-20 vahel kui röökisin, et ei suuda enam ja tahan keisrit. Ilmselt oli asi selles, et kõht ei tõmmanud nii korralikult toonusesse, nagu nüüd.
Avatus oli endiselt sama mis haiglasse saabudes. Kuigi katsumine oli juba leebem.
Palatisse naastes hakkasin lihtsalt nutma… Mitte valust, vaid hoopis meeleheitest.

Sain mingi valuvaigistava süsti tagumikku, mis pidi siis suuremad valud ära võtma, et ehk saan magada ja hommikul siis vaatame mis edasi saab. Aga see süst eriti ei aidanud. Istusin voodis ikka samamoodi ja valude vahepeal üritasin magada. Kui paari valu mõõtsin siis imestasin isegi, et vahe oli 2 minutit, aga tundus hetkeks nagu 10.
Kell 22.20 paiku oksendasin ma suure kaarega kõik kohad täis. Pidin uuesti dušši alla minema. Kui sealt välja tulin, läksin uuesti KTG alla. Näidud olid samad. Avatus endiselt sama.

Siis tuli arst ja tahtis ka katsuda, mis olukord on. Ka tema veendus selles, et kõik on endiselt sama mis haiglasse tulles, ent valud on miljon korda hullemad. Ta pakkus välja keisri, sest nii pikk valutamine ja null edasiminekut, ei ole normaalne. Küsis minu nõusolekut. Raske südamega nõustusin, sest sain isegi aru, et midagi on valesti, sest nii pikk ja hull valutamine null tulemusega…? Kuigi ma oleksin vast suutnud veel pool tundi-tunni vastu pidada, siis mõtlesin, et aitab. Ja õigesti tegin, sest õige pea läksid valud veel hullemaks ja vahed lühemaks. Nüüd tuli tagasi juba tunne mis oli 19-20 vahel. See meeletu valu. Ma lihtsalt mõtlesin endamisi, et ‘ma suudan!’ ja see andiski mulle ka jõudu juurde nagu…
Pidin kirjutama alla miljonile paberile ja vastama miljonile küsimusele. Ma ei tea isegi kuhu ma lõpuks alla kirjutasin. Võib-olla nõustusingi sellega, et lõigatakse mul kolmas neer välja või tehakse maovähendus opp ka kohe ühe raksuga ära (mitte, et ma seda plaaniksin vms!).

Ma tahtsin nutta. Ma ei saa ise hakkama. Nagu… mis mõttes. Ma tundsin, et vean oma meest alt. Ta ei näe oma lapse sündi, ta ei saa nabanööri läbi lõigata ja mingi võõras saab teda kõige esimesena hoida. Ta ei saa isegi samas ruumis olla! Mina ei näe oma last ilmselt tunde peale tema sündi… Terve mu imeilus plaan läks vastu taevast. Ma lihtsalt olin nii pettunud.

23 paiku hakati mind siis opiks ette valmistama. Hakati kanüüli panema. Kuna mu valude vahed olid heal juhul minut ja kestsid kaks, siis oli see päris keeruline. Selle ajaga kui see õpilane mind alles puhastas ja kohta otsis, jõudsin mina juba mitu valuhoogu saada. Lõpuks võttis ämmaemand ise asa üle. Esimene kanüül murdus ära ja verd lendas kahte lehte. Hetkel ilutseb seal suur sinikas. Teise katsega läks õnneks. Mõlemad korrad olid jube kibedad.
Siis tuli aeg panna kateeter. Ma juba teadsin, et sealt ei saa midagi head tulla ja küsisin, et kas seda ei saaks teha siis kui ma juba narkosis olen. Loomulikult ei saa. Ja loomulikult tahtis õpilane ise seda teha. Ma ei tea miks ma seda õpilast üldse kukele ei saatnud ja lasin endaga seal katseid teha nagu mingi laborirotiga. Mul oli niigi hull olla ju.
See paigaldamine oli väga ebameeldiv ja valus. Ilmselt sellepärast, et õpilane pani kateetrit alles teist korda! Ma enne dušši all olles kuulsin kuidas nad rääkisid sellest, et ta on ainult korra seda teinud ja tahaks veel proovida. Ma hirmuga mõtlesin, et loodetavasti ei saa see olema mina! Mulle tundus, et ta ei saanud selle paigaldusega õieti hakkamagi, sest see ei tohiks kipitada ja valutada, aga seda ta ometi tegi. Seda ei tohiks tundagi olla.
Peale kateetri paigaldamist läks asi väga hulluks. Mu käed ja jalad tõmbusid valust krampi ja ma ei suutnud end liigutada. Terve see aeg oligi ainult üks suur tuhu.
Siis pandi kanüülist tilk jooksma, et mulle vedelikku anda vms. Ootasime operatsiooni rühma. See aeg tundus lõputu igavikuna. Ma muudkui küsisin, et kaua veel, ma ei suuda enam. See oli sõnuseletamatu. Hetkelgi tuleb nutt kurku kui mõtlen sellele. Ma ei sooviks sellist piina isegi mitte oma vihavaenlasele.

Ma pidin voodist üles tõusma ja ise üle toa raamini kõndima. Ning siis raamile ronima. Mees ja arstid muidugi aitasid ja toetasid, aga mina pidin enda jalgadel ikka seisma ja ronima.
Kui lõpuks opisaali sain, siis pidin uuesti ronima, sest teise voodisse oli vaja saada. Ja enne kui narkosi sain läks ka ikka igavik aega. Puhastati kõhtu ja sätiti miljonit asja, et laps võimalikult vähe narkoosi saaks.
Mäletan kuidas ma seal saalis külmast vappusin. Küsisin koguaeg kaua veel ja kaua veel. Ma lihtsalt ei suutnud enam. Mäletan kuidas see puhastusvahend mu jalgevahel hullult kipitas ja tulitas. Mul oli nii paganama külm… Kuulsin kuidas keegi kommenteeris mu karvu… (nad sheivisid mind veidike ja nüüd on mul kõik katki sealt).
Kui lõpuks mulle lina peale tõmmati ja mask näole sai, magasin ma mingi nelja tõmbega.

Äratamine oli kohutav. Korra tundus nagu ma oleksin liiga vara ärkama hakanud või midagi. Tundsin kuidas mind lõigatakse/õmmeldakse(?). Ja siis vajusin uuesti nagu unne… Uuesti ärgates kuulsin läbi une enda nime hüüdmist ja midagi lapsest, aga aru ei saanud. Öeldi, et plika sündis ja kas ma teadsin seda, vastasin, et jah. Mind retsiti ikka mõnuga. Ma mäletan kuidas igatepidi kisti ja tiriti ja, et väga valus oli. Tundsin jälle seda kateetrit. Ma ainult karjusin.

Lõpuks ärkasin kuskil palatis ja tundsin, et suu on nii kuiv ja liigutada ei saa, sest kohe lööb hullud valud sisse. Üritasin kedagi hüüda. Õnneks üks õde kuulis mind ja tõi mulle klaasikese vett. Palju ei tohtinud aga juua. Küsisin veel lapse kohta, et kas kõik on korras. Sain vastuse, et jah on küll… Jäin peale seda kohe uuesti magama.
Siis ärkasin jälle üles ja tahtsin külge keerata, sest vasak, kus ma lamasin, oli juba surnud. Aga päris rets valus oli ja väga ei julgenud ka siputada. Ega seda jõudugi ei olnud. Aga kuidagi ikkagi sain vist selili end. Alguses ei saanud jalgu sirgeks, sest kõhust kiskus nagu vms… Aga iga järgmine kord kui jälle üles ärkasin, oli juba parem. Sain midagi rohkem liigutada. Iga tunniga on parem olla. Kokku ärkasin mingi 3-4 korda. Iga kord tahtsin meeletult enda asendit muuta, aga haav ja kateeter tegid põrguvalu.

Hommikul 7 paiku lasti lõpuks laps ja mees minu juurde. Laps kohe tissi otsa. Aga ega ta sealt midagi ei saanud, ainult nämmutas, aga tõmbas nii ilusti. Tõmbas paar korda, siis jälle jäi nagu tukkuma. Aga kõik arstid kiitsid, et nii hea imeja. Jumal tänatud! Ainult, et käsi tahtis koguaeg ette toppida ja nii kui nibu kadus, siis olid sõrmed suus ja käis üks kõva tuuts-tuuts. Nibu ta õieti suhu ei saanudki vist, sest pärast avastasin ma selle alt sinika. Mina olin ju veel nii koomas, et ei suutnud talle õigesti midagi suhu toppida ja arstid panid selle asja ka ainult korra paika ja siis jätsid meid üksi. Aga karta on, et ta lasi ju lahti ja siis võttis jälle uuesti, aga ei saanud õiget kohta kätte enam.
Esimese asjana nägin ta nina ja silma all olevat kassikriimustuse moodi kriipsu. Ma ei osanud kuidagi reageerida, olin liiga uimane veel. Aga mees ja arst seletasid mulle kohe mis värk sellega oli. Et emakas oli liiga õhuke olnud juba ja lootevett vähe ees vms… Kuulsin midagi ka emaka plahvatamisest, et kui on liiga kaua, liiga hullud valud või midagi (?) Ma ei saanud jälle aru, sest olin liiga uimane. Aga sõnad ‘emaka plahvatamine’ on piisavalt hirmutav.
Teine asi mis ma märkasin oli see, et ta on karvane! Tal ei ole need lootekarvakesed, mis emaüsas sooja hoidma peaksid, veel ära tulnud ja nüüd on ta mul nagu kassipoeg. Üle kere väiksed karvakesed ja kõrvade otstes on väiksed tutikesed, nagu ilvesekene. :D
Kolmas asi oli aga see, et tal pole seda pealõge eriti. Paljudel tittedel on see nii suur ja hirmuäratav, aga temal on see ainult sõrme all natukene tunda. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette kuidas tal pool pealage on pehme ja tuksub südame taktis. Kui keegi mäletab, siis kunagi kirjutasin ka sellest, et seda ma veidike kardan. :D
Arst olevat mulle seletanud ka miks avatust ei tulnud, aga tol hetkel ma veel eriti ei saanud aru ja hiljem ei mäletanud midagi. Terve see esimene päev on udune ja ma ei saa aru mida ma tegin. Ma ei maganud silmatäidki. Ja ma ei suuda uskuda, et ma kirjutasin sünnilugu, saatsin kõigile sms’e sünni kohta, rääkisin inimestega (aga kellega ja mida?) juttu, ning updatisin facebooki.

Aga põhimõtteliselt siis läks opiks sellepärast, et lapsel oli pea kuklas, aga oleks pidanud olema rinnal. Ta ei laskunud õigesse kohta, et emakakaelale suruda ja avatust tekitada.
Sündides oli ta olnud nii kõvasti seal kinni, et tal oli lausa vorp otsa ees mu emaka pressimisest.

Öösel oli ta saanud seda pudelisolki, ja ma juba kartsin, et äkki nüüd rikkus see kuidagi ära imemisvõtte vms. Aga õnneks tundub, et ei. Kaks korda oli toitu tagasi heitnud ka…
Mees oli lapsega pmt terve öö üleval olnud, sest laps nuttis iga natukese aja tagant ja toppis sõrmi suhu. Näljane oli järelikult. Ta magas terve selle esimese päeva nagu nott mu kõrval ja ei tõusnud kordagi, et tissitada. Alles pärastlõunal tuli keegi ja hakkasime seda tissitamise värki vaatama.
Perepalatisse sain mingi 8.00-8.30 paiku ja siis mingiaeg (9.00 paiku?) võeti õnneks see kohutav kateeter ka ära. Siis oli kohe paljupalju parem olla ja sain liigutada lõpuks. Enne seda vahetasime mehega mähkmeid, siis tõusin püsti ja oi kui jube kibe-valus see kateetri koht oli! See kohe kindlasti ei saanud olla õigesti paigaldatud. Selline valu ei ole normaalne. Mul on enne ka kateeter olnud, ja pole sellist asja tundnud kunagi!
Tänasin lihtsalt jumalat, et see õudukas nüüd läbi oli ja olen nüüd oma mehe ja lapsega.

See lõpp oli ikka väga kohutav ja siiani tuleb nutt kurku kui sellele mõtlen. Aga ma teeks seda valutamise osa kasvõi hommepäev uuesti läbi, kui ma teaksin, et asi ei lõppeks keisriga. Keiser oli kõige hullem sünnituse viis minu jaoks. Kui laps oleks õigesti laskunud, siis oleks ta mul kindlasti juba 20.00’ks käes olnud, sest sel hetkel olid valud sellised, et kestsid kauem, kui vahe oli.

Lõpuks ta siis sündis 9.oktoober 00.08, kaalus 3430 grammi ja oli 50 cm pikk. Rinnaümbermõõt oli 36, peaümbermõõt 35. Hindeks 9-9. Sünnituse pikkuseks läks kirja 11 tundi ja 10 minutit. Opp lõppes kell 01.10. Esimestest valudest sünnini läks aega veidike üle 19 tunni.

Minu emotsioonid peale keisrit on aga väga segased. Ma olen meeletult pettunud ja tahaks nutta, kui mõtlen, et jäin oma imelisest kogemusest justkui ilma. Kuigi praegu kägiseb mu kõrval see väike ilmaime ja iga päevaga armastus tema vastu kasvab, siis esimesed kaks päeva oli mul tunne nagu hoiaksin kellegi teise last. See käis lihtsalt liiga järsult. Ühel hetkel oli mul suur kõht, suured valud, siis ma magasin ja siis lükati mulle see imearmas pamp sülle, ning sooviti õnne emaks saamise puhul. Aga laps ei tundunud oma. See oli nii rõve tunne. Ma vaatasin teda ja ei tundnud kohe seda sidet. See ei olnud üldse see mida ma ette kujutasin. Minu kujutluses lõppes sünnitus vannis, laps esimese asjana minu rinnal, ma näen teda kohe, ma näen oma mehe emotsioone, ma näen kuidas ta lõikab nabanööri läbi, ma saan kohe oma lapsega seda sidet aretama hakata… No saate aru küll. See kõik mis olema oleks pidanud. Ma olen kindel, et siis oleks emotsioonid olnud ka teised. Aga hetkel… ma olen lihtsalt pettunud. Aga ma pean sellest pettumusest lahti laskma ja leppima, sest ega see põdemine ju midagi ei muuda ja põhiline on see, et mu laps on terve ja tubli. Meiega on kõik korras, või saab korda. Me oleksime mõlemad võinud ju selle sünnituse käigus surra.

Ma ei mäletanud enam, et see kõik nii valus oli. Ma teadsin, et see lõpp oli eriti õudne, aga ma ei mäleta enam seda valu. Ma lihtsalt tean, et oli õudne ja oli valus… Lugesin enda facebooki postitatud asju ja mõtlesin, et see ei olnud ju nii hull? Ja üleüldse, ma olen nii rõõmus, et ma seda facebooki ja blogi asja ikka tegin ja updatisin, sest hetkel ei mäletanud ma enam pooli detaile ja kõik on väga segases järjekorras. Lugesin ja mõtlesin koguaeg ‘oli ka nii või?!’… Ma ei mäletanud juba järgmisel hommikulgi detaile. Näiteks millal mis valu, mis tegevus, mis aparaat… Siit ka õppetund. Isegi päev peale sünnitust kirjutatud sünnilugu ei ole enam nii täpne.
Hetkel kirjutasin FB ja blogi abiga vahepealsed lüngad ka täis, ning sain korraliku loo. Siit ei tohiks nüüd midagi puudu olla….

Aga loo kokkuvõtteks siis. Ma ei suuda uskuda, et ma sellega hakkama sain. Ma ei suuda uskuda kui tubli ja hea mu mees on. Ma ei suuda uskuda kui suur abi temast oli. Temata ma seda suutnud ei oleks.

Praegu vaatan ma oma ilmaimet, ning mõtlen, et kuidas minusugusest peletisest sai midagi nii imelist välja tulla? Kuidas saab üldse nii olla, et kedagi õnnistatakse millegi sellisega? Ta on hetkel kõigest kaheksa päeva vana ja ta on juba muutnud kõike mu elus. Ma olen tema pärast muretsenud ja ehmatanud, ma olen tema pärast valust mööda seinu roninud, ma olen tema pärast päevade viisi magamata ja tundide viisi üleval olnud, ma olen tema pärast näinud oma mehes külgi mida ma poleks uskunud, et näen. Ta on seda kõike väärt ja veelgi enam. Ma teeks seda kõike iga kell uuesti. See esimene kord, kui mees ta mulle kaissu asetas, ning ta siis oma silmi avas ja mind vaatas… See oli midagi nii erilist.
Ma armastan ta pehmeid, pikki, tumedaid juukseid. Ma armastan ta väikest nöbinina ja ta ilusaid silmi, mis on ehitud pikkade ripsmetega. Ma armastan ta suhkruvatikese lõhnalist nägu, ta väikseid sõrmi ja armsaid varbaid. Ma armastan ta pehmet nahka. Ma armastan ta muigeid ja uudishimulikku pilku. Ma armastan seda mida ta on teinud mu mehega. Ma armastan seda kuidas ta on meie elu muutnud. Ma lihtsalt armastan teda.

10719294_10203243019384740_1938110159_n

10726745_751003928305214_1447280648_n

avatar

10728536_751003051638635_314980055_n

Real life värske emme. Ilma meigita, neli päeva magamata, sassis punupatside ja kottis silmadega. Saage üle. ;)