”Sünnitus on rõve, vastik, tülgastav…” – hmmmm, EI!

Ma täna just mõtlesin jälle oma sünnitustele, sest lugesin ühe naise blogi, kelle esimese lapse sünd oli väga sarnane minu Annemaia sünniga – erakorraline keiser, lapse kukalseisu tõttu, sellele eelnevad meeletud tuhud, mis lõpus kestsid lausa 40+ minutit jutti, kõik need emotsioonid jne, ugh. Kuigi ma enam ei mäleta seda valu, tean ma tänase päevani, et see sünnitus oli üks mu elu kõige hullemaid kogemusi. Ma lihtsalt imestan, et ma peale seda veel üldse lapsi julgesin saada… Aga näed, sain. Ja nagu välja tuleb, siis lausa nii edukalt, et tahan neid veelgi juurde (okei, ühte). Segane, ma tean! :D

Millal see alles oli, kui Mallukas oma saates põlgliku näoga sünnitusest rääkis ja ütles, et see on tülgastav, rõve, ebameeldiv, rõve, vastik…misiganes ühesõnaga. Jah, ega see just midagi sellist pole, mida ma iga nädal hobikorras teha tahaks, aga mina isiklikult ei kasutaks (enam?) iial sünnituse kohta sõna ‘tülgastav’. Tundub kuidagi…vale. Ma olen nüüd vist pigem see naine, kes on otsustanud sünnitusele vastu minna positiivse emotsiooniga, ning olla ”avanev lilleõis”, sest kui sa juba end ette kettasse ajad ja mõtled, et see saab olema tülgastav, siis nii ka läheb. Ma ei tea miks ma seda praegu siin rääkima hakkasin, aga see on mul juba ammu mõttes olnud. Ma lihtsalt ei suuda selle ”tülgastav, rõve, vastik” väitega nõustuda!

Mina, kui kolme VÄGA erineva sünnituse läbi teinud naine, ütleks pigem, et väga palju on sünnitaja enda peas kinni… Loomulikult ei saa muuta asju, mis vajavadki meditsiinilist sekkumist – nagu näiteks see kukalseisu tõttu tehtud keiser mul – aga üldjoontes usun ma ikkagi seda (mõne arvates vuu-duu) juttu, et mida mõtled ja kardad, seda saad ja pea iga naine on looduse poolt loodud sünnitama ja saab sellega iseseisvalt hakkama.

Ma ei teagi mis selle postituse point on, aga ma tahtsin lihtsalt endast selle mõtte välja saada. Ja veelkord, ma tungivalt soovitan KÕIGILE rasedatele Ina May Gaskini raamatut ”loomuliku sünnituse teejuht”. SEE MUUTIS MU ELU!

dsc_0059-1

Täiesti rändom, mitte teemaga haakuv pilt – sorri, not sorri. :D

Issand, see sünnituse värk

Oleks igati okei, kui see beebi saabuks kasvõi viie (!!!!) nädala pärast. Saate aru VIIE! Samas võib muidugi minna ka kuni kaheksa nädalat, enne, kui selle titaga näost-näkku kohtume (üle tähtaja ei taheta jälle lasta), aga isegi see kaheksa nädalat tundub praegu juba… nagu järgmisel nädalal.

Üks osa minust on selleks beebiks nii valmis, et ma läheks kasvõi homme hommikul kott kaenlas haiglasse ja saaks sellega ühelepoole, kui vaid beebi ise juba valmis küpsetatud oleks. Ma olen väga põnevil, et kuidas siis sel korral läheb. Kas veed tulevad ise ära (see oleks nii uus ja lahe ju!), kas saan sel korral ilma epiduraali jms jamata hakkama, kas läheb jälle 20h aega jne. See suhkruvatiline beebilõhn, sünnitusjärgne eufooria ja need esimesed päevad, kui alles tutvust teeme… Ma ei suuda ära oodata!

Teine osa minust on aga täiesti…hirmust halvatud, kui mõtlen, et äkki tuleb sellest jälle mingi õudukas. Ma tean täpselt mida ma tahaksin ja mida ma teoorias selle nimel tegema pean, aga ma olen kabuhirmus, kui mõtlen sellele kõigele reaalselt juhtumas. Ma kardan, et ma ei suuda end rahulikuna hoida ja see takistab jälle mu avanemisprotsessi, ning lõpuks olen ma jälle lihtsalt hüsteerias, sest 12h jooksul olen suutnud avaneda 3 sentimeetrit. Kuidas muidu seletada seda, et ilma epiduraalita kulus mul paari sentimeetrise avatuse tekkimiseks mingi 15 tundi põrgupiinu, aga kui epiduraali sutsaka ära sain, mis minu eest mu lihased lõdvestas, sai kahe tunniga neljast sentimeetrist kümme. Ma kardan, et ma ei suuda ise end niimoodi rahuliku ja lõdvana hoida. Epiduraal ei ole paha, aga ma ei tea… ma tahan olla see vägev ürgnaine, kes saab päris ise hakkama.

Ma vist otseselt ei kardagi seda valu, kuigi seda lõpu õudust ikka nagu pelgan, kus valu enam nagu täielikult üle ei lähekski ja ongi vaid ”omfg lihtsalt tapke ming kohe” ja ”millal see ometi lõppeb, ma ei suuda enam” valu. Pigem kardan vist pettumust, kui asjad ei lähe nii nagu minu kontrolli friigist aju tahaks.

Ma tean, et segavateks faktoriteks on:

*tuhude vahede mõõtmisele keskendumine – eelnevatel kordadel olen väga pingsalt üritanud üles märkida tuhude pikkusi ja vahesi, sest arstid on seda koguaeg tahtnud. Sel korral ma tahaks selle asja üldse vahele jätta, kui tunnen, et see mind liigselt segab. Aga kas arstid jälle lasevad?

*lastele ja kodus toimuvale mõtlemine – kui Joelit sünnitama läksime, jäi Annu mu sõbrannaga koju. Ma teadsin, et laps on hoitud ja kõik on hästi, aga põdesin ikkagi veidi sõbranna pärast, et kuidas ta vastu peab ja kuidas saab tema kooli asjadega, kui mu sünnitus nii kaua venib (ta tegi minu pärast koolist poppi ja oleks peaaegu veel ühe päeva pidanud Annuga olema).

*asjadekäigu täpne üles märkimine – ma olen eelnevatel kordadel blogi facebooki lehele märkmeid maha jätnud, et hiljem oleks hea kellaaja järgi vaadata mis millal oli ja siis sünnilugu kirjutada. Sel korral ka kindlasti annan teada kui asjaks läheb, aga ilmselt ei tee ma enam nii täpseid sissekandeid ja üritan minna lasta mõttel, et sünnilugu ei saa nii täpne. Läpakat mul ka niikuinii enam pole, millega haiglas olles juba sünnilugu kirjutama asuda, et kõik oleks võimalikult täpne ja värske.

*arstide sekkumine – ma loen parasjagu sellist raamatut, nagu ”loomuliku sünnituse teejuht” ja olen täiesti vaimustuses. Mõni lugu on seal nii inspireeriv ja täpselt see mida minagi nii väga tahaksin, aga ma tean, et haiglas ma seda ei saa… Ma tean, et kohe, kui haiglasse lähen, topitakse mind KTG alla ja hiljem tõenäoliselt olen samamoodi voodisse aheldatud ja juhtmeid täis, nagu eelnevatel kordadel. Ma ei taha, et mult võetaks mu liikumisvõimalus või raskendatakse seda mingite juhtmete ja voolikutega. Ma saan aru miks seda vaja on, aga ma ei tahaaaa. Ma ei saa arstidele ju ka vastu vaielda, kui nad tulevad ja ütlevad, et marss voodisse selili ja ei liiguta nüüd 30 minutit. Või saan? Ma lugesin Joeli sünnilugu ja see lõpu osa, kus ma kirjeldasin seda kuidas ma voodisse aheldatud olin ja kuidas ma iga liigutusega pidin viite juhet kaasa tõstma… see tekitas minus vastikust. Ma ei taha!

*ahastus, kui asjad ei liigu nii kiiresti nagu ”peaksid”- ma mäletan nii selgelt seda pettumust, kui ma mega valudega haiglasse jõudsin ja olin täiesti kindle, et olen juba vähemalt poolel teel, aga siis arst ütles, et avatus on vaid 1cm. Mitu-mitu tundi hiljem polnud see suht muhvigi kasvanud ja 12h hiljem olin veel poolel teel. See oli täielik deija-vu Annu sünnitusest ja ma olin nii hirmul, et saan jälle erakorralise keisri. See tunne oli ko-hu-tav.

Sel korral hellitan ma lootust, et noh, Annu oli vales asendis ja sellepärast läks asi pekki. Joel tuli lõpuks ”ise”, aga kuna ma olin hirmust kange, takistas see mul normaalset avanemist, aga ÄKKI tegi Joel ikkagi nö ”tee ette” ja see kolmas sünnitus läheb lõpuks kergemini… Kui mõni siin kardab, et ei jõua haiglasse ja sünnitab kodus diivani ette, siis… issand mida kõike ma annaksin, et mul oleks selline lootuski! Ma tõesõna hakkan vist nutma, kui lähen haiglasse, surm silmade ees ja siis selgub, et sünnitus pole veel poolel teelgi. Miks minu keha selle asjaga toime ei tule ometi!

Ma ei teagi tegelikult millal oleks mõistlik haiglasse minna… Tartusse on tunni ajane sõit + veel lisaaeg, kui juhtub halb kellaaeg olema. Kas minna siis kui valud on veel nö ”talutavad”, sest siis on autosõit ka kergemini talutav. Või minna siis kui olen juba valust lolliks minemas, aga siis oleks see sõit ka veel ekstra räme piin…

Vahepeal hakkasin lausa mõtlema, et äkki istungi kodus nii kaua kuni vähegi kannatan ja siis kimame hoopis Põlvasse, sest seal on kõik loomulikuma suhtumisega ja pole selline liinitöö, ma tean, et seal minu soovidega arvestataks, aga… mis siis kui mu kehal ongi midagi viga ja ma ei suudagi ilma epiduraalita sünnitada*, ning Põlvasse minnes saaksin jälle üldnarkoosis keisri, mida ma niiii väga peljanud olen ja iga hinna eest vältida soovin…

*ma reaalselt lugesin, et selline asi ongi võimalik, et see olevat mingi emaka…sündroom.  Äkki ma olen ka ”katki” ja ei suudagi ise hakkama saada…

Aghhh, see ajab mind nii närvi, ausõna. Ma tean, et kui ma end maha ei rahusta, siis lähebki kõik pekki, aga KUIDAS ma endale kinnitan või selgeks teen, et ma saan ja ma suudan… sisemuses jään ikkagi ju endas kahtlema.

Rääkige mulle oma positiivsetest sünnilugudest ja andke mulle ideid, kuidas…agh, ma ei tea.

tumblr_n9qh5bk6ng1tq4of6o1_500

Pläran rasedusest ja beebidest ja kõigest mis meelel mõlgub

Raseda aju on ikka täiega end sisse seadnud, koos rumalate raseda-unenägude ja kogu kupatusega! Aidaa mu mälu muidugi ka, aga ega see polnud ju enne ka teab mis hea, seega neeeh. Muide, see olevat teaduslikult tõestatud, et naine jääbki rasestudes lolliks, sest tal on nii palju muud tähtsat millele nüüd mõtlema peab, seega kõik muu ”rämps” visatakse ajust välja. Mina muidugi vaidleksin selle üle, et mis on rämps ja mis mitte… et kas mu sünnikuupäev on rämps? Sest noh, üleeile ma igatahes ei suutnud ära otsustada, et kas ma olen sündinud 04.03 või 03.04. Ärge küsige kuidas see võimalik on… Ununevad ka telefoninumbrid, pangakaardi paroolid, isikukoodid… Ja no kui ämmaemand rasedakaarti vormistades esitas mulle umbes 300 küsimust, stiilis kas, millal ja miks on mul mingid operatsioonid olnud (see nimekiri on ikka piiiiiiiik), mis kuupäevade ja kellaaegadel on mu lapsed sündinud, kui palju nad kaalusid ja kui pikad nad olid, mitu korda ja mis aastatel-kuudel ma rase olen olnud (samuti pikk nimekiri) jne, siis pidin ma küll südari saama ja ämmakas vaatas mind ka sellise näoga, et no nahhui sa üldse siia ronid, kui sa ei mäleta mis mõõdus pägalikke sa endast välja pressinud oled…

Kuna ma olen juba oma seitse korda rase olnud, siis võiks nagu eeldada, et mul on korralik rasedariiete kogu tekkinud, aga no sellega on nüüd küll selline lugu, et ma palvetan iga õhtu enne magama minekut kõige võimsamate poole, et selle kuuga saaksid külmad läbi, sest vastasel juhul ei tõsta mina oma jalga enne toast välja, kui kannatab sinna ilma jopeta minna. Variant kaks on see, et ma rotin oma mehe jope ära ja näen järgmised jumal-teab-mitu kuud välja nagu eksinud eskomo, sest minu mantel on ametlikult mulle kõhust liiga kitsas ja ma saan selle selga vaid nii, et imen kogu oma sisikonna pannkoogiks kokku ja mees toore jõuga tõmbab luku kinni. Kõndides läheb mantel koguaeg üles ja tekitab rindade alla suure voldi. Mees naeris täna, et sinna volti võiks telefoni ja rahakotigi hoiule panna… Poeni saan igatahes kuidagi niimoodi kõnnitud, aga nii kui uksest sisse saan, pean luku lahti tegema, sest muidu kukuks mul küll emakas püksisäärde…

Ahjaaa, unenäod… Toredad asjad. Või noh, olete te kunagi nokaga kassipoega imetada üritanud? Mina igatahes ühes unenäos olen kunagi proovinud… Üleeile nägin unes, et sünnitasin juba ära. Ise veel mõtlesin, et mida asja – mul saab alles 12 nädalat täis, et kuidas ma juba normaalse lapse sünnitasin, aga kuna emotsioon ja uni ise oli ka nii reaalne ja armas, siis üleliia ma sellega oma pead ei vaevanud. Mäletan nii hästi kui ülevoolav see tunne oli – hoida kätel oma kolmandat, imelist beebikest… Eriti rõõmus olin selle üle, et sünnitus läks hästi ja kiirelt – olin nii uhke enda üle, et sain täitsa ise hakkama ja palju kiiremini ka, kui eelnevatel kordadel. Ja omg, ma tundisin tema beebilõhnagi! * Ärkasin naeratus suul ja kui ma aru sain, et see oli kõigest uni, tahtsin ausõna nutma puhkeda. Ma olin niiii pettunud, et ma pean veel pool aastat ootama, et seda tunnet ka reaalselt uuesti tunda.

*Ma tahaks seda lõhna kuskile purki koguda, et seda siis vahel nuusutamas käia. Ternespiima lõhnaline tita on minu arust maailma kõige meeldivam asi! Omg, mul on vist beebipalavik…

See unenägu meenutas mulle valusalt ka seda, et tegelikult oleksingi ma ju lähinädalatel sünnitamas… Oeh, raske on sellele mõelda, aga ma ei saa sinna midagi parata ka. Klomp tekib ikkagi kurku ja raske on lahti lasta. Kes ta olnud oleks… Kelleks oleks ta saada võinud… Täitsa imelik on praegu vaadata Joelit ja mõelda, et kui Annu oli sama vana, sündiski mul Joel. Ja nüüd oleks pidanud sündima Mannatera. Omamoodi lahe, et kõigi sünnituste vahe oleks siis olnud 1a7k.

Ühesõnaga, see on mul hästi omamoodi rasedus. Hästi emotsionaalne, sümptomid on kohati ikka palju tugevamad kui eelmiste rasedustega, kõht kasvab veeeel kiiremini, kui eelmistel kordadel ja ma ei taha mõeldagi milline ma sünnitama minnes välja näen… Tõenäoliselt pean liikumiseks kraanat kasutama, või midagi… Tõesõna, ma ükspäev kuulasin üle tüki aja jälle doppleriga lapse südamelööke ja peale 10 minutilist otsimist, kui ma olin juba mõelda jõudnud, et miks ma toone ei leia, liikusin poolkogemata veidi kõrgemale ja voilaa, seal nad olidki! Umbes 5 cm nabast allapoole. Teoreetiliselt peaks emakas sellele kõrgusele vist jõudma alles u 20.nädala paiku. Et nagu, mida asja. :D

Ükspäev vaatasin Annu ja Joeli haiglast kojutoomiskomplekte ja ahastasin, et kas nad tõesõna olid kunagi niiiii väiksed? See oleks nagu eile olnud, aga samas nagu ka 10a tagasi… Teate seda tunnet? Nii veider!

Kuidas lõpetada laste saamine, kui sa suudad luua midagi nii armast?

Oeh, ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga me teda siin juba ootame. Annu küsib minult igal õhtul, et kas beebi tuleb siis välja, kui emme kõht läheb sama suureks kui seal riiuli peal oleval kujul? Seletuseks: mul on iga raseduse lõpus tehtud kõhukips ja hetkel seisavad need mul magamistoas, lae all riiulil. Praegu ma mõtlen, et kas tasus ikka talle öelda, et beebi siis tuleb. Kõht on mul selline juba vast 30ndaks nädalaks ja jumaaaal, kes see jaksab siis seda pärimist ära kuulata kõik need ülejäänud 10-12 nädalat. :D

Meenutuseks teile – mina mõnda aega enne Joeli sündi20160528-DSC_0054Ja mina Annuga, 37. rasedusnädalal.

Aeg võiks juba sealmaal olla, et saaks põnni liigutusi tunda ja uhkusega rasedariided selga ajada, ilma mõtlemata, et kas ma näen juba piisavalt rase välja või tundun lihtsalt ülesöönud emisena, kes on end viinerikilesse pakkinud. :D

Keiser vs loomulik sünnitus

Õnneks, või kahjuks on mul kogemusi mõlemaga. Aga ehk ongi hea, sest nüüd oskan ma asju mõlema mätta otsast näha.

KEISER

Minu keiser oli veidikene dramaatilisem, kui ehk tavalisel puhul (erakorraline, üldnarkoosis), sest lapse pea oli valesti (lõug peaks olema rinnal, temal oli pea kuklas) ja ta ei tulnud mitte mingi valemiga õiget kaudu välja.

Sünnitust ma ei kartnud. Ma ei teadnudki veel mida karta. Aga ühes olin ma kindel – mina sünnitan loomulikul teel. Mis keiser? Mina ja keiser? Psõhh, ei iial! Ma isegi ei kaalunud seda võimalust.
Ma mäletan kuidas ma seisin dušširuumi ukse taga ja kuulsin, kuidas praktikant arstile ütles, et ta on vaid korra kateetrit pannud ja loodab, et saab seda veel teha. Võdistasin õlgu ja tänasin jumalat, et see mina olema ei pea, kelle peal ta kätt harjutab. Aga oh sa poiss, kuidas ma eksisin! Täpsemalt võib kogu sellest õudusunenäost lugeda SIIT.

Keiser oli minu jaoks kogu asjale VÄGA ootamatu lõpp ja ma põdesin selle pärast veel tükk aega. Natukene põen ehk siiani. Kõige raskem oli leppida sellega, et ma polnud seal, et näha tema esimest hingetõmmet, kuulda tema esimest nuttu, pakkuda talle tema esimest sööki ja lohutust, mida ta vajas. Laps oli minust 8 tundi eemal, sest ma olin narkoosist veel toibumas ja öösel ei hakanud keegi mulle last tooma. See murdis natuke midagi mu sees ja siiani tuleb klomp kurku, kui mõtlen millest ma ilma jäin.
Kui ma lõpuks lapse enda kätte sain, tundus ta mulle täiesti võõras. Mõistusega sain aru, et minu laps, aga ma ei tundnud absoluutselt mitte midagi. Ja ma tundsin end selle pärast süüdi. Mis ema ma selline olen???
Mäletan kuidas üks tuttav minult umbes kaks nädalat peale sünnitust küsis: ”noh, kuidas on – ei kujuta elu ilma temata ettegi, jah? On selline tunne nagu ta oleks juba igavesti sinuga olnud?” Hmmmmmmm, ei. Ma mäletasin ideaalselt veel elu ilma temata ja suutsin end ka ilma temata veel ette kujutada.
Ma isegi ei tea millal see tõeline tunne lõpuks tuli, aga sinna läks ikka üpris kaua aega. Uuuh, see kõlab nii kohutavalt!

Keisrist taastumine oli ka jubeee. Ma olin kaks nädalat nagu zombi ja selleks, et ma end normaalsemana tundma hakkaksin, läks üle kuu aja. Voodis lamada oli valus, istuda oli valus, seista oli valus, käia oli valus, sirge seljaga olla ei saaud, sest haav kiskus ja valutas. Ma olin nõrk ja kurnatud. Lohhiad kestsid kuskil 6 nädalat, siis oli nädal vahet ja seejärel hakkasid mul PÄEVAD! :D

Kui ma seoses keisriga oma tunnetest avalikult rääkisin, sain alati süüdistavaid kommentaare – mis vahet seal on kust kaudu laps välja tuli? Jah, tõesti polegi vahet, aga vahe tuleb sealt, mis juhtub peale keisrit.
Kuigi jah, ma tunnistan, et olen keisrit halastamatult kõige eest materdanud. Ehk sellepärast, et ma vajasin midagi, mille kaela ajada see, et mu lapse esimesed 6 elukuud olid põrgu ja ka edaspidi pole tema elu kerge olnud. Aga noh, see on kahjuks midagi, mille puhul ma mitte kunagi tõde teada ei saa. Aga üks on kindel – kui ei eksisteeriks keisri võimalust, ei eksisteeriks enam ka meid.

_DSC3574

LOOMULIK SÜNNITUS

Teist last sünnitama minnes olin veidike ärevil, sest polnud kindel kas olen suuteline ise sünnitama. Sünnitust ennast ma jällegi ei kartnud. Ma olin täiesti kindel, et see ei saa olla hullem, kui eelmisel korral ja kindlasti on kõik hoopis teisiti, kui esimesel korral, sest nüüd on ju laps ometigi õiges asendis (vähemalt seda ma lootsin ja tahtsin uskuda). Olin kindel, et esimesel korral oli kõik nii kohutav vaid sellepärast, et laps oli vales asendis.
Ja oligi mingil määral lihtsam. Polnud nii valus (vähemalt mitte nii pikalt), kuigi enne epiduraali saamist ma mõtlesin, et ma ei taha enam, ma ei suuda enam ja põrgusse kõik. Ma olin juba 16 tundi pöörastes valudes olnud ja avatust oli vaid mõne näpu jagu. Teised juba saavad selle aja peale asjaga ühelepoole, aga mina pole veel poolel teelgi! Tõstsin käed üles ja andsin raske südamega alla, ning lasin epiduraali panna. Ma sain mingi puldikese pihku, et nii kui tunned, et hakkab jälle valus, vajuta nuppu ja saad uue laksu valuvaigistit peale. Ma kasutasin seda nii ära, et pärast olid mul pool ööd veel jalad alt ära. Iga 15 minuti tagant hakkasin uuesti valu tundma ja lasin uue doosi teele (tihemini polekski saanud). Epiduraal oli issanda õnnistus! Peale epiduraali mõjuma hakkamist oli laps pooleteise tunniga rinnal. Saate aru – kolme sentimeetri pärast piinlesin 16 tundi! Ja ülejäänud 7 tuli kahe tunniga, tänu epiduraalile. Olin endas pettunud, et ei saanud täiesti loomulikul teel hakkama, aga ma teadsin, et tol hetkel polnud mul enam valikut. Loe täpsemalt mu teisest sünnitusest SIIT!

Ma mäletan kuidas ma presside ajal mõtlesin, et täiesti uskumatu, et ma seda praegu teen. Kui poiss välja vupsas, hakkas ämmakas teda natukene lapiga nühkima. Ta ei nutnud. Ja koheselt täitus mu süda hirmuga – miks ta ei nuta? Küünitasin kohe lapse poole ja küsisin mis viga on, miks ta ei nuta? Ämmakas sõnas vist midagi sellist, et anna talle nüüd hetkeke ja kohe peale seda kuulsin ka tema esimest nuttu, ning sain oma rinnale sooja, lägase tombu. Ta oli nii tibatilluke – mu väike konnapoeg! Ja nii ilusa nahaga! Polnud üldse krimpsus, sinine/punane, paistes. Ilus, roosa ja rõõsa laps oli. Ma mäletan kuidas ma teda muudkui uuesti ja uuesti tänasin, et ta otsustas ikka ise tulla ja ma sain ise sünnitada. Ma mäletan kuidas ta kohe rinda otsima hakkas ja pead tõstes otsis midagi, millest kinni hakata. Ma mäletan kuidas teda seal samas sünnituslaual rinnale üritasin saada, sest mu kokku õmblemine võttis terve igaviku aega, aga laps oli vana nälg ise. Ma mäletan kuidas ta seal sünnituslaual mu peale KAKS korda pissis. :D Ma mäletan kuidas sünnitusel abiks olnud õde mu last vaatas ja rõõmsalt teatas, et mu pojal on põselohud! Mäletan kuidas ta tänu ternespiimale lõhnas nagu suhkruvatt…
See kõik oli nagu filmis – armastus esimesest silmapilgust ja kohene side. See kogemus justkui ravis mind natukene tollest keisri traumast. Kuigi ma ei saa iial tagasi Annemaia esimesi hetki, on mul vähemalt Joeli omad.

Ka loomulikul teel sünnitamisest paranemine oli pikk ja valulik protsess, aga siiski TOHUTULT kergem, kui kui keisrist taastumine.
Mul oli lahkliharebend (+ moka peal rebend ja veidi rebenes ka üles poole), ning emakakael oli ribadeks (ka ilmselt tänu epiduraalile, sest ma ei tundnud presside ajal oma piire). Esimesel kolmel-neljal päeval oli otse istumine võimatu. Istusin poole kanni peal ja enamus ajast lihtsalt lamasin. Ma kartsin pissid ja nr2 tegemisest rääkimata. Ma olin külma higiga kaetud, kui vetsu külastama pidin. Mõtle ise, kui sul on kaks auku üheks kärisenud, eksole…
Koju sõita oli ka väga tore (65km). Sättisin dressipluusi tagumiku alla sõõrikuks.
Kokku oli valus vist nädal, või kaks? Peale seda lihtsalt ebamugav. Ämmakas õmbles mind vist väga tugevalt kokku, sest kui ma seisin, siis oli koguaeg selline surve ja kiskumise tunne seal all.
Aga muidu olin vähemalt normaalse inimese moodi, mitte zombi, kes ei jaga maast, ega ilmast. Lihtsalt käisin jalad harkis ja ohkisin iga kord, kui istuma või tõusma pidin. Praeguseks (pea neli kuud hiljem) on see kõik vaid hägune mälestus ja kõik on ideaalselt paranenud – nagu ma polekski neli kuud tagasi endast arbuusi välja pressinud (lahklihal on tegelikult ikkagi armi tunda veel, aga ega see vast enam kuhugile kaogi).
Lohhiad olid kuskil 6 nädalat, millele järgnesid kohe päevad – täpselt samamoodi, nagu esimesel korral.

Kokkuvõttes võin öelda, et valus on see kõik niikuinii, aga selle vahega, et keisri puhul valutab kõht, loomuliku sünnituse puhul jalgevahe.

Sünnitus ja oma lapsega kohtumine on midagi nii erakordset, et seda pole võimalik sõnadesse panna, ega seletada inimesele, kes seda kogenud pole. Ja fakt on see, et mitte ükski sünnitus, laps ega naine pole samasugune, seega pole mõtet end võrrelda naabri Maali, oma ema, või õega. Ka sama naise sünnitused on kõik erinevad. Aga sellegipoolest, KUI ma kunagi, kümne aasta pärast, veel lapsi otsustan saada, siis kardan ma seda kolmandat korda vist rohkem, kui sügavat vett, kõrgusi, ämblikke, pimedust ja väikseid ruume kõike kokku, sest ma juba tean, et see saab sittakanti valus olema ja on väga vähe tõenäoline, et ma kolmandal korral kiiremini hakkama saan, kui esimesel kahel korral.
Oma unistustes ma muidugi loodan, et KUI see kolmas kord kunagi tulebki, siis on sel kolmandal Kirsil juba tee selge, ning ta kompenseerib oma õe ja venna tekitatud kahjud kiire(ma) ja kerge(ma) sünniga.*
Ma ei tea kas need väikesed Kirsid on mul tõesti nii kuradima kangekaelsed, et peavad mu enne täiesti hulluks ajama ja mind pea 20 tundi piinama, enne kui suvatsevad oma ninad välja pista, või olen mina hädapätakas, kes eriti valu ei talu, aga see on ikka metsik millist valu ma üle elanud olen ja millega hakkama olen saanud. Võtan enda ees mütsi maha!

*OH JUMMEL EI, see EI tähenda, et ma planeeriks siin juba vaimusilmas kolmandat last. Enne peaksin ma praegusest traumast üle saama, kuskilt üles leidma oma titeisu ja miljonivõidu kinni panema (või hea töö otsa komistama), sest ainult sellepärast, et beebid nii armsad on, neid kahjuks saada ei saa. Keegi peab nad suureks ka kasvatama.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kõhubeebi on kasvaja? Ehk ämmaemanda visiit

Käisin täna jälle ämmaka juures kontrollis.
Põdesin küll natukene rohkem, kui tavaliselt, sest Annemaia jäi esimest korda täitsa ”võõra” inimesega (st kumbagi meist mehega ei olnud kodus). Loomulikult läks kõik imehästi ja ta isegi ei jonninud. Kui välja arvata see, et enne magama minekut olevat ta tahtnud pool elamist voodisse kaasa võtta. :D
Läksin kodust välja enne 9’t hommikul, jättes Annu oma hommikuputru lõpetama. Koduuksest astusin sisse alles umbes pool kaks päeval…

Arsti juurde minnes põdesin natukene ka sellepärast, et ehk on tõesti laps end ümber pööranud. Hommikul ärgates olin selles tegelikult juba üsna veendunud, sest terve öö rahmeldas ta alakõhus ja no see on teadupärast märgiks, et laps on tuharseisus. Aga kus sa sellega! See tubli sindrinahk on TÄPSELT SAMAS poosis, nagu alati. Aga ometigi pole kõik sama. Ta on ikka tunduvalt allpool (emakapõhja kõrgus ei olnud ka sentimeetritki kasvanud)… Et ei teagi kas ta on nüüd siis alla vajunud, või lihtsalt ennast väga kössi tõmmanud… Aga selle tutiluu valu peale võiks küll öelda, et see pea peab ikka kuskil sügavustes olema, sest no selline piin on käia. Nagu iga sammu järel saaks jalgevahele välgunoolest tabamuse. :D
Ämmakas tõdes ka seda, et ta üldse ei imesta, et ma draakoniks muutumas olen – laps lösutab täpselt mao peal ja surub mulle koguaeg hapet kurku.

Muidu on kõik tibens-tobens ja isegi vererõhk, mis viimasel kahel korral on veidi selline halvakene olnud, oli nüüd ilus. Arst kinnitas ka mu kahtlusi tursete osas, aga ei midagi hullu. Nagu juba mainisin, siis EPK polnud kasvanud, aga kõhuümbermõõt hüppas 114’st 117’le. Kaalutõusuga olen ma aga eriti rahul – kahe nädalaga vaid 800g!

Rauanäit oli natuke langenud ja selle peale üritas ämmakas nalja teha, et ega siin midagi imestada ole – see väike kasvaja sööb kõik hea ja parema mu eest ära. :D

Sel korral pidin pukki ka ronima (külvi proov) ja KTG’s külitamas käima. Proovide võtmine on ikka ebamugav ja rõve asi küll. Ma arvan, et eks see ole sellest ka, et ma ise seal krampis olin, aga no siiani on veel valus ja rõve olla, kuigi ta nagu ei teinudki midagi erilist ja kogu asi võttis aega heal juhul 20 sekundit…
Selleks pukki ronimiseks valmistumine oli muidugi ooper omaette… Raseerimine võttis mul vist kolm õhtut aega. Hea, et ma mitu päeva varem alustasin. :D

Küsisin ka selle kohta, et kust ta välja luges, et mul on kitsas vaagen? Mina kuulsin seda väidet igatahes esimest korda. Nüüd ei suutnud ta seda enam kuskilt leida… Vabandas end välja, et ilmselt ütles/mõtles ‘funktsionaalselt kitsas vaagen’, ehk, et mu vaagen oli just Annu jaoks tol hetkel liiga kitsas, arvestades seda millises asendis ta sündima kavatses hakata. No nii valesti, kui valesti. Esiteks nina püsti, sirutusseisus ja teiseks veel nägu ees, või kuidas seda öeldaksegi. Tal oleks pidanud olema pea rinnal (temal oli kuklas) ja näoga minu selgroo poole (tema oli seljaga minu selgroo poole). See kõik kokku lihtsalt ei klappinud, mõõtmed läksid liiga suureks, et läbi mahtuda ja ta ei saanud ise sündida… Ja sellepärast arst lapsele ka näkku lõikas. Annul on siiani sellest arm ninal…
Igatahes, see andis mulle jälle natukene lootust, et ehk tõesti on mul sel korral võimalus ise sünnitada. Kuigi proovin end ka halvemaks variandiks ette valmistada. Eks ole näha, mis mulle paari nädala pärast seal ultrahelis öeldakse. Kui juba siis saab selgeks, et ma ei saa sünnitada, siis on mul vähemalt aega sellega harjuda ja leppida. Mitte nagu Annuga, et parampapa-kabuum-pabahh.

KTG’s oli ka kõik hästi. Sain pool tundi voodis külitada ja netis istuda. Valveämmakas veel naeris, et nautigu ma siis hoolega, sest pooleteisese kõrvalt seda nalja ju eriti tihti ette ei tule. :D
Tita südamelöögid olid normis ja poole tunni jooksul oli mul kõigest üks imepisike kokkutõmme, mida arst vist isegi kokkutõmbeks ei lugenud. Aga ma ise nagu tajusin ära, et midagi toimus. Ja see oli veel valusat sorti ka. Ei tea kas see ”kokkutõmme” oli tingitud lapse mürgeldamisest, minu halvast asendist, või millest…

Kui valveämmakas kuulis, et ma tahan Tartus sünnitada, vajus ta kuidagi näost ära ja (mulle tundus), et ta üritas mind kuidagi ümber veenda ja mind ikka Põlva haiglasse meelitada. Ta tegi isegi ettepaneku, et ma räägiksin valves oleva arstiga oma plaanidest ja eelmisest kogemusest.
Kuna mul oli tohhujaaa aega surnuks lüüa, et sõbranje saaks Annemaia lõunaunne panekut ka ”harjutada”, siis olin nõus ja nõnda me jutustasimegi üsna pikalt.
Ka arst üritas mind kuidagi…survestada või veenda, et ma ikka Põlvas sünnitaksin, aga mina jään endale kindlaks. Kui saan ise proovida, siis lähen Tartusse. Ma ei taha mitte mingisugust riskigi, et pean erakorralise keisri puhul jälle üldnarkoosis lõpetama.
Arst üritas veel vabandada, et ‘ehk läheb õnneks ja valves on see arst, kes teeb ka seljasüstiga keisrit’. Hmmm, aga kui ei ole, või ta vahetus lõppeb enne, kui mina sünnitamisega ühelepoole saan???
Plaanilise keisri puhul veel kaaluks seda haiglat (saab panna sellise päeva, kus too arst tööl on). Põlva haigla on ikka palju mõnusam ja hubasem. Kui ma teaksin, et kõik läheb 100% nii, nagu hetkel soovin ja keiser oleks välistatud, valiks iga kell uuesti Põlva. Kõik on vaikne ja personaalsem. Tartust on jäänud selline vabriku mulje, et üks sisse ja teine välja. :D
Põlvas on peretoad ka poole odavamad…

Kui sünnitusosakonnast ära minema hakkasin, jäin sünnitabelit vaatama (mõni päev tagasi oli olukord, kus keegi polnud NÄDAL AEGA seal sünnitanud – mitte ühtegi täppi polnud tabelis!) ja samal ajal kuulsin, kuidas puhketoas üks naine teisele ütles: ”see ***** läks ära”. Ma ei saanud esimese korraga aru, mida ta mu kohta ütles. Ja see teine naine ka vist ei saanud, sest küsis üle kellest jutt käib. Esimene naine siis lausus, et ”noh, see kes TARTUSSE sünnitama minna tahab…” Mõlemad olid kusjuures täitsa võõrad näod. Jutud liiguvad väikses haiglas ka kiiremini. :D

Peale seda arstide jada võtsin ette pika jalutuskäigu, ning suundusin läbi vihma (külmetades – sest mul ei lähe enam mitteeeee miski eest kinni!) selverisse, et sealt ära tuua oma juustuhiir. Kogusin mingi kaks aastat neid ‘hiirte juustu’ logosid, et toda hiirekest Annule saada.

Selleks ajaks, kui ma ükskord õigesse kohta taarutud sain, oligi kellaaeg juba nii kaugel, et varsti oli tulemas buss, millega koju tagasi kolistada. Bussis oli vähemalt mõnus ja soe!

Btw, mul tuli praegu meelde, et kui hommikul Põlvasse sõitsin, siis peeti meie buss kinni ja küsiti ega meil võõramaalasi peal ole, ning siis otsiti kõik veel läbi ka. Ei pea vist ütlemagi, et korraks oli päris hirmus. Mendil oli veel selline nägu ka ees, nagu mingi sarimõrtsukas oleks vabadusse pääsenud… Võeh!

Igatahes, kui koju jõudsin, magas Annu rahulikult oma lõunaund ja mul oli väga hea meel kodus olla. Mu jalgevahel hõõgusid (hõõguvad siiani!) söed. Isegi istuda on valus. Nagu oleks rihma saanud. Ainult, et… jalgade vahele. :D

EDIT: Ann magas NELI tundi! Ja tal oli megapohhui, et ma koju tulin. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!