Pläran rasedusest ja beebidest ja kõigest mis meelel mõlgub

Raseda aju on ikka täiega end sisse seadnud, koos rumalate raseda-unenägude ja kogu kupatusega! Aidaa mu mälu muidugi ka, aga ega see polnud ju enne ka teab mis hea, seega neeeh. Muide, see olevat teaduslikult tõestatud, et naine jääbki rasestudes lolliks, sest tal on nii palju muud tähtsat millele nüüd mõtlema peab, seega kõik muu ”rämps” visatakse ajust välja. Mina muidugi vaidleksin selle üle, et mis on rämps ja mis mitte… et kas mu sünnikuupäev on rämps? Sest noh, üleeile ma igatahes ei suutnud ära otsustada, et kas ma olen sündinud 04.03 või 03.04. Ärge küsige kuidas see võimalik on… Ununevad ka telefoninumbrid, pangakaardi paroolid, isikukoodid… Ja no kui ämmaemand rasedakaarti vormistades esitas mulle umbes 300 küsimust, stiilis kas, millal ja miks on mul mingid operatsioonid olnud (see nimekiri on ikka piiiiiiiik), mis kuupäevade ja kellaaegadel on mu lapsed sündinud, kui palju nad kaalusid ja kui pikad nad olid, mitu korda ja mis aastatel-kuudel ma rase olen olnud (samuti pikk nimekiri) jne, siis pidin ma küll südari saama ja ämmakas vaatas mind ka sellise näoga, et no nahhui sa üldse siia ronid, kui sa ei mäleta mis mõõdus pägalikke sa endast välja pressinud oled…

Kuna ma olen juba oma seitse korda rase olnud, siis võiks nagu eeldada, et mul on korralik rasedariiete kogu tekkinud, aga no sellega on nüüd küll selline lugu, et ma palvetan iga õhtu enne magama minekut kõige võimsamate poole, et selle kuuga saaksid külmad läbi, sest vastasel juhul ei tõsta mina oma jalga enne toast välja, kui kannatab sinna ilma jopeta minna. Variant kaks on see, et ma rotin oma mehe jope ära ja näen järgmised jumal-teab-mitu kuud välja nagu eksinud eskomo, sest minu mantel on ametlikult mulle kõhust liiga kitsas ja ma saan selle selga vaid nii, et imen kogu oma sisikonna pannkoogiks kokku ja mees toore jõuga tõmbab luku kinni. Kõndides läheb mantel koguaeg üles ja tekitab rindade alla suure voldi. Mees naeris täna, et sinna volti võiks telefoni ja rahakotigi hoiule panna… Poeni saan igatahes kuidagi niimoodi kõnnitud, aga nii kui uksest sisse saan, pean luku lahti tegema, sest muidu kukuks mul küll emakas püksisäärde…

Ahjaaa, unenäod… Toredad asjad. Või noh, olete te kunagi nokaga kassipoega imetada üritanud? Mina igatahes ühes unenäos olen kunagi proovinud… Üleeile nägin unes, et sünnitasin juba ära. Ise veel mõtlesin, et mida asja – mul saab alles 12 nädalat täis, et kuidas ma juba normaalse lapse sünnitasin, aga kuna emotsioon ja uni ise oli ka nii reaalne ja armas, siis üleliia ma sellega oma pead ei vaevanud. Mäletan nii hästi kui ülevoolav see tunne oli – hoida kätel oma kolmandat, imelist beebikest… Eriti rõõmus olin selle üle, et sünnitus läks hästi ja kiirelt – olin nii uhke enda üle, et sain täitsa ise hakkama ja palju kiiremini ka, kui eelnevatel kordadel. Ja omg, ma tundisin tema beebilõhnagi! * Ärkasin naeratus suul ja kui ma aru sain, et see oli kõigest uni, tahtsin ausõna nutma puhkeda. Ma olin niiii pettunud, et ma pean veel pool aastat ootama, et seda tunnet ka reaalselt uuesti tunda.

*Ma tahaks seda lõhna kuskile purki koguda, et seda siis vahel nuusutamas käia. Ternespiima lõhnaline tita on minu arust maailma kõige meeldivam asi! Omg, mul on vist beebipalavik…

See unenägu meenutas mulle valusalt ka seda, et tegelikult oleksingi ma ju lähinädalatel sünnitamas… Oeh, raske on sellele mõelda, aga ma ei saa sinna midagi parata ka. Klomp tekib ikkagi kurku ja raske on lahti lasta. Kes ta olnud oleks… Kelleks oleks ta saada võinud… Täitsa imelik on praegu vaadata Joelit ja mõelda, et kui Annu oli sama vana, sündiski mul Joel. Ja nüüd oleks pidanud sündima Mannatera. Omamoodi lahe, et kõigi sünnituste vahe oleks siis olnud 1a7k.

Ühesõnaga, see on mul hästi omamoodi rasedus. Hästi emotsionaalne, sümptomid on kohati ikka palju tugevamad kui eelmiste rasedustega, kõht kasvab veeeel kiiremini, kui eelmistel kordadel ja ma ei taha mõeldagi milline ma sünnitama minnes välja näen… Tõenäoliselt pean liikumiseks kraanat kasutama, või midagi… Tõesõna, ma ükspäev kuulasin üle tüki aja jälle doppleriga lapse südamelööke ja peale 10 minutilist otsimist, kui ma olin juba mõelda jõudnud, et miks ma toone ei leia, liikusin poolkogemata veidi kõrgemale ja voilaa, seal nad olidki! Umbes 5 cm nabast allapoole. Teoreetiliselt peaks emakas sellele kõrgusele vist jõudma alles u 20.nädala paiku. Et nagu, mida asja. :D

Ükspäev vaatasin Annu ja Joeli haiglast kojutoomiskomplekte ja ahastasin, et kas nad tõesõna olid kunagi niiiii väiksed? See oleks nagu eile olnud, aga samas nagu ka 10a tagasi… Teate seda tunnet? Nii veider!

Kuidas lõpetada laste saamine, kui sa suudad luua midagi nii armast?

Oeh, ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga me teda siin juba ootame. Annu küsib minult igal õhtul, et kas beebi tuleb siis välja, kui emme kõht läheb sama suureks kui seal riiuli peal oleval kujul? Seletuseks: mul on iga raseduse lõpus tehtud kõhukips ja hetkel seisavad need mul magamistoas, lae all riiulil. Praegu ma mõtlen, et kas tasus ikka talle öelda, et beebi siis tuleb. Kõht on mul selline juba vast 30ndaks nädalaks ja jumaaaal, kes see jaksab siis seda pärimist ära kuulata kõik need ülejäänud 10-12 nädalat. :D

Meenutuseks teile – mina mõnda aega enne Joeli sündi20160528-DSC_0054Ja mina Annuga, 37. rasedusnädalal.

Aeg võiks juba sealmaal olla, et saaks põnni liigutusi tunda ja uhkusega rasedariided selga ajada, ilma mõtlemata, et kas ma näen juba piisavalt rase välja või tundun lihtsalt ülesöönud emisena, kes on end viinerikilesse pakkinud. :D

Keiser vs loomulik sünnitus

Õnneks, või kahjuks on mul kogemusi mõlemaga. Aga ehk ongi hea, sest nüüd oskan ma asju mõlema mätta otsast näha.

KEISER

Minu keiser oli veidikene dramaatilisem, kui ehk tavalisel puhul (erakorraline, üldnarkoosis), sest lapse pea oli valesti (lõug peaks olema rinnal, temal oli pea kuklas) ja ta ei tulnud mitte mingi valemiga õiget kaudu välja.

Sünnitust ma ei kartnud. Ma ei teadnudki veel mida karta. Aga ühes olin ma kindel – mina sünnitan loomulikul teel. Mis keiser? Mina ja keiser? Psõhh, ei iial! Ma isegi ei kaalunud seda võimalust.
Ma mäletan kuidas ma seisin dušširuumi ukse taga ja kuulsin, kuidas praktikant arstile ütles, et ta on vaid korra kateetrit pannud ja loodab, et saab seda veel teha. Võdistasin õlgu ja tänasin jumalat, et see mina olema ei pea, kelle peal ta kätt harjutab. Aga oh sa poiss, kuidas ma eksisin! Täpsemalt võib kogu sellest õudusunenäost lugeda SIIT.

Keiser oli minu jaoks kogu asjale VÄGA ootamatu lõpp ja ma põdesin selle pärast veel tükk aega. Natukene põen ehk siiani. Kõige raskem oli leppida sellega, et ma polnud seal, et näha tema esimest hingetõmmet, kuulda tema esimest nuttu, pakkuda talle tema esimest sööki ja lohutust, mida ta vajas. Laps oli minust 8 tundi eemal, sest ma olin narkoosist veel toibumas ja öösel ei hakanud keegi mulle last tooma. See murdis natuke midagi mu sees ja siiani tuleb klomp kurku, kui mõtlen millest ma ilma jäin.
Kui ma lõpuks lapse enda kätte sain, tundus ta mulle täiesti võõras. Mõistusega sain aru, et minu laps, aga ma ei tundnud absoluutselt mitte midagi. Ja ma tundsin end selle pärast süüdi. Mis ema ma selline olen???
Mäletan kuidas üks tuttav minult umbes kaks nädalat peale sünnitust küsis: ”noh, kuidas on – ei kujuta elu ilma temata ettegi, jah? On selline tunne nagu ta oleks juba igavesti sinuga olnud?” Hmmmmmmm, ei. Ma mäletasin ideaalselt veel elu ilma temata ja suutsin end ka ilma temata veel ette kujutada.
Ma isegi ei tea millal see tõeline tunne lõpuks tuli, aga sinna läks ikka üpris kaua aega. Uuuh, see kõlab nii kohutavalt!

Keisrist taastumine oli ka jubeee. Ma olin kaks nädalat nagu zombi ja selleks, et ma end normaalsemana tundma hakkaksin, läks üle kuu aja. Voodis lamada oli valus, istuda oli valus, seista oli valus, käia oli valus, sirge seljaga olla ei saaud, sest haav kiskus ja valutas. Ma olin nõrk ja kurnatud. Lohhiad kestsid kuskil 6 nädalat, siis oli nädal vahet ja seejärel hakkasid mul PÄEVAD! :D

Kui ma seoses keisriga oma tunnetest avalikult rääkisin, sain alati süüdistavaid kommentaare – mis vahet seal on kust kaudu laps välja tuli? Jah, tõesti polegi vahet, aga vahe tuleb sealt, mis juhtub peale keisrit.
Kuigi jah, ma tunnistan, et olen keisrit halastamatult kõige eest materdanud. Ehk sellepärast, et ma vajasin midagi, mille kaela ajada see, et mu lapse esimesed 6 elukuud olid põrgu ja ka edaspidi pole tema elu kerge olnud. Aga noh, see on kahjuks midagi, mille puhul ma mitte kunagi tõde teada ei saa. Aga üks on kindel – kui ei eksisteeriks keisri võimalust, ei eksisteeriks enam ka meid.

_DSC3574

LOOMULIK SÜNNITUS

Teist last sünnitama minnes olin veidike ärevil, sest polnud kindel kas olen suuteline ise sünnitama. Sünnitust ennast ma jällegi ei kartnud. Ma olin täiesti kindel, et see ei saa olla hullem, kui eelmisel korral ja kindlasti on kõik hoopis teisiti, kui esimesel korral, sest nüüd on ju laps ometigi õiges asendis (vähemalt seda ma lootsin ja tahtsin uskuda). Olin kindel, et esimesel korral oli kõik nii kohutav vaid sellepärast, et laps oli vales asendis.
Ja oligi mingil määral lihtsam. Polnud nii valus (vähemalt mitte nii pikalt), kuigi enne epiduraali saamist ma mõtlesin, et ma ei taha enam, ma ei suuda enam ja põrgusse kõik. Ma olin juba 16 tundi pöörastes valudes olnud ja avatust oli vaid mõne näpu jagu. Teised juba saavad selle aja peale asjaga ühelepoole, aga mina pole veel poolel teelgi! Tõstsin käed üles ja andsin raske südamega alla, ning lasin epiduraali panna. Ma sain mingi puldikese pihku, et nii kui tunned, et hakkab jälle valus, vajuta nuppu ja saad uue laksu valuvaigistit peale. Ma kasutasin seda nii ära, et pärast olid mul pool ööd veel jalad alt ära. Iga 15 minuti tagant hakkasin uuesti valu tundma ja lasin uue doosi teele (tihemini polekski saanud). Epiduraal oli issanda õnnistus! Peale epiduraali mõjuma hakkamist oli laps pooleteise tunniga rinnal. Saate aru – kolme sentimeetri pärast piinlesin 16 tundi! Ja ülejäänud 7 tuli kahe tunniga, tänu epiduraalile. Olin endas pettunud, et ei saanud täiesti loomulikul teel hakkama, aga ma teadsin, et tol hetkel polnud mul enam valikut. Loe täpsemalt mu teisest sünnitusest SIIT!

Ma mäletan kuidas ma presside ajal mõtlesin, et täiesti uskumatu, et ma seda praegu teen. Kui poiss välja vupsas, hakkas ämmakas teda natukene lapiga nühkima. Ta ei nutnud. Ja koheselt täitus mu süda hirmuga – miks ta ei nuta? Küünitasin kohe lapse poole ja küsisin mis viga on, miks ta ei nuta? Ämmakas sõnas vist midagi sellist, et anna talle nüüd hetkeke ja kohe peale seda kuulsin ka tema esimest nuttu, ning sain oma rinnale sooja, lägase tombu. Ta oli nii tibatilluke – mu väike konnapoeg! Ja nii ilusa nahaga! Polnud üldse krimpsus, sinine/punane, paistes. Ilus, roosa ja rõõsa laps oli. Ma mäletan kuidas ma teda muudkui uuesti ja uuesti tänasin, et ta otsustas ikka ise tulla ja ma sain ise sünnitada. Ma mäletan kuidas ta kohe rinda otsima hakkas ja pead tõstes otsis midagi, millest kinni hakata. Ma mäletan kuidas teda seal samas sünnituslaual rinnale üritasin saada, sest mu kokku õmblemine võttis terve igaviku aega, aga laps oli vana nälg ise. Ma mäletan kuidas ta seal sünnituslaual mu peale KAKS korda pissis. :D Ma mäletan kuidas sünnitusel abiks olnud õde mu last vaatas ja rõõmsalt teatas, et mu pojal on põselohud! Mäletan kuidas ta tänu ternespiimale lõhnas nagu suhkruvatt…
See kõik oli nagu filmis – armastus esimesest silmapilgust ja kohene side. See kogemus justkui ravis mind natukene tollest keisri traumast. Kuigi ma ei saa iial tagasi Annemaia esimesi hetki, on mul vähemalt Joeli omad.

Ka loomulikul teel sünnitamisest paranemine oli pikk ja valulik protsess, aga siiski TOHUTULT kergem, kui kui keisrist taastumine.
Mul oli lahkliharebend (+ moka peal rebend ja veidi rebenes ka üles poole), ning emakakael oli ribadeks (ka ilmselt tänu epiduraalile, sest ma ei tundnud presside ajal oma piire). Esimesel kolmel-neljal päeval oli otse istumine võimatu. Istusin poole kanni peal ja enamus ajast lihtsalt lamasin. Ma kartsin pissid ja nr2 tegemisest rääkimata. Ma olin külma higiga kaetud, kui vetsu külastama pidin. Mõtle ise, kui sul on kaks auku üheks kärisenud, eksole…
Koju sõita oli ka väga tore (65km). Sättisin dressipluusi tagumiku alla sõõrikuks.
Kokku oli valus vist nädal, või kaks? Peale seda lihtsalt ebamugav. Ämmakas õmbles mind vist väga tugevalt kokku, sest kui ma seisin, siis oli koguaeg selline surve ja kiskumise tunne seal all.
Aga muidu olin vähemalt normaalse inimese moodi, mitte zombi, kes ei jaga maast, ega ilmast. Lihtsalt käisin jalad harkis ja ohkisin iga kord, kui istuma või tõusma pidin. Praeguseks (pea neli kuud hiljem) on see kõik vaid hägune mälestus ja kõik on ideaalselt paranenud – nagu ma polekski neli kuud tagasi endast arbuusi välja pressinud (lahklihal on tegelikult ikkagi armi tunda veel, aga ega see vast enam kuhugile kaogi).
Lohhiad olid kuskil 6 nädalat, millele järgnesid kohe päevad – täpselt samamoodi, nagu esimesel korral.

Kokkuvõttes võin öelda, et valus on see kõik niikuinii, aga selle vahega, et keisri puhul valutab kõht, loomuliku sünnituse puhul jalgevahe.

Sünnitus ja oma lapsega kohtumine on midagi nii erakordset, et seda pole võimalik sõnadesse panna, ega seletada inimesele, kes seda kogenud pole. Ja fakt on see, et mitte ükski sünnitus, laps ega naine pole samasugune, seega pole mõtet end võrrelda naabri Maali, oma ema, või õega. Ka sama naise sünnitused on kõik erinevad. Aga sellegipoolest, KUI ma kunagi, kümne aasta pärast, veel lapsi otsustan saada, siis kardan ma seda kolmandat korda vist rohkem, kui sügavat vett, kõrgusi, ämblikke, pimedust ja väikseid ruume kõike kokku, sest ma juba tean, et see saab sittakanti valus olema ja on väga vähe tõenäoline, et ma kolmandal korral kiiremini hakkama saan, kui esimesel kahel korral.
Oma unistustes ma muidugi loodan, et KUI see kolmas kord kunagi tulebki, siis on sel kolmandal Kirsil juba tee selge, ning ta kompenseerib oma õe ja venna tekitatud kahjud kiire(ma) ja kerge(ma) sünniga.*
Ma ei tea kas need väikesed Kirsid on mul tõesti nii kuradima kangekaelsed, et peavad mu enne täiesti hulluks ajama ja mind pea 20 tundi piinama, enne kui suvatsevad oma ninad välja pista, või olen mina hädapätakas, kes eriti valu ei talu, aga see on ikka metsik millist valu ma üle elanud olen ja millega hakkama olen saanud. Võtan enda ees mütsi maha!

*OH JUMMEL EI, see EI tähenda, et ma planeeriks siin juba vaimusilmas kolmandat last. Enne peaksin ma praegusest traumast üle saama, kuskilt üles leidma oma titeisu ja miljonivõidu kinni panema (või hea töö otsa komistama), sest ainult sellepärast, et beebid nii armsad on, neid kahjuks saada ei saa. Keegi peab nad suureks ka kasvatama.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kõhubeebi on kasvaja? Ehk ämmaemanda visiit

Käisin täna jälle ämmaka juures kontrollis.
Põdesin küll natukene rohkem, kui tavaliselt, sest Annemaia jäi esimest korda täitsa ”võõra” inimesega (st kumbagi meist mehega ei olnud kodus). Loomulikult läks kõik imehästi ja ta isegi ei jonninud. Kui välja arvata see, et enne magama minekut olevat ta tahtnud pool elamist voodisse kaasa võtta. :D
Läksin kodust välja enne 9’t hommikul, jättes Annu oma hommikuputru lõpetama. Koduuksest astusin sisse alles umbes pool kaks päeval…

Arsti juurde minnes põdesin natukene ka sellepärast, et ehk on tõesti laps end ümber pööranud. Hommikul ärgates olin selles tegelikult juba üsna veendunud, sest terve öö rahmeldas ta alakõhus ja no see on teadupärast märgiks, et laps on tuharseisus. Aga kus sa sellega! See tubli sindrinahk on TÄPSELT SAMAS poosis, nagu alati. Aga ometigi pole kõik sama. Ta on ikka tunduvalt allpool (emakapõhja kõrgus ei olnud ka sentimeetritki kasvanud)… Et ei teagi kas ta on nüüd siis alla vajunud, või lihtsalt ennast väga kössi tõmmanud… Aga selle tutiluu valu peale võiks küll öelda, et see pea peab ikka kuskil sügavustes olema, sest no selline piin on käia. Nagu iga sammu järel saaks jalgevahele välgunoolest tabamuse. :D
Ämmakas tõdes ka seda, et ta üldse ei imesta, et ma draakoniks muutumas olen – laps lösutab täpselt mao peal ja surub mulle koguaeg hapet kurku.

Muidu on kõik tibens-tobens ja isegi vererõhk, mis viimasel kahel korral on veidi selline halvakene olnud, oli nüüd ilus. Arst kinnitas ka mu kahtlusi tursete osas, aga ei midagi hullu. Nagu juba mainisin, siis EPK polnud kasvanud, aga kõhuümbermõõt hüppas 114’st 117’le. Kaalutõusuga olen ma aga eriti rahul – kahe nädalaga vaid 800g!

Rauanäit oli natuke langenud ja selle peale üritas ämmakas nalja teha, et ega siin midagi imestada ole – see väike kasvaja sööb kõik hea ja parema mu eest ära. :D

Sel korral pidin pukki ka ronima (külvi proov) ja KTG’s külitamas käima. Proovide võtmine on ikka ebamugav ja rõve asi küll. Ma arvan, et eks see ole sellest ka, et ma ise seal krampis olin, aga no siiani on veel valus ja rõve olla, kuigi ta nagu ei teinudki midagi erilist ja kogu asi võttis aega heal juhul 20 sekundit…
Selleks pukki ronimiseks valmistumine oli muidugi ooper omaette… Raseerimine võttis mul vist kolm õhtut aega. Hea, et ma mitu päeva varem alustasin. :D

Küsisin ka selle kohta, et kust ta välja luges, et mul on kitsas vaagen? Mina kuulsin seda väidet igatahes esimest korda. Nüüd ei suutnud ta seda enam kuskilt leida… Vabandas end välja, et ilmselt ütles/mõtles ‘funktsionaalselt kitsas vaagen’, ehk, et mu vaagen oli just Annu jaoks tol hetkel liiga kitsas, arvestades seda millises asendis ta sündima kavatses hakata. No nii valesti, kui valesti. Esiteks nina püsti, sirutusseisus ja teiseks veel nägu ees, või kuidas seda öeldaksegi. Tal oleks pidanud olema pea rinnal (temal oli kuklas) ja näoga minu selgroo poole (tema oli seljaga minu selgroo poole). See kõik kokku lihtsalt ei klappinud, mõõtmed läksid liiga suureks, et läbi mahtuda ja ta ei saanud ise sündida… Ja sellepärast arst lapsele ka näkku lõikas. Annul on siiani sellest arm ninal…
Igatahes, see andis mulle jälle natukene lootust, et ehk tõesti on mul sel korral võimalus ise sünnitada. Kuigi proovin end ka halvemaks variandiks ette valmistada. Eks ole näha, mis mulle paari nädala pärast seal ultrahelis öeldakse. Kui juba siis saab selgeks, et ma ei saa sünnitada, siis on mul vähemalt aega sellega harjuda ja leppida. Mitte nagu Annuga, et parampapa-kabuum-pabahh.

KTG’s oli ka kõik hästi. Sain pool tundi voodis külitada ja netis istuda. Valveämmakas veel naeris, et nautigu ma siis hoolega, sest pooleteisese kõrvalt seda nalja ju eriti tihti ette ei tule. :D
Tita südamelöögid olid normis ja poole tunni jooksul oli mul kõigest üks imepisike kokkutõmme, mida arst vist isegi kokkutõmbeks ei lugenud. Aga ma ise nagu tajusin ära, et midagi toimus. Ja see oli veel valusat sorti ka. Ei tea kas see ”kokkutõmme” oli tingitud lapse mürgeldamisest, minu halvast asendist, või millest…

Kui valveämmakas kuulis, et ma tahan Tartus sünnitada, vajus ta kuidagi näost ära ja (mulle tundus), et ta üritas mind kuidagi ümber veenda ja mind ikka Põlva haiglasse meelitada. Ta tegi isegi ettepaneku, et ma räägiksin valves oleva arstiga oma plaanidest ja eelmisest kogemusest.
Kuna mul oli tohhujaaa aega surnuks lüüa, et sõbranje saaks Annemaia lõunaunne panekut ka ”harjutada”, siis olin nõus ja nõnda me jutustasimegi üsna pikalt.
Ka arst üritas mind kuidagi…survestada või veenda, et ma ikka Põlvas sünnitaksin, aga mina jään endale kindlaks. Kui saan ise proovida, siis lähen Tartusse. Ma ei taha mitte mingisugust riskigi, et pean erakorralise keisri puhul jälle üldnarkoosis lõpetama.
Arst üritas veel vabandada, et ‘ehk läheb õnneks ja valves on see arst, kes teeb ka seljasüstiga keisrit’. Hmmm, aga kui ei ole, või ta vahetus lõppeb enne, kui mina sünnitamisega ühelepoole saan???
Plaanilise keisri puhul veel kaaluks seda haiglat (saab panna sellise päeva, kus too arst tööl on). Põlva haigla on ikka palju mõnusam ja hubasem. Kui ma teaksin, et kõik läheb 100% nii, nagu hetkel soovin ja keiser oleks välistatud, valiks iga kell uuesti Põlva. Kõik on vaikne ja personaalsem. Tartust on jäänud selline vabriku mulje, et üks sisse ja teine välja. :D
Põlvas on peretoad ka poole odavamad…

Kui sünnitusosakonnast ära minema hakkasin, jäin sünnitabelit vaatama (mõni päev tagasi oli olukord, kus keegi polnud NÄDAL AEGA seal sünnitanud – mitte ühtegi täppi polnud tabelis!) ja samal ajal kuulsin, kuidas puhketoas üks naine teisele ütles: ”see ***** läks ära”. Ma ei saanud esimese korraga aru, mida ta mu kohta ütles. Ja see teine naine ka vist ei saanud, sest küsis üle kellest jutt käib. Esimene naine siis lausus, et ”noh, see kes TARTUSSE sünnitama minna tahab…” Mõlemad olid kusjuures täitsa võõrad näod. Jutud liiguvad väikses haiglas ka kiiremini. :D

Peale seda arstide jada võtsin ette pika jalutuskäigu, ning suundusin läbi vihma (külmetades – sest mul ei lähe enam mitteeeee miski eest kinni!) selverisse, et sealt ära tuua oma juustuhiir. Kogusin mingi kaks aastat neid ‘hiirte juustu’ logosid, et toda hiirekest Annule saada.

Selleks ajaks, kui ma ükskord õigesse kohta taarutud sain, oligi kellaaeg juba nii kaugel, et varsti oli tulemas buss, millega koju tagasi kolistada. Bussis oli vähemalt mõnus ja soe!

Btw, mul tuli praegu meelde, et kui hommikul Põlvasse sõitsin, siis peeti meie buss kinni ja küsiti ega meil võõramaalasi peal ole, ning siis otsiti kõik veel läbi ka. Ei pea vist ütlemagi, et korraks oli päris hirmus. Mendil oli veel selline nägu ka ees, nagu mingi sarimõrtsukas oleks vabadusse pääsenud… Võeh!

Igatahes, kui koju jõudsin, magas Annu rahulikult oma lõunaund ja mul oli väga hea meel kodus olla. Mu jalgevahel hõõgusid (hõõguvad siiani!) söed. Isegi istuda on valus. Nagu oleks rihma saanud. Ainult, et… jalgade vahele. :D

EDIT: Ann magas NELI tundi! Ja tal oli megapohhui, et ma koju tulin. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Dokumentaal, mis kinnitab mu mõtteid sünni viisist ja selle mõjust beebile, ning tema edasisele elule

Vaatasin täna ühte dokumentaali ja see tõi jällegi pinnale mu allasurutud tunded ja mõtted sünnitusest. Räägin siis filmist nimega ”microbirth”, seda saab ka etv2 lehel järele vaadata (SIIT). Soovitan kõigil vaadata, sest see peaks nii mõnegi inimese mõtlema panema.

Mulle kinnitas see film ainult seda, mida niigi uskusin ja nüüd on see suuresti ka teaduslikult tõestatud. Täiendavad uuringud alles käivad, sest keegi pole varem seda nii süvitsi uurinud, ega tulnud selle peale, et viis, mil me siia ilma tuleme, mõjutab meie tervist.

Keisri abil sündinud beebid erinevad oma mikroobide poolest loomulikul teel sündinud beebidest.
Loomulikul teel sündinud beebi ahmib sündides endasse ema baktereid, saab neid kohese nahk-naha kontakti ja rinnal olemisega. Keisri beebi jääb aga vähemalt ühest sellisest liigist ilma. Minu puhul jäi Annu ilma kõigist kolmest (keiser, 8h emast eemal ja kellegi teise rinnal, esimene toit pudelist ja rpa – ta sai taolised bakterid mujalt, aga need ei olnud tema jaoks niiöelda õiged).
Need mikroobid on aga elutähtsad ja mõjutavad last terve tema ülejäänud elu. Väidetavalt on siis keisriga sündinud lapsed hilisemas elus suurema riski all. Diabeeti ja astmat esineb keisri teel ilmale tulnud lastel lausa 20% rohkem, lisaks seedeelundkonna haigused, nagu crohni töbi jms. Ka rasvumist esineb keisri lastel rohkem.

Filmis toodi välja ka rinnaga toitmise tähtsus ja see, miks sisaldab rinnapiim teatud suhkruid, kui beebi pole suuteline neid seedimagi. Tuleb välja, et need ongi seal selleks, et toita häid baktereid, mis beebi kehas pesitsevad (need on spesiaalselt selle beebi ja nende bakterite jaoks loodud). Seega aitab rinnapiim beebi mikroobidel küpseda. Ja sellepärast soovitataksegi rinnaga toita vähemalt kuus kuud, ning võimalusel kuni kaks aastat, et lapse immuunsüsteem oleks võimalikult tugev. Seda kõike tänu rinnapiimale. Kui see osa aga vahele jätta, võime häirida ka beebi immuunsüsteemi harimist.

Aga ei jaksa mina kõike ära seletada, mida seal räägiti. Väga huvitav film igatahes ja soovitan vaadata. Seal räägiti paljust muustki tähtsast, mitte ainult sünnist ja rinnaga toitmisest (sh ka sellest, mida saaks ema ise ära teha, et beebi saaks keisri puhul veidikenegi vag. baktereid). Põhimõtteliselt räägiti erinevatest põhjustest, miks tänapäeva lapsed on niivõrd haiged ja mida muutma peaks.

Ma olen ju alati arvanud, et Annu sünniviisil ja tema meeletutel terviseprobleemidel on seos. Kuigi ta pole selle aasta ja kolme kuu jooksul kordagi olnud nohus, köhas või mõnes viiruses, siis esimesed kuus kuud olid rasked. Tohutud gaasid, refluks haigus, lihaspinged ja kõik see hullumeelne… Kõik see justkui klikiks sellega, et ta jäi sünnijärgselt nii paljust ilma… No ja muidugi see, mida too film küll ei kajastanud, aga mille tõesusesse ma siiski usun.
Ma usun, et Annu hirm minu kaotamise ees, tuleneb ka sellest, et ta oli minust niivõrd kaua eemal… Kuigi ta ei mäleta seda kogemust, siis olen ma täiesti kindel, et see mõjutas teda vaimselt ja kuskil sisemuses on see siiski alles. Toon siia võrdluseks selle väikse Emily, kes läbi peksti. Ta suure tõenäosusega ei mäleta seda kogemust (jumal tänatud), aga ma olen täiesti kindel, et see mõjutas teda vaimselt.

Ühesõnaga, ma ei hakka kedagi ümber veenma, või rinnale tagudes karjuma, et just mul on õigus. Ma lihtsalt rääkisin natukene mida ma hetkel usun ja soovitan teile filmi. Ei ole vaja hakata mulle siia alla laduma hunnikutes kommentaare, et mind ümber veenda. Las igaühele jääda enda arvamus ja jääme viisakateks. Aitäh! :)

Kuigi väga huvitav oleks teada kas ja kui suur see protsent ikkagi on, et keisri beebid, karmimal viisil sündinud ja sünnijärgselt suurte läbielamistega lapsed, on ‘raskemad’…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Keiser, aasta hiljem – see ikka veel piinab mind

Pooled teist pööritavad ilmselt silmi ja mõtlevad, et ‘oeh, jälle ta jahub sellest keisrist’. Jah, jahun jah! Kui sa ei viitsi seda ”kuulata”, siis seal lehe ülemises nurgas on üks punane ristike. Palun vajuta seda ja lase siit jeed!

Vaatasin eile õhtul ühe imelise naise videot keisrilõikest. See lohutas mind ja poetasin isegi paar pisarat. Aga siis tegin saatusliku vea ja vaatasin ühe video sellest, kuidas keisrilõiget tehakse.
Mu süda kukkus saapasäärde. Ma ei tea kas kõiki beebisid nõnda koledal kombel tangidega välja sikutatakse, aga too pilt oli rohkem, kui kohutav. Mul oli sellest titast nii-ii kahju! Ta ei olnud veel päriselt väljagi sikutatud, kui talle juba see tatipump kurku suruti, nii, et laps öökis. No ma saan aru, et see on vajalik, et laps hingama hakkaks, aga beebi seisukohalt on see ju tegelikult päris jube. Sind lõigatakse lambist välja, kistakse tangidega, lükatakse orasid kurku, eemaldatakse emast jne…
Selle lapse silmad olid nii ehmunud ja hirmu täis, et mu süda lihtsalt purskas verd. Ta vaatas juba mõni hetk peale sündi ringi ja otsis pilguga ema. Aga selle asemel nägi ta pimestavaid lampe ja maskidega onusid-tädisid, kõik võõrad hääled ja lõhnad.

Nagu ka mina, oli ka too naine üldnarkoosis ja laps viidi hoopis kuskile mujale minema.

Ma lihtsalt nutsin, kui samastasin Annut selle beebiga. Annu kogemus oli ilmselt veel rämedam, sest ta oli mu vaagnas peadpidi kinni ja teda tuli reaalselt sealt jõuga välja tõmmata, lisaks sellele lõigati talle veel noaga näkku ja eemaldati minust kaheksaks tunniks, nii, et ta pidi läheduse ja ternespiima asemel leppima pudeli ja külmade kätega.
Ma kujutan ette, et see on ühe väikse hinge jaoks äärmiselt traumeeriv.

Tegelikult sain ma eile millestki aru. Minu jaoks ei ole kõige hullem see, et Annu sündis keisriga, vaid see, et ta eraldati minust niivõrd kauaks ja ma jäin tänu narkoosile ilma tema esimestest elutundidest. Ma olin jumal-teab-mitmes, kes teda alles hoida sai, tema esimene söök ei tulnud minult ja kõik muu, millest ma muidu ilma jäänud ei oleks.
Oleks see keiser vähemalt seljasüstigagi toimunud, suudaksin ma ilmselt sellega leppida. Ma oleksin tema sünni hetkel olnud teadvusel, ma oleksin saanud kuulda ta esimest nuttu, ma oleksin saanud pakkuda talle oma lähedust, mida vastsündinu ju nii väga vajab… Ma tunnen nagu mind oleks röövitud. Aga ma olen tänulik, et sünnitus algas ise ja laps oli valmis siia ilma saabuma… Kuigi mitte sel kombel.

Ma mäletan siiani esimest korda, kui mees lapse mulle tõi. Ma ei saanud mitte millestki veel aru, lihtsalt vahtisin seda pampu, mind isegi ei pannud kurvastama või sellele mõtlema, miks tal näos mingi verine kriips on. Ma justkui ei saanduki aru, et see on minu titabeebi. Beebi, keda olen nii ammu oodanud. Ja mina ei tundnud mitte midagi.

Ma tean, et paljud vaidlevad sellele vastu, aga mina siiralt usun, et tänu sellele kogemusele, oligi Annu esimene elupoolaasta selline, nagu ta oli. See ei pruugi nii olla, aga mina seostan neid kahte.
Ehk lihtsalt otsin seletust sellele, miks kõik nii läks…

Aga ehk oligi mulle sellist kogemust vaja, et ma suudaksin hinnata oma tugevust, oma last ja seda, kui mul ehk järgmisel korral veab ja saan loomulikuma sünnituse.
Ma suudaksin leppida, kui saaksin vajadusel järgmise keisri kasvõi nii, et olen teadvusel. Kuigi see tundub väga hirmutav. Olla ärkvel ajal, mil sind lahti lõigatakse.
Ma peaksin kohe uurima hakkama, mismoodi see keiser Eestis välja näeb. Kas mees saab juures olla? Kas laps antakse vahetult peale sündi emale, või viiakse kuskile mujale? Need on nagu kaks kõige tähtsamat asja minu jaoks. Kuigi ma ikkagi nii loodan, et sel korral läheb kõik paremini ja saan natukenegi seda nägu sünnituse, nagu hinges soovin.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!