*Edasi lugemine rangelt omal vastutusel. Nõrganärvilistele ei soovita. Sisaldab graafilisi kirjeldusi.*

Järgnevat mõistavad täielikult vaid sama läbi teinud naised. Teistele tundub see ilmselt järjekordse hullumeelse postitusena…

23.juuni, üle 24 tunni peale esimese abordi tableti saamist, et mu keha hakkaks lõpuks tegelema peetunud loote väljutamisega. Tal oli nädalaid aega, et ise tegutseda, aga ta ei teinud seda. Ta hoiab meie nii väga oodatud ja armastatud Mannaterast kõvasti kinni.

Seisin keset kööki ja vaatasin oma lapsi lõunat söömas. Annu tegi nägusi ja Joel naeris laginal. Seejärel tegi Annu oma vennale pai ja ütles, et armastab teda väga. Mu süda tahtis lööke vahele jätta. Oh milline õnn on olla nende ema!

Järsku tundsin kuidas veri voolama hakkas.

Jooksin vetsu ja seda lihtsalt tuli ja tuli ja tuli… Ja siis see lõppes. Lihtsalt niisama. Ei piiskagi enam. 

24.juuni hommik, 9.00

Lapsed on juba ammu üleval ja jooksevad pidevat mänguasjariiuli, köögi ja voodi vahet. Oh seda remondi rõõmu küll, ma ütlen. Hetkel on meie elutuba ka meie magamistuba. Jumal teab kui kauaks… Hehh, alles nädala eest oli meie elutuba meile köögi eest…

9.30

Telefonis hakkab äratus laulma. Ma pean tõusma. Poole tunni pärast läheb buss. 

Kohale jookseb Annu, ning kilkab:”Emmmeee, keegi helistab!” Naeratan nõrgalt ja võtan talt telefoni. “Ei kullake, see on kõigest äratuskell. Emme peab nüüd arstitädi juurde minema.” ütlen talle veel. Annu on kurb. Ta tahab ka tulla. Aga oeh, mu lapsuke. Sa ju ei saa. 

10.05 

Buss sõidab ette. Ostan pileti. Istun. Võtan välja oma “Klaaslapse” raamatu ja asun lugema. 

Suutsin lugeda kõigest kuusteist ja pool lehte, enne kui juba oli raske edasi lugeda. Milline valu. Milline tugev naine. Milline kaotus. Tahaks nutta.

10.56

Olen peaaegu kohal. Aga süda läks nii pahaks, et pidin raamatu käest panema. Ei, mitte raamatu pärast. Ma nimelt ei kannata rasedana…bussisõitu. Nii imelik on seda öelda. Kas ma olen rase? Veel? Kas see loeb, et laps on surnud? Rase olen ma ju ikkagi. Vähemalt mu keha on ja käitub ka nii, nagu ta oleks.

Peaaegu oleks oksendanud.

11.03 

Astusin bussist maha ja hingasin sõõmu värsket õhku. Need on kõige raskemad sammud, mida ma iial tegema olen pidanud. Mõtlesin veel, et ei ole hilja koju tagasi sõita… Või vähemalt minna pikema ringiga… Aga milleks viivitada. Milleks vältida vältimatut.

11.13

Jõudsin sünnitusosakonda. Kuulda on naeru ja jutuvadinat. Vastu tuleb rõõmus arstitädike, ning küsib reipalt mis mul mureks on. Ei taha talle otsagi vaadata ja ulatan vaid saatekirja. “Selge” sõnab ta ja juhatab mu istuma. 

Peagi tuleb see arst, kellest ma ühes postituses juba rääkisin. See, kes mulle üleolevalt “psõhh, mis surnud laps!” näkku irvitas. 

“Kuhu te kadusite, pidite ju tagasi tulema mu juurde?” küsis ta. Ma tahtsin talle vastata, et mis ta teeb nalja või. Selle asemel aga ütlesin vaid, et ma sain juba laborist vastuse ja ma teadsin mis see tähendas. Otsustasin uue arstiajani oodata, sest ehk saab mu keha ikka ise asjaga hakkama…

Suundusime arsti kabinetti, kus ta mu pukki ajas. Vaatas emakakaela – täiesti kinni ja kõva ja taga ja jumalteab mis. Tegi ka vaginaalse ultraheli. Kuuaega tagasi oli sama pilt. Olen seda juba neli või isegi viis korda kuulnud. 

Arst juhatas mu palatisse ja tõi kolm tabletti, mille ta mulle sisse pani. Rääkis, et mõnel ei hakka see mõjuma ja peab asja lausa kaks või kolm korda kordama. 

Mõtlesin vaid, et püha jumal. Palun tehke nii, et hakkaks kohe pihta. Ma ei taha siia terveks nädalavahetuseks jääda…

Rääkis veel, et kui loode välja tuleb, pean seda arstile näitama minema. Kui läheb potti, las siis läheb – sinna järgi nad ei roni.

Ta sõelus veel mitu korda minu palati vahet. Jõudsin juba mõtlema hakata, et tahaks nüüd rahu. Rahus oma lapse väljumist oodata.

Üsna pea saabus ta jälle. Tõi narkoosi avalduse. Et äkki läheb vaja… Et on siis oht, et läheb midagi valesti ja ma vajan oppi? Oeh, ma tahaks koju, oma mehe ja nunnupallide juurde.

Varsti tuli teine arst, kes tõi abordi soovi avalduse. Esitas küsimusi ja täitis planketi õnneks ise. Pidin vaid allkirja andma…

Lõunasöök

Hall kandik, kollaste kaantega plännikud. Pelmeenisupp, mannapuder kisselliga, viil leiba ja kaks viilu saia. Pläääh. Ja miks kaks viilu saia? Äkki ma oleksin hoopis kahte leivaviilu tahtnud. Tähtsusetu.

Loen oma raamatut usinalt edasi. See on nii kurb. Ma ei kujuta ettegi, kui mina peaksin see naine olema… Mingi osa minust on isegi tänulik (issand kui haige), et ma olen praegu siin, mitte paari kuu pärast. 

Kõht valutab aina hullemini. Külmavärinad tekivad. Poen teki alla. Ikka on külm. Ma lausa vappun. Nagu päris sünnitus. Ainult, et vähem valus.

Raamatu lugemine muutub võimatuks ja otsustan hoopis blogima hakata. Valu ja oma kogemuse välja kirjutamine aitab. See on minu psühholoog. Ehk satub siia kunagi mõni sarnase looga naine ja see aitab tedagi. Sa ei ole üksi! 

12.49

Veri. Tunnen kuidas see minust jälle välja pahiseb. 

Poetan jälle paar pisarat.

Ma nii kardan. 

See on õudusunenägu.

Ma ei taha siin olla.

Ma vihkan seda.

Ma tahan lihtsalt ärgata! 

13.06

Tuleb arst, uurib kuidas mul on ja kas ma tahan valuvaigistit? Keeldun sellest. Ma tahan seda tunda. Ma tahan ja väärin seda piinavat valu. 

Varsti tuleb teine arst ja seletab, et kui kolmeks pole katkenud, panevad uue laari tablette. Püha jeesus. Võib-olla oleks see narkoosis puhastamine parem ikka olnud. Nüüdseks oleks kõik juba läbi…

13.15

Jälle see veri voolab. Nii valus on. Nii füüsiliselt, kui vaimselt. Tahaks vetsu aga jõudu pole. 

13.20

Tõusen ikkagi püsti, et vetsu minna. Ja tunnen kuidas miski minust väljub. Saan aru mis/kes see on ja kooberdan jalad harkis vetsu poole. 

See on ilmselt kõige rõvedam asi mida ma iial näinud olen. Rusika suurune tombuke. Nagu platsenta või midagi. See on kõige sarnasem asi, millega seda võrrelda. Puhken nutma…

Tuigun side käes arstide poole, et neile oma leiust teada anda. Ise tahtsid ju. Ma pidin ju.

Üks õdedest hüppab püsti ja juhatab mind arsti juurde. Nähes kui murtud ma olen, sõnab ta täpselt need samad sõnad, mis ta mulle viis aastat tagasigi ütles: “Kõik saab korda. Sa oled noor. Küll sa veel sünnitad.” See on kõige lihtlabasem bullshit, mida ma iial kuulnud olen. Aga tänks.

Arsti kabinetis.

Ta esitas vaid paar küsimust, rääkis veel edasisest ja järsku haaras mult mu hiigelsideme, et seda prügikasti poole lennutada. Peatasin ta endalegi ootamatult poolelt sõnalt ja ütlesin, et ta seda ei teeks. Ma tahan ta maha matta. “Päriselt?” “Tõsiselt mõtled?” “Päriselt?!” korrutas ta aina. Jah, see on ilmselt esimene kord kui ta sellist palvet kuuleb, aga mõte sellest, et mu laps lõpetab prügimäel, nagu tähtsusetu rämps… seda ma ei talu. 

Jah, ta polnud päris-päris-päris laps. Aga mulle ta oli, on ja jääb siiski lapseks. Ma tahan ta matta. 

Kell on pea kaks. Tunni pärast lubati mind koju. Aga järgmine buss läheb alles kell viis!!! 

Kuidagi…kergem on. Vastik on seda öelda… aga lõpuks on kõik läbi. Vähemalt füüsiliselt. 

14.30

Arst kutsus mind kontrolli. See oli nii räme valus. Sorkis seal oma instrumentidega ringi ja rääkis samal ajal, et kolm-neli kuud pean nüüd rasedusest hoiduma, foolhapet ja vitamiine sööma, ning siis ootab ta mind uute heade uudistega tagasi, kui seda soovin. Tänan, ei soovi. Tähendab, tema juurde ei soovi.

Ta paigaldas pärasoolde mingi küünla, mis tekitab emaka kokkutõmbeid. 10 minti on sellest möödas ja ma juba tunnen neid. Oibläää kui paha, valus, paha, paha.

“Kas selle sideme võib ära visata?” osutas ta ebameeldival häälel mu kokku keeratud lapile. Tundsin hukkamõistu. Oleks pidanud talle vastama vist, et ei, ma plaanin kõik oma sidemed edaspidi maha matta, mitte ainult selle, millel lebas mu “tuust rakke”. Fuck you.

17.00

Saan koju. Sammun vaikselt bussijaama poole. Nii tühi ja valus on.

Õhtu.

Väga hea ja armas tuttav tõi mulle tibatillukese tamme. Matsime oma Mannatera sinna alla. 

Ma tean, et kõik saab kunagi korda. Praegu lihtsalt on väga paha, raske ja halb.