Jesus fucking christ. Ma tõsiselt ei mäleta, millal ma viimati nii häda olin, kui nüüd need viimased päevad.
Ma olen nii-ii väsinud. Õigem oleks vist öelda, et kurnatud, sest magada ma ka nagu otseselt ei taha/saa. Ja ega tegelikult see magamine ei aita ka nagu. Isegi, kui ma olen 10 tundi maganud, on ärgates selline tunne, et ‘eiiiii…’ :D
Magamine tundub nagu aja raiskamine ka. Ma oleksin tänagi võinud ju lõuna ajal magada, samal ajal, kui Annu, aga ma ei tea… Palju asjalikum tundus fotokursus.ee’st teadmisi ammutada, sest millal siis veel eksole. Btw, ma sain mitu algajate koolitust, tänu ühele lugejale – jeeei!
Ma olen lausa nii uimane, et jooksin enne vastu uksepiita ja lõin oma väikse varba niimoodi ära, et see meenutab nüüd sinist miniviinerit.
Ja siis Annu otsustas sinna, 5 minutit hiljem, täiega peale astuda.
Ma tahtsin ”natukene” nutta.
Ma tunnen end KOHUTAVA emana. Annu tahab mängida ja mürada, aga ainus asi, mida mina teha tahan/suudan, on diivanile haigutades auku istuda… Ta koguaeg võtab mul näpust kinni ja veab mind kuhugile. Aga mina tahaks ainult kallistada ja musutada ja nunnutada ja kaisus seebikaid vaadata. Mitte kolmekümnendat korda järjest ‘talus’ lugeda, või teda ümber diivani taga ajada, et mähet alla panna. :D
Aga vähemalt on mehel homsest vabad päevad, ja ehk suudab tema veidikene parem lapsevanem olla, kuni mina olen… alla igasugust arvestust.
Ega tal tegelikult muud üle ei jää, sest homme pean ma vapsee pooleks päevaks kodust ära minema ja… asju tegema.
Also, me oleks Annuga eile surma saanud, kui jalutamas käisime.
Lörtsi lendas täiega ja mingi kõva bemmivend oleks ülekäigurajal meid peaaegu alla ajanud.
Ma ei saa aru kus on selliste mõistus. Õues on sellised tingimused, et raske on enda varbaidki näha ja neil on ikka vaja täie kimaga sõita! Ma reaalselt HÜPPASIN auto eest ära.
Ja pärast tuli veel ringiga tagasi, ning pritsis meid kõnniteel sopaga üle.
Peab ikka käekotti ühe telliskivi sokutama. Siis on millega tagaklaasi sihtida.
Tegelikult ei olnud see postitus üldse nii masendava ja ulguvana mõeldud, aga viimased päevad on lihtsalt sellised olnud, et… tahaks kuskile urgu ronida ja… lamada. :D
Kõik on ju tegelikult hästi, see on praegu lihtsalt üks ”selline” periood, mis tuleb üle elada ja küll ma end varsti jälle asjaliku(ma)na tunnen ja normaalse(ma)ks inimeseks saan.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
