Märts oli üks üsnagi kole kuu. Meie tehnika jaoks. Ja meie rahakottide jaoks. Esmalt andis otsad mu armas, väike bluetooth hiirekene, siis otsustas mehe telefon, et aitab kah naljast ja tema end enam ei lae. Ning kui mees üritas seda parandada, viskas vapsee pildi tasku, ning ekraanil jooksid vaid värilised kiired, nagu vanasti teleks, kui öösel saated otsa said.
Seejärel läks lõplikult katki läpaka ekraan. See on juba vähemalt kaks aastat pekkis olnud ja pilt oli ees ainult siis, kui ekraani ja klaviatuuri vahel oli pastakas. Hiljem ei aidanud enam see ka, siis tuli sinna vahele vägistada suur patarei. :D :D :D Lõpuks tuli siis suurest väänamisest mõra sisse…oh well, kes küll seda oleks osanud oodata, eksole?
Ning nagu sellest kõigest veel vähe oleks, arvas ka minu telefon, et tal on vägivallast siiber ja tema enam minuga koostööd ei tee. Ning nüüd ei tööta enam ekraani alumine äär, kus on ‘back, home’ jms ”nupud”.
Neljast asjast kolm on katki selle rõõmupalli pärast, kes koguaeg kõike kisub. Ma ei oska kokkugi lugeda mitu korda päevas, ta mul süles olles, laua pealt kogu kraami nahhui saadab.
Vihjeks võin öelda, et tema nimi hakkab ‘A’ tähega ja ta sai täna 6-kuuseks.

Ja tundub, et see ”õnn” jätkub meil ka sel kuul, sest tolmuimeja ei toimi enam nagu vapsee. Esmalt tuli sealt küljest ära mingi julla, mis hoiab tolmukotti paigal ja ma ei suuda seda sinna tagasi panna! No ma ei saa aru kuidaaaaaaaaas. Ja nüüd ta lihtsalt ei ime mitte midagi!!! Eile ma näiteks tõmbasin vaipa karvadest puhtaks nii, et lihtsalt võtsin tolmuimeja toru, vajutasin need karvad välja, mida palja põranda peal kasutama peab, ja sellega kraapisin maast karvu ära! Käsitsi kiskusin karvu sealt harjaste küljest ära ja panin kotti.
Wild guess, aga selles võib süüdi olla see vein, mis ma kunagi sinna peale ajasin. It may, or may not juhtuda siis, kui ma suure paanikaga tube ‘koristasin’. Ühes käes tolmuimja, teises veiniklaas, ning ise ulgusin samal ajal nutta… Või midaigi. Uuuuups?