LUGEJA KIRI: Ma armastan ühte oma last rohkem, kui teist!

”Tere, Lipsuke! Ma tean, et see hakkab nüüd väga kohutavalt kõlama, aga ma tahan selle südamelt ära saada ja ehk oskab keegi ka mulle nõu anda, mida teha.
Meie lood on VÄGA sarnased, aga ühe ilmatuma suure erinevusega. Esimene laps sündis mul erakorralise keisriga. Last nägin esimest korda alles tunde ja tunde hiljem, sest mu seisukord l
ihtsalt ei lubanud seda varem. Kui laps toodi, olin ikka veel uimane ja ei saanud eriti midagi aru. Vaatasin lihtsalt, et ahah, täitsa tite nägu. Aga ei tekkinud mingit sidet ega tunnet, et see on nüüd minu laps. Laps, keda olen ju terve elu oodanud!
Esimesed kuud hoolitsesingi tema eest rohkem kohusetundest, kui soovist ja armastusest.
Ajapikku ikka tekkis see emalik tunne ka ja olin õnnelik, et lõpuks see ”miks ma oma last ei armasta?” süümekas üle läks. Aga keisrist tekkinud shokk oli ikka alles. Mul on siiani tunne, et see on nii ebaaus ja ma oleksin nagu millestki ilma jäänud.
Üsna pea jäin teise lapse ootele. Mida päev edasi, seda rohkem mõtlesin, et seekord sooviksin kindlasti ise sünnitada. Ja nii läkski, sain ise hakkama! Olin seitsmendas taevas. Minu armas beebi, minu tubli beebi. See armastus mis mind tabas oli uskumatult suur ja seletamatu. Ma pole iial midagi sellist tundnud!
Paari kuuga oli selge, et hoian väiksemat last kuidagi rohkem. Tema tundub kallim ja armsam, samas kui suurem laps on selline närvesööv pätt. Kui maja põleks ja ma saaksin päästa vaid ühe, teaksin ma kinnisilmi kumma ma päästaksin (issand kui kohutavalt see kõlab!). Ma tean, et ma armastan suuremat ka, aga mitte nii palju, kui beebit. Väiksemat nunnutan ja hoian rohkem, kui suurt. Beebi tundub ikka maailma kalleim ja armasm vara. Vahel ma vaatan suuremat last ja ta ei tundu üldse nii ‘oma’, kui see väike beebi.
Võibolla on see depressioon, võibolla olen ma lihtsalt halb ema, võibolla on see sellest, et mul ei ole võimalik enam suurema lapsega kvaliteetselt aega veeta, võibolla on see normaalne ja mööduv? Igatahes tunnen ma end väga süüdi ja see sööb mind sisemiselt iga jumala päev! Ma tunnen, et selles on süüdi keiser. Ma tunnen, et keisri pärast ei tekkinud meil seda sidet, mis teise lapsega. Aga kuidas see võimalik saab olla… Mida ma teha saan? Ma ei taha ju, et tema hakkaks ka sellest eelistusest aru saama ja end halvasti tundma. Appi…mis ema ma selline olen! :'(”

Keisri osas saan ma sellest naisest aru. Ka mina tunnen, et erakorraline keiser oli väga ootamatu ja röövis minult väga tähtsa osa lapse saamise protsessist. Aga mina ei oska selle ülejäänud osa kohta eriti midagi öelda, ega teda kuidagi aidata. Kas tasuks minna mõne psühholoogi, psühhaatri või nõustaja juurde? Olete teie samas olukorras kunagi olnud?