Lugesin mõned kuud tagasi ühte artiklit kus oli kirjas mida tunneb beebi, kellele tehakse unekooli. Ja peale seda ei taha ma Annu nuttu minutitki kuulata. Mitte ükski laps ei tohiks nii tunda. Mitte kunagi.
Seal oli kirjas, et kui jätad beebi üksi nutma, siis tunneb ta sel ajal, et teda pole kellelegi vaja, et teda ei armastata, et temast ei hoolita ja mitte kellelegi ei lähe ta olemasolu korda. Et maailm ongi üks üksik ja kõle koht, ning tuleb enda ellujäämise nimel võidelde, st veel kõvemini karjuda – ehk keegi kuuleb ja aitab. Aga kui kedagi ei tule, ega tule, ükskõik kui kõvasti ta ka ei nutaks, jääbki ta vait, sest pole mõtet ju nutta – niikuinii kedagi ei tule, sest keegi ei hooli. Laps tunneb end halvasti ja hüljatnua, ning on segaduses.

Ning tsiteerides toda arsti ”Nii nagu esimesel eluaastal kujuneb ema ja lapse vaheline suhe, nii on hiljem ka selle lapse suhe kogu maailmaga. See on täiesti teie enda otsustada, millist tuleviku te oma lapsele tahate ja millist inimest te temast kasvatada tahate. Vahel tuleb leida kompromisse, kui elu seda nõuab, et kogu perekond hakkama saaks. Ei olegi ju ühte ja ainsat viisi olla lapsevanem. Küll aga tasub alati proovida panna ennast lapse olukorda, et mõista, milline on sõnum sealtpoolt vaadates. Ja siis mõelda, kas ma ise tahaksin sellist sõnumit saada? Sisetunne on aga enamasti õige. Kui ikka “süda lõhkeb”, siis kindlasti ei ole tegemist õige asjaga. Loodus on seadnud asjad nii, et emad just südame järgi otsustavadki. See ongi emainstinkt. Tänu sellele on inimkond ellu jäänud.”

Nagu ma olen aru saanud on unekoolil mitmeid ja mitmeid variante, hetkel räägin nendest kõige karmimatest. Minu arvates ei ole normaalne jätta last end hingetuks karjuma! Karjugu kasvõi oksendamiseni. Siis vahetad aga linad ja lähed jälle ära. Selline asi peaks lapse piinamise alla minema ja olema karistatav.
Ja ka see veidike leebem variant pole minu arvates normaalne. Jätad lapse 5 minutiks röökima, siis tuled ja lohutad natuke, ning lähed jälle minema.
Toon näiteks ühest foorumist saadud mõtte. Pane end lapse olukorda. Oled harjunud koos peikaga magama minema. Igal õhtul on täpselt sama asi. Lähete koos voodisse, ning jääd turvaliselt oma kallima kaisus magama. Aga ühel õhtul järsku on kõik erinev. Lähete koos magamistuppa, aga peika ei tule voodisse, vaid sätib sulle teki peale, soovib head ööd ning lahkub ruumist. Sa hakkad nutma, sest oled segaduses. Ta ei tule tagasi ja sa mõtled: ‘Kas ta ei armasta mind enam? Kas ma tegin midagi valesti?’. 5 minuti pärast ta tuleb, sätib su tekki, ning lahkub taas. Ja sa jääd nutma, kuni väsimusest uinud…
Kuidas tundub? Normaalne? Tahaksid, et su laps nõnda tunneks ja arvaks? Mina igatahes mitte. Mul lähevad ihukarvad püsti kui sellele mõtlen… Päris ausalt kohe.

Annemaia on sünnist saadik maganud minu kaisus. Osalt sellepärast, et nii on mugavam. Osalt sellepärast, et ma lihtsalt ei raatsigi teda enda kaisust ära panna. See kaisutamine on nii mõnus ja ma tunnen, et seda on meile vaja. Ma hindan neid ‘meie’ hetki väga kõrgelt ja kuidagi kahju on sellest loobuda. Maailmas pole paremat tunnet, kui uinuda inimese kõrval, keda armastad nii-ii palju, et sul on füüsiliselt valus. Maailmas pole paremat tunnet, kui see mil su beebi vaatab sulle silma, naeratab, suleb oma väiksed silmad ja jääb su rinnal rahulikult magama, teades, et sa ei lähe mitte kuhugi ja oled alati tema jaoks olemas. Maailmas pole paremat tunnet, kui ärgata selle sama väikese ja kalli inimese kõrval, kes sulle hommikul unise naeratuse kingib. Temaga koos ärgata, kallistada, kaisutada ja musutada.
Kuid peamine põhjus, miks Annu mul kaisus magab on tema lähedusevajadus. Olen teda üritanud tema enda voodisse panna vähemalt kaks korda. Ja mõlemal juhul on olnud järgnev päev üsna hullumeelne. Ta sõna otseses mõttes ripub mul küljes ja satub täiesti hüsteeriasse, kui üritan teda maha panna. Ma ei tea mis see on, kas ma olen ta lihtsalt ära hellitanud, või ongi tema lähedusevajadus niivõrd suur. Aga mulle meeldib arvata, et ma teen õigesti, et pakun talle sellisel määral lähedust mida ta vajab ja, et tänu sellele kasvab temast eluterve inimene kel pole probleeme oma tunnete väljendamise, ega inimeste usaldamisega.

Kuidas suhtute teie unekooli? Olete seda kunagi ise teinud?