… Aga ma üritan. :D

Mulle anti eile päris mitu head ideed, millest blogida. Näiteks võiks oma kodust video teha. See mõte meeldib mulle tegelikult isegi natukene liiga palju. Aga kohe ma selle kallale siiski asuda ei saa, sest mu maja upub kõntsa alla. Ja mitte ‘voodi all on üks tolmurull’ laadi kõntsa, vaid pigem nagu ‘kui sa paljajalu käid, võib sulle maas vedelevast sodist plätu jalga moodustuda’ laadi kõntsa. Rõve, ma tean. Aga noh, elu kahe alla 2-aastasega, kes 95% ajast sulle kõrva röögivad, polegi mingi party. :D

Siis võiksin ma kirjutada veel sellest, kuidas mu esimene aasta ‘aednikuna’ läks, ning mida ja kui palju ma kasvatatud-potti-purki-sahvrisse pandud sain. Jällegi, hea idee, aga selle jaoks pean ma ära töötlema kogu suve jooksul tehtud pildid, ning uusi ka juurde klõpsutama (tuhat fucking kakssada pilti!!!). AGA ma pole kindel kui palju mul hetkel rahulikku aega veel jäänud on, enne kui härra kisakõri jälle ärkab. :D

Siis soovitati veel autost kirjutada, et kas ma olen nüüd juba harjunud ja kas Lõuna-Eestis võib jälle rahuliku südamega sõita, ilma, et peaks kartma, et mingi minivääniga hull mutt vastu kihutab. Hmmm, ma parem ei kommenteeri seda väga pikalt, ning ütlen vaid, et kui mina selle autoga lõpetan, lükkame me selle ilmselt romulasse ära. Jeah, asi on halb. Mees tõdes hirmuga, et ta peab vist tõesti ise load ära tegema, enne, kui ma meid ära tapan. Isegi tee ääres rahulikult kasvavad männid pole väljaspool ohtu. Aga hea uudis on see, et meie auto on täielik tank! Kuigi mees hõõrub mulle nüüd ilmselt elupäevade lõpuni nina alla, et me ei pea metsa minnes saagi kaasa võtmagi – ma suudan selletagi küttepuid saada. :D

Ja ega lastest ikka üle, ega ümber saa. Sooviti lugeda ka sellest, kuidas Annu oma suurema õe rolliga kohanenud on, üks laps versus kaks last, ning keisrilõige versus tavaline sünnitus. Head ideed kõik, aga mul pole nii palju materjali, et neist igaühest eraldi üks normaalse pikkusega postitus saada. Seega koondan ma mõned teemad ka sujuvalt siia postitusse.

Annu on oma uue rolliga imehästi kohanenud. Ma kartsin neid tüüpilisi asju, millest ikka sellisel puhul räägitakse. Ala, et vanem laps muutub ka titeks, hakkab kadetsema ja beebit lööma jne. Meie puhul ei juhtunud midagi sellist. Annu on imeline suur õde ja armastab oma väikevenda väga. Koguaeg käib ja musitab, kallistab, paitab teda, ning tahab venda kaissu. Kui poiss nutab, annab Annu talle lutti ja kussutab vankrit. Tal pole midagi selle vastu, et Joel mul koguaeg süles on. Ta teab, et vajadusel mahuvad nad alati mõlemad mu sülle ära.
Mind paneb isegi imestama, et Annu jagab temaga vahepeal oma kõige kallimaid asju, mida mina ei sunniks teda jagama. Näiteks tema üks eriline mõmmi, mida ta igale poole kaasa veab ja loomulikult kaisupadi. Lapsel võib ju olla mõni selline asi, mis on vaid tema oma ja mida ei pea jagama. Aga tema jagab.
Muidugi pole asi alati nii ideaalne, aga suures plaanis võin öelda küll, et Annu on väga suure südamega ja hooliv tüdruk. Kuigi kuna ta veel nõnda väike on, ununeb tal vahel, et vend on temast veel pisem ja veel õrnem. Vahel juhtub, et Annu tirib Joelit käest või jalast, üritades teda sülle võttta, või surub talle lutti liiga ränga jõuga. Aga vähemalt on kavatsused head. Ma pole veel kordagi näinud, et ta meelega poisile haiget teeks. Isegi mitte siis, kui poiss tal juustest haarab või teda näpust hammustab.

Maailma kõige armsam asi on muidugi aga see, kuidas Annu Joeliga räägib ja teda lohutab. Ma tahaks lihtsalt iga kord heldimusest nutta, kui Annu Joeli juurde läheb ja sellise õrna ja armsa häälega ütleb: ‘pojaaa, tasa-tasa, hullu, samas’ (Poja, tasa-tasa, pole hullu, emme on siin samas).

Heh, ja nüüd see väike pojakene mul juba jälle ärkaski. *Trükin edasi, poiss süles*

Tegelikult on meie päevades ikka kuhjaga selliseid ilusaid momente ja kuigi vahepeal on põrgulikult raske, siis päeva lõpus (või millal iganes nad siis magama suvatsevad jääda), mõtlen ma ikka kui vedanud mul on.
Ma vaatan oma pisipoja silmadesse ja soovin, et need jääksid alatiseks nii süütuteks. Ma vaatan kuidas mu pisitütart ilma igasuguse kõhkluseta võõra lapse juurde läheb, ning ta mängima kutsub, ja ma soovin, et ta jääks alati nii julgeks, ega kardaks kunagi püüelda oma unistuste poole. Ma vaatan, kuidas need kaks põnni siin üksteisele otsa passivad ja südamest naeravad, ilma mingi erilise põhjuseta, ja ma soovin, et see jääks alatiseks nii. Ma vaatan kuidas mu mees peale 12-tunnist öövahetust, koju tuleb ja oma pere väiksele matkale viib, sest õues on hea ilm ja jumal teab kauaks seda enam on…

Üks teine tuttav tahtis teada, kuidas üle elada kaks alla 2-aastast. Hmmmm, ma arvan, et ma ei ole nüüd kõige parem inimene, kellelt seda küsida, sest kuidas ma saan kellelegi teisele nippe jagada, kui ma isegi vaevu veel elan? :D
Aga võib-olla siiski üks nipp oleks – valmistu kõige hullemaks, sest, kui asi kujuneb palju lihtsamaks, kui sa kartnud oled, võid sa ainult rõõmustada. Aga kui hullemaks, siis well… you’re fucked. :D

Aga kui ka teil on mõni vahva idee, millest ma kirjutada võiksin, siis olen üks suur kõrv. Kui ma siin omast peast neid ideid leiutan, lõpetan ma ikkagi rääkides sellest, kuidas ma ei ole normaalselt maganud aastast 2012 (aga kuidas kõik on totaalselt seda väärt, eksole!). Ma ei taha kõlada nagu vingupunn, kes otsustas saada kaks last nii jutti, kui vähegi võimalik ja nüüd ei kuule keegi sel halal enam lõppu, sest vaene hädapätakas ei saa millegiga hakkama. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!