Täna on Madli kaheteistkümnes elupäev. Oeh, kus see aeg alles lippab! Juba praegu vaatan ja nutan ta esimesi elupäevi taga – ta on nii palju kasvanud! Mis pole ka ime, sest see tüdrukutirts vaid sööb, kakab ja magab! Madli on siiani olnud täielik muster beebi. Esimese nädala ta reaalselt vaid magaski – igas asendis ja igal pool. Kogu selle aja jooksul on ta vaid paar-kolm korda tõsiselt nutnud, ülejäänud aja annab endast vaid tasase vääksuga märku. Umbes nagu, et ”ouu, kutid, ma olen üleval – kui teil äkki aega tekib, andke mulle midagi hambusse, olge paid!”
Olen siiani teindu märkmeid iga elupäeva kohta, et neid esimesi hetki ka edaspidi mäletaksin.
Esimene elupäev, 31.juuli
*Imetamise ajal, ja vahepeal ka selle vahepealsel ajal, on megarõvedad emaka kokkutõmbed, umbes nagu sünnituse keskel. Tahaks lausa mööda seinu ronida!
*Kuna piima veel pole, istub põnn põhimõtteliselt koguaeg rinna otsas. Kui üritan vetsu või kuskile minna, hakkab ta kohe siplema ja uuesti rinda otsima. Madli ei maga peaaegu üldse, mis on äärmiselt imelik, sest Annu ja Joel olid oma esimesel elupäeval täitsa laibad. Pidin neid toitmise ajaks koguaeg üles turgutama, ning isegi keset imetamist kustusid nad ära, Madli on aga väga usin tissitaja.
*Ka mina ei maganud eriti, viimase 36h jooksul olen silma looja lasknud vaid 2-3x 20 minutiks. Meeled on veel sünnitusest erksad.
*Istuda ei saa.
*Oleks hommikul juba koju saanud, aga otsustasin ikkagi puhkama jääda.
*Joel ja Annu käisid meid vaatamas ja õega tutvumas. Annu ei tahtnud õde käest äragi anda!
Teine elupäev, 1.august
*Emaka kokkutõmbed on endiselt rängad.
*Nibud on juba hellaks imetud, aga vähemalt pole midagi veel katki!
*Laps on väga rahutu, koguaeg otsib rinda ja kui tiss suus pole, nutab. Magasime öösel vaid nii palju korraga, kui lapsel tiss suus püsis – magamata alates 30.juuli hommikl kella viiest.
*Õmblus laseb juba sabakondi peal istuda, olemine hakkab kergemaks minema.
*Madli sai hommikul 30ml rinnapiimaasendajat, mille ta põhimõtteliselt 30 sekundiga alla kugistas. Minul ikka veel piima pole ja laps oli meeletult rahutu. Ilm on ka väga kuum, küllap oli vaesekesel meeletu janu. Peale seda magas ta 3-4h jutti, nagu nott. Sain ka väheke lõpuks magada. Mulle ei meeldi, et ta rpa sai, see rikub mu ürgemase tunnet, aga parem rpa, kui janus karjuv beebi.
*Tekkis metsik seljavalu.
*Õmblused ja vetsus käimine = paljas mõte sellest tõmbab külma higi otsaette. Küsisin arstilt mikrolaxi.
Kolmas elupäev, 2.august
*Emaka kokkutõmbed leebuvad ja vahepeal saab juba peaaegu valuvabalt imetada!
*Madli sai öösel veel lisatoitu ja magas siis 5 tundi jutti. Pool kuus hommikul sõi ühest rinnast ja magas edasi, kaheksa paiku sai teist, ning jäi veelgi edasi magama. Saime lõpuks mõlemad normaalselt puhata.
*Peale normaalset ööund hakkas ka minul lõpuks piisavalt piima tekkima, ning kunsttoitu polnud rohkem vaja. Oleksin ma juba esimesel ööl korralikult maganud, mitte suure ärevusega üleval passinud ja oma tuttuut titat imetlenud, oleks ehk mul piim kiiremini tulnud? Aga siiski parem tulemus, kui Joeli ja Annu ajal – nendega tuli mul piim rinda alles neljandal päeval.
*Tulin voodilt halvasti maha ja õmblusest käis meeletu valujutt läbi. Kartsin, et nüüd rebestasin kõik ribadeks, aga arst vaatas üle ja asi olevat okei olnud…
*Saime koju!
*Kui koju tulin, jooksis Annu mulle esimesena vastu, klammerdus mu jala külge ja ütles, et armastab mind. Pidin peaaegu nutma hakkama, sest tavaliselt ei käitu ta niimoodi MITTE KUNAGI! Joelil oli seevastu minust suht suva, tema kiirustas esimese asjana turvahälli juurde, et beebit näha, ning alles siis tuli mind kallistama. Oeh, kuidas ma neid igatsesin! Hea on lõpuks kodus olla.
*Selg läheb aina valusamaks, hullem kui rasedana! Keha on ilmselt sellest järsust koormuse vabanemisest nii shokis, et otsustas pillid kotti pakkida.
*Astusin esimest korda peale sünnitust kaalule ja tuleb välja, et haiglasse jäi mul üle 10kg. Või noh, kolm pool kilo sõitis minuga ikkagi turvahälliga koju kaasa, aga ikkagi…
*Õhtul hakkas piimapais tekkima.
Neljas elupäev, 3.august
*Piimapais! Rinnad on nagu valusad kivid.
*Õmblus on meeletult valus, ei saa istuda, astuda ega seista.
*Madli on nii piimakoomas, et ainult magab. Kui üritan teda söötmiseks üles ajada, teeb rinda silmates vaid oksendamise nägusi ja keerab pea ruttu teisele poole.
*Halleluuja, emaka kokkutõmbed on kadunud!
*Madli magab nagu unistus, ka öösel!
*Imetamine läheb ka kenasti, esimesed paar sekundit on valus, aga edasi täitsa ok.
*Annul on mingid imelikud jonnihood tekkinud. Ma pole teda mitte kunagi sellisena näinud…
*Ma pean mainima, et vastsündinud on ikka üpris inetud. Ma muudkui üritan Madlist saada pilti mis annaks edasi, kui kena ja armas ta mulle paistab, aga pildile saan ma vaid paistes näoga kartuli. :D
Viies elupäev, 4.august
*Piimapais on täies hoos!
*Õmblus on endiselt põrguvalus. Tahaks inimese kombel istuda juba!
*Aga laps on omadega vähemalt rahul, ainult sööb, magab ja situb.
Kuues elupäev, 5.august
*Mul hakkab juba inimese tunne tagasi tulema! Selg pole enam nii surmavalt valus, nagu paar päeva tagasi ja haav hakkab ka vist lõpuks paranema, laseb juba veidi olla ja ei valuta koguae.
*Piimapaisu tipphetk! Rinnad jooksevad nagu kraanist ja kui pesema tahtsin minna, purskas piima kahte lehte laiali, nagu Kate Perry muusikavideos. See on JÕHKER! Ma arvasin, et eile oli hull, aga oh ei, täna on veel hullem! Rinnad on nii täis, et Madli ei saa haaratagi. Pigistasin metsiku koguse enne imetamist välja, ning peale imetamist lüpsin veel 120ml kollast kulda omale sügavkülma. Rinnapadjad on mõttetud! Kasutan nende asemel mehe T-särke. Tiss on ees nagu mõrvarelv. Issand ma näen nii haige välja oma kandilise tissiga…
*Lisaks avastasin veel, et olen suutnud endale taaskord sünnitusest hemoroidid saada, jee..
*Madli nabakönt kukkus ära!
Seitsmes elupäev, 6.august
*Tunnen end aina rohkem jälle inimesena! Suutsin esimest korda jalutuskäigu ette võtta, ning käisime vallas lapsele nime panemas. Varem mõtlesime, et paneme lapsele nimeks Madli-Mai, et oleks veidi erilisem ja natukene ka Annemaiaga sarnane, aga lõpuks panime ikkagi vaid Madli. Niikuinii kutsume teda Madliks ja Madli-Mai olekski jäänud vaid paberi-nimeks.
*Ma ei suuda ära imestada kui hästi on Madli meie perre vastu võetud! Annu ja Joel armastavad oma väikest õde tohutult. Kogu mu hirm, et nad kadedaks muutuvad, oli asjatu!
Kaheksas elupäev, 7.august
*Suudan lõpuks juba kodus normaalselt tegutseda, koristada ja süüa teha. Nii hea on liikuda, ilma, et pidevalt kuskilt valutaks või pitsitaks. Ma näen oma varbaid! Ma saan KUMMARDUDA! Oeh, nii mõnus ja kerge on kõik!
*Piimapais lõpuks möödas!
*Madli hakkab rohkem ärkvel olema. Kui varem magas ta söömisest söömiseni, siis nüüd juba tahab peale imetamist veidike ringi vaadata ja suhelda, või siis niisama oma hällis ärkvel olla, mitte kohe magama jääda. Õhtul panin teda tund aega magama ja imestasin, et no mis värk see nüüd on. Mu beebi pole enam nii beebi, et pane kuidas tahad ja kõik sobib, igas asendis ja igal pool enam ikka ei maga. Aga siiski on ta uned pikad ja korralikud. Vahepeal tahab lihtsalt nüüd juba üleval ka olla ja niisama kaisus kudrutada.
Üheksas elupäev, 8.august
*Õmbluse ülemine ots ja hemoroid on veel valusad, aga muidu olen juba täitsa inimene! Nii hea on üle tüki aja olla, teha, liikuda…
*Olen 14,3kg alla võtnud!
*Elu kolme lapsega on praegu veel nii kerge, et ma ei jõua kohe ära imestadagi. Vahepeal lausa unustan ära, et mul on nüüd kolm last! Hommikul näiteks hakkasin hommikusööki tegema ja torkasin Madli korraks diivanile, et kasvuhoonest värsket kraami tuua. Tagasi tuppa tulles aga tegin rahulikult hommikusööki edasi ja alles 10 minutit hiljem meenus, et oh shit, mul oli üks laps ju veel kuskil! :D Tsikk oli magama jäänud ja tal oli megasuva, et ma ta käest ära panin. Kui kõht on täis, puuksud ja krooksud tehtud, siis võib ta vabalt omaette ka kuskil lamada ja üldse ei kurda veel.
*Madli sööb ja magab super hästi, gaasiprobleeme tal väga pole (paar korda on raskemalt punnitanud), ning vaid paaril korral olen teda kuulnud tõsiselt nutmas. Üks neist kordadest oli näiteks tema esimese autosõidu ajal. Tal jäi haiglas söömine poolikuks, seega minut enne meie maja ette jõudmist sai tal sellest näljutamisest villand, ning ta lasi oma häälepaelad valla.
Kümnes elupäev, 9.august
*Annu jonnihood kestavad endiselt. Ju see minu eemal olek ikka mõjutas teda nii palju. Ükspäev rääkis ka, et ta kartis kui ma väikse õega haiglas olin, ning seletas, et ta ei taha rohkem ööseks kodust eemal olla. Mu süda murdub seda kuuldes! Kinnitan talle nüüd koguaeg, et ma ei lähe enam kuskile, et ma armastan teda väga jne. Oeh, mu vaene väike tütreke… Ja mina arvasin, et see haiglas olek mõjutab kõige rohkem Joelit, kes on ju täitsa emmekas, aga oh üllatust. Aga vähemalt ei ela lapsed end Madli peal välja ega süüdista teda selles, et emme pidi eemal olema… Mul on sajaga süümekad, sest ma oleksin ju teoreetiliselt võinud juba 31.juuli hommikul koju tulla. Mina valisin ju selle, et jään paariks päevaks haiglasse, et seal rahulikult tissitamise asi joonde saada, ning veidi enne kodusesse möllu sukeldumist puhata.
Üheteistkümnes elupäev, 10.august
*Käisime Aili juures pildistamas. Ma alguses küll mõtlesin, et otsin kellegi, kes mulle koju neid pilte tegema tuleks, et ma ei peaks ise kuskile sõitma hakkama oma titekarjaga, aga lõpuks ikkagi taipasin, et ma ei leia ealeski nii head fotograafi, kui Aili. Ailiga ma vähemalt tean mida ma saan ja ma tean, et ma olen rahul. Õnneks oli tal meie jaoks ka sobiv aeg veel pakkuda ja saimegi kenasti käidud. Nüüd ma ei jõua vaid septembrit ära oodata, et pilte kätte saada! :)
*Käisime esimest korda beebiga rannas ja sain esimest korda kodust väljaspool imetada. Nii uhke oli tuttuue beebiga ringi kõndida, nagu oleks millegi erakordsega hakkama saanud! :D Tunnen end tänu kaalukaotusele ka palju ilusamana, kuigi see kaalulangus tegelikult vist eriti veel välja ei paista. Aga noh, enesetunne on vähemalt super!
Ma ei tea kas mul on nüüd metsikult oma lastega vedanud või olen ma lihtsalt kolmandaks korraks lõpuks asja käppa saanud, aga tõesti, hetkel on elu kolme lapsega nagu unistus. Hetkel tundub, et see vastab ikka täielikult tõele, et esimese lapsega on kõige raskem, sest kõik on ju uus ja hirmutav, teisega on ka veel keeruline, sest sa ei oska end kahe lapse vahel hästi jagada, aga kolmandaga oled juba proff. Eks siin mängib palju rolli vast ka see, et ma olen ise ka mega tsill, elu tundub lill ja meel on enamasti rahulik. Madli on muidugi super beebi ka, seega põhikrediit peab ikkagi talle minema. Kui mul oleks siin praegu gaasivaludes röökiv beebi, poleks minu tsill olemisest ka mingit haisu enam. :D
