Meie jõuluime, ehk poolteist sentimeetrit õnne!

Kuu aega tagasi istusin ma värisevate kätega vannitoas ja hoidsin pihus pulgakest millelt vaatas mulle vastu kaks rasvast triipu. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Ma isegi ei lootnud sel kuul midagi ja siis äkki… 

Esimene reaktsioon oli, et tahan seda tervele ilmale kuulutada, õnnest hundirattaid visata ja huilata nagu indiaanlane, aga millegipärast ma seda siiski ei teinud. Tekkis tunne, et tahan seda endale hoida. Kanda endas seda ilusat saladust ja mõnda aega lihtsalt olla. Oma emalegi ütlesin alles kaks päeva hiljem, kuigi tavaliselt on ta esimene kellele KOHE helistan. 

Kui meeletu elevuse ja õnne pilv hajuma hakkas, tekkisid muremõtted. Mis siis kui sel korral ka midagi pahasti on? Äkki kaotan ka selle lapse… Mõtlesin, et ei ütlegi kellelegi, sest kui asi lõppeb jälle halvasti, rikun teiste jõulud ka ära.  Te kõik elate ju mulle kaasa ja oleksite kindlasti mulle mõeldes kurvastanud. Ja noh, sellepärast ma otseselt midagi ei öelnudki. Aga no valetada ja varjata ma ka ei oska, seega mõni teist ikka pani kaks ja kaks kokku mõne mu kahtlase lause peale.

Sel korral plaanisin arsti juurde minna alles 8-9 nädalal, et vältida seda närveldamist, aga läks nagu ikka. Umbes kaks nädalat peale heade uudiste saamist, algas pruun määrimine. Kimasin kohe kontrolli, aga nagu karta oli, siis näha ega teha polnud midagi. “Tule kahe nädala pärast, siis vaatame.” Arst oli pigem positiivne, sest kõik paistis ilus, ainult, et laps oli nädala jagu väiksem, kui mina arvasin ja no see määrimine ka… Määras mulle Duphastoni ja “voodireziimi”.

Mõni päev peale määrima hakkamist nägin pühkides heledat verd, ning murdusin – see nüüd ongi siis kõik, ma kaotan selle lapse… 

Imekombel aga läks nii, et verd rohkem ei tulnud ja paari päeva jooksul lõppes ka pruunikas määrimine. Lõin mõttes ristimärki ette ja olin lootusrikas. Samas kuklas pesitses ikkagi hirm, et see määrimine oli märk peetumisest – ka eelmisel korral oli mul ju korraka hele veri ja oligi kõik selle titaga. 

Vahepeal jõudsin ka hcg proove andmas käia, et oma närve rahustada. Oleks ma vaid varem teadnud, et meie haiglas ka tasulisi teste teha saab! Nii palju närveldamist ja arsti ukse taga kraapimist oleks võinud olemata olla… Sel korral ei hakanud arstiga üldse jändama ja läksin kohe tasulisi hcg’si tegema (6.12 tk). Eelmisel esmaspäeval oli näit 16 660, kolmapäeval aga ainult 23 100. Oleks aga võinud/pidanud olema kuskile sinna 30 tuhande kanti, sest 48 tunniga peaks see arv duubelduma. Aga no mingist hetkest hakkavat see arv duubelduma hoopiski 72 tunniga. Millal täpselt aga see juhtuma hakkab, ei ole mulle keegi öelda osanud. Kuna näit polnud päris nii hea kui terve raseduse puhul olema peaks, hakkasin vaikselt lootusi maha matma ja end harjutama mõttega, et ka selle lapse südamelööke ma ei näe…

Ja issand, muide, see labor tekitas mulle tolle kolmapäevase proovi vastusega paraja infarkti! Käisin proovi andmas, kaks tundi hiljem helistasin ja mulle öeldi, et näit olevat 2 tuhat midagi. Küsisin üle, et kas see võib mingi viga olla, sest esmaspäeval oli näit 16 660 ja kuidas nüüd selline järsk kukkumine. See tädi on seal hästi tore ja vastutulelik, üldse tundub ta hästi mõnus inimene. Ühesõnaga, ka tema kahtles selles numbris ja lubas proovi üle teha, sest tema ei teinud seda esimesel korral. Ütles, et helistagu ma tunni aja pärast uuesti. Õnneks läks see tunnike kiirelt ja mul ei olnud väga aega sellele mõeldagi, sest olime just parasjagu perega Tartus ringi tuuseldamas.

Kui ma tunni aja pärast uuesti laborisse helistasin, ütles ta, et tõesti, proovi teinud inimene oli vastusel ühe numbri tagant ära unustanud! Kivi langes südamelt ja nii soe oli kuulda, et ka temal oli hea meel. Naeris ja soovis mulle õnne. Järgmisel korral vist viin talle midagi head sinna laborisse tänutäheks, sest ta on tõesti nii mõnus, soe ja kaastundlik inimene. Eelmisel korral, kui mul see peetumine oli, oli ta ka nii tore. Tundsin kohe, et ka temal on kahju ja ta üritas mind lohutada nagu vähegi oskas. Minu arust on ta tunnustust väärt, sest mujal pole ma sellist suhtumist näinud. Igatahes, kokkuvõttes ei teadnud ma ikkagi midagi konkreetset. Okei, teadsin, et antud hetkel on laps elus ja näit tõuseb, aga kuna see siiski ei tõuse nii nagu peaks, siis on suur võimalus, et varsti lõpetab see pisike arenemise ja näit hakkab hoopiski langema. 

Plaanisin reedel jälle linna sõita ja veel üks hcg teha lasta, et näha kas ja kui palju nüüd näit tõusnud on, aga mul ei läinud hommikul auto enam käima ja ma ei saanudki kuskile minna. Seega otsustasin, et jään ootama neljapäeva, et arsti enda käest lõplik otsus kuulda – kui süda lööb, siis on kõik hästi, kui ei löö, ootab mind veel sel aastal ees uus kohutav kogemus.

Vahepealse kuue päeva jooksul üritasin olla rahulik ja viia end aina enam teadmisele, et häid uudiseid loota pole. Seda enam tekitas minus segadust see, kui järsku hakkasid mul kõrvetised ja algasid iiveldushood. Mõtlesin, et ehk kujutan ma seda endale vaid ette, sest sooviksin seda nii väga – mingitki märki, et meie oodatud titaga on kõik hästi. 

Kui ma eile õhtul järjekordselt diivanil sügavalt hingasin, lonkshaaval vett jõin ja kaalusin kas oksendada ise, või ajada endale näpud kurku, siis mõtlesin küll, et kui peetunud rasedus mulle nüüd järsku selliseid sümptomeid tekitab, siis see on ikka päris fucked up.

Täna oligi siis see kauaoodatud neljapäev. Sõitsime läbi lumetuisu linna ja ma värisesin 15 minutit arsti ukse taga, endal pisarad silmist surumas. 

Kui arst lõpuks tuli ja ma pukki ronisin, tagus mu süda nii kiiresti, vat et hüppab rinnust välja. Arst katsus emakat ja esitas kahtlasi küsimusi, mis mind veelgi ärevamaks tegid. Ta nägu ei olnud eriti lootust andev. Aga niipea kui ta ultraheli tegema asus, lõi ta nägu jälle särama, ning ta lausus, et see siin on ju imeilus pisike tita. Süda lõi!!! Oh sa mu meie! Poolteist sentimeetrit meeletut õnne! Küsisin lausa mitu korda üle, et kas ma tõesti kuulsin seda praegu või kujutasin vaid ette. Arst kinnitas mulle naerdea oma viis korda, et kõik on tõesti-tõesti hästi. 

Oeh milline kergendus, milline õnn, milline rõõm – augustis saab meist viieliikmeline perekond!

Annu küsis mult ükspäev, et mida mina jõuludeks soovin ja ma mõtlesin vaid sellele, et kui lapsega ometi kõik hästi oleks – vot see oleks mu elu parim kingitus! Ja noh, hetkel on täpselt selline tunne nagu oleks miljonimängu võitnud. :)

Comments

comments

38 thoughts on “Meie jõuluime, ehk poolteist sentimeetrit õnne!

  1. Ma teadsin! 😀 Viibriku postituses ütlesid, et ei saa ise kasutada seda hetkel. Kohe aimasin, vaatasin veel järgi, kas seadet võib raseduse ajal kasutada.
    Aga palju õnne! Seekord läheb kindlasti kõik hästi 🙂

  2. Appi kui tore, palju õnne!!! Kui septembri lõpus tegid postituse, siis kommenteerisin, et ka mul oli raske katkemine suvel ja uuesti jääda pole veel õnnestunud, aga nüüd olen 8+3 nädalat rase, tuksuv süda nähtud ja hetkel tagasilööke olnud pole(ainult üks hirmus suur iiveldus päevad läbi). 🙂 Mul on nii hea meel meie mõlema üle ja usun, et kõik läheb hästi!

  3. Palju õnne teile! Nii tore uudis. Millal tähtaeg on?
    Ise loodan ka oma teised triibud lõpuks saada ning järgmiseks jõuluks võik olla nelja liikmeline pere 🙂

    Kõike kõige paremat ja muretud ning kerget rasedust sulle 🙂

    • Ei tea veel täpselt kuupäeva. Kuskile augusti algusesse jääb. :)
      Hoian sulle pöidlaid, loodan, et saad oma triibud ruttu. ;)

  4. Ma ei ole kunagi varem kommenteerinud, aga mul on niiii hea meel. Endal veel lapsi ei ole, aga ikka satun siia blogisse juba pikka aega ja panen tulevikuks nippe kõrva taha.
    Ka minul oli esimene raseduse katkemine 1.detsembril 6nädalal. Maailm varises kokku ja kuidagi meenusid sinu varasemad postitused katkemiste kohta, otsisin need kõik üles, lugesin ja nutsin. Aga mõtlesin positiivselt, et sul ju ka katkes esimene rasedus ja nüüd kaks kullatükki( ja kolmas tulemas), et järelikult ei ole minu jaoks ka kõik kadunud.
    Ma juba paar postitust varem arvasin seda ja plaanisin sulle juba kirjutada, et ma niiiii loodan, et oled rase aga see oleks olnud creepy much 😀

    Igastahes tahtsin öelda, et mul on siiralt hea meel 🙂

    • Kindlasti pole kõik kadunud. See on mul ametlikult viies, mitteametlikult juba vähemalt seitsmes (!!!) rasedus ja ma pole lootust kaotanud. Vähemalt iga teine naine puutub elu jooksul kokku katkemise-peetumise-lapse kaotusega. See on kurb fakt, aga siiski omamoodi lohutav – sa pole ainus kes peab seda läbi elama. Praegu on valus, niiiii kuramuse valus, aga uued triibud toovad leevenduse. Seega jõudu ja jaksu. Küll tuleb ka sinu pisike, ning ma loodan, et ruttu.
      Sa poleks ainus olnud. Uudishimulikke oli teisigi. ;)
      Aitäh, armas oled! :)

  5. Palju palju õnne 🙂 Mina ootan ka hetkel kolmandat last, TA juuli lõpp-augusti algus ja kodus ootamas kaks venda (3a ja 1a):)

  6. Mingi lause juures ma hiljuti môtleain, et raudselt rase, ja nàed oledki! Palju ônne, loodan parimat 😊 Sa oled inimene, kes vààrib suurt peret, palju lapsi 😊

  7. Palju-palju õnne!! Loodan südamest, et kõik kulgeb kenasti. Ootan ka 3ndat last, kodus 3a ja 1a :), olen küll sinust eespool, aga muremõtteid ei saa siiani peast, ootan ainult et aeg kiiremini läheks ja kuidagi “ohutum” tunne saabuks.

    • Ma ootan ka juba väga seda aega mil liigutusi tundma hakkan, või vähemalt doppleriga võimalik südamelööke kontrollida. Siis saaks süda kohe palju rahulikum olla. :)

  8. Ja sina juba jõudsid end viljatuks tembeldada 😀 Aga palju õnne ja ma tulin siia selle mõttega, et kas juba näeb neid uudiseid, kuna no olin eelnevate postituste põhjal 100% kindel, et uus ime juba kõhus sul kasvab 🙂

    • No minu puhul oli see tõesti nüüd veider, et rasestumine 5kuud aega võttis. Kõigil eelnevatel kordadel on põhimõtteliselt piisanud kaugelt kiimase pilguga vaatamisestki ja voilaa :D :D :D

  9. Novot, ongi nii, nagu arvasin! 🙂 Palju, palju õnne! Kevadel/suvel elasime üle raske aja ja nüüd jõuludel saame mõlemad rõõmustada, nii tore! 🙂

  10. Hea meel sinu üle, armsake…😊! Need augusti lapsed teadupärast imelised igal alal, isegi sellel kuul sündinud 😀😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga