Pöörane, aeg lendab ikka meeletu kiirusega. Seda on vist näha ka mu blogimisest. Mul on tunne nagu ma alles üleeile oleksin bloginud, aga tegelikult on viimasest sissekandest juba peaaegu kaks nädalat möödas. Kuidagi nagu ei jõua siia ja pole tegelikult hetkel väga midagi öelda ka. Selline kurb ja nõme ja masekas tunne on kohe praegu. Ma ei teagi miks. Ehk sellepärast, et ilm on meganõme ja siis on tuju ka kohe paha.
Meil on kolm päeva jutti sadanud ja lapsed pole ninagi õue jõudnud pista, st nad on siin juba hullumas. Kui koerale õhtul süüa viisin, oli väravas vesi pahkluuni! Jumal tänatud, et koeral hea kõrge ja väikse terassiga kuut on…
Ühesõnaga, selline nõme olek on sees. Pole nagu suve olnudki, kui juba kisub sügis-talveks. Terve aasta on üks sitt suusailm.
Ma mõtlen juba vaikselt talveriietele ja jõulukingitustele. Aga enne seda pean lastele veel korralikud k/s joped ja vihmariided muretsema, sest jumal teab kas lähebki talveriideid vaja. Eelmisel aastal sai Annu ntk ainult mõnel üksikul korral oma talvekombe selga panna. Absurdne. Tahaks ikka koheva lumevaibaga ja sellist pidevat -15 kraadiga talve, nagu vanasti oli. Mitte mingit läga, nagu nüüd viimased aastad olnud on.
Miinus kümme-viisteist on minu arust selline mõnus temperatuur. Vähem on liiga soe ja rohkem oleks juba liiga külm. Detsember-jaanuar võiks selline olla ja siis tahaks juba uuesti kevadet.
Paari päeva pärast on jänkud meil juba kuuaega olnud. Annu pani neile nimed ka. Valge on Lumi ja kirju on Virsik. Igati armas, ma arvan.
Siis kui palavam oli, olid neil ninad ikka kohe nagu päris tatised ja ma tõsimeeli mõtlesin, et neil ongi nohu ja ootasin esmaspäeva, et rohu järgi minna. Aga nüüd ma jälle ei tea. Ninaümbrused on niisked küll, aga ikka hulga kuivemad kui eelmisel nädalal näiteks. Ja aevastamist kuulen ka harvem. Või karjuvad lapsed rohkem ja ma lihtsalt ei kuule seda, kes teab…
Muidugi käisin ma nendega juba ammu arsti juures ka, ning olen mitu korda veel nõugi pidanud arstiga, aga kuna nad ei näi muidu haiglased, siis ei tahtnud arst nii väikestele jänkudele antibiootikume anda, kui asi kindel pole. Arvestades, et see aevastamine kestab Virsikul juba peaaegu, et algusest peale, siis ma pigem arvan, et seda tekitab mingi asi meie kodus või nende puuris.
See on täiega absurdne! Meenutab väga seda aega mil üritasin välja selgitada Annu allergiaid. Ausalt, mida helli? Annu probleem sai lahendatud ja nüüd hakkan sama rada käima küülikuga? Saatuse iroonia, ma ütlen.
Kui see aevastamine välja jätta, siis on nad ikka väga vinged sõbrad meil. Hüppavad kutsumise peale kohale nagu koerad!
Hommikust hilisööni jooksevad nad lahtiselt, ning tormavad mulle iga kord vastu, kui tuppa astun, sest noh äkki ma tõin midagi head, eksole. :D Päris nahhaalsed on nad ka. Kui mina lähen magama ja nad kinni panen, aga mees näiteks veel arvutisse vahtima jääb, siis võtavad nad puuri võredest kinni ja hakkavad uksi raputama, nagu, et mis mõttes te meid magama ajate, kui ise veel üleval olete? Kui nad hommikul näevad, et ma juba üles olen tõusnud, aga neid välja kohe ei lase, nagu nad harjunud on, siis kukuvad ka puuri väristama.
Esimesel kolmel-neljal õhtul peksid nad kell kümme õhtul jalgadega vastu maad (näitasid pahameelt välja). Ju nad olid vanas kodus harjunud kell kümme õhtul midagi head saama. :D
Kui ma kunagi veel küülikuid võtan, siis järgmisel korral valin kindlasti lühema karvaga isendid. Oleks ma teadnud, et nad niii karvased on, siis ma poleks neid konkreetseid vist võtnudki, kui aus olla. Nad on ikka väga karvased ja vajavad ikka iga päev hoolitsust, mis neile muidugi sugugi ei meeldi. Hommikul teen nad ilusaks ja lõunaks on nad jälle end heina ja sodi täis keerutanud. Oma karvaste pepudega tassivad nad sodi muidugi igale poole laiali ka. Puuri esine on koguaeg heina ja pabulate kihi all, ning sodirida läheb igasse toa nurka, ükskõik kui palju ma ka ei koristaks. Aga vähemalt käivad nad nüüd ilusti potil, mis muidugi ei tähenda, et pabulaid mujal puuris enam üldse poleks. Karvased pepud, nagu ma juba ütlesin… Tahtmatultki tassivad junne kaasa, kui pissikastist välja hüppavad.
Kassidega on nad ka hästi kohanenud. Päris naljakas on vaadata kuidas 850 grammi karvu ajab 4-5 kilost kassivolaskit taga. Eile põgenes üks kassidest mänguköögi otsa varjule, sest Virsik nuuskis ta saba. :D
Aga okei, ma lähen oma sarvikutega tegelema, enne kui nad üksteist elusast peast ära söövad või keegi omal pea lõhki kukub. Diivanilt voodile ja voodilt diivanile hüppamine on ju aasta parim idee! #tuletaevasappi
Täiesti teemaväline ? Aga kas Sa selle malluka raamatu oled saanud endale juba? Mul peaks kodus seisma (kui ma just kusagile annetanud pole veel, aga vist pole jõudnud…). Kui huvi, tsekkaksin üle, kas ikka alles ja annaksin Sulle selle, peaksid lihtsalt pakiautomaadi kinni maksma.
Hei, sain sõbrannalt. Aga tänks pakkumast. :)