Monthly Archives: veebruar 2018

Varas jätab vähemalt seinad püsti, tuli ei jäta sedagi

Posted on by
4

Ma usun, et enamus teist on juba kuulnud paar päeva tagasi aset leidnud põlengust, kus 7 lapseline pere kodu kaotas. Mida te aga ilmselt ei tea, on see, et minu lapsepõlvekodu asub täpselt selle maja kõrval. Kunagi ammu, enne kui too suurpere sinna majja kolis, käisin minagi selles majas naabrilastega mängimas… Karjamaa mida selle maja renoveerimise käigus Kodutundes näidati, on just see millel mina kunagi jooksin, nii, et lehmasitt varvaste vahel lirtsus…

See mis selle perega juhtus, on minu üks suurimaid õudusunenägusi. Tulekahju hirm on üheks minu suurimaks foobiaks saanud. Ma ei põleta enam kodus isegi küünlaid, sest olen omad vitsad juba saanud. Mitte küll küünalde pärast, aga elavat tuld ma enam sellegipoolest ei salli. See võib olla ilus, aga samas ka surmav.

Mõnes mõttes on see naljakas. Naljakas just sellepärast kui naiivne ja rumal ma omal ajal ikka olin. Kunagi põles mul pea iga kapinurga peal küünal ja ma ei näinud selles mitte mingit ohtu. Ma ei mõelnudki ”mis siis kui…”.

Sa tead, et see käib kiiresti, aga sa ei kujuta ette kui kiiresti, enne kui sa pole seda ise kogenud. Ühel hetkel on kõik korras, järgmisel hetkel on sul tuba juba leekides. See on minutite küsimus! Siis päästab su elu ja ilmselt suurema osa ka majast, vaid töökorras suitsuandur, ning kiire reageerimine. Ja sellist ärratust ei soovi ma mitte kellelegi…

Küll see ema-mälu on ikka imelik asi!

Posted on by
6

Mulle kirjutas eile mitu lugejat, kes uurisid aasta-paari taguseid seiku, mis googeldades neile ette jäänud olid. Tegelikult juhtub üsna tihti, et keegi mõne mu vana postituse leiab ja siis küsib ala, et kui kaua see ja too periood lapsel kestis, mis me tegime, millest mõni asi oli jne. Ühesõnaga, ma alati loen neid küsimusi ja näiteks toodud postitusi, ning mõtlen, et kas päriselt ka on meie elus selline periood olnud või? Kas ma päriselt ka olen kunagi nii väsinud, nii meeleheitel ja nii ahastuses olnud? Ma tean, et meil on raskeid aegu olnud, aga, et kohe nii raskeid ja, et ma end tõesti nii jubedalt tundnud olen…. vapseee ei mäleta. Näiteks SEE või SEE postitus. Esimest seika ma mäletan ja meenutan alati kui Annu beebi-perioodile mõtlen, sest see oli tõesti ko-hu-tav, aga kui nüüd küsida, et mida ma siis tegin, kuidas ja millal see üle läks? Ma ei tea! Ma olen selle aja enda jaoks nii ära blokkinud, et ma lihtsalt ei mäleta enam. Jumal tänatud, et need lood kõik kirja said, sest muidu ma ei saakski praegu neid lugeda ja hirmust väriseda. :D

Teine postitus on… valus. Kui ma seda loen, siis meenuvad küll tegelikult need seigad kus ma poollamavas asendis istusin, nutsin ja teda rinnal üles-alla kõigutasin, endal käed täiesti surnud. Nii kui lõpetasin, hakkas laps röökima. Ma ei saanud isegi pesema minna ja teda mehele jätta, sest ta sõneotsesesmõttes röökis end hingetuks, ükskõik mida mees temaga ka teha ei proovinud. Laps rahunes alles siis, kui minu sülle sai ja siiski veel kõõksus suurest hüsteeritsemisest oma 10 minutit… Ja nii raske oli, sest mitte keegi ei mõistnud ja kõik targutasid, et ‘oi, harjuta-harjuta teda mehega, et sa ka puhata saaksid, küll laps rahuneb’. Aga ta ei rahunenud, ega harjunud selle ”harjutamisega”. Oiii ma mäletan kuidas mulle öeldi, et ma olen kontrollifriik, helikopter-emme, kes ei suuda last isa hoolde jätta ja rikun sellega nende isa-tütre suhte* jne, jne, jne. Kõik olid ilgelt targad, ilma mõistmata kui hull meie olukord tegelikult oli või millest see tulenes. Kuigi ka mina olin vahel arvamusel, et asi on minus, siis tegelikult ju ei olnud.

*Bullshit! Nüüdseks on Annu täielik issi printsess ja ma ei kujutaks ette, kuidas neil veel parem suhe olla saakski… Lõppkokkuvõttes teab siiski emasüda kõige paremini mis parasjagu tema lapsele õige on.

Tagantjärele ma nüüd muidugi tean, et ilmselt olid need esimesed viis-kuus kuud üks lõputu põrgu tema piima ja muna allergia pärast, mis tekitasid talle meeletud gaasid. Lisaks oli tal refluks, kuigi jah, diagnoosi talle ei pandud, sest ta ei ajanud nii suurtes kogustes toitu üles, kui ”vaja oleks olnud”, et paberile ka seda diagnoosi kirja saada. See oli nagu nõiaring. Gaaside pärast oleks ta pidanud sööma palju korraga ja harvem, refluksi pärast aga vähe korraga ja tihti. Võimatu oli teha nii, et oleks hästi. Põrrr, need postitused tekitavad mulle kananaha ihule.

Võtsin võrdluseks arhiivist lahti ka selle aja kui Joel oli umbes 3-kuune, ning avasin esimese suvalise postituse mis ette jäi… Ütleme nii, et praegu on SEDA kohati ikka maru naljakas lugeda. Ma olen ikka mega humorist olnud kogu selle kaose keskel. Paar stiilinäidet:

”… kui te mulle külla tulete, ning näete milline mu maja välja näeb, siis A) võta hari kätte, või B) shut the fuck up! :D Ma tean ja näen ise ka, et me kohe sita sisse upume, aga ausõna, ma ei ole kaheksajalg. Jah, ma näen seda tülgastust su näol, kui astud üle maas vedeleva mähkme/virsikukivi/musta pesu hunniku. Ei, ma ei tea kust see sinna sai ja kui aus olla siis ei saaks mul praegu rohkem pohhui olla ka. :D”

”Aga no, ükskõik kui hull olukord ka poleks, siis käsi südamel, ma ei ole mitte ainsamatki korda nende jõnglaste saamist kahetsenud. Ka siis mitte, kui Annu mulle poriste kummikutega tuppa jookseb, nii, et sitta lendab kahte lehte. Ja isegi mitte siis, kui Joel ühe mähkmevahetuse ajal igast võimalikust august midagi eritab, ning see kõik maandub minu peal, või värskelt vahetatud voodilinadel (kui need saatanad kunagi suureks saavad, peame me oma madratsi ilmselt põlema panema!)”

Samas on ka õudne, sest ma reaalselt ei mäleta, et nii olnud oleks. Enamvähem ainus aeg, mida ma mäletan mis peale Joeli sündi raske oli, oligi marjade korjamise aeg, kui ma pidin ühe käega vankrit kussutama ja teisega siis üritasin korjata. Aga tuleb välja, et kõik polegi nii roosiline olnud. :D

”…ma olen järjekordselt öösel kell 5 Joeliga tõusnud, ning ta lõpuks suure vaevaga kella kaheksaks uuesti magama saanud, lootes, et saan nüüd ise ka viis sekundit lõpuks magada. Aga siis ärkab Annu ja hakkab elueest täiest kõrist kiljuma, ilma igasuguse fucking põhjuseta (jeeee, Joel ärkas!), ning ma tahaks ta lihtsalt ära lämmatada. :D
Või – oletame, et kell on juba pool kaheksa õhtul, sa oled terve päeva (TERVE PÄEVA!) kussutanud ja süles vedanud ühte 7 kilost volaskit (kes tahab sind vaid vaatetornina kasutada), lootes, et kui ta lõpuks rohkem, kui kolm minutit korraga magada suvatseb, saad sa kasvõi ÜHE normaalse, sooja ja tervisliku söögikorra valmistada. Reaalsus on aga see, et nii kui lapse tagumik voodit puudutab, on tal silmad laks lahti ja suu põlvini. Seega ulatad sa oma vanemale lapsele järjekordse näksi, et ta vahepeal lihtsalt nälga ei sureks.”

Aga üks asi pole ikka veel (põhimõtteliselt) muutunud: ”Kogu selle hullumaja tasub suure koormaga vaid üks väike hetk (ja siis sa mõtled, et sa oled maailma kõige kohutavam lapsevanem, et üldse julged väsinud, tüdinenud või tujukas olla). Näiteks eile, kui Joel jälle nuttis, tõi Annu talle oma viimase küpsise, ning tegi poisile pai. Ise tõdes samal ajal: ”Pojaaaaaa, hullu, samas”. See tähendas siis seda, et poja, pole hullu, emme on siinsamas.” – nagu, aaaaaaw ja ma mäletan veel seda Annu pudikeelt! Btw, Joel on oma rääkimisoskusega samavanast Annust ikka märgatavalt maas, psõhh mehed ja nende kidakeelsus.

”Oeh, ma olen lihtsalt surmani väsinud. Ja väga tüdinenud, kui aus olla. Aga samas ei muudaks ma mitte iial seda vanusevahet, mis Joelil ja Annul on (1a7k). Kui siis ainult väiksemaks, et nad ometi kiiremini koos mängida saaksid. Ja minu rahule jätaksid! Ilus lootus, kas pole? :D”  – Kui see vaid pooleteise aasta tagust mind kuidagi lohutaks, ütleksin ma, et su unistus täitus. Need kaks on parimad sõbrad (v.a ajal kui nad seda ei ole, ehk 5-10% ajast).
Näiteks hetkel on nad juba pea kaks tundi oma toas üsna häälekalt ”maganud”, aga noh, suva, vähemalt ei tule keegi sealt toast välja, ma saan rahus kirjutada ja õhtul lähevad nad ehk selle võrra ka varem magama, seega yolo. See vaatepilt mis mulle seal toas ilmselt vastu vaatab, on muidugi juba hoooooopis teine teema….

Selle pooleteise aastaga on palju muutunud. Tüütutest, virisevatest, kaootilistest jõmpsikatest on saanud täitsa okei’d tüübid. Eriti Annust. Ta on juba nii vana, et temaga annab erinevaid asju arutada ja tema vaated on enamasti nii naljakad. Nii lahe on vaadata kuidas sellest ”ingli näoga deemonist” on saanud südamlik, asjalik, armas ja arukas tüdrukutirts, kel on täiesti oma maailmavaade ja põhimõtted. Näiteks on ta omaks võtnud mu kombe prügikasti vahetus läheduses maast prahti üles korjata, ning seda siis demostratiivselt prügikasti toimetada.
Ükskord ta küsis, et miks ma seda teen. Ütlesin siis talle, et meie maakera on niigi saastunud ja kui me saame selle väikse liigutusega kasvõi natukenegi kaasa aidata, tuleb meil seda teha, sest mõni rumal inimene ei mõista veel asja tõsidust. Prügi prügikastini toimetamine on vähim mida üks inimeseloom teha saab… Nüüd käib ja korjab ka tema võõraste inimeste laiskuse-prügi.
Ükskord pani Annu isegi ühed 10-aastased jõmpsikad paika. Jalutasime koju, ning meie ees kõndisid mingid tattnokad, kes valjult räuskasid ja ”kogemata” oma krõpsupaki maha poetasid. Annu hüüdis siis neile järele: ”AINULT RUMALAD INIMESED VISKAVAD PRÜGI MAHA!”. Kolm korda võite arvata kas nad tegid nägu nagu see oleks neil täiesti kogemata maha kukkunud ja kas nad siis suutsid need viis sammu teha, et pakk prügikasti panna või ei. Jup, mul oleks ka piinlik, kui kolmeaastane mind paika paneks… mitte, et seda juhtunud ei oleks. :D

Ühesõnaga, see mida ma nüüd öelda tahtsin, on see, et ema-aju on ikka üks imeline asi. Kui ma mäletaksin kõike seda raskust, väsimust ja saamatuse tunnet, poleks ma ilmselt teist last saanudki, rääkimata kolmanda või neljanda planeerimisest. Ma mäletan vaid suhkruvatilõhnalisi beebisi, kes vaikselt mu kaisus nohisesid ja läbi une piimakooma-naeratustega mind võlusid. Oli vahel raske ka? Ilmselt. Kas ma seda otseselt mäletan? Ei. Kas ma olen nüüd, seitseteist nädalat kolmanda ootel olles, korraks kabuhirmus? Jah. :D

Btw, emaarmastus on ikka pime. Ma siiralt arvasin, et mul olid ilusad beebid. :D

Kolmas laps: kuusteist nädalat

Posted on by
33

Ma olen viimase nelja nädalaga saanud kinnitust, et palju raskem on olla paks ja rase, kui lihtsalt paks või rase. Ma mõtlesin, et äkki ma Annu ajal olin lihtsalt hädapätakas, sest Joelit kanda oli paljuuuu kergem* ja ometi oli mul siis juba üks aktiivne aastane jõmm kõrval, kes suht nonstop midagi tahtis. Joeli ajal roomasin veel päev enne sünnitustki aiamaal, külvasin ja rohisin. Kui ma praegu, kuusteist koma midagi nädalat rasedana mõtlen, et ma pean paari kuu pärast peenraid tegema hakkama, siis….oibläää. Ma reaalselt ei kujuta seda ette.

*Praegu ja Annu ajal kaalusin 20kg rohkem, kui Joelit oodates.

Mul on need viimased nädalad kohati ikka päris hädised olnud. Selg teeb koguaeg põrgupiina ja parempoolne puusaliiges ka trikitab. Kui ühte asendisse liiga kauaks jään, siis lööb puusaliigesesse hästi terava valu, nagu keegi oleks mind sinna pussitanud või midagi.

Hormoonid möllavad ka täiega. Iga veidikenegi armas filmilõik või video ajab nutma, seal samas jälle suudan end nii välja vihastada ka üheainsama ”valesti” öeldud sõna peale, või ahastusse sattuda kui näen kui räpane mu maja on. Ma ei tea kas see on mingi OCD häire, hormoonid või pesapunumise tuurid, aga ma reaalselt käin kodus ringi ja näen lihtsalt igal pool mustust. Näiteks… Ma vedelesin täna hommikul voodis, kuulasin kuidas lapsed elutoas naerdes igast peenikest mänguasja-sodi maha valasid ja mõtlesin, et ma ei suuda püsti tõusta, ma ei taha sellega tegeleda. Aga oleksin pidanud ikka üles tõusma, sest selle lakke vahtimisega avastasin, et meil on laeliistud pesemata jäänud ja kolm korda võite arvata kas ja kui palju see mind häiris, ning kas ma need lõpuks pestud ka sain… Ütleme nii, et viiendat kuud rasedana, kahe üksteise peale asetatud lauaga lae alla ronimine polnud ilmselt mu tänase päeva kõige geniaalsem mõte, aga ära tegin ma selle ikkagi. Kõigest 15 korda pidin üles-alla ronima, et laudu edasi liigutada, ning ühe korra pidin pikali ka viskama, sest pilt hakkas silmade ees uduseks kiskuma… :D

Lõhestunud isiksuse tunne on. Üks osa minust vaatab kodus ringi ja tunneb metsikut vajadust koristada, organiseerida ja küürida, sest kõik on lihtsalt niii rämesitane, aga teine osa minust ei suuda õieti liigutadagi, sest selg on valus ja puus on valus ja kael on valus ja kõndida on raske ja kõhu lööb valusalt toonusesse, kui üritan liiga palju tõmmelda. Ühesõnaga, blääääh, täitsapekkis värk.

Üksöö nägin unes, et hakkasin lapse liigutusi tundma. Ma veel mõtlesin samal ajal, et no see ei saa ju hetkel veel päriselt laps olla, sest esiteks on mul sel korral platsenta eesasetus, teiseks olen ma nii fät ja kolmandaks pole see laps vist veel nii tugevaid luidki omale suutnud kasvatada, et mind niimoodi toksida. Aga tunne oli nii tuttav ja tore, ning ma ei suuda ära oodata millal ta päriselt niimoodi siplema hakkab. Ja mõelda vaid, see aeg polegi enam mereda ja mägede taga! Annu ja Joeli liigutusi hakkasin tundma 17-18 nädala vahel, aga siis oli platsenta tagaseinas ka, seega nüüd ma enne 20. nädalat väga nagu ei loodagi midagi.

Magu, aju ja isud ei suuda ka kokkuleppele jõuda. Isuga vaatan midagi ja mõtlen, et ooo kus seda alles sööks, aga kui sööma hakkan, läheb süda pahaks või saab kõht kahe ampsuga täis.

Oeh, aeg võiks juba nii kaugel olla, et saaks selle tite kätte ja asi vask. Aga mõte järjekordsest kahekümnetunnisest sünnitusest ei ole just ka kõige meeldivam. Ma oma naiivsuses loodan, et äkki kolmandal korral joppab ja saan siiski lõpuks kergemini. Esimesel korral läks ju asi pekki sellepärast, et Annul oli juba kõhus olles nina püsti ja ta ei mahtunudki normaalseid teid pidi välja. Teisel korral olin hirmul, et esimese korra jama kordub taas, ning avatus hakkaski normaalselt alles siis tekkima, kui epiduraali sain mis kõik ära lõdvestas. Nüüd kolmandaks korraks loodan väga, et saan täitsa ise hakkama, et suudan olla rahulik ja lõdvestunud. Ehk on mu kehal ka nüüdseks selge mida kurjamit ta tegema peab!

Mõtlen endiselt palju ka tasulise ämmaka võtmisele, aga see üks kellele ma kirjutasin, ei suvatsenud mulle vastata. Kui küsite nüüd, et milleks mulle tasuline ämmakas, siis näiteks selleks, et mu sünnituse juures oleks mulle juba tuttav inimene, keda ma tunnen ja usaldan. Inimene kes teab mu eelnevaid kogemusi, mu soove ja hirme. Inimene kes oskab mind maha rahustada, tagant sundida ja vajadusel paika panna, aga seejuures siiski meeldivaks jääda. Lisaks fakt, et mu eelnevad sünnitused on olnud pikad ja rasked, ning ma olen olnud mitme vahetuse valvata. Tema aga oleks terve selle aja minu juures. Valves olev ämmakas ei jõua ealeski end sinu looga kurssi viia ja süveneda, tasuline ämmakas on personaalsem ja tagaks mulle ehk selle rahu, mida ma vajaksin, et sünnitus läheks hästi. Kas keegi teist oskab mulle mõnusat ämmaemandat soovitada?

kuusteist nädalat

Kui vanalt peaks laps ujuma õppima?

Posted on by
4

Kui Annemaia oli umbes 4-kuune, hakkasin temaga kohalikus lasteaias beebide ujumistunnis käima. Esiteks oli see hea tema lihaspingetele, teiseks sain ma sealt kasulikke nippe, kuidas last ujuma õpetada ja kuidas beebit ujutada, ning kolmandaks on minu jaoks väga oluline, et mu lapsed õpiksid varakult ujuma, sest me elame järvest paarisaja meetri kaugusel ja varem või hiljem hakkavad nad sinna niikuinii ka koos oma sõpradega kippuma.

Isegi kui me ei elaks veekogu lähedal ja ei peaks juba ainuüksi ohtutuse pärast neile seda õpetama, siis tuleb see oskus neile tulevikus ikkagi kasuks. Mina näiteks ei osanud veel täiskasvanukski saades ujuda ja ega ma selles praegugi hea ole. Ma vihkan vee all olemist ja ”ujuda” meeldib mulle ka kohas kus jalad põhja ulatuvad.

Kuna see lasteias toimuv tittede ujutamine toimus nagu jumal juhatas – üksnädal oli, teine nädal tühistati ootamatult jne, ning siis läks see veel teadmata ajaks ”puhkusele” ka, viskas see jant mul üle ja asi jäi tükiks ajaks katki. Kui me aga lõpuks auto soetasime, hakkasime ka regulaarselt ujulas käima, et lapsed veega harjuksid ja lõpuks ehk ka ujuma õpiksid.

Esimesed korrad olid neile veidi hirmutavad. Joel klammerdus meeleheitlikult mu kaela külge ja ei olnud nõus isegi beebide ujumisrõngas istuma, vahepeal tuli tal lausa nutuvõru ümber suu. Annu seevastu toppis endale kõikvõimalikku varustust külge – alates kätistest, lõpetades ujumisrõngaga ja siiski istus veel 80% ajast kellelgi süles, sest muidu ta ”upub ära”, nagu ta ise väitis. Aga iga korraga muutusid nad julgemaks ja osavamaks. Vahepeal tuli jälle pikk paus sisse, sest meil oli auto juppideks, aga nüüd oleme taas ujumas käima hakanud ja seda nii tihti kui Annu nahk võimaldab – umbes korra nädalas või üle nädala.

Joel on viimase kolme korraga ikka meeletud edusammud teinud. Kui jaanuaris klammerdus ta veel mu kaela külge ja oli hädavaevu nõus beebide ujumisrõngas ringi heljuma, samas kui Annu ujumisrõngaga sulistas, aina julgemaks ja osavamaks muutus, siis nüüd on Joel see hulljulge, kes pea ees vette hüppab ja pinnale tulles vaid laialt naeratab.

Kui me eile ujumas käisime, siis oli Joel nõus vaid kätistega, ta ei tahtnud enam mingist tittede ujumisrõngast kuuldagi. Ikka ise! Kõndis basseinis ringi, endal tähtis nägu ees. Kui kaotaski kogemata tasakaalu ja kukkus ülepeakaela vee alla, siis siputas ta end jälle ise pinnale, ning kõndis rahulikult edasi. Null hirmu vee alla mineku ees! Kui tal vees jalad üles tõstsin või kätt kõhu all hoidsin, hakkas ta täitsa õigeid liigutusi tegema. Lõpuks hakkas ta isegi hüppeid tegema ja tahtis, et ma teda vees loobiksin. Tõstsin ta siis üles ja lasin tal vee alla ”kukkuda”, nagu ta oleks pommi hüpanud. Tüüp oli niiiiii sillas! Samuti meeldis talle liumäest otse vette liugu lasta.

Annu veel nii julge ei ole ja kardab ka vee alla sattumist, aga ujumisrõngaga on temagi juba päris osav, ning liigutused täitsa õiged. Ka tema teeb hüppeid, aga ikka nii, et pea jääb veepinnale. Beebina polnud tal vee alla mineku vastu eriti midagi, ilusti oskas hinge kinni hoida, aga nüüd on tal see refleks kadunud ja kui ta ongi paar korda kogemata kukkunud, siis välja tulles alati köhib, sellest vast ka see hirm.

Ühesõnaga, kuigi algus polnud paljulubav ja bassein oli neile pigem vastumeelne, siis nüüd on lõpuks edusamme ka näha ja loodetavasti õpivad nad mõlemad varsti ka korralikult ujuma. Kahju vaid, et me veel varem ujumas käima ei saanud hakata, sest antud hetkel ma näiteks seda selili keeramist ja hõljumist neile enam õpetada ei oska. Kolmanda lapsega kindlasti proovin just sellest alustada.

Kas te teadsite, et uppumine on Ameerikas üks peamisi väikelaste surmapõhjusi? Neil on muidugi pea igas majas basseinid ka, aga ega Eestiski ju see oskus mööda külgi maha jookse. Kas ja millal teie lapsed ujuma õppisid?

Üks viga ja sa võid kaotada kõik!

Posted on by
6

Kirjutasin Pere ja Kodu ajakirja jälle ühe nupukese. Mõtlesin, et annan teile ka algteksti lugeda, sest noh, see teema on mul koguaeg hingel.

*Kõik pildid, v.a see esimene ajakirjast tehtud pilt, on teinud Fotail.

img_20180203_114002_823

”See teise juuni õhtupoolik jääb mulle igaveseks meelde. Üks rumal viga, hetkeks hajunud tähelepanu ja see ongi kõik, mis selleks kulub. Olime just terve perega käinud talus loomi vaatamas, ning suundusime koju. Väiksem laps oli just kaks päeva tagasi aastaseks saanud, ning suurem oli siis alles 2,5-aastane. Tol ajal ei meeldinud väiksemale lapsele autosõit kohe üldse. Kui ta ei maganud, siis ta nuttis. Ja nii ka tol korral. Mäletan, et jäime korraks seisma, et ma saaksin last rahustada, ning kui me uuesti sõitma hakkasime, see juhtuski. Sõitsin peateel sõitvale autole ette, sest ei märganud teda. Mu tähelepanu oli hajunud, sest lapsed nutsid tagaistmel ja ka nähtavus ei olnud kõige parem – vaadet piirasid tihedad põõsad. Teist autot nägin alles siis kui oli juba hilja.

Vahetult peale avariid olin väga uimane. Lõin pea tugevalt ära ja mees pidi mind autost välja kandma. Esmalt muidugi kontrollis ta lapsi, aga neil oli õnneks kõik korras – mitte ühtegi kriimu. Mulle tundus, et nad ei saanudki midagi aru, sest mõni hetk peale avariid nad juba mängisid ja naersid. Ka mees ja teise auto juht olid terved. Ainsana saingi viga mina. Õnneks mitte küll tõsiselt, aga umbes tund peale avariid oli pilt silmade ees veel udune, pea valutas väga pikalt ja oli muhke täis.

Kui kiirabi saabus, olin veel üsna uimane, aga õnneks haiglaravi ma siiski ei vajanud. Kiirabitöötajad hoidsid lapsi tegevuses, tehes neile kummikinnastest õhupalle ja lahutades nende meelt, kuni mina istusin ja oma pea peal külmakotti hoidsin. Üritasin head nägu teha, et lapsed ei ehmuks, aga mu sisemus kees – pisarad pressisid end silmist välja ja süütunne mattis hinge. Ma pole endale tänase päevani andestanud, et oleksin peaaegu terve meie pere tapnud. Üks. Rumal. Viga.

Peale avariid ei istunud ma pool aastat rooli. Kui ma siis lõpuks uuesti sõitma hakkasin, olid esimesed korrad ikka veidi hirmsad küll. Oli talvine aeg, teed libedad, ilmad sombused, kõik see kokku oli juba üksi hirmus, lisada sinna veel ka mu ebakindlus, ning tulemuseks oli see, et sõitsin kohati 60km/h.
Ma arvan, et avarii muutis minus paljutki. Ma olen nüüd palju ettevaatlikum, ma tean kui kiiresti see käib. Üks viga ja sa võid kaotada kõik.

Minu arust on Eesti liikluskultuur üldse väga hulljulge, ning enamus juhte mõtleb, et nendega ei juhtu. Aga juhtub. Varem või hiljem. Ja see võib kellelegi minna maksma tema elu. Kas see, et sa jõuad paar minutit varem oma sihtkohta, on väärt kellegi elu?

Meie

Meie

Minu soovitus lapsevanematele on see, et vaadake kindlasti üle oma laste turvavarustus. Turvavarustus tuleb valida tema testitulemuste põhjal, mitte hinna järgi. See, et mõnda tooli müüakse, ei tähenda, et see ka hea on. Mina võrdlen alati seda sellega, et avalikult müüakse ka alkoholi ja tubakat – kas see siis tähendab, et need on meile head? Mõttelaadiga, et tool on tool, mis vahet sel on, pole küll midagi peale hakata. Hea turvavarustus ei pea maksma poolt varandust, aga peab olema heade testitulemustega. Sa ostad turvavarustuse selleks, et see kaitseks sinu last, mitte sellepärast, et seadus seda nõuab!

Annu ja Joel

Annu ja Joel

Tähelepanu tuleb pöörata ka turvavarustuse paigaldamisele, sest heast turvahällist või -toolist pole mingit kasu, kui see on valesti paigaldatud. Kui endal oskusi napib, siis tuleks oma uhkus alla neelata ja pöörduda mõne targema isiku poole. Facebookis on näiteks selline leht nagu ”Laps Turvaliselt Autos”, kes on nüüdsest võtnud oma õlule lapsevanemate teavitustööga tegelemise. Nende poole võib iga kell küsimustega pöörduda ja nad kindlasti aitavad kuis saavad. Muide, ka beebipoodide töötajad, kes turvavarustust müüvad, ei pruugi alati olla usaldusväärsed infoallikad, sest neil puudub tegelikult enamasti vajalik informatsioon ja oskused. Nad oskavad soovitada milline tool sinu lapse kaaluga sobib, aga reeglina ei ole see ju määrav. Tooli valides tuleb silmas pidada veel nii palju muudki. Näiteks seda kui pikk su laps on, kui vana ta on jne.

Annemaia

Annemaia

Turvahäll on lapsele väikseks jäänud siis, kui lapse pea hakkab üle hälli ääre ulatuma või kui kaalupiirang saab täis. Lapse jalad võivad seejuures vabalt üle hälli ääre ulatuda, see ei ole probleemiks. Turvatooli puhul tuleb jälgida näiteks seda, et lapse õla ja peatoe vahele mahuks vaid kaks sõrme, mitte rohkem. Kui laps pole veel nii pikk, siis antud tool on tema jaoks suur. Samuti on last soovituslik sõidutada selg sõidu suunas nii kaua kui võimalik, minimaalselt kolmanda eluaastani, sest laps pole miniatuurne täiskasvanu. Lapse pea on tema keha suhtes mitu korda suurem ja raskem, kui täiskasvanul. Kui laps sõidab nägu sõidusuunas, ning juhtub avarii, on vigastuste tõenäosus lausa viis korda suurem, kui selg sõidusuunas sõites, sest lapse pea paiskub meeletu kiirusega ettepoole ja võib selgroogu vigastada. Kui ta aga sõidab selg sõidusuunas, jaotub kogu löök ühtlaselt üle selja ära, ning pea ei liigu nii järsult ette. Minu jaoks on turvavarustus elu küsimus!”

Joel, sss

Joel, sss

Minu lastel on hetkel AxKid Wolmax toolid, mis on kasutatavad selg sõidusuunas umbes 9kg/80cm kuni 25kg/120-128cm lapsega, st väga pikka kasutusiga. Testitulemused on sel toolil head, ning see on üks vähestest toolidest mis on läbinud ka Rootslaste ülikarmi PLUS testi. PLUS testi on üldse läbinud vaid 16 SSS turvatooli. Hind on ka Wolmax’il seejuures mõistlik – umbes 270 eurot.

*Hetkel on beebipood.ee’s AxKid’i toolid ÜLIHEADE hindadega. 279 euro asemel saab Wolmax’i nüüd kätte 219 euroga ja Minikidi 369 asemel 329’ga. Ps, tegu pole reklaamiga, teavitan teid vaid heast hinnast!

Joel

Joel

Sellest teemast pikemalt, ning soovitusi, leiate siit.