Kolmas laps: kakskümmend nädalat

Pool ootust on läbi, ning ma ei suuda ära oodata, et see teine pool ka sama kiirelt läheks! Tõenäoliselt lähevadki järgmised 15 nädalat kiirelt, aga siis need viimased paar nädalat jäävad ikkagi venima nagu tigu mööda märga muna.

Ma ei hakka ilustama, enesetunne on kohati ikka päris sitt. Eile õhtul näiteks viskasin diivanile kummuli ja püsti enam ei saanudki. Lõpuks lihtsalt jäingi sinna samma magama, sest puus oli lihtsalt niii metsikult valus. Iga väiksemgi liigutus tekitas sellise tunde nagu keegi rebiks mul jalga otsast ära. Hakkavad juba vaikselt meenuma need varahommikud Joeli ootusaja lõpust, kui roomates vetsu läksin (oli valida kas lasen end täis, või nutan ja roomas – nunnu eks).

Sellist hetke nagu enam ei olegi, kus midagi kuskilt ei valutaks või tunda ei annaks. Kui puus põrgupiina ei tekita ja lonkama ei sunni, siis selg ikka valutab. Kui juhuslikult mingi ime läbi selg ei valuta, siis on mul kõrvetised jne. Ja noh, ühesõnaga… parem oleks, et see titt seda kõike väärt on! :D :D :D

Eile käisime mehega üle pika aja kahekesi ringi tuierdamas. Lapsed sokutasime sõbranna juurde segadust külvam, ise läksime kinno ”Klassikokkutulek 2” vaatama. Tegelikult pidime linna minema üldse sellepärast, et auto remonti viia, aga siis mõtlesin, et kasutame võimalust – raputame marakratid maha ja lähme naudime paar tundi lastevaba elu. Üks mõngel ujus muidugi salaja kaasa, aaga noh, peaaegu. Keegi vähemalt ei oksendanud mu peale, ega karjunud söögi ajal laua alt, et ma talle ampsu annaks…

Söögiisu, sh ka magusaisu on leidnud minuni tagasitee ja tulemus on ka kohe näha – neli nädalat ja kolm lisakilo. Nii palju siis sellest lootusest, et ehk ei tõmba ämmakas mind liistule, kui ma liiga palju juurde ei võta. Need on need neetud juustusaiad öösel kell kaksteist…

God fucking damn it

See rasedus on ikka veel minu jaoks kõigist eelnevatest kuidagi nii erinev. Näiteks, esimest korda elus ei tunne ma end raseduse ajal mingi imelise rasedus-jumalannana. Kuigi kõht nagu kasvab ja on ju nähtav kah, siis on mul ikkagi ennast vaadates selline tunne, et ma olen lihtsalt fätso, mitte rase. Selline…ebamäärane ja pekine ja… blääh.

See väike suller, kes teiselpool mu naba puuküürnikku mängib, on endast lõpuks ka märku andma hakanud. Viimase nädala jooksul olen teda tihemini tundma hakanud, umbes 3-4 korda päevas tunnen, et taidleb seal midagi. Päris esimest tuntavat liigutust ma ei osanudki kirja panna. Kuskil 15-16 nädala paiku hakkasid mingid mulinad pihta, aga ei osanud mina siis veel kindel olla, et see ongi nüüd see. Hehh, ise kolmandat korda viimase nelja aasta jooksul sellises staadiumis rase, aga aru ei saa kas kõhus möllavad gaasid või beebi. No tee või tina, minu jaoks on nad alguses eristamatud.

Ma olen üpris ärevil ka. Nädala lõpus on mul looteanatoomia ultraheli. Tõenäoliselt ei öelda seal mulle lapse sugu ja isegi kui öeldakse, siis ei saa ma seda 100% usaldada. Annu oli mul ju ka nende sõnul ”kindel poiss”. Tellisin isegi ”it’s a boy!” särgi omale (issand kui nõme see särk tegelikult oli!). 30. nädalal otsustasin siiski millegipärast Elites käia ja seal siis öeldi, et see poiss on küll oma tilli ära kaotanud. :D

Tahtsin nüüd ka Elitesse minna, aga siis vaatasin, et nad on jälle hinda tõstnud (Annu ajal oli hinnaks 50euri, Joeli ajal 60euri, nüüd 70euri), ning otsustasin hoopis TÜK’is tavalises ultrahelis käia, sest see on kolm korda odavam. Minu jaoks vahet pole, sest pilte saada ma ei looda (laps näeb hetkel nkn välja nagu tulnukas) ja ninnunännu suhtumise eest ma ka antud hetkel maksta ei raatsi. Tahaks vaid teada kas oodata on tilliga või tillita isendit. :D Minu jaoks muudab lapse soo teada saamine raseduse kuidagi mõnusamaks ja ma muutun lapsega kohe lähedasemaks, kui tean kuidas temast mõelda. Loodetavasti nad ikka viitsivad seal TÜK’is vaeva näha, kui ma peale maksan. Riiklikus korras minnes nad igatahes soo vahtimisele ülemäära aega ei raisanud, mis on muidugi arusaadav ja okei, sest lõppkokkuvõttes polegi soo määramine selle uuringu eesmärgiks. Kui ma aga oma rahakotirauad avan, siis tahaks ikka saada seda mille järgi ma sinna lähen.

Tegelikult on aeg juba nii kaugel, et ma peaksin hakkama vaikselt asjade soetamisele mõtlema, aga see tundub kuidagi nii sürr veel, et ma reaalselt ka varsti kolmanda prääniku siia majja toon.
Kuna mul on alati peale sünnitust umbes 6 kuud ”NEVER-EVER ei sünnita enam!” mentaliteet, siis olen ma iga jumala kord kõik asjad laiali jaganud ja uuesti rasedaks jäädes jälle otsast alanud. No see kord ei ole erand… Annust jäi Joeli jaoks vähemalt lamamistool ja kiik alles, aga sel korral andsin needki kohe ära, kui Joel neist välja kasvama hakkas.
Kui nii võtta, siis tegelikult polegi meil palju vaja. Nüüd juba tean mida ma kasutan ja mis jääks seisma, seega uuesti pean muretsema mingi kiige-laadse asja, kuhu titte turvaliselt käest ära saaks panna (eeldades, et ta seda teha lubab), midagi kuhu ta riided mahutada, väike vann, turvahäll (ilmselt midagi cybexilt ja koos alusega), ning korv või vooditasku, et kaks suuremat ahvipärdikut beebit keset magamist sodiks ei hüppaks. Uue laari korduvkasutatavaid mähkmeid pean ka tellima, sest vanadel andis nüüd veekindel kangas lõpuks otsad. Uut vankrit tahaks kaaa, sest meie vana hea Hartan on juba kolme lapsega üle nelja aasta igapäevases kasutuses olnud, ning näeb veidi väsinud välja, aga no see on pigem ”tahaks” kui ”peab” asi. Mõned kodinad ka juurde ja peakski nagu vsjo olema, sest mida sel titehakatisel ikka nii väga tegelikult vaja on – süüa (tiss), magada (linas, vankris, kaisus), sooja (riided), häda teha (kk mähkmed) ja turvaliselt reisida (turvahäll). Meelelahutuse olen talle juba eelnevalt valmis sünnitanud.

Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud! Ma käisin glükoositaluvuse testil ju ka siin paar nädalat tagasi. Ega ma ei ole teile veel rääkinud? Igatahes, kui olen, siis olen, loete uuesti. :D Ühesõnaga, lootsin seal magada, sarja vaadata ja vaikust nautida, aga selle asemel sain palatikaaslase, kes suht non-stop rääkis. Kui ma oleksin ka sõna sekka saanud öelda, siis ehk oleks talle maininud, et ma tulin siia mehe ja laste eest peitu, et närve puhata, aga noh, jah… :D
Lõppkokkuvõttes torgiti mind kolmemeetriste nõeltega siniseks (reaalselt, verepunnid lõid üles, ning ma olin veel kaks ja pool nädalat sinine nagu herohoor), ning 0.1’ga väänati mulle gestatsioonidiabeet ära. Järgmisel nädalal on mul esimene diabeediõe konsultatsioon, eks näha ole mis saab. Kui ta minult jälle 3x päevas enda torkimist ja iga söödud-joodud asja üles kirjutamist tahtma hakkab, siis ma a) hakkan nutma b)nõuan kordustesti c)annan kuskile allkirja, et loobun sellest porrist omal vastutusel. Loodetavasti ta siiski halastab mu peale ja laseb mul näiteks paar korda nädalas mõõta ja siis need näidud talle näiteks meili peale saata. Päris ilma igasuguse kontrollita ka nagu jääda ei tahaks, sest diabeet pole tegelikult ju naljaasi, aga samas see 0.1 on nagu nii…napikas, et megalt tõmblema ka hakata ei tahaks.

Aaga hää küll, ma lähen võtan kapist porgantit (loe: juustusaia) ja hakkan oma seepe vahtima. See vana hea emmede kimbatus – oma aeg versus uni….

magu on juba nii suur, et ümbert kinni võtma enam ei ulatu – õndsad kakskümmend nädalat