Nagu te mäletate, siis mu küülikud said kuu alguses pojad. Kes ei mäleta, loeb SIIT! Nüüdseks on nad umbes 2,5 nädalased ja enamusel neist on ka silmad pähe tulnud. Hetkel on kuuest pojast alles viis. Üks esimesest pesakonnast, sellest kus oli kaks poega, kahjuks ei jäänud ellu. Ühel hommikul jänkse kontrollima minnes avastasin, et ta puurinurgast surnuna. Ju ta oli pesast välja kooserdanud ja liigselt maha jahtunud, või midagi. Proovisin teda lausa elustada, sest ta oli veel leige ja polnud päris kangeks tõmmanud. Soojendasin teda puupliidi kohal, vajutasin õrnalt südamele, tegin isegi kunstlikku hingamist, ning korra juba rõõmustasin, et sain hakkama, sest mulle tundus, et ta siputas käppa ja kui ta nina puutusin, siis nagu oleks tõmmelnud… aga peale seda kui ma olin teda pea poolteist tundi hoidnud, soojendanud ja elule tagasi proovinud turgutada, andsin ikkagi alla, sest ta ei reageerinud enam.

Ütlen ausalt, et see oli raske ja ma mõtlesin veel mitu päeva, et mina olin selles süüdi. Miks ma jätsin puuri elutuppa, kui teadsin, et see tuba jahtub kiiremini maha. Äkki ma tegin midagi elustades valesti. Kui ma poleks nii kaua voodis vedelenud ja oleksin kohe üles tõusnud, äkki siis oleksin veel õigel ajal ta leidnud… oeh, see väike vaene hing.

Hetkel on mul veel ühe poja pärast mure, sest ta ei kosu üldse. Paar päeva tagasi avastasin, et üks poegadest on haiglaselt kõhn – selgroog konkreetselt paistis ja kõht oli aukus, kuigi seal samas kõrval lebasid kolm täiesti ümarat ja ilusat poega. St emal piima on, pojad saavad süüa, aga miks see väike vennike selline on? Ehk ei lase teised teda piisavalt jaole ja lükkavad ta oma suure kasvuga eest lihtsalt minema, või on ta haige, või jumalteab, eksole… Igatahes olen teda nüüd paar korda päevas eraldi toitnud, st emase küüliku vägisi selili keeranud ja poja talle kõhule pannud, et too pisike ka süüa saaks. Nüüd tal enam kõht nii aukus ei ole, aga pisike, kõhnake ja äbarik on ta ikkagi. Karta on, et kui ma poleks sekkunud ja teda toitma asunud, oleks seegi poeg juba surnud. Ma hetkelgi kardan iga kord tema pessa vaadata, sest äkki… Hoian pöidlaid, et ta oleks lihtsalt rohkem oma isa kasvu, ning teised kolm oleksid pigem emasse ja sellepärast neil selline metsik kasvuvahe ongi, aga jamh, valmistan end siiski vaimselt ette, et ühel hommikul ei pruugi ta enam elus olla, kui neid kontrollima lähen.

Tegelikult oli ta juba sündides teistest jupp maad väiksem, aga siis oli üks poeg veel samasugune. Nüüdseks on aga ainsana väikseks jäänud vaid too musta värvi vennike, teised kolm kosuvad metsiku kiirusega. Aga ega ma kahjuks midagi enamat teha saa, kui teda lihtsalt hoida, eraldi toita ja loota.

Nunnud on nad aga küll, seda pean ma tunnistama. Nad on pehmed nagu väiksed pilvekesed!

Hetkel on emased koos poegadega elutoas ja isane magamistoas. Emased ei saa enam peale poegade saamist vapsee läbi, st samal ajal nad lahti olla ei saa, muidu ajavad üksteist taga ja kaklevad. Kui üks neist lahti on, pean teise emase puuri ümber aia ehitama, et esimene emane sinna peale hüpata ei saaks ja puuri täis ei laseks. Isane seevastu on aga magamistoas jumala tubli. Ma pole selle aja jooksul sealt toast mitte ühtegi puurivälist pabulat leidnud, kuseloikudest rääkimata. Terve päeva jookseb seal ringi ja mitte ühtegi sigadust ei tee! Erinevalt näiteks emastest. Mõnda aega hoidsin ühte seal eraldi ja lasin tal vabalt joosta. Mis oli tulemus? Ta kuses mulle kolm korda voodisse (tekk on rikutud!), pabuldas terve põranda täis ja küttepuud kuses ka koguaeg märjaks. Kui ümber voodi piirde üles panin, siis murdis ta sellest läbi ja lasi jälle kõik kohad täis… Kui see poegade kasvatamise aeg läbi saab, siis ma ei tea mis ma edasi teen. Rohkem pesakondi minu hing välja ei kannata, steriliseerimist võib proovida, aga see ei pruukivat enamasti aidata, ära anda ka nagu ei raatsi, aga see küülikusitas elamine on ka üle mõistuse.

Eelmise jäneste teemalise postituse all sain paar kommentaari, et no mida ma siis küülikuid võttes ootasin, või kust ma oma infot sain, sest küülikud ongi sellised! Aga mina julgen küll vastu vaielda. Enamus küülikuomanikud ütlevad, et nende omad küll sellised emmid pole. Mõned üksikud pabulad maas ja asju närivad küll, kui kätte saavad, aga mingit sellist porri neil pole olevat, et lased jänese tunniks ajaks lahti ja siis pühid kühvlitäie junne kokku, kuivatad igast toa nurgast seitse kuseloiku ja terve maja haiseb nagu laut. See pole lihtsalt okei.

Ma ise arvan, et need emased lihtsalt ei sobi meie maja elukeskkonda. Vähemalt mitte koos. Võibolla oli minu esimene viga võtta nad paarina, sest siis ei olnud neil vajadustki minuga tutvuda – nad olid ju üksteisel olemas. Ehk aitaks nüüd see, kui ma kõik kolm eri tubadesse paigutaks, aga seda võimalust mul ka tegelikult väga pole. Minu arvates pole nad siiani meiega täielikult ära harjunud, sest pai ma neile näiteks väga teha ei saa ja mingit armastust või hellust nad minu vastu üles ei näita. Kohe pagevad eest ära, kui üritan neile läheneda. Isane näiteks, kes tuli mitu kuud hiljem üksikuna, on minu arvates nüüdseks palju paremini kohanenud. Ta laseb end silitada, kui rahulikult lähenen, ta pole mind mitte kunagi rünnanud ja vahel, kui ta sülle võtan ja kõik vaikne on, jääb tüüp mulle lausa sülle tukkuma. Ja kusjuures! Emased tulid tubasest õhkkonnast, kus nad pidid ka potil käima, aga meie juures sigatsevad. Isane tuli konkreetselt laudast! ja käitub nüüd eraldi toas olles täitsa viisakalt. Ma nagu kaldun arvama, et need emased on lihtsalt kaabakad. :D

Aaaa, kutsikatega oli hoopis see printeri nalja pilt!