Kui Annu oli väiksem ja ma esimest korda sellisest asjast, nagu jooksuratas üldse kuulsin, mõtlesin, et see on kõige mõttetum asi üldse. Mis ratas? Sel pole ju pedaalegi! Mis selle asja point on? Pealegi näeb laps seda kasutades veel naljakas (loe:harjumatu) välja kah.

Annu sai oma esimese ratta eelmise aasta suvel, kui ta oli umbes 2,9 aastane. Ostsime talle tavalise kaherattalise, millel olid abirattad all. Aga no ei tulnud sellest sõitma õppimisest midagi välja, sest ta ei osanud pedaalidelegi vajutada. Koguaeg üritas tagurpidi väntama hakata ja kui ratas edasi ei liikunud, läks endast välja. Ühesõnaga, tol suvel ta seda sõitu ära ei õppinudki. Aga nüüd tõime talle ratta tuppa ja paari korraga sai ta asja selgeks, ning kruiisis mööda tuba nagu proff.
Kui kõnniteed puhtaks sulasid, viisime ta õue sõitma ja no alates sellest hetkest pole teda enam miski peatanud. Või noh, kui välja arvata see üks kord, kui tal õnnestus nägupidi porilompi kukkuda. Mitmesaja meetri ulatuses oli vaid see üksainus lomp ja loomulikult leidis tema just selle ühe oma näoga üles… Mokk maani, pill taevani ja muda mööda mütsi, nägu ning õlga voolamas… Ma tundsin end nagu kohutav lapsevanem, aga see oli tõesti veidi naljakas. :D

Ühesõnaga, kuna Annu nüüd rattaga sõitma hakkas ja Joel justkui kõrvale jäi, otsustasin siiski uurida mida see jooksuratas endast kujutab ja kuidas oma lapsele ühte sellist üldse valida.

Sain selgeks mõned põhilised punktid, mida jooksuratast ostes üldse jälgida.

• Kõige madalamas asetuses võiks sadul olla tagaratta lähedal, et tagada lapse jalgadele õige asend. Sadula ja lenksu vahel võiks olla piisavalt ruumi, et laps saaks mugavalt jalgu pikalt ette sirutada.

• Ratas võiks kaaluda kuni 30% lapse enda kaalust, aga mida kergem on ratas, seda kergem on lapsel seda ka käsitleda.
• Ratta rehvi suurus vali vastavalt lapse vanusele ja pikkusele. Näiteks 2-4aastasele lapsele sobib pigem 12” tolline, samas kui 5-aastasele võiks pigem võtta juba 14” või isegi 16” tollise.
• Rehvi materjal. Valikuid on mitmeid, näiteks vaht, täiskumm, õhkkumm ja plastik. Kõigil on oma plussid ja miinused, ning see kõik mõjutab ka ratta kaalu ja hinda. Täiskumm ei lähe tühjaks, aga see ei taga ka nii head vedrustust, kui näiteks õhkkumm. Plastikust rattaid ma üldse ei kaalukski, sest need kolisevad metsikult ja neil on null vedrustust, aga samas on need ka kõige kergemad.
• Poldid. Ohutum on, kui kõiksugused poldid ratta raamil, oleksid peidetud, et vältida vigastusi lapsele. Pealegi kuluvad väljaulatuvate poltide pead pikapeale koledaks ja krobeliseks.
• Pidurid. Kuigi jooksuratta põhilised ”pidurid” ongi lapse jalad, siis hea oleks siiski ka mehaaniline pidurdussüsteem, et vältida õnnetusi ja vähendada jalanõude kulumist. Mugavamaks kasutamiseks peaks pidur olema lapse käele lähedal.

• Pöörde ulatus. Võiks eelistada ratast mille lenksu saab ratta raamile lähemale tuua, et lapsel oleks parem pöörata.

• Jalatugi. Enamikel jooksuratastel pole jalatuge ja tegelikult pole seda vajagi, sest laps õpib jalgu üleval hoidma. Kui aga valida jalatoega ratas, võiks jälgida, et tugi poleks liiga suur, sest see jääb lõpuks last hoopiski segama, ning ta võib oma kannad sinna ära lüüa.

• *See kummist osa lenksul, millest laps kinni hoiab ja mille õiget nimetust mu rase aju hetkel meelde tuletada ei suuda*. Hea oleks, kui lenks lõppeks selliste kummist munadega. See kaitseb kukkumise korral lapse käsi.

Pidades seda kõike silmas, ning üritades samas ka ratta hinna normaalsuse piirides hoida, hakkasin netiavarusi läbi kammima, ning jõudsin sellisele lehele nagu jooksuratas.ee.

Kuna sellel lehel müüdav jooksuratas vastas enamikele eelnimetatud punktidele*, ning oli sealjuures siiski ka hea hinnaga, otsustasin, et just sellelt lehelt ma Joelile ka ratta tellin. Enne ostu mõtlesin neile siiski ka kirjutada ja uurida, et ehk on nad huvitatud minuga koostöö tegemisest, sest kevad on ju saabumas ja kindlasti otsivad just praegu paljud emad oma põnnidele jooksurattaid. Minu õnneks olid nad nõus ja nõnda meie majja üks roheline isend saabuski.

*Peidetud poltide ja pidurite pealt otsustasin möönduse teha, sest kõigele muule ta siiski vastab ja sellise hinna eest ma rohkem nagu saada ei oskakski soovida. Muide, kaalub see ratas vaid 2.5kg! Isegi Annu tõstab seda ühe käega.

Selle jooksuratta maaletoojaks on üks väike perefirma, kes soovib pakkuda hea hinnaga kvaliteetseid jooksurattaid. Rataste osad tulevad Ungarist, ning kokku pannakse rattad Eestis. Poodides neid rattaid ei müüda, seega ei lisandu hinnale suurt juurdehindlust. Pole vahendajaid, pole edasimüüjaid, pole lisakulusid ning rataste hind püsib mõistlik.

Hetkel Joel selle peal veel väga osav ei ole, ning õues ei taha ta sellega veel üldse sõita, aga toas ta ikka vähehaaval harjutab. Küllap ta suve alguseks asja käppa saab ja siis saavad nad juba Annuga koos ringi kruiisida.

Kuna Joel polnud õues ratta kõrval ega selle peal poseerimisest vaimustuses, siis võtsin modelliks Annu, kes muidugi kukkus lõpuks hoopis edvistama.

P.s ratas on Joeli järgi sätitud, st Annule oleks ta selliselt sätituna liiga väike.

Lõpuks sain poisi ka ratta kõrvale, aga noh jah… Parem see kui mitte midagi, eks? :D

Muide, kõik kes jooksuratas.ee lehelt jooksuratta tellivad, saavad soovikorral nimekleepsu tasuta! ;)

Kas teie lastel on jooksurattad? Kui vanalt te need neile soetasite ja kui kaua läks lapsel sõitma õppimiseks aega?