Mõni nädal tagasi, kui Madli oli kõigest kümme päeva uus, käisime järjekordselt Aili kaamera ees, et jäädvustada see eriline tunne ja hetk igaveseks fotolindile. Tulemus on imeline, nagu alati. ❤︎
Kuna üritasin mõistuse juurde jääda, siis teile vaatamiseks riputan siia üles vaid pooled, ehk 55st pildist 29. :D
Fun fact: Kõhupiltide ja beebipiltide vahe on täpselt üks kuu. Kõhupilte vaata uuesti SIIT!
Mul on selline tunne, et ma vist olengi tõesti ‘vingu-blogija’, sest kui mul midagi otseselt kurta pole, polekski mul nagu millestki kirjutada. Ühesõnaga, elu on hea ja kurta polegi nagu millegi üle. Või noh, oleneb keda või mida vaadata…
Madli on super beebi, täielik vastand mu eelmistele marakrattidele. Näost täiesti beebi-Annu, aga olemuselt hoopis midagi muud. Sööb, magab ja peeretab täiesti ilma probleemideta! Esimesed kolm nädalat ta põhimõtteliselt vaid sõi ja magas, ning ”probleeme” oli vaid ühel-kahel korral, kus ta ei olnud nõus maha jääma ja pidin teda süles/kõhukotis kandma, et ta ei protestiks. Muidu aga oli nii, et kui kõht oli täis, krooksud ja puuksud tehtud, oli ta täiesti rahul ka omaette ringi vaatamisega, nii kauaks kuni mina oma pakilisemad asjad tehtud sain. Ma hakkasin juba mõtlema, et selle lapse nutumasin on katki, või midagi, sest minu jaoks on lihtsalt nii uus teema see, et ma panen lapse hälli ja ta ei hakkagi kohe karjuma, ning lõpuks võib-olla jääb isegi ISE magama. Nagu…misasja? Selline asi on ka võimalik või. :D
Aga nüüd hakkab ta aina rohkem ärkvel olema ja tuleb vist ka mõistmine, et emme süles on ikka kõige parem ja mis ta siis ikka niisama kuskil maas vedeleb, kui samahästi võiks ka süles olla? Tee vaid veidi kisa ja saadki sülle. Seega viimastel päevadel on ta eelistanud ärkvel oleku ajal olla rohkem kantud ja hoitud, kui enne, ning ka uinumine võtab kauem aega. Aga see pole mingi eriline probleem, sest noh, ta on beebi ja ta tahabki olla kantud, hoitud ja vahel niisama kudrutada, mitte koguaeg üksinda kuskil hällis lakke vahtida.
Mõnikord tahabki ta vaid süles tukkuda, ning pilutab siis aeg-ajalt oma silmi, et kontrollida kas ta ikka on süles, või on ta juba vaikselt kuskile ära sokutatud. Nähes, et emme lõualott ikka paistab, sulgeb ta taas oma silmad ja tukub rahulikult edasi.
Ööd on meil ka suhteliselt rahulikud. Öö jooksul teeb ta paar-kolm korda vaikselt vääks-vääks, justkui öeldes, et ”ou, kutid, andke midagi hambusse”, ning peale söömist magab rahulikult oma hällis edasi. Sel korral olen ma nimelt leidnud, et ma ei suuda beebi kaisus hästi magada, ning mõlemal on parem uni, kui ta magab oma hällis. Temal paistab suva olema sellest kus ta parasjagu külitab, seega hetkel on nii. Ei tea kas see häll on mingi võlu-häll, või mis, aga jällegi, täiesti uus teema, sest Annu ja Joel pistsid KOHE kisama, kui üritasin neid kuskile mujale ära sokutada. Madli on aga igatepidi rahul, peaasi, et kõht oleks täis ja see ei valutaks. Hommikupoole, kuskil viie-kuue ajal üldiselt siiski võtan ta kaissu, et pikemalt magada saaks ja no igatsus tuleb ka lõpuks peale, kui ta terve öö kuskil kaugemal olnud on.
Ma olen nii metsikult tänulik, et sel beebil gaasiprobleeme (veel) pole! Ja tunnistan, et selle hirmus pole ma talle ka D-vitamiini veel andma hakanud. Perearst raudselt küsib selle kohta ja saan piki päid, et veel ei anna, ning räägib mulle jälle rahhiidist… aga no ma ei taha riskida. Eelmiste põnnidega umbes sellest hetkest probleemid hakkasidki ja jäidki kestma… Lükkan seda D-vitamiini veel kuukese edasi ja siis vaatan uuesti. Praegu on lihtsalt nii hea ja lihtne selle väikse Midli-Madli-Kidli-Kadliga, et no kohe üldse ei tahaks, et see muutuks.
Kahe vanema põngerjaga on aga lood hoopis teised. Need kaks on ikka nagu tuli ja säde. Annu hulluke ees ja Joel, suurema õe eeskujus, järel. Täiesti pael lihtsalt kus need lapsed alles jaksavad… kõike. Vaielda, taielda, kraagelda, nutta ja kisada, mängida ja lollitada. Ja see Annu kangus, ugh! Kuidas see nüüd oligi… et emade kõige hullem õudusunenägu on see, kui nad vaatavad oma tütart ja mõistavad, et too on täpselt samasugune, nagu ema isegi? Täpselt. Nagu. Mina! Jookseb siin ringi nagu väike Nirgi Helga (inside joke) ja nõuab oma tahtmiste täpset täitmist. Kui tema midagi ei saa või asjad nii ei lähe nagu tema tahab, siis oiblääää. Asjad lendavad, trambitakse jalgu ja karjutakse nii, et maa on must. See on ausalt nii õudne, et kuidas üks kolmeaastane saab üldse selline jõujuurikas olla.
Joelist sõidab ta ka TÄIEGA üle. Koguaeg kiusab väikevenda (ala kisub asju käest ära, sest TEMA ka tahtis), läheb õpetab omast arust Joelile kuidas ÕIGESTI mängida, kuigi Joelil on asjast hoopis mingi teine visioon jne. Ja siis muidugi jookseb Joel ulgudes minu juurde kaebama… Muud ma ei kuule, kui Annu käsutamist ja keelamist. ”JOEL! Ära tee seda-toda-kolmandat” ”JOEL! Ei puutu seda!” JOEL! See on MINU oma!” jne. Mängib emmet Joelile ühesõnaga. Ma saan nagu aru, et Annu peegeldab vist Joelile minu enda käitumist, sest arvab, et nii ongi õige ja tema ka võib nii teha. Aga no, appikene, see plika kasvab mul juba praegu nii käest ära, et mis siis veel kümne aasta pärast saab, kui puberteet majja lendab… Ta teeb Joelist ka täieliku sussi.
Üks suur muutus ootab ka meid veel ees. Nimelt otsustasin ma nad lasteaeda panna. Ja ei, mitte sellepärast, et mul kodus kergem oleks (kuigi ma ei eita, et see on hea boonus). Vaid justnimelt sellepärast, et neil on kodus igav ja siis nad kaklevadki, ning teevad lollusi. Mina ei suuda neile siin terve päeva jagu aktiivset tegevust tagada, et nad ära väsiksid. Sügis-talv tuleb peale ja siis ei saa nad 12h jutti õues ka olla, nagu hetkel, soojal ajal. Annu on tegelikult see pea-nina, Joel on jooksupoiss, kes kõike suurema õe järgi teeb. Annu magama ei taha minna, siis Joel ka paugub vastu, et tema ka ei taha, kuigi on ilmselge, et viimane on kohe eriti väsinud ja kui Annut kõrval pole, uinub poiss mõne minutiga.
Ma usun, et Annule oleks lasteaed kindlasti hea. Ta läheb 2013a sündinute rühma, seega ehk saab ta oma bossamise kombest ka lahti, sest endast aasta-kaks vanemaid ta vaevalt paika suudab panna. Joel sai nimekirja pandud vaid sellepärast, et ”tema ka tahab”. Aga eks septembris ole reaalselt näha kas ta sinna ka jääb. Kui ei jää, siis ei jää ja mina ei sunni. Ma olen niikuinii ju titega kodus. Muidugi oleks tallegi hea veidi iseseisvust harjutada ja mängida omasugustega, kes temast ehk koguaeg 100ga üle ei sõida.
Oeh, see kõlab ikka väga sedamoodi nagu ma saadaks nad siit jalust ära, sest ise ma nendega enam hetkel hakkama ei saa… Aga ma usun ja loodan, et see ongi just see muutus, mis meie kodurahu taastab. Lasteaed pakub neile vast nii palju põnevust ja pinget küll, et kodus oleksid nad siis ehk rahulikumad. Külapeal, ilma minuta, nad ju niimoodi ei käitu. Minuga koos on aga asi kohati täiest hullumaja. See on see, et emme on usaldusisik, kelle juures ei pea midagi vaka all hoidma ja saab kõik emotsioonid välja elada… Oeh, aga eks eluke näitab kas mu ootus end ka ära õigustab ja mis üldse edasi saab.
Annu pärast ma väga ei muretse, sest ma tean, et tema on kõva pähkel ja saab hakkama. Ta kohaneb igas olukorras kiiresti. Ta on väga julge ja seltsiv. Tema jaoks ei ole absoluutselt probleem minna mõne täiesti võõra inimese juurde, ning temaga maast ja ilmast jutustama hakata. Tänagi poes astus ühe memme juurde ja hakkas talle rääkima, et tal on nii ilus lilleline vest seljas, ning näitas talle oma uusi teksaseid… Joel on aga hoopis teisest puust. Tema on tossike ja hella hingega. Nii kui keegi midagi ütleb-teeb-keelab on nutt lahti…
Alguses muretsesin ka sellepärast, et mida kõike peaksin ma lasteaia tarbeks neile valmis muretsema, aga kogenumad sõbrannad rahustasid mu õnneks maha. Tellisin lastele hetkel vaid korralikke toariideid juurde, sest koduriided on neil ikka prostamad ja nendega ei ole ma nii kriitiline. Võõra silma alla ma aga neid selliste riietega ei saadaks. Ega needki riided plekilised-augulised ole, aga enamus koduriided on neil siiski teise ringi omad. Ma ei tea kuidas teised emad, aga mina küll ei raatsi neile koju tuttuusi riideid selga panna. Esimese söögikorraga pläkerdavad need plekiliseks ja ongi asi raisus. Teise ringi riided on aga juba sellised, et kui lähebki plekiliseks või katki, siis pole kahju kaltsuks lõigata. 10-15 eurist pluusi aga nutaks küll pool aastat vist taga. :D
Hetkel ma mõtlen, et ma ei hakka neile riiete ja asjade jaoks nimesilte tellima, et kirjutan nimed vajadusel lihtsalt asjadele sisse, aga ma ei tea, äkki oleks ikka lihtsam spets kleepsud vms tellida?
Kui vanad on teie lapsed olnud, kui nad lasteaeda läksid? Kas olite mures ka, et kuidas nad seal hakkama saavad? Mida lasteaia jaoks valmis muretsesite jne?
Täna on Madli kaheteistkümnes elupäev. Oeh, kus see aeg alles lippab! Juba praegu vaatan ja nutan ta esimesi elupäevi taga – ta on nii palju kasvanud! Mis pole ka ime, sest see tüdrukutirts vaid sööb, kakab ja magab! Madli on siiani olnud täielik muster beebi. Esimese nädala ta reaalselt vaid magaski – igas asendis ja igal pool. Kogu selle aja jooksul on ta vaid paar-kolm korda tõsiselt nutnud, ülejäänud aja annab endast vaid tasase vääksuga märku. Umbes nagu, et ”ouu, kutid, ma olen üleval – kui teil äkki aega tekib, andke mulle midagi hambusse, olge paid!”
Olen siiani teindu märkmeid iga elupäeva kohta, et neid esimesi hetki ka edaspidi mäletaksin.
Esimene elupäev, 31.juuli
*Imetamise ajal, ja vahepeal ka selle vahepealsel ajal, on megarõvedad emaka kokkutõmbed, umbes nagu sünnituse keskel. Tahaks lausa mööda seinu ronida!
*Kuna piima veel pole, istub põnn põhimõtteliselt koguaeg rinna otsas. Kui üritan vetsu või kuskile minna, hakkab ta kohe siplema ja uuesti rinda otsima. Madli ei maga peaaegu üldse, mis on äärmiselt imelik, sest Annu ja Joel olid oma esimesel elupäeval täitsa laibad. Pidin neid toitmise ajaks koguaeg üles turgutama, ning isegi keset imetamist kustusid nad ära, Madli on aga väga usin tissitaja.
*Ka mina ei maganud eriti, viimase 36h jooksul olen silma looja lasknud vaid 2-3x 20 minutiks. Meeled on veel sünnitusest erksad.
*Istuda ei saa.
*Oleks hommikul juba koju saanud, aga otsustasin ikkagi puhkama jääda.
*Joel ja Annu käisid meid vaatamas ja õega tutvumas. Annu ei tahtnud õde käest äragi anda!
Teine elupäev, 1.august
*Emaka kokkutõmbed on endiselt rängad.
*Nibud on juba hellaks imetud, aga vähemalt pole midagi veel katki!
*Laps on väga rahutu, koguaeg otsib rinda ja kui tiss suus pole, nutab. Magasime öösel vaid nii palju korraga, kui lapsel tiss suus püsis – magamata alates 30.juuli hommikl kella viiest.
*Õmblus laseb juba sabakondi peal istuda, olemine hakkab kergemaks minema.
*Madli sai hommikul 30ml rinnapiimaasendajat, mille ta põhimõtteliselt 30 sekundiga alla kugistas. Minul ikka veel piima pole ja laps oli meeletult rahutu. Ilm on ka väga kuum, küllap oli vaesekesel meeletu janu. Peale seda magas ta 3-4h jutti, nagu nott. Sain ka väheke lõpuks magada. Mulle ei meeldi, et ta rpa sai, see rikub mu ürgemase tunnet, aga parem rpa, kui janus karjuv beebi.
*Tekkis metsik seljavalu.
*Õmblused ja vetsus käimine = paljas mõte sellest tõmbab külma higi otsaette. Küsisin arstilt mikrolaxi.
Kolmas elupäev, 2.august
*Emaka kokkutõmbed leebuvad ja vahepeal saab juba peaaegu valuvabalt imetada!
*Madli sai öösel veel lisatoitu ja magas siis 5 tundi jutti. Pool kuus hommikul sõi ühest rinnast ja magas edasi, kaheksa paiku sai teist, ning jäi veelgi edasi magama. Saime lõpuks mõlemad normaalselt puhata.
*Peale normaalset ööund hakkas ka minul lõpuks piisavalt piima tekkima, ning kunsttoitu polnud rohkem vaja. Oleksin ma juba esimesel ööl korralikult maganud, mitte suure ärevusega üleval passinud ja oma tuttuut titat imetlenud, oleks ehk mul piim kiiremini tulnud? Aga siiski parem tulemus, kui Joeli ja Annu ajal – nendega tuli mul piim rinda alles neljandal päeval.
*Tulin voodilt halvasti maha ja õmblusest käis meeletu valujutt läbi. Kartsin, et nüüd rebestasin kõik ribadeks, aga arst vaatas üle ja asi olevat okei olnud…
*Saime koju!
*Kui koju tulin, jooksis Annu mulle esimesena vastu, klammerdus mu jala külge ja ütles, et armastab mind. Pidin peaaegu nutma hakkama, sest tavaliselt ei käitu ta niimoodi MITTE KUNAGI! Joelil oli seevastu minust suht suva, tema kiirustas esimese asjana turvahälli juurde, et beebit näha, ning alles siis tuli mind kallistama. Oeh, kuidas ma neid igatsesin! Hea on lõpuks kodus olla.
*Selg läheb aina valusamaks, hullem kui rasedana! Keha on ilmselt sellest järsust koormuse vabanemisest nii shokis, et otsustas pillid kotti pakkida.
*Astusin esimest korda peale sünnitust kaalule ja tuleb välja, et haiglasse jäi mul üle 10kg. Või noh, kolm pool kilo sõitis minuga ikkagi turvahälliga koju kaasa, aga ikkagi…
*Õhtul hakkas piimapais tekkima.
Neljas elupäev, 3.august
*Piimapais! Rinnad on nagu valusad kivid.
*Õmblus on meeletult valus, ei saa istuda, astuda ega seista.
*Madli on nii piimakoomas, et ainult magab. Kui üritan teda söötmiseks üles ajada, teeb rinda silmates vaid oksendamise nägusi ja keerab pea ruttu teisele poole.
*Halleluuja, emaka kokkutõmbed on kadunud!
*Madli magab nagu unistus, ka öösel!
*Imetamine läheb ka kenasti, esimesed paar sekundit on valus, aga edasi täitsa ok.
*Annul on mingid imelikud jonnihood tekkinud. Ma pole teda mitte kunagi sellisena näinud…
*Ma pean mainima, et vastsündinud on ikka üpris inetud. Ma muudkui üritan Madlist saada pilti mis annaks edasi, kui kena ja armas ta mulle paistab, aga pildile saan ma vaid paistes näoga kartuli. :D
Viies elupäev, 4.august
*Piimapais on täies hoos!
*Õmblus on endiselt põrguvalus. Tahaks inimese kombel istuda juba!
*Aga laps on omadega vähemalt rahul, ainult sööb, magab ja situb.
Kuues elupäev, 5.august
*Mul hakkab juba inimese tunne tagasi tulema! Selg pole enam nii surmavalt valus, nagu paar päeva tagasi ja haav hakkab ka vist lõpuks paranema, laseb juba veidi olla ja ei valuta koguae.
*Piimapaisu tipphetk! Rinnad jooksevad nagu kraanist ja kui pesema tahtsin minna, purskas piima kahte lehte laiali, nagu Kate Perry muusikavideos. See on JÕHKER! Ma arvasin, et eile oli hull, aga oh ei, täna on veel hullem! Rinnad on nii täis, et Madli ei saa haaratagi. Pigistasin metsiku koguse enne imetamist välja, ning peale imetamist lüpsin veel 120ml kollast kulda omale sügavkülma. Rinnapadjad on mõttetud! Kasutan nende asemel mehe T-särke. Tiss on ees nagu mõrvarelv. Issand ma näen nii haige välja oma kandilise tissiga…
*Lisaks avastasin veel, et olen suutnud endale taaskord sünnitusest hemoroidid saada, jee..
*Madli nabakönt kukkus ära!
Seitsmes elupäev, 6.august
*Tunnen end aina rohkem jälle inimesena! Suutsin esimest korda jalutuskäigu ette võtta, ning käisime vallas lapsele nime panemas. Varem mõtlesime, et paneme lapsele nimeks Madli-Mai, et oleks veidi erilisem ja natukene ka Annemaiaga sarnane, aga lõpuks panime ikkagi vaid Madli. Niikuinii kutsume teda Madliks ja Madli-Mai olekski jäänud vaid paberi-nimeks.
*Ma ei suuda ära imestada kui hästi on Madli meie perre vastu võetud! Annu ja Joel armastavad oma väikest õde tohutult. Kogu mu hirm, et nad kadedaks muutuvad, oli asjatu!
Kaheksas elupäev, 7.august
*Suudan lõpuks juba kodus normaalselt tegutseda, koristada ja süüa teha. Nii hea on liikuda, ilma, et pidevalt kuskilt valutaks või pitsitaks. Ma näen oma varbaid! Ma saan KUMMARDUDA! Oeh, nii mõnus ja kerge on kõik!
*Piimapais lõpuks möödas!
*Madli hakkab rohkem ärkvel olema. Kui varem magas ta söömisest söömiseni, siis nüüd juba tahab peale imetamist veidike ringi vaadata ja suhelda, või siis niisama oma hällis ärkvel olla, mitte kohe magama jääda. Õhtul panin teda tund aega magama ja imestasin, et no mis värk see nüüd on. Mu beebi pole enam nii beebi, et pane kuidas tahad ja kõik sobib, igas asendis ja igal pool enam ikka ei maga. Aga siiski on ta uned pikad ja korralikud. Vahepeal tahab lihtsalt nüüd juba üleval ka olla ja niisama kaisus kudrutada.
Üheksas elupäev, 8.august
*Õmbluse ülemine ots ja hemoroid on veel valusad, aga muidu olen juba täitsa inimene! Nii hea on üle tüki aja olla, teha, liikuda…
*Olen 14,3kg alla võtnud!
*Elu kolme lapsega on praegu veel nii kerge, et ma ei jõua kohe ära imestadagi. Vahepeal lausa unustan ära, et mul on nüüd kolm last! Hommikul näiteks hakkasin hommikusööki tegema ja torkasin Madli korraks diivanile, et kasvuhoonest värsket kraami tuua. Tagasi tuppa tulles aga tegin rahulikult hommikusööki edasi ja alles 10 minutit hiljem meenus, et oh shit, mul oli üks laps ju veel kuskil! :D Tsikk oli magama jäänud ja tal oli megasuva, et ma ta käest ära panin. Kui kõht on täis, puuksud ja krooksud tehtud, siis võib ta vabalt omaette ka kuskil lamada ja üldse ei kurda veel.
*Madli sööb ja magab super hästi, gaasiprobleeme tal väga pole (paar korda on raskemalt punnitanud), ning vaid paaril korral olen teda kuulnud tõsiselt nutmas. Üks neist kordadest oli näiteks tema esimese autosõidu ajal. Tal jäi haiglas söömine poolikuks, seega minut enne meie maja ette jõudmist sai tal sellest näljutamisest villand, ning ta lasi oma häälepaelad valla.
Kümnes elupäev, 9.august
*Annu jonnihood kestavad endiselt. Ju see minu eemal olek ikka mõjutas teda nii palju. Ükspäev rääkis ka, et ta kartis kui ma väikse õega haiglas olin, ning seletas, et ta ei taha rohkem ööseks kodust eemal olla. Mu süda murdub seda kuuldes! Kinnitan talle nüüd koguaeg, et ma ei lähe enam kuskile, et ma armastan teda väga jne. Oeh, mu vaene väike tütreke… Ja mina arvasin, et see haiglas olek mõjutab kõige rohkem Joelit, kes on ju täitsa emmekas, aga oh üllatust. Aga vähemalt ei ela lapsed end Madli peal välja ega süüdista teda selles, et emme pidi eemal olema… Mul on sajaga süümekad, sest ma oleksin ju teoreetiliselt võinud juba 31.juuli hommikul koju tulla. Mina valisin ju selle, et jään paariks päevaks haiglasse, et seal rahulikult tissitamise asi joonde saada, ning veidi enne kodusesse möllu sukeldumist puhata.
Üheteistkümnes elupäev, 10.august
*Käisime Aili juures pildistamas. Ma alguses küll mõtlesin, et otsin kellegi, kes mulle koju neid pilte tegema tuleks, et ma ei peaks ise kuskile sõitma hakkama oma titekarjaga, aga lõpuks ikkagi taipasin, et ma ei leia ealeski nii head fotograafi, kui Aili. Ailiga ma vähemalt tean mida ma saan ja ma tean, et ma olen rahul. Õnneks oli tal meie jaoks ka sobiv aeg veel pakkuda ja saimegi kenasti käidud. Nüüd ma ei jõua vaid septembrit ära oodata, et pilte kätte saada! :)
*Käisime esimest korda beebiga rannas ja sain esimest korda kodust väljaspool imetada. Nii uhke oli tuttuue beebiga ringi kõndida, nagu oleks millegi erakordsega hakkama saanud! :D Tunnen end tänu kaalukaotusele ka palju ilusamana, kuigi see kaalulangus tegelikult vist eriti veel välja ei paista. Aga noh, enesetunne on vähemalt super!
Ma ei tea kas mul on nüüd metsikult oma lastega vedanud või olen ma lihtsalt kolmandaks korraks lõpuks asja käppa saanud, aga tõesti, hetkel on elu kolme lapsega nagu unistus. Hetkel tundub, et see vastab ikka täielikult tõele, et esimese lapsega on kõige raskem, sest kõik on ju uus ja hirmutav, teisega on ka veel keeruline, sest sa ei oska end kahe lapse vahel hästi jagada, aga kolmandaga oled juba proff. Eks siin mängib palju rolli vast ka see, et ma olen ise ka mega tsill, elu tundub lill ja meel on enamasti rahulik. Madli on muidugi super beebi ka, seega põhikrediit peab ikkagi talle minema. Kui mul oleks siin praegu gaasivaludes röökiv beebi, poleks minu tsill olemisest ka mingit haisu enam. :D
Kui ma praegu oma viimasele sünnitusele tagasi mõtlen, siis ka mina olen nüüd tundnud hirmuvärinaid. Kuidas ma julgesin? Õigemini, kust tuli see enesekindlus, see teadmine, see sisetunne? Kuidas ma teadsin, et kõik on pärisel okei? Kõik need ”mis siis, kui” mõtted on minuski veidi halbu tundeid tekitanud. Aga tol hetkel… ma lihtsalt teadsin ja tegutsesin. Seda on nii raske sõnadesse panna. See on nagu midagi… palju suuremat.
Antud hetkel on isegi veidi naljakaski mõelda, et paar kuud enne tähtaega oli mul sünnituse ees surmahirm (loe siit!). Ma teadsin mida ma tahan, aga ma ei kujutanud ettegi, et ma võiksin seda saada. Ma kartsin, et mu keha on katkine, et ma polegi suuteline ise sünnitama ja veel vähem tegema seda nii kiirelt ja võimsalt. Mul puudus iseendasse ja oma kehasse igasugune usk. Ma kartsin, et pean jälle 20h piinlema, ma kartsin seda valu, ma kartsin, et ma lihtsalt ei ole selleks enam võimeline… Aga kuna sünnitust ja sellega kaasnevat valu vältida ju enam ei saanud, hakkasin kiirelt tegutsema, et end vaimselt ette valmistada ja anda endast kõik, et see kogemus veidikenegi parem oleks, kui eelnevad.
Esimese asjana võtsin ette raamatu, mida mulle lugejad soovitanud olid. Ina May Gaskin ”Loomuliku sünnituse teejuht” muutis mu elu!* See raamat on alustalaks mu kolmandale sünnitusele. Lugedes seda raamatut suutsin taastada usu iseendasse ja oma keha võimetesse. Minu jaoks oli selle raamatu sõnum, et pea iga naine suudab ise sünnitada, nagu võimas ürgnaine, kui talle vaid võimaldada õige keskkond. Seal oli lugematul arvul konkreetseid näiteid KUI palju saab sünnituse käiku muuta üks pisidetail või välja ütlemata hirm, ning kõigele oli ka anatoomiline põhjendus. Minu jaoks oli seal raamatus kõik väga loogiline ja õige. Seal oli mitme minuga sarnase naise lugu – põhimõtteliselt siis, et naisel oli olnud mitu rasket haiglasünnitust ja ta oli nii hingeliselt kui ka kehaliselt katki, aga Ina May hoole all sünnitasid nad loomulikul teel ja enamus neist ka väga kiirelt. Lugedes neid lugusi, tundsin, kui väga ma seda sama kogeda tahaksin ja kui väga ma sooviksin, et ka mina oleksin selleks võimeline.
*Kui ma praegu vaatan selle raamatu kaant, siis seal pildil oleks täpselt nagu minu Madli! Täiesti üks ühele.
Seejärel otsustasin, et maksku mis maksab, aga mul on siiski vaja sünnitoetajat. Mees on mees – ja, tema kohalolu ja tugi on ASENDAMATUD, aga ma tahtsin enda kõrvale ka kedagi sellist, kes on sama läbi teinud ja kes teab täpselt mida ma tunnen. Tahtsin kedagi, kes oleks ka varem sünnitaja juures olnud, kedagi kes teab mida ja miks ta teeb, kedagi keda ma tunnen ja usaldan. Seega leidsin endale suurepärase sünnitoetaja. Jõudsin temaga enne sünnitust vaid korra kohtuda, aga rohkem polnudki vaja, sest juba esimesest hetkest alates teadsin, et ta on minu inimene ja ainus, kes mind aidata saab. Rääkisime toona pikalt nii minu kui ka tema sünnitustest, kõigest mida olen läbi teinud, ning mida nüüd sooviksin. Uskumatu kuidas üks põhimõtteliselt võhivõõras inimene suudab sind end nii mugavalt tundma panna, et räägid talle kõik südamelt ära, nagu oma parimale sõbrannale…
Kirjutasin talle tegelikult juba Joeli ootuse ajal, aga toona siiski lõpuks loobusin, sest ma lootsin, et teine sünnitus on kergem, kui esimene ja saan ehk ikka ise hakkama. Nüüd aga kahetsen seda otsust väga ja mõtlen milliseks oleks võinud kujuneda juba mu teine sünnitus, kui mul oleks juba toona olemas olnud selline tugi ja õige keskkond, nagu praegu selle kolmanda sünnitusega. Aga ju oli mulle ka seda kogemust vaja. Tänu sellele saan nüüd öelda, et I’ve done it all – erakorraline üldnarkoosis keiser, epiduraaliga ‘loomulik’ sünnitus ja kodune vettesünnitus. Milline kogemus mul veel puudu on? Mis järgmiseks? Sünnitada kuskile… jõkke? Kartuli vao vahele? Kaamli seljas? Kuhu mul siit veel edasi minna on? :D
Korra käisin ka rasedate joogas. See oli minu jaoks ausalt öeldes natukene veider, sest see naisterahvas oli seal hästi… vaimne. Minu jaoks natukene liiga vaimne. Universumi jutt jne… Aga temaga oli väga tore vestelda ja ka tema jättis minusse väga palju positiivset, ning usk iseendasse ja oma keha võimetesse kasvas veelgi. Oleks mul olnud aega ja jaksu, oleks ehk paaris tunnis veelgi käinud, aga lõpuks lihtsalt ei suutnud enam. Ja ausalt öeldes, selleks hetkeks juba tundsin ka, et ma olen valmis.
Ma mäletan hästi millal mul see viimane klõps ära käis. Ma istusin peadpidi mustsõstra põõsas, korjasin mahla jaoks marju ja mõtlesin oma tulevasele sünnitusele. Mõtlesin sellele mida ma olin eelnevalt haiglas kogenud ja kui ebameeldiv see minu jaoks oli. Taipasin, et ainus viis, kuidas ma suudan sellega ehk hakkama saada, on valutada pikalt kodus, ilma, et keegi mind pidevalt torgiks või sunniks mind asenditesse, kus ma olla ei taha. Kõik see mida ma olen seni sünnituste käigus haiglas kogenud, on olnud risti vastupidine sellele milline sünnitus tegelikult olla võiks.
Kuna ma tahtsin sel korral kindlasti kasutada valude leevendamisel vee abi, aga mul kodus endal vanni pole ja varakult haiglasse ma ka minna ei soovinud, soetasin endale parajate mõõtudega lastebasseini. Saan aru, et see tekitas küsimusi nii kiirabitöötajates, kui ka teis, aga noh…
Ei, ma ei pea end arstidest targemaks, kindlasti mitte! Aga iseennast ja oma keha tunnen siiski mina kõige paremini. Ma tean, et ma olen VÄGA tundlik välistele mõjutajatele. Ma tean, et mind häirisid teise sünnituse ajal need pidevad sekkumised ja haigla võõras keskkond. Ma tean, et ma kartsin. Ma tean, et ma ei uskunud endasse ja ma kahtlesin oma võimes ise sünnitada. Kõik see kokku võttes tähendaski seda, et ma piinlesin pea 20h ja sain hakkama vaid tänu epiduraalile, mis mind lõpuks sunniviisiliselt ära lõdvestas.
Sel korral aga oli kõik teine. Ma olin endas kindel, mu ümber olid inimesed keda ma tundsin ja usaldasin, ma olin turvalises ja tuttavas keskkonnas, ma ei kartnud – ja mis oli tulemus? Kolm ja pool tundi, ning tehtud!
Ma siiralt usun, et siin ei mänginud üldse rolli see, et see oli mu kolmas sünnitus ja eelnevad kaks olid ”tee juba ette teinud”, vaid määravaks saigi mu vaimne ettevalmistus, usk iseendasse ja õige keskkond. Ma ei plaaninud küll kodusünnitust, aga ma pole absoluutselt kurb, et Madli just siin, meie turvalises kodus, sündis. Ma arvan, et kui ma oleksin haiglasse läinud juba siis, kui mul olid alles need alguse valud, mida mina õigeteks valudeks veel ei lugenudki, sest ma ju teadsin KUI hulluks peab asi minema, enne kui laps sündima hakkab, oleksin ma seal haiglas taaskord saanud ühe horror-20-tunnise-sünnituse.
Kõik, kes ütlevad, et ma plaanisingi kodus sünnitada – öelge mulle palun, miks ma peaksin riskima oma lapse eluga, selle asemel, et võttagi plaani kodusünnitus ja palgata vastav ämmaemand? Eriti veel kui mul sünnitoetaja niikuinii palgatud juba oli… Kodusünnitused on Eestis igati lubatud ja 600 euro eest on see igaühele kättesaadav. Praegu ma mõtlen, et kui me kunagi selle neljanda hakkama paneme, siis planeeritud kodusünnitus, vastava ämmaemandaga, on igati mõistlik ja kaalutav variant minu jaoks, sest peale seda kogemust ei kipu mina oma jalga enam küll haiglasse tõstma. Isegi mitte taastumise ajaks…
Ma arvan, et viis päeva tagasi kolmandat korda sünnitanuna olen ma üsna adekvaatne inimene ütlemaks mida üks TÕELINE sünnituspakk sisaldama peaks. Kerige seenele oma miniatuursete shampoonipudelikeste ja mini-hambaharjadega! Ma pole ausõna siiani näinud pakki, mille sisu eest oleksin ma nõus küsitavat summat maksma. Need sünnituspakid on minu arust täiesti ülehinnatud ajuvabadused, raha raiskamine.
Üleüldse pannakse minu arust liiga vähe rõhku sünnitusjärgsele ajale. Need nädal-kaks just peale sünnitust – tee need enda jaoks mugavaks! Kui sa arvad, et agoonia saab sünnitusega läbi, siis oh naine, kuidas sa eksid! Aga siis on sul vähemalt juba tuttuus beebi, keda kaisutada. ;)
Kui mina teeksin sünnitus(järgse) paki, siis sellest leiaksite te:
*Külmakotid – Jah, just, mitmuses! Selleks ajaks, kui üks on jalgevahel sulamas, peab teine juba sügavkülmas uuesti jahtuma, et kohe uuele ringile minna.
*Geelipadjad rindadele – Kui see poleks totaalselt ebasünnis, siis ma paneks siia praegu pildi oma paljast tissist, sest see on lihtsalt uskumatu, KUI jõhker piimapais mul hetkel on. Ma pole eluski midagi sellist näinud! Mu C/D korvist sai DD ja DD’st sai tänase ööga mingi… ma ei tea, mis on umbes ülejärgmine korvisuurus, peale DD? Mul on tiss ees nagu mõrvarelv! Suur, kivikõva, kandiline ja valus mõrvarelv. Ma imestan, et mu nibud veel ribadeks pole rebenenud, sest rind on nii kõva, et Madli ei saa seda haaratagi. Eile pigistasin umbes rinnapadja täie piima enne imetamist välja, kui laps üldse haaramagi sai hakata. See on ikka jõhkeeeer, mis tiss mul praegu ees on. Ma konkreetselt pesin eile duššikabiini rinnapiimaga, sest kui ma riided ära võtsin, hakkasin ma kahte lehte laiali purskama, nagu Kate Perry!
Madli magas täna öösel viis ja pool tundi jutti (!!!) ja ma ärkasin selle peale, et ma tundsin kuidas mu tiss lihtsalt kohe plahvatama hakkas. Kui ma seda aga Madli poole suunasin, tegi viimane sellise näo pähe, et oksendab omale kohe kurku, kui ma talle veel piima peale surun. Seega läksin end pool kuus hommikul lüpsma, nagu tõeline taluperenaine muiste! Ilge jeblamise peale sain pumbaga kaubale, piima jooksma ja kogusin pmt mõne minutiga 90 ml ühest tissist. Natuke jeblamist veel ja mul oli pudelis 120ml kollast kulda! Olgu öeldud, et ma ei saa muidu mitte iialgi pumbaga selliseid koguseid kätte, veel vähem ühest rinnast. Mu rekord on siiani vist olnud ca 100ml ja seda ka kahe tissi peale kokku. Ühesõnaga, piimapaisu aitavad leevendada külma-sooja kompressid – soe enne imetamist/pumpamist ja külm peale seda. Kapsalehed ajavad ka asja ära, aga mina leian, et need on niigi hellade rindade vastus kõvad ja ebameeldivad.
*Bionect silversprei – Nagu tulekustuti su vuuhale! Mul on lahkliharebend, no pmt on mul kaks auku peaaegu üheks rebenenud, eksole. Seega kujutate vast ette, et see pole just maailma kõige mõnusam tunne. Teise päeva õhtuks oli juba isegi üsna okei, sain lausa sabakondi peal istuda, aga siis tulin kuidagi väga kehvasti voodilt maha ja selline valujutt käis õmblusest läbi, et lase või püksid täis. Alguses mõtlesin, et nüüd küll rebenes kõik puruks, aga arst vaatas üle ja ütles, et kõik on okei. Aga siiski jäi haav metsikult valutama, mingist istumisest polnud enam juttugi ja ma olin ikka väga piinal sellega. Siis meenus, et Joeli ajal soovitati mulle mingit imespreid ja kohe uurisingi blogi facebooki lehelt järgi, et mis see küll olla võis. Targad naised siis meenutasid mulle, et loomulikult silversprei! Saatsin mehe kohe apteeki ja lootsin pöidlaid pihus hoides imele. Järgnevad poolteist päeva pihustasin seda endale iga natukese aja tagant peale ja oh imet, ma suudan täna käia! Eile vaarusin veel ringi nagu mul oleks pomm jalgade vahel! Ehk suudan nüüd isegi homme valda lapsele nime panema minna…
*Multi-Mam rinnakompressid – Hakka oma nibusi hooldama juba ENNE kui need katki imetud saavad, st kohe peale sünnitust. Olen neid kõigi kolme lapsega kasutanud ja mina pole siiani enda küljes veel ühtegi verist nibu näinud. #blessed
*Purelan 100 nibukreem – Kuigi mul pole kunagi katkiseid nibusi olnud, tean ma siiski, et see kreem on väga hea. Seda ei pea enne imetamist maha pesema (mõndasi peab!) ja imekiirelt parandab ka kõik haavad ära. Ma olen seda kasutanud niiii paljude asjade peal, et ei oska kohe ettegi kõike lugeda. Katkised huuled ja ninaalused, kassikriimustused ja katki kukutud põlved… Madli lutsutas näiteks haiglas oma käe katki, panin seda kreemi peale ja ühe ööga tõmbas punetuse maha, ning haav hakkas paranema.
*Tiheda koega, normaalselt venivad võrkpüksid – Olen mina oma kolme sünnitusega ikka igasuguseid näinud, aga parimad on just need. Haiglast olen ma alati saanud mingid kalavõrgud – suurte silmadega, vastikust materjalist, soonivad sitanikatsid. 
*Sünnitusjärgne padi – Praegu, kui su vuuha pole tuhandeks killuks rebenenud, mõtled sa kindlasti: ”ahh ei raatsi osta – küll ma hakkama saan”, aga usu mind – ei, ei sa ei saa! Oi kuidas ma kahetsen, et ma ei teinud seda 15 eurost väljaminekut ja ei soetanud omale toda patja… Lootsin tegelikult, et äkki ma ei rebenegi sel korral ja siis jääb padi kasutamata, aga tagantjärele tarkus – ma oleks selle 15 euri kasvõi oma silmamunadest välja köhinud, kui see vaid oleks mul kuidagi normaalselt olla aidanud. Haiglastki sõitsin koju nii, et sõbranna laps nuttis tagaistmel. Ma nimelt panin lapse ujumisrõnga tuuri ja ta kartis, et see plahvatab mu üüratu kere all. :D Tema õnneks see rõngas siiski ei plahvatanud, aga ega mul seal peal ülemäära mugav ka ei olnud. Samas ei kujutagi ma ette kuidas ma ilma selleta need 40 minutit vastu pidanud oleksin… Ühesõnaga, ostke see neetud padi ja tänage mind hiljem, kui inimese kombel istuda saate! 
*Mugavad rinnahoidjad – Minu kogemuse põhjal on kõige mugavamad suured, venivad, sport-rinnahoidja taolised rinnahoidjad. Head odavad (mina olen saanud enda omad laadalt, 5 euri tk), hea ligipääsetavus tissidele ja venivad misiganes suurusesse parasjagu vaja. Ei jää kuskilt pitsitama, kui tekib piimapais ja ei jää loperdama, kui pais läbi saab.
Mida teie sünnitusjärgsesse pakki paneksite? Mis olid teie elupäästjad, sel imelisel, aga samas ka nii valusal ajal?