Esimese lasteaia nädala emotsioonid

Viimases paaris postituses olete vast juba küll ja veel saanud sellest lasteaia saagast lugeda, aga mina pole siiski veel lõpetanud.

Kui ma nad neljapäeval kell neli koju tõin, oli juba aru saada, et nad on väsinud ja igasuguseid emotsioone täis. Otseselt seletada ma seda ei oskagi, aga no mina emana sain aru, et nad pole oma olekult nagu tavaliselt. Aga kuna meil oli siiski õpetajatega jäänud jutt, et nad reedel ka aeda lähevad ja lapsed ise ka ”kas jääme homme koju puhkama?” küsimuse peale kohe ”eiiiii” kiljusid, viisin nad hommikul ikkagi lasteaeda. Oi, kui vale see otsus oli! Ema ikka teab ja peab oma sisetunnet kuulama…

Kui ma neile reedel peale lõunaund järgi läksin, jooksis Joel koheselt minu embusesse, musitas, kallistas ja paitas mind, nagu me poleks kolm nädalat kohtunud. Ütlesin talle, et lähme nüüd koju, mille peale ta kohe murelikult uuris, kas me ikka Plika ka ära toome. :D

Annu rühma jõudes, oli temagi üllataval kombel mind nähes pigem rõõmus. Ta hakkas kohe asju kotti toppima ja end riide sättima. Olin juba õnnelik, et ma ei peagi teda mööda rühma taga ajama, ning väe võimuga koju lohistama, nagu eelnevatel päevadel. Ta käitus eelnevalt nagu ma teda kodus peksaks, või midagi, sest miks muidu ei taha laps koju minna, eksole. :D

Olime meie siis kenasti õue jõudnud, kui Annu totaalselt ära flippis. Hakkas järsku justkui täiesti tühja koha pealt karjuma, jalgu trampima, virutas oma vesti seljast minema ja karjus, et tema ei tule MITTE KUNAGI koju. Närvas seal nagu hullumaja patsient, kel on rohud võtmata jäänud. Täiesti kohutav. Ma pole teda mitte kunagi sellisena näinud!

Kui üritasin teda kinni hoida, rahustada või küsida milles asi on, mida ta tahab jne, karjus ta mulle vaid vastu, et tema ei räägi minuga, tema ei armasta mind ja tema ei tule minuga koju, MITTE MITTE MITTE KUNAGI. Nii kui ta lahti lasin, jooksis minust eemale. Käest kinni võttes viskas end makaroniks maha pikali. Ta ei reageerinud absoluutselt mitte ühelegi mu püüdele teda rahustada või aru saada milles probleem on. Lõpuks lihtsalt käskisin Joelil käru peale istuda, viskasin sipleva ja röökiva Annu üle õla nagu jahukoti, ning tulin tulema – ühe käega lükkasin Madli ja Joeliga käru, teisega hoidsin õlal hüsteerias Annut.

Kui olime paarsada meetrit lasteaiast eemale saanud, rahunes ta lõpuks nii palju maha, et mulle vastata. ”Mu printsessi kamm jäi lasteaeda” nuuksus ta. No joppenpuhh, oleks ta siis seda KOHE öelnud, eksole, aga ei, esimese asjana hakkame ikka hüsteeritsema… Õnneks sain jutu kiiresti printsessi kammilt eemale, meenutades talle, et kodus ootavad teda uued legod ja printsessikroon (mille Joel samal õhtul kogemata ära lõhkus, oi seda draaa-aamat!)

Kuna ka Madli on omaette isiksus ja ka temal on omad soovid, läks nii, et tol õhtul läksime alles kümne paiku magama. Jah, kõik koos, sest ma olin (olen) ise ka lihtsalt nii läbi kogu sellest möllust (mis siis veel lastest rääkida, eksole). Aga pika ja kosutava une asemel sain ma hoopis terve öö lohutada pidevalt siplevat ja nutvat Joelit.

Joel oli just magama jäänud, kui ärkas nutuga. Mõtlesin, et Annu tegi talle midagi ja ajasin veel ärkvel oleva Annemaia oma voodisse tagasi. Lohutasin Joelit ja ta jäi uuesti magama. Läksin ka oma voodisse ja olin juba magama jäänud, kui läbi une kuulsin kuidas Joel jälle nutma hakkas. Lohutamine enam ei aidanud, seega võtsin ta enda kaissu. Mõtlesin, et kui ta magama jääb, tõstan ta tema oma voodisse tagasi. Aga seda hetke ei saabunudki… Ta ei jäänudki enam rahulikuks, aina siples ja vehkles, ning nuttis, endal silmad kinni. Mitte miski ei mõjunud. Muudkui keerutas, vehkis jalgadega, nuuksus… Ma isegi ei oska öelda kui kaua see kestis, sest ma olin juba täiesti laip ja hakkasin ka vaikselt endast välja minema.

Lõpuks ta siiski uinus, aga ärkas veel mitu korda nutuga ja tõmbles jälle tükk aega, enne kui uuesti maha rahunes. Mul oli hommikuks selline tunne, et ma polegi magada saanud. Ajal mil Joel magas, oli vahepeal ju Madli ka veel üleval. Põhimõtteliselt üks lõpetas, teine alustas…

See on see emotsioonide maha surumine, ma ütlen! Ma olen ennastki leidnud Joelile ütlemas: ”ah, mis sa nutad, sa oled juba suur poiss ju!” aga see on nii vale! Ta on kaheaastane. Ta ei ole suur! Ja isegi kui oleks, poleks ka siis nutmine vale, halb või häbiväärne. Kui laps nutab, on sel tema jaoks piisavalt suur põhjus. Isegi kui täiskasvanu jaoks on see põhjus jabur, ei tohi lapse emotsioone alavääristada… Emotsioonid tulebki välja elada, et end jälle hästi tunda, mitte neid enda sisse matta ja sisemiselt surra. Joel on praegu sellele nii hea näida – väliselt, ärkvel oleku ajal, oli ta ju rõõmus, aga kui saabus öö ja asi väljus justkui tema kontrolli alt (magamise ajal), tuli kõik lagedale, ning laps elas enda mured ja pinged välja.

Edaspidi on kindlasti kaks asja: a) ma pean veelgi rohkem mõtlema mida, kuidas ja kellele ma räägin-ütlen-kirjutan ja b) ma pean usaldama oma emasüdant.