Ideaalsed jõulud vs reaalsus

Teate mida mina endale ette kujutan, kui ma mõtlen ideaalsetest jõuludest?

Isa ja ema lähevad metsa jõulupuud tooma, lapsed riburadapidi, paksus lumes sumbates nende järgi. Koos valitakse puu välja, isa raiub puu maha ja viib selle seljas autoni, nagu Herakles. Koju jõudes sätib isa puu püsti, ema otsib välja kuusekarra ja kulinad, lapsed silkavad rõõmsalt siia-sinna, terve elamine on täis jõulumuusikat ja piparkoogilõhna. Kui puu on püsti saadud, ehib perekond selle koos ära.

Koos küpsetatakse ja kaunistatakse piparkooke, naerdakse, kallistatakse, tehakse nalja, tantsitakse ümber kuusepuu ja lauldakse jõululaule, seejuures on kõigil täiesti savi, et keegi neist eriti viisi ei pea.

24. detsembri hommikul avastavad lapsed kuuse alt kingitused. Jõuluvana on käinud! Nad on saanud jõuludeks täpselt selle, mida soovisid!

Ema küpsetab traditsioonilise, nullist ise tehtud jõuluõhtusöögi, mis saab muidugi i-me-line, sest teisiti ju ei saakski! Kõik söövad ja kiidavad. Kõik on õnnelikud ja tänulikud ja armastust täis.

Peale perekondlikku õhtusööki vaadatakse kaisus mõnda täiesti-absurdset-tüdimuseni-ära-leierdatud-jõulu-klassikat, aga keegi ei ulu, sest see on traditsioon. Süüakse head ja paremat, ning nauditakse teineteise seltskonda. Lapsed on üleval nii kaua, et kustuvad sinnasamma, diivanile…

Ühel neist imelistest jõulupäevadest on mõne sugulase maamajakeses ka suur suguvõsa kokkutulek, kuhu ei mida mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et tahetakse. Sellega ei kaasne mingit stressi, ala ”omg-mida-ma-sellele-põhimõtteliselt-täiesti-võõrale-näole-kingin? Ah-võtan-küünla-vähemalt-midagigi”.  Üheskoos on tore ja hea.

Vot midagi sellist. Aga mis on/oli reaalsus?

Ma pidin põhimõtteliselt kuuse müügimeest põlvili anuma, et ta mulle ühe puu koju kätte tooks, sest meil ikka veel pole autot. Aga vähemalt ikkagi saime kuuse ja veel päris kobeda. Üles seadsin ma selle põhimõtteliselt üksi. Ehtisin koos oma ema ja lastega.

Piparkoogid… Hmmm. Esimene laar tainast läks pekki. Teoreetiliselt ma isegi ei tea mida ma valesti tegin, aga lõppkokkuvõttes oli mul 4,5kg rullimatut ollust, mis lihtsalt mööda lauda laiali pudises… Kuna ma olin lastele juba piparkoogitegu lubanud ja uue taigna tegemise oleks olnud liiga ajakulukas, voolisime sellest samast pudisevat ollusest mingi imevalemiga siiski piparkooke meenutavad ”jõuluküpsised” välja (piparkoogimaitseainet sai vist naaaatukene liiga vähe, sest piparkoogi maitset neil igatahes polnud).

Teoreetiliselt sain linnukese kirja, sest lapsed said rullida ja voolida ja vorme täiesti rändom kohtadesse vajutada, kuigi ma üritasin juhendada, et nad võiks alustada taigna äärtest, et ma ei peaks seda ühte ja sama ”rullimatut, pudisevat ollust” 101 korda lahti rullida üritama, aga noooh, okei… Lõpuks said nad ”piparkooke” glasuurida ka tegelikult. Või noh, palju sellest nüüd piparkookidele jõudis ja palju otse suhu, see jäägu parem saladuseks. *Joel näiteks lasi hunniku glasuuri piparkoogile, lakkus selle sealt ära ja kordas tegevust*

Minu ”nullist tehtud” õhtusöök nägi igatahes välja nii, et 23.detsembril kõmpisin poodi nagu kõik ülejäänud Eestimaalasedki, nagu hiljem selgus ja ladusin korvi kõike, mis traditsioonilisel jõululaual on, aga võimalikult väikses versioonis, sest ma teadsin, et lõppkokkuvõttes on 100% tõenäosus, et ”keegi” nutab, et ta ei taha tegelikult süüa, ”keegi” ütleb, et ”talle ei maitse”, kuigi see ”keegi” ei vaevu isegi pakutut proovima ja ”keegi” ulub nutta, sest ”keegi” nuttis esimesena… Ütleme nii, et ennustus läks täide, sest hetkel on mul kapis purk hapukapsast, millel on kaas maha keeratud vaid selleks, et sealt umbes-täpselt üks kahvlitäis võtta ja seejärel see purk kinni tagasi keerata. Lisaks on mul kapis ”üleliigset” liha, verivorsti, pohlamoosi, sülti, ahjukartuleid ja põhimõtteliselt kõike muud, mille valmistamisele kulutasin ma meelega absoluutselt minimaalse aja, sest ma oleks ikka sittakanti tige, kui ma oleksin veetnud kolm nädalat kokates ainuüksi selleks, et ”keegi” saaks mulle jõululauas vingus näoga läbi hammaste ”see ei maitse mulle juuu” näkku iniseda. :D

10--300x210

”Vaatame kaisus mõnda lääget jõuluklassikat” päädis sellega, et mees kutsuti ööseks tööle ja ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiii lähedal sellele, et saadan lapsed lihtsalt tuimalt magama ning korgin lahti (alkoholivaba) veini, et end kummuli juua. Esiteks. Mida kuradit on neil nolkidel viga, kes leiavad, et linna vahel on täiesti okei autoga kimada ja külg ees sõita, nagu kõvad mehed? Päriselt, ma lööks sellistel telliskiviga esiklaasi lihtsalt sisse. Üks selline ajudeta ”kõva mees” oleks peaaegu Madli kärule sisse pannud, kui JÕULUÕHTUL koera jalutamas käisin! Teiseks. Mis mu lastel viga on (*aka mida MINA valesti teen*) Miks nad iiiaaaalgiii ei kuula, kui ma räägin nendega normaalsel häälel?

i-got-an-idea-lets-drive-mom-bat-shit-crazy-so-she-tells-us-to-shut-up-and-watch-tv-until-dinner-mission-accomplished-and-no-studying-e4fb1

”Jaa kallis, ma saan aru, et sa tahaksid praegu kommi süües multikaid vaadata, aga emme ei saa põrandaid pesta, kui kõik su 104873 puslet on siin maas laiali.” *Korraga. Segamini. Kas ma juba ütlesin, et neid on umbes 104873?* ”Palun koristage ära. Ma lähen koristan nii kaua magamistoas, teie koristage siin.” 15 minti hiljem astun tuppa mis on VEEL HULLEM, kui enne…  Ma ei tea miks ma üldse lootsin, et nad midagigi ära panevad.
Allalaaditud failImeline jõuluõhtu, kas pole? Isa on tööl (või ”tööl”, aka oma salajase perekonna juures jõule tähistamas *nali ofc, kui keegi aru ei saanud*), ema karjub ja lapsed nutavad nurgas, sest emme sunnib neid oma jura kokku korjama. Jõuluõhtul peab ka koristama? MEELETU ülekohus. Aga mis peamine, lõpuks siiski sai mant kokku ja me vaatasime kaisus kuidas Artur jõulud päästis. Peale seda vaatasin mina üksinda veel mingit täiesti ajuvaba jõulu-õudukat, tänu millele ei julgenud ma enne hommikut vetsugi minna, sest mis siis, kui klouni näo ja piraaja lõugadega jõulu-tõuk tuleb ja mu lapsed alla neelab, ahh??

Ja teate mis veel on imeline? Kõige lähedasem ”suguvõsa kokkutulek” mida ma viimastel aastatel näinud olen, oli siis, kui mu onu naisel oli sünnipäev ja tol peol saime me ka olla umbes 20 minutit, enne kui Beebi-Annu rahvamassist ära flipis ja me temaga õue jalutama suundusime. Muide, ma olen üpris kindel, et vähemalt pooled mu sugulased ei tea isegi mu laste nimesid…

Ja see ongi üks põhjustest miks ma tahan ”nii palju” lapsi. Ühel päeval on mul see ”oma küla”, mida mul iial olnud pole ja muidu iial ka olema ei saaks. Ühel päeval olen mina see vanaema, kes sokki kududes põlve peal lapselapsi hüpitab ja nuiaga miniaid taga ajab, sest viimased tahavad mingeid ”oma jõulu-traditsioone teha”. Psõhh, hullud eided… Aga teile mu armsad, imelisi jõule! Tagantjärgi.

 

Jõulukingid erivajadusega laste vanematele – tehtud!

Ma sain pahandada, kui ütlesin ”puudega”. Ma sain pahandada, kui ütlesin ”eriline”. Ma sain pahandada, kui ütlesin ”erivajadusega”… Tõstan käed üles ja ütlen, et ma ausalt ei taha kedagi kuidagi solvata ega end pahasti tundma panna. Tahtsin vaid mõnda lapsevanemat rõõmustada, kel on ehk veidi keerulisem, kui meil ülejäänutel. Tunnistan ka seda, et kogu üritus oli mul üpris läbimõtlemata ja veidi ligadi-logadi, aga südames tahtsin ma vaid head…

Igatahes, mõne (väike)firma ja hunniku armsate blogilugejate abiga saime kingid tehtud! Kingisaajaid sai täitsa korralik ports ning üheskoos saime kingitused kõigile, kellest mulle kirjutati! Ma olen südamest tänulik kõigile, kes käed külge panid ja mul mõne ema-isa jõuluootuse mõnusamaks teha aitasid – te olete imelised!

Aitäh Caty Butiik, et kinkisid ühele emale soojad talvesaapad! Antud ema polevat 10a ühtegi kingitust saanud. Ta on südamest tänulik!
Aitäh ”Elumuutvad abistajad” grupi admin, Evelynile, kes aitas ühe armsa pere korterile korraliku koduukse ette! Perel on nüüd turvaline ja soe.
Aitäh armas Viire, et kinkisid edasi oma pulsikella! Uus omanik on ääretult õnnelik ja tänulik!
Aitäh Daisy, et tegid ühe ema jõuluootuse mõnusamaks massaaži kinkekaardiga!
Aitäh Maiken! Pere oli oma uue kohvimasina ja mänguasjade üle väga rõõmus.
Aitäh Mari, et rõõmustasid ühte vaprat ema kinkekaardiga, millega saab ta minna ja võtta ühe hetke ainult iseendale ning nautida massaaži!
Aitäh Pille! Antud pere ema-isa olid väga tänulikud, et saavad üle aastate taas minna ja lõõgastuda!
Aitäh Karin kinopiletite eest!
Aitäh Restoran Harmoonia, et võõrustate ühte imelist paari nende 7.aastapäeval!

Ma loodan, et ma nüüd kedagi ei unustanud, aga igal juhul, mu suurimad tänusõnad kõigile asjaosalistele!

Adenoidide lõikus, teist korda

Annemaiaga käisin opil märtsis, 2017 aastal. Loe SIIT. Nii hea, et mul ikka see blogi on. Ilma eelnevalt mainitud postituseta ei oleks ma enam midagi mäletanud, aga selle üle lugemine valmistas mind kenasti vaimselt ette ning meenutas ka kui kole asi kohati tegelikult on. Aga noh, seekord oli veel koledam . Seega mainin juba praegu, et allpool on mõned verised pildid. Ma veel mõtlesin, et kas panen need siia, sest mõni ilmselt liigitaks need pildid last häbistavaks, aga otsustasin siiski riskida, sest mind oleks küll selline postitus lohutanud ja korralikult ette valmistanud, kui oleks vaid enne Annemaiaga opile minekut mõni selline artikkel ette jäänud… Tegelikult olen ma vist mõlema lapsega rohkem verd näinud, kui teised vanemad. Mulle vähemalt tundub, et kõik teised lapsed olid paljupalju puhtamad. Magasid natuke, tõusid üles ja oligi põhimõtteliselt kõik. Teiste puhul ma küll sellist veremöllu ei näinud kummalgi korral. Teistel olid pidžaamad ilusad puhtad, meil oli kõik üleni vereplekke täis…

Ühesõnaga, 18.12 kell 8.30 olime Tartu kõrvakliiniku registratuuris, kus pidin täitma mõned paberid, Joelile tehti kuulmistest ja seejärel läksime riideid vahetama. Teoorias oli kõik samamoodi, nagu Annugagi, aga ootamine oli maru pikk. Annuga läksime juba sel ajal koju, kui nüüd Joeliga alles opisaali saime… Eks iga vanema jaoks on tema lapse olukord kõige hullem, aga kui me olime juba 3h opisaali pääsemist oodanud, hakkasin ma küll vaikselt endast välja minema, sest laps oli ju eelmisest õhtust saadik söömata-joomata olnud. Joel ise muidugi oli maru vapper ja ei kurtnud ega nutnud kordagi. Ta lasi ilusti kõik vajalikud tuimestid, kanüülid, kreemid, plaastrid panna ning kannatas nälga ja janu nagu tšempion  – ta oli nii vapper!

48368110_504032326750310_8383685688305909760_n

Joel, kel polnud veel aimugi mis toimuma hakkab…

Kui me lõpuks opisaali saime, käis kõik kiirelt. Kuni mina nutuklomp kurgus last paitasin, ”tankis arst lennukile kütust” ja laps kustus põhimõtteliselt koha ära. Sel korral ei läinud ma enam nurgataha nutma, aga ilmselt ainult sellepärast, et koridoris ootas mind üks ema, kellega ka mängutoas paar sõna vahetasime. Koos oodata oli mõnusam, aeg läks kiirelt.

Umbes 15 minutit hiljem kutsuti mind poisi juurde tagasi. Ta oli juba pooleldi ärkvel ning siples ragisedes voodis ringi. Verd lahmas nii kõrvadest, kui ka ninast. Kõik oli verine! Voodiriided, pidžaama, tekk, linad, ta nägu ja käed – kõik! See ei olnud minujaoks hirmus, sest ma teadsin, et see on normaalne ja arstid olid ju ka seal samas, aga noh, ei olnud meeldiv vaatepilt ja mul oli nii kahju, et ta peab midagi sellist läbi elama. Näha oli, et tal oli paha ja valus. Ta nuttis ja vigises, siples kinnisilmi, hõõrus nina, hingas raginal jne. Sel korral õnneks keegi ei kärkinud minuga, et ma ei suuda last paigal hoida. Arst vaid ütles, et hea oleks, kui laps oleks külili, et ta verd alla ei neelaks, aga, et ma siiski laseksin tal endal omale mugava asendi leida.

48405018_507670416420336_5490723200939589632_n

Tegelikult oli asi veel hullem, aga ma veidi juba puhastasin teda. Väga palju ei tahtnud teda selle külma lapiga häirida ka.

Mõne aja pärast jäi ta siiski õnneks magama ja tukkus umbes 15 minutit. Seejärel tõusis üles ja hakkas vaikselt toibuma. Ei nutnud enam, aga oli selline uimane ja segaduses. Jõi ühe korraga terve kõrrejoogi ära ja küsis juurdegi, aga teist pakki talle enam ei antud, seega küsisin talle vett, mida ta ka suure januga hullumeelselt kaanis. Vaene laps oli ju terve päeva joomata ja söömata olnud… Pesin poisil näo, käed ja kõrvad lappidega puhtaks, koristaja pani talle uue lina pea alla, siis pikutasime veidi veel ja saatsime kodus ootavale Annule tervitusvideo.

48408038_326611684618511_2267766736860217344_n

Uimane Joel

Umbes poolteist tundi olime (k.a op.aeg) kolmandal, siis saime juba allakorrusele tavapalatisse beebi kaissu pikutama, ning mis peamine Joel sai süüa! Kõik mis toodi, pani nahka.

48393610_200716447547293_3471099904707788800_n

Joel Madlikest kallistamas

Tore oli veel see, et sel korral ei õiendanud keegi ka selle üle, et beebi koos saatjaga haiglasse kaasa võtsin. Eelmisel korral torgati ikka mitu korda, et kas issi siis ei saanud titega koju jääda vä. Jah, jätan ma jee paarikuuse rinnalapse terveks päevaks 65km kaugusele koju… Igatahes, Madli jäi mu emaga mängutuppa ootama kuniks meie Joeliga kolmandal olime. Pärast istusime kõik koos vaikselt palatis ja oligi kogu moos. Annu oli mu sõbrannaga kodus ja tema oli küll Joeli pärast väga mures olnud, aga olevat siiski rahunenud ja rõõmustanud, kui sõbranna talle meie videot näitas.

Igatahes, peale seda kui Joel oli kõhu täis söönud, hakkas ta juba ringi rahmeldama ja mängima, nagu midagi poleks olnudki. Aga no see maksis meile kohe kätte ka, sest tal hakkas uuesti ninast ja kõrvadest heledat verd tilkuma ning ta pidi selle pärast uuesti voodisse tagasi minema, kuklal külma hoidma ja lamama. Me saime alles siis koju, kui öövahetus oli juba kohale tulnud, sest arstid kartsid uue verejooksu algust. Pidevalt rõhutati, et hoiaksin teda tagasi ja ei laseks tal ringi möllata, aga no samahästi võiksin ma keelata mereveel lainetamise, sest mu lapsed ei ole loodud paigal püsimiseks. Isegi kui nad siiralt tahavad paigal püsida, ei suuda nad seda teha. Nad mängivad ja tormavad isegi 39.7 palavikuga… Et jah, kasvatamatus või minu saamatus, aga mina teda igatahes paigale sundida ei saanud ja nõnda me siis kõige viimastena pimedas alles koju saimegi…

Annu oli nii hullupööra õnnelik, kui Joel lõpuks koju tuli. Muudkui kallistas teda ja küsis, et mis Joelil viga on. Kui nägi, et vennal nina verine on, oli natuke kohkunud küll, aga õnneks on mul nii arukad lapsed, et saavad sellistest seletamistest kenasti aru ja tüdruk rahunes. Kaisutasid vennaga veidi diivani peal ja siis hakkas juba jälle möll pihta. Ma veel naersin emale, et kui ma tahaks, et need lapsed paigal oleksid, peaksin ma neile lihaselõdvestit süstima, sest vastasel juhul… tenor

Don’t think that’s gonna happen

Annu taastus toona oma adenoidide opist väga kergelt – tulime koju ja kõik läks edasi nagu poleks midagi toimunudki. Joeliga on aga asi ikka nutune. Esimesel ööl ärkas ta päris mitu korda nutuga ja ma panin talle lõpuks valuvaigistava küünla. Ta norskas hullemini kui iial varem, ragises, köhis ja nuttis palju. Täna, kaks päeva peale oppi on seis ikka veel kehv. Näha on, et ta on vaeval ja tal on paha. Täna öösel panin talle lausa kaks küünalt, sest seis oli veel hullem, kui ööl enne seda. Tal oli nii raske hingata ja ta ragises ikka meeletult. Panin küll madratsi alla jälle paksu padja, et pea oleks kõrgemal, aga see ei aidanud väga. Lõpuks võtsin ta enda kõrvale magama, sest ma ei suutnud enam iga paari minuti tagant püsti tõusta, et teda lohutada. Tal ajas jubedalt köhima, aga köhimine on tal loomulikult valus… Täna pidin juba ka päeval talle valuvaigistit andma. Arst ütles, et see on okei, sest adenoid oli ikka nii meeletult suur ja lisaks torgati tal ju ka kõrvad läbi, nagu ma hiljem teada sain. Nädalaga peaks parem hakkama. Kahe nädala pärast peame perearsti juurde kontrolli minema ja seni ei tohi kõrva vett minna…

Kui ka teil on lapsega see tee ees, siis minu soovitused on üldjoontes samad mis Annu ajal:

  • Kui sa ei suuda end koos hoida ja kardad verd, saada lapsega kaasa keegi julgem, aga lapse jaoks siiski väga lähedane inimene, sest ta vajab peale oppi lohutust ja turvatunnet.
  • Ära tassi kaasa mänguasju. Kui üldse, siis võib-olla vaid mõni lemmik raamat või kaisukas, sest mänguasju on haiglas ka küllalt ja uued asjad on ikka põnevamad.
  • Kaasa tasub võtta mõnus tekk vms, et oleks mugavam palatis pikutada. Riided pange ka selga mugavad.
  • Võtke kaasa sussid, sest välisjalanõud tuleb jätta kappi ja kohapealt saate vaid imelikud sokid. Sokkis mööda maja ja treppe talluda ei ole mõnus, eriti porisel ja märjal ajal, kui samas koridoris askeldavad ringi ka inimesed, kes on välisjalanõudega just sisse tulnud.
  • Kuigi see tundub hirmus, siis lõpuks saab kõik korda ja lapsel on parem olla.

Muide, on on väga suur tõenäosus, et ka Madliga pean ma selle opi ette võtma, sest see probleem pidavatki käima perekonniti – kui ühel lapsel on lõigatud, tulevat suure tõenäosusega ka teistel sellega probleeme.

Kui ka teil on kogemuslugusid või soovitusi, siis võite need siia alla kommentaaridesse jätta, ehk lohutab või aitab see hiljem kedagi, kes siia googeldades jõuab.

 

Korduvkasutatavad mähkmed juba kolmandat ringi

Mul on ainult suur rõõm näha, et aina rohkem ja rohkem lapsevanemaid jõuavad korduvkasutatavate mähkmeteni! Kui mina selle maailmaga neli-viis aastat tagasi tutvust tegema hakkasin, oli see ikka enamikele emmedele, kellega mina toona rääkisin, täiesti uus teadmine. Kui mina ütlesin korduvkasutatavad mähkmed, tuli neil ilmselt esimesena silmeette jõe kaldal palehigis nartse nühkiv naine, aga reaalsus on sellest pildist muidugi VÄGA kaugel.

Tänapäeva korduvkasutatavad mähkmed on tehtud nii ilusad ja mugavad, et ma tõesõna ei saa enam aru miks keegi peaks üldse ühekordseid mähkmeid kasutama. Käib ta ju alla täpselt samamoodi nagu tavaline mähe ja ainus vahe on selles, et peale kasutamist ei lenda see mitte prügikasti, vaid hoopiski pesukorvi (jah, ma hoiustan mähkmeid lahtiselt, koos muu pesuga pesukorvis ja ei, need ei haise häirivalt, sest kui mähkmel on pidev kokkupuude õhuga, ei tekigi mingit metsikut haisu).

Tegelikult tahtsin ma seda riidest mähkmete teemat alles paari nädala pärast käsitlema hakata, kui mul kõik uued mähkmed käes on, et saaksin teile kogu oma varu näidata. Aga kuna see teema on hetkel väga aktuaalne, mõtlesin ka sõna sekka öelda. Kas teile ka tunduvad 15+ eurised mähkmed kallid? Jaaajah, saab 100x pesta (liialdamata), aga ikkagi, 15-30 euri mähe… Mina sellise hinna eest hästi ei raatsi. Ja selle pärast otsisingi ma odavamaid alternatiive ning leidsin ka! Nimelt tellin ma Alvababy mähkmeid, mis on ikka KORDADES taskukohasemad. Kvaliteet pole väidetavalt muidugi sama, aga oma töö teevad nad siiski täpselt sama hästi ära, kui kallimad mähkmed.

Ma tegelikult kunagi aasta alguse poole tegin ka endale facebooki lehe, kus tellin soovijatele neid samu Alvababy mähkmeid jms. Kuna ma pole väga reklaaminud, on see leht praegu suht välja surnud, aga tegelikult siiski toimiv. Ma pean ainult tootevalikut uuendama hakkama, sest 90% mustritest, mis mul üleval on, on juba tootja lehel läbimüüdud ja uued mustridki on peale tulnud… Aga igatahes, et te teaks, siis riidest mähkmed ei pea maksma 15-20-25 ja isegi 30 euri tk, saab ka kolm-neli-viis korda odavamalt!

Alvababy on tegelikult vist liigitatud ”Hiinakaks”, ehk siis nagu sel firmal oleks halb kvaliteet vms. Noooo ma ei tea, ma kasutasin neid Annuga üle aasta ja Joeliga teine samapalju, ning need said mul ikka rämedalt vatti (suvalise pesugeeliga, suvalisel temperatuuril) ja elasid ilusa pika elu, enne, kui lõppemise märke ilmutama hakkasid. Et kui palju enamat saaks üldse nagu oodata?

Nüüd andsin ma igatahes need vanad Alvababy mähkmed edasi ja tellisin Madlile uued korralikud. Hetkel on mul 11 mähet ja teine samapalju peaks ca nädala pärast veel lisanduma. 11 mähkmega saan ma läbi kaks päeva, seega ülepäeviti pean pesu pesema. Ideaalis tahaksin ma neid veel juurde tellida, et saaksin pesu pesta üle 4 päeva ja ühe korraliku masinatäie ainult mähkmeid täis saada (muidu pesen koos tavapesuga). Kaaned laotan peale pesu kuivati ja laua peale laiali, ning ca poole tunniga on need juba kuivad. Sisud lähevad koos muu pesuga kuivatisse. Kuivatist rändavad need uuesti mähkmekorvi ja ongi finito.

Ausalt, see ei ole raske, kui on soovi sellega tegeleda! Mähkmesorte ja tootjaid on vägaväga palju, hinnad on ka muidugi mõnel lehel ikka MEGAD. No ausalt, kuidas saab neljaeurosest mähkmest järsku neljateistkümne eurone, seletage ära. :D

Kasutaja Tellimisega Korduvkasutatavad Riidest Mähkmed foto.

Kas olete kunagi riidest mähkmeid kasutanud või nende proovimisele mõelnud?

Edit: Kuna paljud küsisid selle lehe kohta kus ma mähkmeid tellin, siis jagan siin ka, et ei peaks enam igaühele eraldi vastama. Lehe nimi on facebookis ”Tellimisega Korduvkasutatavad Riidest Mähkmed”. Uuendasin mähkmevaliku ka ära, seega kõik seal nähtav peaks ka saada olema. Piltidega taskukad maksavad 7.50 ja ühevärvilised on 6.50 (kogu info on albumivaates olemas). Lisaks on olemas ka korduvkasutatavad rinnapadjad, sidemed, potitreeningu püksid ja ujumismähkmed ning soovi korral saan tellida ka mähkmekotte, lisaimusid, tatisalle jpm.

 

Mu uus parim sõber

Kes teab, kes ei tea, aga mõnda aega tagasi sai minust lõpuks kuivati omanik! Teekond selleni oli pikk ja vaevaline, sest kuidas ometi üht kuivatit valida? See ei ole ju sama lihtne nagu auto valimine, et ”ooo, punane on ilus – võtame selle!” (naliiii).

Peale ”väikest” uurimistööd sain selgeks, et peale ilmselge, tahan ma oma kuivatilt kolme asja:

  • Soojuspumpa, tänu millele kulutab masin vähem elektrit
  • Kõrgemat energiaklassi, vähemalt A++
  • Niiskussensorit, tänu millele lõpetab kuivati töö kohe, kui pesu on saavutanud soovitud kuivusastme, mitte ei ketra kuiva pesu mõttetult programmi lõpuni (jälle sääst elektri arvelt).

Lisaks on muidugi hea, kui masinal on palju erinevaid programme, et vastavalt kangale ja pesu kogusele saaksite valida kõige efektiivsema programmi. Lisaks peaks jälgima kuivatisse mahtuvat pesukogust. Kuivati maht peaks olema sama või soovituslikult isegi suurem, kui teie pesumasinal, et tagada kiirem ja efektiivsem kuivatus. Meil on näiteks 6kg pesumasin (ise ka vaatasin ja imestasin, et miks ma ometi niiiii väikse ostnud olen!) ja 8kg kuivati.

Võttes arvesse kõiki minu soove ja arvestades ka seda, et mul on siiski oma hinnapiir, osutus valituks Bosch 420464.

Varem oli pesu pesemine minu jaoks paras õudusunenägu. Tillukeste inimeste tillukesi riideid kohutavalt tüütu kuivama panna ja see võtab meeletu aja. Pool magamistuba oli KOGUAEG pesureste täis. Lisaks tekitas pesu toas kuivatamine mu elamisse meeletu tolmumöllu. Ma ei liialda, kui ütlen, et pesurestilt kuivi riideid võttes oli terve mu magamistuba paksult tolmu täis. Kui päike samal ajal aknast sisse paistis mil ma riideid kokku lappisin, tekitas see vaatepilt minus õudu – õhk oli nii paksult lendlevat tolmu täis, et ma oleksin võinud sinna lausa smaile joonistada! Kuna Annemaial on tolmuallergia, tuli sellele košmaarile lihtsalt kriips peale tõmmata!

Ma ei tea mida ma oma ajudega ometi mõelnud olen, aga mingil haigel põhjusel olen ma meile ostnud musta värvi magamistoamööbli. Kas te teate, et mustalt pinnalt on iga viimnegi tolmukübe näha? Mina ilmselgelt ei teadnud, sest viimase 4-5 aasta jooksul olen ma oma magamistoa mööblit nii palju nühkima pidanud, et need on hakanud juba vaikselt heledaks kuluma.

Aga nüüd, kui mul on mu imetabane kuivati, oeeeeeh. Elu on lill! Ma reaalselt, käsi südamel, ei mäleta enam millal ma viimati üldse tolmu pühkisin… Nüüd koguneb mu magamistoa kappidele nädalaga sama kogus tolmu, mis vanasti kogunes ühe päevaga. Ilma naljata!

Ja need imepehmed riided, mmmm! Meil on väga lubjane vesi, seega isegi pesuloputusvahendiga jäid meie riided kõvad ja karedad. Kui ma pesurestilt Madli riideid võtsin, olid need nagu puupulgad ning selleks, et ma neid üldse beebile selga tahaks tõmmata, pidin riideid kahe käe vahel pehmemaks sopsutama, mis omakorda muidugi lõi õhku järjekordse pahvaka rõvedat tolmu. Üleüldse – iga kord, kui keegi omale kapist riideid võttis, oli tuba jälle lendlevat tolmu täis! Nüüd aga püüab kogu selle jubeduse kinni mu kullakallis kuivati.

20181119_151711

See kogus on välja klopitud ÜHEST masinatäiest!

Ma siiralt ei taha siin kelleski vastikust tekitada, aga vaadates seda alumist pilti tekib mul küll tunne, et me elame laudas! Samas annab see väga hästi edasi seda, kui palju jura see kuivati meie riietelt tegelikult kokku korjab. Vastasel juhul oleks see sodi kõik meie põrandatel, kappidel ja õhus. See on see elu saja lapse, looma ja sünnitusjärgse karvavahetajaga. :D

Kui ma uurisin selle kohta kas targem oleks osta 2in1 pesumasin-kuivati, või kuivati eraldi, ütles suurem osa inimesi, et eraldi masin on parem. Võtab küll ruumi, aga on siiski palju efektiivsem. Nagu ma aru sain, siis enamikel 2in1 masinatel polegi vist seda ebeme filtrit, mis riietelt tolmu ja karvad kokku korjaks? Lisaks oli minu jaoks suur plusspunkt ka see, et samal ajal, kui mul üks masinatäis kuivatab, saan ma juba pesumasina uuesti käima panna ja kogu see pesu pesemise jura saab kiiremini seljatatud.

Ainus põhjus miks mulle mu uus sõber ei meeldi, on see, et ta võtab mu niigi tillukeses köögis ära ruumi, mida ma vägaväga vajan. Ja sellepärast loodan ma, et ühel kenal päeval ehitab mu meheraasukene meile kööginurka sellise puki, et ma saaksin kuivati pesumasina otsa panna. Ilma sellise leiutiseta ma kahjuks torni teha ei saa, sest pesumasin on mul ca 10cm kitsam… See nikerdamine saab paras peavalu olema, sest liigutama peab ka seinakappe aga nooooh, äkki juhtub ime. :D

46477132_1406829452780662_2409843078190858240_n

 

Kas teil on kuivati või olete selle ostule mõelnud? Mis on teie jaoks kuivati puhul oluline omadus, mida jälgida?