Annemaia ja Madli beebiead on olnud põhimõtteliselt nagu öö ja päev, aga kui ma ükspäev vaatasin videot, mille ma Annu esimesest eluaastast kokku pannud olen, pidin küll peaaegu imestuse kätte ära lämbuma, sest minu arvates on nad äravahetamiseni sarnased! Ma ei suuda praegu leida ühtegi normaalset võrdlus-pilti, mis tooks välja kui sarnased nad tegelikult beebidena olnud on, aga no seal videos oleks väga vabalt võinud ka Madli olla, sest lapse välimuse järgi ma küll vahet teha ei oskaks.

Neli aastat vs neli kuud – samasugused hambutud (ei, Annul ei vahetu veel hambad, ta lihtsalt naeratas kuidagi…kahtlaselt)

Ja sarnasusi on veelgi. Nimelt on Madlil samamoodi lihaspinged nagu kunagi olid beebi-Annul. Õnneks pole Madli seis küll nii jube, nagu toona Annu oma oli, aga tegelemist vajab see siiski.

Olen juba ka ise mõned võtted meenutanud ja temaga võimelnud, aga professionaalne lähenemine on siiski vajalik, ning peatselt peangi hakkama temaga füsioterapeudi juures käima. Ainult, et see saab kole tülikas olema, sest füsioterapeut on teises linnas ning autot meil ikka veel pole. Lähiajal ostame vast küll uue, aga nii kaua pean siiski bussiga liiklema ja ma absull ei talu seda enam. Eile, kui neuroloogi juures käisime*, oli mul pool teed okse kurgus. Peale laste sündi olen ma millegipärast nõrgaks jäänud ja ei talu enam seda loksumist.

*Madli läks täiesti hüsteeriasse, kui see arst teda seal näppis ja kõhuli toppis. Ma ei saanud talle pärast isegi rinda anda, sest nii kui ma ta pikali panin, hakkas laps niimoodi röökima, et terve haigla kajas. Õnneks tuli mulle kohe üks imearmas naine appi ja juhatas meid koridorist palatisse, et meil mugavam oleks (või, et me teisi ei häiriks, hah). Aga kahjuks ei aidanud see alguses üldse, sest Madli jätkas röökimist. 20 minutit röökis, enne kui selle peale maha rahunes, et ma ta kombekasse toppisin. Peale seda jäi õnneks magama ja läbi une sõi ka kõhu täis. Aga see naine oli seal ikka niiii imearmas, soe ja tore, et ma oleksin teda kohe kallistada tahtnud! Muudkui üritas meil olemist paremaks teha: tassis meile rätikud alla, et meil külma ja kõva protseduuride tooli peal halb ei oleks, sättis selle tool-voodi kõrgust mulle parajamaks, tegi toa hämaramaks jne. Lõpuks paitas ja rahustas veel Madlikest, kuni ma viimast riidesse panin. Ma ei saa aru miks ma varem pole uurinud kas mujal ka haigekassa alusel vastuvõtte on. Qvalitasisse sain aja kahe nädalaga, TÜK’i oma oleksin pidanud ootama VEEBRUARINI. Annu silmaarsti aja sain ka selleks nädalaks, TÜK’is oleksin löögile saanud alles MÄRTSIS. Nagu wtf. 

Annu lihaspinged olid ikka kohutavad! Laps oli kange nagu puupulk, st tal ei läinud käed-jalad kõverakski ja temaga ma käisin vist ca aasta aega iga nädal võimlemas ja ujumas. Annul tulid kõik oskused nö kerge ”hilinemisega”. Madli seis on õnneks parem. Temal on lihtsalt ühel poolel see kangus ja peamiselt õlavöötmes. Kõhuli ta näiteks üldse olla ei taha. Kohe hakkab nutma, vajub ühele poolele ja teeb ”lennukit” (hoiab käed külgedel üleval).

Annemaia lihaspinge tekkis ilmselt erakorralisest keisris. Madli oma seevastu aga jällegi liiga kiirest sünnitusest. Lihaspinge võib olla beebi jaoks valulik, ning see takistab ka tema normaalset füüsilist arengut. Annu hakkas näiteks roomama peaaegu 7k vanuselt. Joel, kel pingeid ei olnud, seevastu aga 5k ning 9k juba kõndis. Madli on praegu 4k ja isegi ei keera veel. Mitte, et see 4k nüüd mingi piir oleks… vist? Ma tegelikult isegi ei tea kui vanalt ”peab” üks laps üldse keerama hakkama? Mul on need tited kõik nii erinevad olnud, et ma ei kujuta ettegi praegu. Joel oli vist max 3k vana, kui ta mul juba väikse keravälguna mööda tube ringi rullitas…

Väiksed Kirsid

Igatahes, kui see lihaspinge Madlile valu ja ebamugavust ei tekitaks, võiksin ma sellele lausa tänulik olla! Praegu panen ma lapse maha ja ta on 15 minutit hiljem ka ikka veel sama koha peal. Seda pidu pole mul aga ilmselt enam kauaks ja varsti on temalgi jalad all ning näpud täis asju, mis sinna ei kuulu. Ma juba praegu hirmuga mõtlen kuhu ma ta ketti pean panema, kui ta ükskord roomama hakkab… Annul ja Joelil on ju niii palju väikseid jubinaid, mida Madli omale väga vabalt kurku toppida saaks…

Nii veider on mõelda, et üsna varsti on mul jälle väike hülgepoeg, kes mulle mütsaki mütsaki järgi roomab… Aeg läheb ikka nii kiiresti, et kisub kohe pisara silma, päriselt. Ma siin ikka aeg-ajalt vaatan tuttavaid, kes just värskelt on beebi saanud ja nutukolmp tuleb kurku – alles olid minu omad sama tillukesed ja uued, alles ma sünnitasin, alles ma ulgusin, et olen igirase… oeh. Nagu öeldakse – päevad on pikad, aastad on aga lühikesed.

Mismõttes 4k? Kas ta siis polegi alati meiega olnud? 

Ma praegu jäin mõtlema, et huvitav kes teist on kõige kauem mu blogi jälginud? Jätke kommentaaridesse mis ajast teie olete Lipsukese blogi lugejad olnud! Mina näiteks avastasin ükspäev kerge šokiga, et olen Briti blogi lugenud ca kuus aastat, Mallu oma veelgi kauem… Metsik!