Kuna lastekirurg, kelle juures me eelmisel kuul Joeliga tema suurenenud lümfisõlmede pärast käisime, suunas poisi edasi kõrva-nina-kurguarsti juurde, siis eile me seal käisimegi.

Minu vastuste põhjal ei oleks arst vist ka parima tahtmise juures osanud eeldada, et poisi seisund tegelikult nõnda tõsine on. Alguses oli ta justkui ”mida te siit üldse otsite” suhtumisega aga raskelt ohates saatis ta meid siiski ka röntgenisse, ise veel lisas midagi sellist, et ”ma ei usu, et siin midagi on, aga noh, siis on kõik selgelt paberil”.

Käisime kohe alumisel korrusel röntgenis ära ja läksime siis arsti juurde üles tagasi. Ja oh kus siis hakkas alles sagimine pihta! Mul võttis kohe seest õõnsaks, sest ma ei saanud esimese hooga arugi mida nad siis ometigi leidsid? Ta ütles küll, aga Joel ka seletas midagi samal ajal seal kõrval ja no ma ei saanud aru!

Arst vaatas poisile ninna, seejärel suhu ja noogutas vaikselt, õde oli juba telefoni otsas ja proovis kedagi kätte saada. Arst vaid lausus õele midagi sellist, et ” rõhuta, et operatsiooniga on väga kiire!” Kuulda selliseid sõnu ja mitte teada milles asi üldse on – see on emasüdame surm!

Nagu selgus, siis mingi surmatõbi see siiski pole ja Joelil on lihtsalt adenoid ÜLISUUR (arsti sõnad, kirjas ka saatekirjal). Nagu ma aru sain, siis terve ninaneel olevat seda täis ja selle suuruseks olla lausa 50mm. See on ju nagu tikutops! Kujutate ette nii pisikesel lapsel tikutopsi suurust asja ninas/neelus/kusiganes see kõik tal on? Pooleteise nädala pärast on tal igatahes opp. Kuna ta ei tohi nüüd haigeks jääda, jäävad ilmselt kõik lapsed kuni uue aastani koju, st nad ei saa ilmselt ka jõulupidudele jms minna…

Kuigi ma käisin ka Annemaiaga sel opil, on mul ikkagi meeletu hirm. See pole mingi tore tripp, mida tahaks nüüd iga lapsega ette võtta. See tunne, kui laps su kätevahel narkoosi läheb ja lödiks vajub… See tunne, kui sa pead ta sinna opisaali maha jätma ja ise koridoris ootama… See tunne, kui sind lõpuks lapse juurde kutsutakse ning sa näed kõiki neid juhtmeid ja voolikuid tema küljes… See tunne kui laps narkoosist toibuma hakkab ja tal on valus ja paha ja… ugh, mul tuleb sellele mõtlemisestki nutt peale.

Mu pisike poisike – mida kõike ma annaks, et ta ei peaks seda läbi tegema…