Uus avastus – paljajalujalanõud

Kui ma esimest korda paljajalujalanõudest, ehk barefoot jalanõudest, kuulsin, mõtlesin, et see on jälle mingi uus trend, millega lihtsameelsetelt raha välja nuiata, rõhutades nende südametunnistusele, aga mida enam ma seda maailma uurin, seda rohkem facepalme ma endale jagan…

Nimelt on enamik tänapäeva jalaõudest normaalse jalakujuga mitte arvestavad ja muudavad jala kuju, tekitades seega pöördumatut kahju ka meie tervisele. Selja-, põlve- ja jalavalud võivadki kõik olla kinni selles väikese faktis, et enamik inimesi kannavad valesi jalanõusid.

Kuna ma ise end veel nii teadlikuks ei pea, et oma sõnadega seda maailma lahti seletada, kopeerin siia teile lugemiseks ”Barefoot jalatsid” facebooki grupist Piret Bairdi koostatud faili, mis kõik imelihtsalt lahti seletab. ;)
Paljajalujalatsitest
”Beebi jalg ei ole sündides täiskasvanu jala miniversioon. Selles puuduvad luud. See koosneb vaid kõhrelistest luudest ja lihastest, millest aastate jooksul kujunevad välja täiskasvanud jala 28 luud. See protsess kestab kuni hilise teismeeani, seega on äärmiselt oluline, et jalatsid on hästi valitud.
Laste jalatsid on tihtipeale nagu väikesed telliskivid – liiga jäigad, tald ei ole paindlik ning suur kanna ja päkaosa kõrguste vahe. See on eriliseks probleemiks väikelaste puhul, kes alles kõndima õpivad, sest sellised jalatsid põhjustavad komistamist.
Laste jalgadele spetsialiseerunud jalaarst Tracy Byrne usub, et liiga noorelt jalatsite kandmine võib takistada lapse kõndimise ja aju arengut. „Paljajalu kõndides hoiavad väikelapsed oma päid üleval” ta ütleb. „Maapinnalt saadav tagasiside tähendab, et on väiksem vajadus vaadata maha, mis ajab nad tasakaalust välja ning põhjustab kukkumist.” Paljajalu kõndimine arendab jala lihaseid ja kõõluseid, tugevdab jalavõlvi tugevust, aitab paremini tajuda seda, kus me oleme meid ümbritseva suhtes ning aitab kaasa heale kehahoiakule.
Podiaatria ajakirjas The Foot 2007. aastal avaldatud uurimus leiab, et jala kohandumine jalatsi kujuga selle asemel, et jalal lubataks areneda loomulikult võib põhjustada strukturaalsed ja funktsionaalsed muudatusi. Ning mida noorem jalg, seda suurem on võimalus kahju põhjustamiseks. Lapse jalg on pealt lai. See on pehme ning vormitav ja seetõttu haavatav halvasti sobivate või jäikade jalatsite mõjudele.
Head jalatsid on:
-Paindlikud. Sa peaksid olema võimeline painutama jalatsit C-kujuliseks ning välja väänama nagu rätikut (ehk jalats ei peaks mitte ainult keskelt paindlik olema vaid mitme nurga alt).
-Kerged.
-Laia varvaste osaga. Varvastel on laste kasvades vaja liigutamiseks piisavalt ruumi. Varvaste osa peaks järgima jala kuju (ehk mitte keskelt piklik kolmnurgakujuline olema).
-Õhukesed, kuid läbistamiskindlad tallad. Varba ja kanna kõrguste vahe peaks olema sama. Lastel on vaja jalatseid, mis võimaldavad nende ajul ühendada keskkonnaga (läbi sadade tuhandete jalas olevate närvide) ja samal ajal kaitseb nende jalgu.
-Puudub toestus. Väldi nii palju kui võimalik paksude taldade ja jalavõlvi toestusega jalatseid.Mille põhjal seda saab väita? On läbi viidud mitmeid uuringuid, mis aitavad meil mõista kuidas jalatsid mõjutavad meie jalgade tervist.”
Nüüd, kui ma vaatan jalatseid ja oma laste jalgu, teadlikuma pilguga, mõistan vägagi hästi miks mul on olnud Annemaiale nii raske jalanõusid leida! Nimelt on tal väga lai jalg (vaata selle määramiseks tabelit allpool olevalt pildilt!). Kõik tavajalatsid, mis pikkuselt peaksid nagu minema, talle aga jalga ei mahu. Kui jalats siiski jalga läheb, on sel reeglina varvaste ees jällegi meeeeletu tühi ruum olnud.
Hõiva
Esimese asjana vahetasin ma välja jalanõud, mida lapsed peavad kandma kõige suurema osa ajast, ehk lasteaia sisejalanõud. Varem olid neil sisejalanõudeks kõva tallaga, kõrgenduste ja toetustega kingad. Ühesõnaga, kõige vääramad jalanõud, mis üldse olla saavad… Nüüd kannavad nad nahast, pehmeid sandaale, mis lasevad jalal normaalselt areneda.

Kuna kevad koputab hoogsalt aknale, on viimane aeg kummikud ja talvesaapad välja vahetada kevadistemate jalavarjude vastu. Hetkel murrangi pead mida ja kust tellida, sest Annu pardijalale lihtsalt ei olegi midagi saada! Isegi laiale jalale mõeldud jalanõud on mõõtude järgi talle kitsad… Nüüd lõpuks leidsin sellise firma nagu Feelmax ja see pidavat sobima, aga kas tegelikult ka sobib – nädala pärast saab näha.

Ma pean ütlema, et elu oli ikka 5x kergem, kui ma bf maailmast midagi ei teadnud. Jalutasin suvalisse jalatsipoodi sisse ja mõne aja pärast, jalatsid näpuvahel, välja. Aga nüüd? Mõõda ja jaura ja telli netist, sest barefoot asju tavapoodides ei ole.

Mina olen elav näide sellest mis saab jalgadest siis, kui kannad mitukümmend aastat valesid jalanõusid. Minu väike varvas on põhimõtteliselt mu neljanda varba alla surutud. Kui ma käega enda väikese varba juurest mööda jala külge libistan, tunnen külje peal muhku. Umbes nagu siin alumisel pildil, aga mul on see muhk väikse varba juures.

Teate seda tunnet, kui olete terve päeva jalgadel olnud ja ei suuda ära oodata hetke mil saaks jalanõud jalast visata? Kas teate ka seda, et see ei pea nii olema? Jala kuju ja selle omadusi arvestav jalanõu ei tekita sellist tunnet! Kes juba korra barefoot jalanõud proovib, see enam oma varbaid tikutopsi suruda ei taha!

Terve elu on mul olnud pidevad valud nii jalgades, seljas kui ka põlvedes. Väga tüüpiline on see, et kiirkõnni ajal löövad mu päkad tuld ja kiiremate sammude tegemine on lihtsalt võimatu. Peale paaritunnist ringi kõndimist on tunne, et jalad kukuvad otsast ära. Mina olen terve elu arvanud, et asi on minu jamas füüsilises vormis, aga tuleb välja, et kõik on kinni hoopis valedes jalanõudes!

All on minu bff Rocked Dog’s ketsid, pealmised on Javerid – pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, jah?

Olen neid ketse kandnud üpris lühikest aega, aga juba praegu on aru saada KUI suur vahe on sellel mida sa oma jala otsas kannad. Hüvasti päkavalu, ütlen ma teile!

wpid-20190330_2139361572129456.png

Ühesõnaga, ma innustan teid seda barefoot maailma uurima, sest see võib olla lahenduseks paljudele teie tervisemuredele ja -valudele. Eriti tähtis on see minu arvates laste puhul, sest kui praegu valida õiged jalanõud, hoiame me sellega ära nende tulevikus tekkivad terviseprobleemid.

Kas te olete varem üldse midagi paljajalujalanõudest kuulnud?

Hirmuäratav pühapäeva hommik

Kujutage ette vaikset pühapäeva hommikut (no nii vaikset, kui see ühes kolme lapsega majapidamises üldse võimalik on, st mitte eriti). Ema magab rahulikult (üks silm lahti), lapsed mängivad rõõmsalt (NALI!), isa keedab hommikukohvi… Järsku kuulete valju mütsatust. Kuulatate hetkeks, et kas keegi hakkab nutma või ei, ise samal ajal mõeldes, et pühajumalaema, kuidas te ei suuda veel tõusta (tere hommikust kell 5.50 tõusev Madlike!). Keegi nutma ei hakka, aga peaaegu koheselt kuulete kuidas kassid magamistoa ees olevas koridoris kaklema lähevad ja te hüppate ikkagi voodist välja, et neid lahutama minna…

Kassid laiali pekstud, avastate ka selle salapärase ”mütsatuse” põhjuse… ”Keegi” on aknalaualt maha ajanud hiigelsuure lillepoti, pool tuba on mulda ja purunenud lille lehti täis… Jee, saab kohe esimese asjana hommikul koristama hakata, sest vastasel juhul on 30 sekundi pärast seal mullahunnikus üks robottolmuimeja (Madli), kes kohe päris kindlasti selle koguse peale umbe läheb… Ilma naljata, see beebi ongi nagu robottolmuimeja, mida ma endale lubada ei ole saanud! Kõik sodi, mis vähegi maas või kusagil all/sees/peal on, lõpetab selle tibina suus. Kuidas küll need ahjuesised ja pliidi tagused nii kutsuvad talle on, aru ma ei saa…

Igatahes. Nüüd on nali läbi ja asi läks tõsiseks, sest umbes kaks tundi peale seda lillepoti jama ja kasside draamat, ronis kräunudes minu juurde meie kass Grinch. Ta viskas minu kõrvale pikali, tõstis ühe oma tagumistest käppadest üles ja nuttis valjult. Käpp oli VÄGA paistes. Mu süda vajus saapasäärde!

wpid-20190324_102521-1277993856.jpg

See oli ikka marukummaline, sest käpa keskel oli imelik muna, aga ”kand” ja käpa ots olid justkui normaalsed. Kass kräunus ja käpp värises, oli ilmselge, et tal on meeletud valud. Kui muidu on Grinch selline kass, kes iga puudutuse peale ekstaasi läheb ja on justkui ”jejee, tee veel, mmm”, siis nüüd oli ta täielik fuuria, kes lausa küünistas ja hammustas, kui üritasin kasvõi tasakesi uurida mis vigastus tal olla võiks.

Koheselt helistasin loomakliinikusse, kus loomulikult keegi vastu ei võtnud, sest no pühapäeva hommik… Helistasin loomade kiirabisse, kus mulle ka midagi väga soovitada ei osatud, sest diagnoosiks on ju ikkagi looma vaja näha. Samas mitmesaja kilomeetri kaugusele sõita ei oleks kindlasti mu esimene variant olnud. Ja kui veel lisada sinna nädalavahetuse hinnakiri, siis uuugh. Aga loomulikult niimoodi ka asja jätta ei saanud, seega proovisin korra veel loomaarstile helistada ja õnneks seekord sain ühe arsti kätte. Peale situatsiooni seletamist küsis ta, et ega kass mõnelt rästikult või nastikult salvata ei ole võinud saada… Kuna ma ei olnud kindel kas ta on sel päeval väljas käinud või ei, ei saanud ma midagi välistada. Nii palju, kui kass vaadata lubas, ei märganud ma väliselt mitte ühtegi vigastust. See paistetus oli minu jaoks täielik müstika! Mis see ometi on? Uss, mesilane-herilane, luumurd, mingi hammustus, MIS OMETI?! Miks sellised asjad ALATI nädalavahetuseti juhtuvad?!

Kuna nädalavahetusel ei ole sellisel puhul väga midagi teha ja niisama valuvaigistit ka väljastada ei saa, soovitas arst mul anda kassile 1/4 tabletti Ketoprofeeni. See sobivat hädapärast ka loomale (kaalu järgi doseerimine on oluline!)… Käisin siis jooksuga apteegis ja andsin kassile tabletikillukese sisse. Juba paarikümne minuti pärast oli näha, et see mõjub, sest kass jäi rahulikuks ja sättis end magama. Mõne aja pärast oli ta lausa voodist kummuti kohale, kõrgele riiulile suutnud ronida, seega hingasin kergendatult – kui ta sellist akrobaatikat suudab, ehk ei olegi asi niiii hull?

Panin talle vett ja krõbinaid kõrvale, ning jätsime ta rahulikult pikutama. Aeg-ajalt käisin teda kontrollimas ja nüüd tundus ta ikka kohe palju rõõmsam – nurrus kergelt isegi ja nühkis peaga kätt, nagu tavaliselt. Aga noh, loomad on SUUREPÄRASED valu peitjad ka, seega ei imesta väga midagi…

Tibatilluke Annu ja Grinch, 2016a

Järgmise päeva hommikul helistasin esimese asjana kliinikusse ja leppisime aja kokku, millal kassi näitama lähen. Kuna kohalikus kliinikus röntgenit ei ole, sõitsime Võru Sodalisse.

Peale ilget jamamist, et kassi käpast pildid saada, selgus, et Grinchil on õnnestunud neljast käpa/varba vms luust kolm ära murda. Positiivne oli see, et luud olid enamvähem kohakuti ja neljas luu on terve, st see hoiab ülejäänud krempelit ka rohkem paigal. Kuna tegu on ülipeenikeste luudega, ei tehta sellisele kohale oppi ja no kipsi kassile ammugi ei panda, seega sai ta lihtsalt 10ks päevaks valuvaigistid ja ringi rändamise keelu… Luud kasvavad ise kokku ja tulevikus ei tohiks see kassi kuidagi häirima jääda.

Hetkel on see vaene õnnetuke mul külje all ja nurrub magusasti. Isegi öösel ei lahku ta mu kõrvalt, kuigi olen talle mitu korda kogemata läbi une haiget teinud…

Nüüd, tagantjärele mõeldes, on ainus loogiline seletus sellele vigastusele see neetud lillepott, sest kohe peale seda hakkas koridoris meeletu kassikisa. Mina arvasin, et nad kaklema läksid, aga Grinch karjus seal laste ATV all mõni hetk peale sedagi veel edasi, kui olin teise kassi ära ajanud. Aga no ma ei tea, see lillepott ei meenunud mulle enne õhtut, kui tolmuimejaga uuesti koristama hakkasin ja maas paari mullakübet nägin… Ainult, et sellest ei saa ma siiamaani aru KUIDAS tal õnnestus käpp murda lillepotiga…?

Lisaks pani see juhtum mind uuesti mõtlema lemmikloomakindlustusele, aga ma ei kujuta ettegi mis ja kuidas ja kui palju… Mul on kaks koera, kaks kassi, kaks küülikut – kõik oleks vaja siis ju kindlustada, aga kas kraantši tõugu loomadele üldse on sellist asja… Pean uurima hakkama, aga kui keegi teab, rääkige mulle ka!

Väike Madlike ja Grinch, suvi 2018

Korrapärane suuhügieen on oluline ka lemmikloomade puhul

Ma pakun, et enamik inimesi peseb ikka mitu korda päevas hambaid, nagu normaalne on. Kui just ei taha olla 30-aastane hambutu… Aga tegelikult tuleks hoolitseda ka meie lemmikloomade suuhügieeni eest, sest ka nende hooldamata hambad ja igemed võivad  tõsiseid terviseprobleeme tekitada. Kui te arvate, et inimeste hambaravi on kallis, siis lemmikloomade oma sellele väga alla ei jää… Igatahes on odavam hambaid juba ennetavalt hooldada, kui loota, et probleeme ei teki.

Kuidas ära tunda probleemid lemmiku suus?

”PetCity Loomakliiniku hambaarst dr Marili Köster kirjeldab suuõõne probleemide tunnuseid: esineb halb hingeõhk, suurenenud süljevoolus, igemete punetus ja veritsemine. Hambakivi on enamasti lihtsasti märgatav — see on kõva pruun hammastele kinnituv kivine materjal. Suuõõne probleemidele viitavad ka igemete ja koonu piirkonna sagedane sügamine, nõre eritumine ninast ja koonu piirkonna katsumisest hoidumine. Silmaalune, põse või lõua piirkond võib tursuda, suhu vaatamisel võib märgata igemetel tavatuid moodustisi. Hambahaigustele viitab ka see kui lemmik loobub närimast maiust või mänguasju, ilmneb  muutusi söömisharjumustes, raskendatud närimist või närimist ühe suupoolega. Kaasneda võib ka kaalukaotus. Valureaktsiooni suudab lemmik varjata kaua, aga kui valu on juba väga tugev siis muutub loom loiuks, püüab peituda, on tujutu, ei taha mängida või on rahutu ja muudab magades sageli asendit. Seetõttu on tervislikust seisundist ülevaate saamiseks eriti oluline iga kuue kuu järel käia hammaste kontrollis. Ära jää ootama, et hambad saavad ise terveks, sest valu läheb järjest suuremaks. Hambavalu aga on hirmus ja keegi meist ei peaks seda kannatama.”

Allikas: https://lemmik.postimees.ee/4317521/loomaarst-opetab-kuidas-hoolitseda-koerte-suuhugieeni-eest

Probleemide vältimiseks tuleks ka lemmikloomade hambaid kasvõi aeg-ajalt (ideaalis muidugi iga päev!) pesta. Selleks võib kasutada spetsiaalseid lemmiklooma hambaharju ja pastasid, aga hädapärast sobib ka laste hambahari või näpuotsik. Teine, ja mugavam võimalus on osta spetsiaalset geeli või spreid, mida tuleb siis paar korda nädalas loomale suhu määrida või pihustada.

Inimesel on sellega kergem – kui hambad on pekkis, lüüakse sahtel tühjaks ja saad kasvõi proteesid, aga mida lemmikloom tegema peab, kui tema hammaste eest hoolitsetud pole? Talle ei saa ju proteese panna. :D

Või siiski?

Meie katsetasime koeratoit.ee lehel saada olevat Platinum OralClean+Care Classic spreid, mis lubab eemaldada hambakivi, vähendada igemepõletikke ja tagada värske hingeõhu.

30 minutit enne ja 30 minutit pärast pihusti või geeli manustamist ei tohiks loomale anda süüa ega juua. Hoolduseks kasutada toodet kaks korda päevas ja ennetuseks kasutada seda iga 2-3 päeva järel. Pihustamiskordade arv oleneb looma kehakaalust ning see on kirjas pakendil!

Paari nädalaga oli juba muutust näha. Selleks, et kollasest plekist täielikult vabaneda, peaks kuluma umbes 4-6nädalat.

Kas teie hoolitsete oma lemmiku hammaste eest? Millal neid viimati arsti juures kontrollida lasite?

Elu

Olen saanud palju kirju ja kommentaare, et miks ma enam meie elust ei kirjuta. Aus vastus sellele oleks see, et mul lihtsalt pole tuju olnud. Pole kohe sellist tunnet, et tahaks hullult sheerida. Polegi tegelikult nagu millestki nii väga kirjutada ka hetkel… On kuidagi selline tujutu kulgemise aeg.

Suuremad lapsed käivad edukalt lasteaias. Eriti jumaldan ma Joeli rühma! Mulle nii meeldib mõelda, et need sõbrad, kes tal seal praegu on, võivadki olla need kambasellid, kellega koos ta kooli läheb ja veel 20a pärastki heietavad nad oma lapsepõlvest. See oleks nii äge!
Mul hakkab alati südames nii soe, kui näen, kuidas Joel rühmas vastu võetakse. Ükskord, kui ta peale pikemat haigust taas aeda läks, jooksid lapsed talle tormijooksus vastu ja kallistasid teda tükk aega. See oli niiiiiiiiii armas!

Annul läheb ka hästi. Sügisest liigutatakse ta loodetavasti lõpuks omavanuste rühma ja siis saab ka tema oma tulevaste klassikaaslastega sõbrunema hakata. Hetkel oleme me temaga usinalt luuletusi õppinud. Nimelt saab ta tõenäoliselt maakondlikule luulevõistlusele, et oma lasteaeda esindada. Ma olen nii uhke! Ta on nii suur tüdruk juba. Nii julge ja hakkaja… Loeb oma luuletusi võhivõõra rahvamassi ees nii, et silma ka ei pilgu – kõva ja selge häälega. Ma mõtlen, et peaks ta lauluringi või kuhugi ikka ka panema, kui ta juba nii julge hakkaja on…

Lisaks käib Annu muidugi iga nädal ka ratsutamas ja seegi läheb tal väga hästi. Näiteks teeb ta hobuse seljas trikke – kukerpalliga hobuse seljast alla, seisab hobuse peal püsti, viskab pikali jne, eakohaseid asju, treeneri abiga. Treener kiidab, et julgusest sel tüdrukul puudu ei tule ja temaga on lihtne trenni teha, sest kõik tuleb tal justkui lennult iseenesest. Ratsutaja geen on veres. :D

wpid-20190311_1218581075570404-890x1024 (1)

Annu, Näncy ja lumememm, kelle ta viimases trennis koos oma ülivinge treeneriga tegi! Btw, üliraske on pildistada lumisel taustal koos lumememme ja musta hobust…

Joeliga käime iga nädal ujumas. Tahaks talle ka ujumistrenni laadset asja, aga siinkandis vist ei pakuta seda. Hetkel käime lihtsalt niisama hommikuujumistel ja proovin talle ise asju õpetada. Praegu on ta sealmaal, et ujuda päriselt nagu veel ei oska, aga vähemalt ei karda ta sukelduda, nägu vette panna, vette hüppeid teha, ei hakka nutma, kui vesi korraks kurku läheb jne.
Paar korda oleme juhtunud ujulas olema samal ajal, kui seal ka mingi koolilaste ujumistrenn on. Neil on alati kaasas mingid vahvad rõngad, mida õpetaja basseini põhja laiali loobib ja lapsed peavad neid siis sukeldudes kokku korjama. Huvitav kust neid saaks, tahaks Joelile ka, aga ma ei oskaks neid kuidagi googeldadagi… Ujumisprillid võiks talle ka osta, aga ma ei tea neist mitte midagi… Kuidas ja mille järgi osta ühele peaaegu kolmesele ujumisprille?
Kui lõpuks ükskord väiksema auto ka ostame, mis ei söö 10L/100km, siis võiks Joeliga ehk isegi Tartusse ujumistrenni käima hakata. Seal vast ikka mingi korralik trenn temavanustele eksisteerib…

Ja kõige pisem, mu beebi, mu inglike, mu kukununnu – Madli, kes sööb, magab ja kasvab, nii, et ragin taga. Nüüdseks on ta juba kahe hambaga, seitsmekuune põngerjas. Kaugesse minevikku on jäänud aeg, mil ma ta niimoodi maha panna sain, et ta 15 minutit hiljem ka veel sama koha peal oli… Temaga käin ka iga nädal võimlemas. Terapeut muudkui utsitab tagant – ikka kiiremini ja kaugemale. Samas, kui mina olen nagu, et ”nouuu, ole veel beebi, ära hakka kõndima”… :D

Ühesõnaga, meil on kõik üldjoontes hästi. Kulgeme vaikselt, ootame kevadet ja kirjutamise inspiratsiooni. :D

Talvised autosõidud turvaliseks!

Kuna talv ei näita veel raugemise märke, siis viimane aeg on teile näidata meie Ristiema pontšosid, mis valmisid imekiirelt ning on meie külmad talvehommikud ikka tunduvalt mugavamaks ja turvalisemaks teinud!

wpid-dsc_0009-696529182.jpg

Ma usun ja loodan, et see ei ole mitte ühelegi lapsevanemale enam uudis, et lapsi ei tohi turvavarustuses sõidutada üleriietes, sest nõnda jääb lapse keha ja rihmade vahele liigset õhulist ruumi, mille tõttu võib laps rihmade vahelt välja lennata. See võib juhtuda ka siis, kui sa oled enda arvates rihmad maksimaalselt kõvasti kinni tõmmanud. Ka õhukesed k/s kombekad ja joped ei ole sellises olukorras turvalised, sest needki jäävad rihmade vahele kortsu ja jätavad piraka õhuruumi. Tee katse: pane laps turvatooli koos üleriietega ning kinnita rihmad. Nüüd võta laps toolist välja, aga nii, et sa rihmasid lõdvaks ei lase. Eemalda lapse üleriided ja pane ta uuesti, rihmasid pingutamata, tooli. Palju jäi lapse ja rihmade vahele nüüd ruumi? Kas selliselt kinnitanuna sõidutaksid teda muidu ka?

Kuna külmal ajal üleriieteta autosse minna ei saa aga samas riietega last ka tooli panna ei tohi, on ideaalseks lahenduseks sellisel juhul turvatooli pontšo, mille saab autos sättida turvatooli peale nii, et rihmad jooksevad turvaliselt ümber lapse keha, pontšo alt!

wpid-dsc_0006-143617260.jpg

Pontšot on väga mugav kasutada, sest sel on nii ees, kui ka taga lukud, et selle saaks ilusti ümber turvatooli peatsi sättida. Vajadusel saab laps pontšo ise eest lahti teha, kui auto juba soojaks läinud on. Lisaks on sel ees käte jaoks augukesed, et laps saaks autos soovi korral mängida aga samas püsiks keha ilusti soojas.

wpid-dsc_0013257096991.jpg

Sellega saab ka lühemat maad õues käia, näiteks autost poodi või lasteaeda ja vastupidi. Mina olen sellisel juhul lastele pontšo alla veel soojad püksid ka pannud. Teine variant on see, et koorin neil kombekad lihtsalt põlvini maha ja kui peab autost välja minema, tõmban kombekad selga tagasi ning jätan pontšod autosse. Väga okei, soe ja turvaline.

wpid-20190306_202531566097075.jpg

Kes nüüd hakkab jälle jaurama, et turvatool on ju külm, kuidas ma panen lapse toariietega külma tooli, laps jääb haigeks jne, siis ausalt… vabandusi leiab alati. Turvatoolil on riide all kohe peno ja see on mega sooja hoidja/andja. See tool on tal reaalselt HETKEGA soe. Turvatool ei ole oma olemuselt nagu meie autoiste, et läheb 10 minti soojaks… Istu õues toapükstega peno peale ja proovi kui kaua su tagumikul külm on?

Joel on mul tavaliselt hull hädaldaja külma suhtes. Ta kukub juba selle peale karjuma, kui ma talle toast autosse minekuks kindaid kätte ei pane (reaalselt, kolm sammu!), aga tooli jahedust ei ole ta mitte kordagi kurtnud…

Pontšo külgedel on pikad krõpsud, mis hoiavad selle ääred koos, et tuulepoiss saba alla ei puhuks. Pealt on pontšo veekindlast kangast, sees on pehme ja mõnus vooder. Kõik toonid ja mustrid saab ise valida ning kokku sobitada. Seda pontšot saab juba tegelikult turvahällis soojakoti asemel ka kasutada, seega kel beebi alles tilluke, saab seda maksimaalse aja kasutada. :)

wpid-20190306_202155643043820.jpg

Ma vabandan selle pildi pärast. Ma ”millegipärast” unustasin õues pilti teha ja see tuli mulle alles 3 minutit peale uneaega meelde. Kuna mul aga postitus juba valmis oli, ajasin Annule kargud uuesti alla ja ”sundisin” ta pildile. :D 

Ühesõnaga, kel ei ole veel autosse head lahendust leitud ja tahaks samasugust pontšot nagu Annemaial ja Joelil, siis Ristiema pontšod ja muhvid facebookilehelt saab tellida.

*Ristiema pontšod on heaks kiidetud MTÜ Laps Turvaliselt Autos poolt. 

wpid-dsc_0007-254195021.jpg